Must-toonekurg käib Viljandis söömas

Hans Väre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Must-toonekurg.
Must-toonekurg. Foto: Rein Nellis.

Sel nädalal õnnestus mõnel viljandlasel kodulinnas näha üliharuldast isendit, keda tavaliselt isegi sügaval metsade rüpes ei kohta: must-toonekurge.


Kotkaste ja must-toonekure uurimisega tegeleva mittetulundusühingu Kotkaklubi liige Gunnar Sein rääkis, et haruldus ilmus Viljandisse pärast seda, kui puhastatav Kösti paisjärv veest tühjaks lasti, sest veekogu põhja jäänud lombid on hea koht, kust kalu püüda, kirjutab Sakala.

Samasse klubisse kuuluva Georg Artma teada käis kurg kaladega maiustamas alates pühapäevast. Näiteks neljapäeval veetis ta tühja järve ääres tervelt kolm tundi.

«Viimase tunni ta lihtsalt seisis ühe koha peal,» kirjeldas Artma. «Oli ennast ilmselt nii täis puginud, et ei viitsinud enam liigutada.»

Kotkaklubi ja Tartu Ülikooli ühisprojekti käigus plaanitakse tänavu panna kümnele mustale kurele kaela raadiosaatja, et nende elu ja rändeteed jälgida. Seetõttu proovisid ornitoloogid eile Kösti lindu kätte saada.

Georg Artma oli küll mitu hommikut luurel käinud, et pivalinnu lemmikkohad välja vaadata ning püünisele sobiv paik leida, kuid justkui kiuste lendas kurg eile madalalt järvest üle ega maandunud.

«Võib-olla ei olnud toidulaud enam piisavalt rikkalik,» lausus Artma. «Loodetavasti tuleb ta siiski uuesti ja me saame talle saatja panna.»

Päris söömata ei lennanud must-toonekurg Viljandist ära ka eile. Kella kümne paiku hommikul nägi linnusõber Signe Leppik teda koos ühe haigruga pruukosti võtmas Viljandi järve ääres Vikerkaare varemetest veidi Viiratsi pool.

Kotkaklubi andmetel elab must-toonekurgi Eestis vaid 80 paari ning liigi arvukus on kahanemas. Üliharuldased linnud pesitsevad sügaval laantes. Toiduotsingul võib must-toonekurg lennata kodust isegi 25 kilomeetri kaugusele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles