Teet Kallas: kirjanikul võiks olla asi ajada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Teet Kallas

FOTO: Peeter Langovits

Teet Kallase romaanist «Heliseb-kõliseb» ilmus äsja kordustrükk ja sel puhul tegin autoriga väikese intervjuu, uurides vanu aegu. Romaan on kirjutatud  Patarei vanglas ja Paldiski maantee hullumajas.


Raamat ilmus esimest korda 1972, siis võrreldi seda Kerouaci, Bulgakovi, Keseyga, hiljem on saanud müstikasse kalduv teelolekuteos juurde sildi «maagiline realism» ja võrdluse Márqueziga. Autor, täna mugavalt 65-aastane, nõjatub toolileenile, lööb talle omase pretensioonitusega käed kukla taha ja hakkab heietama, esialgu üldse mitte raamatust. Teet on storyteller ka elus, mitte ainult kirjas.


See on päris hull raamat. Ja ma ei vihja sellele, et osa sellest on kirjutatud hullumajas. Sotsrealismi tingimustes üpris pöörane lugu.


Márquezist ei teadnud mina tol hetkel mitte kõige vähematki, aga isegi surmtõsises eesti kirjanduses leidus juba enne mind üht-teist tol ajal maagilist. Ja samuti oli mind mõjutanud Nikolai Gogol, müstifikaator, kes Nõukogude ajal loogikavastaselt au sees oli.


Novellides olin telepaatiast ja ufodest juba enne kirjutanud. «Heliseb-kõliseb» teeb võib-olla eriliseks, et see on kirjutatud lühikesel perioodil kummalistest tingimustes, KGB paigutas mu patarei vanglasse ja sealt sain hullumajja. Ma ei uskunudki, et see raamatuks saab, selle käsikirjaga juhtus mitu saatanlikku lugu, kõigepealt oli tegemist, et käsikiri vanglast välja toimetada.


Uuesti ma seda kirjutanud ei oleks. Mul oli tollal «Niguliste» käsikiri juba KGB käes, läks tükk vaeva, et seda tagasi saada.


Vangi pandi sind selle eest, et sa purjus peaga kõrtsis karjusid «Maha Nõukogude võim!».


See oli ettekääne, nagu pärast ülekuulamistel selgus, mind oli hoolega aasta otsa jälgitud. Nikita liberaalne aeg oli otsa saanud, aga need agendid ei olnud eriti jõulised ning olid üsna ebakompetentsed, need, kes kultuurielu jälgima pidid, olid umbvenelased ja väga raske oli neil, kui keelt ja fooni ei tunne.


Nii et KGBga tekkis mul patiseis ja saadeti sundravile lõpuks, minu jaoks oli see muidugi kergendus. Sain seevaldis omaette laoruumi, kuhu tõin kodust trükimasina, ja ma sain kaustikud masinasse lüüa.


Kaustikutega juhtus veel enne vana hea portfellitrikk.


Mu sõber Einar Maasik võttis selle mul seevaldis külas käies kaasa. Ja siis ei andnud ta kuu aega näole. Lõpuks tuli ja tunnistas üles. Et oli kõrtsis käinud, portfell käsikirjaga kaasas, ja hommikul oli avastanud portfellist mingid tilkuvad lihatükid, oli kellegi sarnase portfelliga kogemata ümber vahetanud. Aga ta leidis selle ise üles!


Ja siis mul jäi seevaldis aega ja energiat üle, ma kirjutasin veel viis novelli, «Kokkutulek» näiteks. Need ma viisin novellivõistlusele, et raha saada, arvasin, et mõne preemia ikka võidan, ja võitsin koguni kolm preemiat. Aga siis algas jama. Lehes ei olnud kuulutust.


Olid mustas nimekirjas.


Selgus, et partei keskkomitees ei kinnitatud minu tulemusi novellivõistlusel. Tollal ma hullaris olin juba nii-öelda vabakäiguhaige, käisin kodus ja linna peal ja hullaris rohkem fikseerimas, aga ühiskonnas olin lindprii.


Siis ma läksin kirjanike liidu esimehe Paul Kuusbergiga arutama, mis saab. Kirjanike liit vihastas ka, et nemad ei tee enam sellist võistlust. Aga see polnuks õiglane teiste suhtes. Ma siis kirjutasin alla, et loobun preemiatest, aga novellid avaldati siis Loomingus.


Kuusberg oli Loomingu peatoimetaja ja ma ise töötasin tookord Loomingus, ja hullumajast tulles sain teada, et Kuusberg polnud mind isegi vallandanud, vaid hoidis haiguslehel. Nõukogude perioodil oli mul hea kirjutada CVsse, et sel ajal töötasin Loomingus. Kadunud Pärt Lias helistas millalgi ja küsis: mis kuradi jama, sa olid kinni, aga töötasid Loomingus?


Aga miks sa oma vangla- ja hullumajavärgiga alles hiljuti välja tulid, 90ndate alul saanuks sellega ju kelkida?


Sellepärast ma sellest siis ei rääkinudki, see tundunuks kelkimisena. Küll mõni isamaaline noorparteilane oleks mind kadestanud, paljudele kulunuks eluloosse ära fakt, et ta on aasta otsa KGBga jamanud. Mulle selline dissidendiks tembeldamine ei meeldinud. See ei olnud mul teadlik akt, see oli purjuspäine vemp. Ja hiljem astusin ma ka parteisse, mul olid seal sõbrad kirjanike liidust ees, Enn Vetemaa ja paljud teised, need olid tolle aja mängud ja see lihtsustas mõne asja ajamist.


Keegi mind kaikaga ei ähvardanud, aga veenjad olid Rein Saluri, Vetemaa, hea seltskond, noh. Ja vot need kommunistlikud koosolekud kirjanike liidu juhatuses olid küll teinekord päris dissidentlikud.


Lugejatega kohtumisel 80ndatel kord Viljandis üks lugeja küsis mult: kas teil on olnud probleeme KGBga. Aga ma teadsin, et saalis istub ka üks selle kontori mees ja ma vastasin: kui on ka olnud, siis ma püüan seda unustada. Küsijal oli muidugi pilt selge.


Sa olid perestroika ajal ja vabariigi alguses poliitiliselt päris aktiivne.


Mul õnnestus mõned lihtsad asjad esimesena välja hõigata, mul oli Sirbis oma veerg, ja formaalselt olin näiteks eesti keele küsimustes aasta-kaks Hindist ja teistest ees. Fosforiidist sain rääkida üleliidulises raadios ja nii ta läks. Tollal polnud tähtis olla kompetentne, vaid midagi esimesena öelda. Ja need võimalused mul tekkisid. Aga ma näiteks loobusin kandideerimast Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi, kui ma kuulsin, et mind tahetakse Moskvasse tööle jätta. Ma tahtsin veel mõne raamatu kirjutada.


Praegu on sul selleks vist aega.


Kui tervist ja elu antakse, siis on veel üht-teist plaanis küll. Ma hakkasin mõtlema, et kirjanikul peaks olema ikka veel mõni asi ajada peale selle, et ta kirjutab oma keerulisest, endale mõistetavast, aga teistele mõistetamatust siseelust. Minu missioon võiks olla see, et ma kirjutan lahti mõned tahud meie 60ndate lõpu ja 70ndate perioodist, sest ma olen vaadanud, et teised seda ei tee.

Tagasi üles