Teooria: venelased tulid Eestisse esmalt majanduse pärast

Väidetavalt kolisid kümned tuhanded venelased Eestisse, kuna tööstuslikult arenenud Eestis oli puudus töökätest, Peipsi taga aga tööst. Foto: Toomas Huik

Teadlane Kristina Kallas väidab, et rohkearvuline venekeelne vähemus ei tekkinud Eestisse mitte teadliku stalinistliku ümberrahvastamispoliitika tulemusel, vaid pigem majanduslikel ja demograafilistel põhjustel.

Balti Uuringute Instituudi juhatuse liikme Kallase sõnul oli esimene põhjus, miks venelased ja teised nn vennasrahvad Nõukogude ajal Eestisse rändasid, Nõukogude Liidu soov majanduslikus võidujooksus USA-le võimalikult tugev vastane olla.

«Stalin vaatas, et tal on vaja riik Teise maailmasõja rusudest kiiresti üles ehitada, suutmaks USAga külma sõja võidusõitu pidada. Selleks rakendas ta kogu olemasoleva infrastruktuuri 150-protsendilise võimsusega tööle,» rääkis Kallas.

Suur osa sellest infrastruktuurist ehk lihtsamalt öeldes tööstuspiirkondadest ja nende tugivõrgustikust asus varasema arengu tahtel Eestis ja Lätis kui liidu arenenumates piirkondades. Teises maailmasõjas olid siinsed tehased küll kõvasti kannatada saanud, kuid ikkagi oli meil tööstust üles ehitada lihtsam kui näiteks agraarsemas Leedus, kus oleks pidanud kõike nullist alustama.

Leedu ja Eesti erinev areng ongi võti Kallase teooria mõistmiseks. Nimelt leiab ta, et kui Stalin oleks tõepoolest tahtnud industrialiseerimise kattevarjus ajada esmajoones teadlikku mässuliste liiduvabariikide ümberrahvastamispoliitikat, oleks ta pidanud koloniseerima Leedut rohkem kui Eestit. Oli ju Leedus Nõukogude ajal suhteliselt jõuline dissidentlik katoliiklik kirik ja palju arenenum metsavendlus.

Ometi oli 1989. aastaks areng olnud vastupidine – Eestis oli eestlaste osakaal langenud 61,5 protsendini ning Leedus leedulaste oma oluliselt vähem, jäädes pidama 79,6 protsendi peal.

Just see võrdlus seab Kallase hinnangul kahtluse alla teooria teadlikust Eesti etnilisest koloniseerimisest.

Suur sündimus pani liikuma

Teiseks toetavad Kallase sõnul majanduslikku argumenti ajaloolase David Vseviovi kogutud andmed Teises maailmasõjas tühjaks jäänud Narva kohta. Nimelt näitavad kompartei arhiiviallikad, et 1950. aastatel rändas sinna väga palju inimesi Peipsi tagant, omamata selleks riiklikku luba – lähedal asuvas linnas oli nimelt kergem tööd leida kui vaeses külas. Inimeste omaalgatust on aga raske Stalini süüks panna, leiab ta.

Kallase väitel on just mitmed lääne teadlased olnud liialt kinni totalitarismi paradigmas, arvates, et kõik toimus Nõukogude Liidus Moskva käe jõulisel suunamisel ning rohujuure tasandil aktiivsust polnud. Selline arusaam oli tema sõnul ka põhjus, miks paljud lääne teadlased ei osanud ennustada ette Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Eesti Demograafia Instituudi vanemteaduri Luule Sakkeu­se väitel pani inimesi Nõukogude Liidu ajal Eestisse rändama lisaks üliriigi majanduspoliitikale see, et meist ida pool tekitas suur sündimus vajaduse kodukandist välja rännata.

Eesti oli aga nii Venemaast kui teistest liiduvabariikidest rahvastiku arengult ees ehk eestlaste juurdekasv hakkas kahanema ajal, kui idas – kõigepealt Venemaal, hiljem kaugemates liiduvabariikides – oli trend vastupidine.

Seega ei olnud Eestil töökäsi ekstensiivse, USAga võidu jooksva tööstuse vajaduste rahuldamiseks, samas kui idapoolsetes hilisema demograafilise üleminekuga liiduvabariikides tekkis soov välja rännata, mis on iseloomulik rahvastikukasvu perioodile.

Eestist käis Sakkeuse sõnul läbi ebaproportsionaalselt suur osa selliseid rändajaid ja seda muu hulgas seetõttu, et sotsialismileeri eraldanud raudne eesriie ei võimaldanud kaugemale minna.

Rahvuskonflikt hooletusest

«Ka see pikaajaline migratsioon realiseerus lainetena, igal ajaperioodil vallandus rändepotentsiaal rohkemal määral mõnes järgmises, kaugemas ida- või lõunapoolses regioonis, millest sõjajärgse perioodi jooksul jäi Eestisse vaid üks igast viiest siia rännanust,» rääkis Sakkeus.

«Nüüdseks moodustab siiajäänute osa maailmas ühe suurema immigrantrahvastiku osakaalu, mis pärineb suhteliselt ühtlaselt kõigist sõjajärgsetest kümnenditest.»

Ka rahvuskonflikt ja segregatsioon kahte kogukonda tekkis Kallase sõnul Eestis mitte Nõukogude võimu teadlikul suunamisel, vaid just seetõttu, et punavalitsejad jätsid rahvusküsimuse tähelepanuta. Seda nii majanduslikel kui ka rahvus- ja keelepoliitilistel põhjustel.

Forsseeritud industrialiseerimispoliitika tekitas eestlaste ja sisserändajate vahele hierarhia, kus immigrandid asusid kõrgemal positsioonil. Nad said tööd üleliidulistes ettevõtetes, mis tähendas privileege, nagu näiteks eelisõigust korteri saamisel. Eestlased pidasid sellist eelistamist ebaõiglaseks, eriti kuna see oli võõrvalitsuse poliitika tulemus. Koos majanduse stagneerumisega tõi see kaasa avatud pinged kahe kogukonna vahel.

Järgmine segregatsiooni põhjustaja oli Nõukogude Liidu rahvus- ja keelepoliitika. Igale inimesele kirjutati passi tema rahvus, mis aga tegelikult takistas ühtse homo soveticuse sündi, sest inimesi sunniti end etniliselt määratlema.

Eelkirjeldatust suurem probleem oli Kallase sõnul aga see, et Nõukogude võim ei avaldanud venekeelsetele sisserändajatele piisavat survet õppida eesti keelt, mis tähendas kahe kogukonna täiendavat isoleerumist. Sellele lisandus kahe eraldi koolivõrgu ülalpidamine – eraldi keeltes ja erineva programmiga.

Kolmandaks soosis Kallase väitel kahe kogukonna vahelisi pingeid tõsiasi, et Eesti sattus kahe minevikukäsitluse rindejoonele – eestlaste ajalooteadvus rääkis üht, Nõukogude propaganda teist juttu. Viimast kippusid uskuma ka sisserändajad, kes olid kuulnud Eesti minevikust vaid üht, Nõukogude versiooni, ja neil puudusid ka n-ö välisvenelased, kes oleks saanud teistsugust sõnumit kuulutada.

Kommentaar