Urmas Paet: Läänemere strateegia nimel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Välisminister Urmas Paet .

FOTO: Peeter Langovits.


Minu Soome kolleeg Alexander Stubb oli europarlamendi liikmena üks Läänemere strateegia loomise algatajatest ning koostas ka vastava raporti (variraportöör oli Eesti praegune president Toomas Hendrik Ilves). Stubb võttis toona kokku selle, millest paljud meist mõtlesid ja mille üle arutlesid. See oli soov luua ühtne terviklik piirkondlik mõttekava, kuidas kiiresti muutuvas maailmas paremini hakkama saada. Ja on täiesti arusaadav, et Rootsi kui kõige varasem ELi eesistuja Läänemere piirkonnast sellest ka ühe oma eesistumise prioriteedi tegi (2009 teine poolaasta).


Hiljutise Suomen Gallupi uuringu kohaselt tunnevad nii eestlased, soomlased kui ka rootslased suurt huvi ja samas ka muret Läänemere seisundi pärast. Põhjanaabrite ajalehe Helsingin Sanomat tellitud uuring näitab, et 83 protsendi eestlaste arvates on Läänemere saastumine probleem, millega tuleb tegelda (soomlastest vastavalt 94 ja rootslastest 91 protsenti). See näitab, et oleme oma elukeskkonna hoidmisest ja parandamisest huvitatud.

Viimase sajandi jooksul on Läänemerre lastud ca 150 000 miini, neist umbes 35 000 on kahjutuks tehtud, ülejäänud lebavad meres. Pärast II maailmasõja lõppu uputati Läänemerre massiliselt keemiarelvi (mõningatel andmetel ca 302 875 tonni), kus mürgiste toimeainete kogust hinnatakse ligi 60 000 tonnile (seal olevat 14 tüüpi kemikaali). Helsingi komisjoni ohuennetamise töörühma andmetel ulatub juba aastal 2015 Läänemere kaudu veetava nafta kogus 130 miljoni tonnini. Venemaa aga kavatseb Primorskist läbi lasta aastas kuni 150 miljonit tonni naftat ja naftasaadusi. Selline liiklus suurendab suurõnnetuse tõenäosust.
Kõike seda silmas pidades on üsna loomulik, et Läänemere-äärsed riigid on suures osas jõudnud üksmeelele vajaduses luua strateegia, mis aitaks kaasa piirkonna keskkonnasäästlikule arengule.


Eestile on selle töö peamine eesmärk ja väärtus Läänemere piirkonna konkurentsivõime ning keskkonnaseisundi parandamine, hästitoimiv siseturg ja kõikvõimalike erinevuste vähenemine. Ennekõike soovib Eesti keskenduda kolmele valdkonnale, kus meie silmis on ühistegevuse tulemus suurim. Need on Läänemere piirkonda paremini ühendavad kommunikatsioonid, merekeskkond ja navigatsioon ning teadmistepõhine ühiskond.

Seega – ühtne regionaalne ühisturg, millest võiks saada laienenud ELi mudelpiirkond. Läänemeri on üks kasvavaid majandusalasid, kus siseturu toimimist võib ja saab parandada. Piiriüleste ettevõtete arv on suurenemas, mis tähendab, et me peame jagu saama kaubandustõketest ning looma paindliku tööturu. Majanduskeskkonna parandamisega seoses on oluline ka tööjõu täielik vaba liikumine ning piiriüleste teenuste osutamise võimalus, seega võiks just teenuste täielik vaba liikumine olla üks näide meie strateegilisest eesmärgist.


Äärmiselt oluline on Euroopa Liidu selge ja tugev energeetikaalane välispoliitika, seda ka Läänemere piirkonnas. Praegune olukord, kus iga liikmesriik kujundab ise oma asjaomase poliitika, ei ole pikaajalise lahendusena hea ega toeta ka ühtse energiaturu kujunemist.
Läänemere strateegia peab käsitlema ka transpordiühendusi. Omavahel korralikult seotud liiklusliinid on siinses piirkonnas väga tähtsad, sest tegemist on olulise transiidikoridoriga suurtele ELi sissetulevatele ja väljaminevatele kaubavoogudele.


Üks peamisi riskiallikaid Läänemere ja kogu siinse piirkonna jaoks on juba mainitud järjest kasvav tankerite naftatransiit. Tuleb alustada arutelu tankerite liikluse paremaks korraldamiseks ning välja tuleks arendada terviklik merejärelevalvesüsteem.


Lisaks majandus- ja keskkonnaküsimustele võidaks terviklikust regionaalsest lähenemisest ka teadmiste vaba liikumine. Meid kõiki huvitavad keskkonnaprobleemid võivad luua võimalusi Läänemere-äärsetele ülikoolidele.


Me ei taha dokumenti dokumendi pärast, pikka paberit, mida keegi ei loe. Vajame selget ja kindlameelset tulevikunägemust, võimalikult konkreetsete tegevustega mõttekava.

    Tagasi üles