Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Liisi Eesmaa, kontrastiinsener

Liisi Eesmaa FOTO: AFP / Scanpix

Moekunstnik Liisi Eesmaa ettevõtmised ei alga kangakuhjade vahel, vaid ehitus- ja tehnikapoodides. «Knopkad – olemas. Pleksiklaas – olemas,» kontrollib kolmekordne Supernoova võitja ostunimekirja.

Kohe näha, et puhanud inimene, mõtlen Liisist (24), kui näen teda tõttamas vanalinna munakividel. Sandaalides-kilejoppides turistide keskel torkab Liisi silma nagu äkitselt tekkinud vikerkaar sombusel päeval. Ta kannab siniseid pükse ja naeratust.


Veel kaks päeva tagasi peesitas Liisi Saksamaa ja Poola ühissaare Usedom plaažil. Sõidu põhjuseks oli Usedomi igasuvine moedisainerite show Bridge of Fashion, mille catwalk’iks on ligi 400 meetri pikkune merele sirutuv sild. Liisi Supernoova võidutöö, pleksiklaasist peegel­tetris-kleitide kohaletoimetamine polnud kerge ettevõtmine. Paindumatuid ja kergelt purunevaid kostüüme lennukiga juba ei transpordi. Ainsaks võimaluseks jäi pakkida kostüümid suurtesse kastidesse ja läkitada neljakuupmeetrine «postisaadetis» ratastel kiirkulleriga Saksamaa poole.


Usedomis läks kõik ludinal. Tänu perfektsele korraldusele võis Liisi muretult päikest võtta. «See oli minu esimene stressivaba show. Poolteist tundi enne etendust olin veel rannas,» meenutab ta. Ent neli päeva postkaartilusas kuurortlinnas polnud ainult pidu ja pillerkaar. Öörahu algas eestlastele tavatult vara. «Ühel õhtul kokteilitasime südaööni. See tähendab, et olime ebaviisakalt hilja peale jäänud,» naerab Liisi.

Tundub, et patareide laadimine kulus sulle marjaks ära. Pärast juuni alguses toimunud Supernoovat oli kaev tühi?


Mul oli planeeritud, et teen Supernoova ära ja siis reisima. Enne Usedomi jõudsin veel sõbrannadega Barcelonas käia. Vajan alati pärast võistlust energiat ja päikest. Kuu aega enne Supernoovat olen ennasthävitav. Ma ei söö ega maga. Enne tegin palju stilistitööd, et kostüümide eelarvesse raha saada.

Ainult moekunstist ära ei ela?


Põhiline elatusallikas on stilistika. Kui tahaksin viia tasakaalu moekunsti poole, peaksin hakkama rohkem tellimusi vastu võtma. Ega ma pole ju endale normaalset ateljeed sisse seadnud. Elutoas teen.

Kas sa teed kõik kollektsioonid algusest lõpuni ise või on sul abilisi?


Ema aitab mind palju, sest füüsiliselt ei jõua kõike üksi valmis õmmelda. Üks tubli noor õmbleja aitas veel ja lõpuks olid lausa talgud. Supernoova hommikul, kui olin 72 tundi järjest magamata – ei oleks saanud magada ka, süda puperdas –, olin kümnendat korda mobiili kääride asemel kasutanud, juhe jummala koos. Korterikaaslased Risto ja Liina vaatasid mind kutsikasilmadega ja ütlesid: mine proovi, me kleebime su asja lõpuni. Kleepisid õhtul kella kaheksani välja. Elupäästjad. Järgmisel päeval ärkasin esimese sõnumi peale ehmatusega üles. Seisin alasti keset tuba ja mõtlesin: appi, mul on kõik lõpetamata! Kuidas ma need asjad valmis jõuan?! Terve eelmine päev oli peast pühitud. Seda on tobe öelda, aga tegelikult olin võiduga arvestanud, sest publik on indikaator. Inimesed aplodeerisid algusest lõpuni minu show ajal. See oli mind blow’ing. Professionaalsetel modellidel jalad all värisesid.

Mida järjekordne võit sulle tähendab?


See on kinnitus, et olen õigel teel.
Mul on väga hea meel, et maailm, mida loon, jõuab teistele ka kohale.

Oled endas kahelnud ka?


Loomulikult. Väga palju. Olen noor ja ebakindel, alles otsin. Mind tõmbab filmi- ja teatrikostüümide poole. Teen kaasa Jaak Kilmi dokumentaalprojektis «Mustvalge aken», mis räägib sellest, kuidas Soome televisioon õõnestas 80ndatel Nõukogude Liidu režiimi alates diskost esimeste pornofilmideni. Panen inimesi kitlitesse ja väljaveninud koledressidesse. Armastan väga ilu, aga mulle meeldib ka selle vastand mingisuguses võtmes. Kummardan kontraste. Olen puhtalt visuaalne inimene. Tehnika laguneb mu käes. (Liisi näitab pragusid oma sülearvutis ja telefoni, mis on peaaegu kaheks tükiks.)

Palju sa kostüüme maha müüd?


Üht-teist olen müünud, aga see ei huvita mind väga. Mul oleks vaja kollektsionääri, kes näeb minus potentsiaali ja kogub minu kostüüme tuleviku tarbeks, kui nad on väga hinnalised. Kui näen, et inimene reaalselt kannab minu riideid, olen valmis müüma.

Väga kantavad nad just pole.


Osa on. Ma liigun sinna poole. Supernoova kollektsiooniga ei rõhunud ma kantavusele. Teema oli valguse taaskasutamine. Kasutasin kahuritest tulevaid valguslasereid ja -kiiri ning peegeldasin neid tagasi. Taotlesin teraapilist valgus-show’d. Päikesejänkude plahvatust. (Teeb arvuti uuesti lahti ja näitab kantavaid kostüüme.)

Kas selle kleidiga istuda ka saab?


Ei no, seisad ikka. Oled nagu ehe.

Kust pleksiklaasi mõte tuli?


Olin pleksiklaasi ühes varasemas kollektsioonis kasutanud. Mulle oli täielik üllatus, kui viimane kostüüm läks lavale ja saal oli sellest värvilist valgust üleni täis. Disco haute couture. Ega minu projektid ei alga kangapoest, käin ikka ehitus-, raua- ja tehnikapoodides. Vahel mul ongi tunne, et olen rohkem insener-arhitekt. Kui mõte on olemas, panen püsti väikse keemialabori. Hakkan katsetama, proovin erinevaid liime. Ema on töötanud eluaeg õmbluses ja isa ehituses, kuidagipidi on see sealt tulnud.

Millal hakkas välja kujunema sinu futuristlik käekiri?


Üks esimesi moe-ülesastumisi oli 7. või 8. klassis koos pinginaabriga. Olime robotid, arvuti emaplaadid selja peal, suured tulnukakiivrid peas. Liin on olnud algusest saati ühes suunas – tulnukas. Minu barbidel olid maailma kõige efektsemad kitlid. Savist tegin juurde saia, värvisin kollaseks, et oleks kogu komplekt. Mind huvitavad vormid, väike lõigete nihestamine. Teen palju asju irooniaga, läbi kerge huumori, väikse sarkasmi.

Näed sa end tulevikus moemaja disainerina?


Eestis kindlasti mitte. Kunstiakadeemia keskendub minu jaoks liiga palju tööstusmoele. Natuke piilun välismaa poole, samas pelgan totaalset läbikukkumist. Tahtsin proovida Londonisse Saint Martinsi moekooli, kus õppis ka Anu Samarüütel, aga jäin keeletestide tegemisega hiljaks. Pelgan, et kui ma välismaale ei lähe, lõpetan naisteajakirja moetoimetajana. Oleksin vanana enda peale väga kuri. Mida kõrgemal on siht, seda lihtsam on mul edasi minna. 

Mis annab sulle julguse teha üle võlli asju?


Ma arvan, et seal on pisut ülbust, pisut edevust ja pisut hullust. Olen noorest saati hullumeelselt riides käinud, teinud mutandi meiki. Aplodeerin inimestele, kes on massist erinevad. Ma ei võta endale klienti, kes tahab, et teeksin talle tavalise musta seeliku.

Milliseid värve eelistad?


Armastan värve, pelgan tumedaid ja kahvatuid toone. Punased, lillad… Vajan enda ümber värve, need annavad energiat. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et teeksin musta kollektsiooni. Lugesin kuskilt, et minu looming on nagu tehno-alice-imedemaalt. Eks ta on. Retromõjutustega futubarbid, kübermaailm. Tuleviku teema on minu jaoks intelligentsed materjalid. Millisel hetkel on tolmuimeja intelligentsem kui mina?

Kui mood kõrvale jätta, siis mis sind paelub?


Tants. Olen kogu aeg tantsinud, meeletult esinenud. Kunagi mõtlesin tõsiselt, et hakkan tantsuga edasi tegelema, aga mul polnud julgust proovida pedasse koreograafiasse. Salatantsija olen siiamaani. Käisin üheksa aastat rühmvõimlemises. Võistlused, lindid, pallid, trikood, kurikad, spagaadid harkseina teiselt pulgalt. Praegu käin Dance Actis hiphopitantsu trennis. Kodus teen salaja lindikava. Seda keegi eriti ei tea, et ma tantsin ja et see mulle korda läheb.

Räägi natuke oma perest, lähedastest.


Tean, et jätan hästi avatud inimese mulje, aga olen palju kinnisem. Kardan sellistel teemadel rääkida. Äkki sa oskad küsida konkreetsemalt?

Ütlesid ennist, et lähed nädalavahetuseks kodulinna Tartusse. Kes sind seal ootavad?


Õde, vend, ema, isa. Kõik kallid inimesed. Õde õpib Hugo Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 10. klassi. Vend, kes on minust kaks ja pool aastat vanem, tuli just Ameerikast tagasi, oli seal õigusteaduse vahetusüliõpilane. Ta tahab vist uuesti Ameerikasse elama minna, leidis endale sealt head sõbrad. Ise olen olnud lapsest saati silmapaistev, nõudnud palju tähelepanu, lasknud end trennidesse ja kunstiringidesse viia.

Olid esimene, kes lavale jooksis?


Muidugi, vabalt. Oleks olnud imelik, kui ma poleks lavale läinud.
Tallinnas elad koos korterikaaslastega.
Jah. Teist poolt mul küll praegu ei ole, kui sa seda mõtled.

Vaba ja vallaline?


Jah. Kui katus ära ei sõida, siis ei sõida. Aeg-ajalt sõidab, aga mul on väga raske end siduda. Ma ei ole kõige kergem inimene, kellega koos elada. Võin olla intensiivsetel perioodidel laostav. Ma ei pööra teistele inimestele siis piisavalt tähelepanu. Tean, et see on probleem. Võin olla megadepressioonis nagu Supernoovaga oli. Otsin enda kõrvale omamoodi geeniust, aga ma ei tea, kas kahel geeniusel on võimalik koos elada.

Sobid sa rohkem energilise tüübi kui rahuliku boheemlasega?


Tead, ma ei tea. Kui tuleb, siis tuleb. Ei taha kriteeriume ette panna. Kõige halvem variant oleks, kui ta oleks moeinimene, sest kaks moeinimest paaris mõjuvad iiveldama ajavalt. Kujutad ette, kaks täiesti ära sätitud inimest koos. Kohutav. Meeste puhul ei vaata ma kunagi riietust. Mind huvitab tugev iseloom, karakter. Minuga ühel lainel huumorisoon.

Kes sa tähtkujult oled?


Sõnn, aga nagu ma kuskilt uurisin, on mul Veenuse ja Marsi tõusud Jäär ja Ambur. Ambur on seltskonnahing ja Jäär, see on lihtsalt hull. Sõprade seas on mul palju Kaksikuid, neil on kummaline fantaasia, ja kassiinimesi nagu mina. Mul on valge kass Sireen. Kui ta hüppab, siis tal käib seest krr, nagu kelluke läbi. Sõbrad kutsuvad mind Liisi Eestimaaks. Küsivad: «Liisi, millal sa võtad endale kunstnikunimeks Liisi Eestimaa?» Nad ei ole kõik moeinimesed, nad on filmist ja teatrist. Moeüritused on ülepingutatud.

Kahtlustan, et päris puhast verd eestlane sa ei ole.


Ma arvan, et ma olen ikka väike tšurka. Isa ema oli venelane. Vennaga ükskord arutasime, et võib-olla on natuke ka Poola juuti, sest ema neiupõlvenimi on Novek. Vend uuris, et see on juudilik nimi. Mul on päris terav nokk küll.

Mille poole sa püüdled?


Minu unistuste siht on filmikostüümi Oscar. Arvan, et lõpuks ma end välismaale ära viin, sest Eestis ma väga palju kaugemale ilmselt ei jõua.

Millise filmi eest Oscar tuleb?


Võiks olla midagi nagu «Paani labürint», mida kunagi PÖFFil nägin. Väheke müstiline film raju sisuga. Mulle meeldib science fiction, friigi- ja õudusfilmid, samas hoian pöialt Veiko Õunpuule. Meeldivad filmid, kus mängib Cate Blanchett. Ta on kütkestav ja aristokraatlik, samas muhe ning hoiab sind ekraani küljes kinni. Kujutan ette, et läheksin temaga kohvi jooma.

Palun selgita oma nõrkust zombie-filmide ja 80ndate aeroobikavideote vastu.


Ilmselt algas see Michael Jacksoni looga «Thriller,» kus kari lagunevaid zombie’isid teeb suurepärast koreograafiat. Iga kord, kui seda videot vaatasin, tahtsin ise osaleda. Zombie-filmid on seda paremad, mida halvemad nad on. Siis on naljakam. Mul on filmifanatist sõber Tritse (Tristan Priimägi – N.P.), kelle ultimate dream on kehastada zombie’it. Temaga koos tahaksin üles astuda zombie-lesena, looriga kübar peas ja pool nägu ära mädanenud! Aeroobikavideod on aga lihtsalt puhas kämp, hea taustaks panna.

Järgmisel päeval kohtume pildistamiseks linnahalli katusel. Liisi paneb enda järel ootama, kuid asi on vaeva väärt. Miniseelikus ja kontsades Liisi võtab kaamera ees poose nagu vilunud modell, mängides juuste, päikeseprillide ja kätega. «Olen stilistina nii palju modelle juhendanud, et tean, mida teha,» viskab ta. Kui meie selja tagant tõuseb helikopter, löövad Liisi silmad põlema. «Mulle meeldivad suured masinad. Helikopterid, tankid, reaktiivlennukid!» On ilmselge, et Liisil on lõbus.     IaI

Liisi Eesmaa

Sündinud 16. mail 1984 Tartus.


Haridus: lõpetas 2003. aastal Tartu kunstigümnaasiumi, pärast seda õppis pool aastat Euroülikoolis moodi, 2004. aastal sai teisel katsel sisse Eesti Kunstiakadeemiasse moeerialale, praegu õpingutes paus.


Töö:
vabakutseline moekunstnik ja stilist. 2003. aastal võitis Supernoova moekonkursi nooremas kategoorias, vanema kategooria võitja 2007. ja 2008. aastal. Osalenud Tallinn Fashion Weekil ja Riia Fashion Weekil, moeturgudel, Fashion Avenuedel ja teistel Kalamari üritustel, teinud stilistina kaastööd paljudele ajakirjadele ning reklaamidele, mitu aastat järjest ka FIBITil stilist või lavastaja. Kostüümid Jaak Kilmi filmidele «Tabamata ime» ja «Mustvalge aken» ning Rakvere teatri etendusele «Vaata raevus tagasi» (lavastaja Andres Keil).


Hobid:
melomaania, gurmaanlus ja tantsimine.

Teised Liisist

Laura Kallasvee
sõbranna


Mäletan aega, kui Liisi tuli Tartust Tallinna, võitis noortekategoorias Supernoova ja hakkas siis igal pool ringi uudistama. Ta on väga edev inimene, nii jäigi mulle kui fotograafile suure hullu ketsikujulise kotiga ja enda õmmeldud kosmiliste helesiniste pükstega kaamera ette. Liisi on superhüperaktiivne tegelane. Tal jääb alati energiat üle ja ta jagab seda ka teistele. Temast õhkub rõõmu ja kaunist nakatavat naeru. Liisi on hästi särav ja ülimalt armas. Supersõbranna, kellele ka rasketel hetkedel toetuda julgen, hoiab mind ilusti püsti. Mulle meeldib, kuidas ta fotosessiooni ajal vajadusel igavuse peletamiseks meile tantsib, teeb lindi-show’d või viskab iluvõimleja stiilis kurikaid lakke. Natuke on tal probleemi aja planeerimisega, ta kipub hilinema. Viimasel ajal ütlen talle veidi varasemad kellaajad, kui teda vajan. Soovitan seda nippi ka teistel kasutada, muu siin ei aita, on juba järele proovitud.

Tristan Priimägi

sõber


Kui ma Liisile väitsin, et mu eluunistuseks on õudu­kas zombie’t mängida, oli ta valmis hea meelega kaasa lööma. Selliseid inimesi ei kohta just tihti. Mulle aga meenub pigem lugu, kuidas ta enne Prantsusmaale minekut tundis, et vajab «oma lauset», millega keerulistes olukordades läbi lüüa. Selleks lauseks sai «Je suis une princesse cosmique» (Ma olen kosmoseprintsess). Tõepoolest, ma ei suuda ette kujutada olukorda, kus sellest abi poleks.

Tagasi üles
Back