Taavi Aas: tallinlastest ja piletihindadest

Tallinna abilinnapea Taavi Aas. Foto: Mihkel Maripuu

Tallinna abilinnapea Taavi Aas leiab, et ühistranspordi piletihinna tõusus on süüdi omavalitsustesse vaenulikult suhtuv vabariigi valitsus.

Teatavasti on pealinna ühistranspordi piletisüsteemis tänasest oodata mitmeid uuendusi, kuid ka mõningad vanemad reeglid vajavad kordamist.

Kes on tallinlane? Pealinna tänavuse aasta piletimajanduse peamisteks märksõnadeks on tallinlane ja mittetallinlane. Meedia on Tallinna uuest piletihinnasüsteemist pisut ebakorrektse kuvandi mananud, mistõttu vajab selgitust, kus hakatakse sõitjatel elukoha järgi vahet tegema ja kus mitte.

Täpsustamiseks tuleb märkida, et tallinlase all mõeldakse rahvastikuregistrijärgset Tallinna elanikku ehk siis end pealinna sisse kirjutanud kodanikku, kes soetab sõidupileti ID-kaardi abil. Ka mittetallinlasel on võimalus osta  sõidupilet ID-kaardi abil, kuid ta ei ole Tallinna elanik ja talle kehtivad teised piletihinnad. Eelmainitud eristamine toimub ainult sõidukaartide osas. Seevastu talongide, tunnipiletite, elektriraudteega ühiste kaartide ning Tallinna-Harjumaa sõidupiletite osas ei tehta sõitjate hulgas elukoha järgi vahet.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kohustab kohalikku omavalitsust korraldama kohaliku elu küsimusi, sh ühistransporti, lähtudes eelkõige linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest.

Tallinna linna elanikele soodustuste kehtestamisel on aluseks võetud ühistranspordiseadus, mille järgi võib valla- ja linnavolikogu lisaks ühistranspordiseaduses sätestatud sõidusoodustustele avalikul liiniveol kehtestada sõidusoodustusi veel teatava kategooria sõitjatele, samuti suurendada sõidusoodustuste määra. Seega annab ühistranspordiseadus veel mingeid aluseid või tingimusi seadmata kohalikule omavalitsusele õiguse ise määrata lisasoodustusi saavate isikute ring.

Linnaelanikele soodustuste süsteem on näiteks juba aastaid toiminud põhjanaabrite pealinnas Helsingis. Samuti kehtib kogu Soomes elukohal põhinev teenuste osutamise süsteem. Eestis on juba pikka aega rakendatud ühistranspordis osaliselt soodustusi oma linna elanikele Tartus, Pärnus ja Maardus.

Kuna valitsus ei toeta Tallinna ühistranspordi finantseerimist, vaid katab üksnes Harjumaale ulatuvate liinilõikude kulud kuni 30 protsendi ulatuses tegelikust vajadusest, tuleb Tallinna ühistranspordi ülalpidamiskulud täies mahus katta linna eelarve raha ja kogutava piletituluga. Et üle 67 protsendi linna tuludest moodustab linna elanike töötasudelt laekuv tulumaks, on igati mõistlik kehtestada linnaelanikele soodustused ühistranspordi kasutamisel. Ebamõistlik on aga nõuda, et tallinlastest maksumaksjad kataksid mittetallinlastest sõitjate sõidukulud.

Pealinna üliõpilased olid ebavõrdses olukorras. Palju poleemikat esile kutsunud väide mittetallinlastest pealinna kõrgkoolides õppivate tudengite ahistamisest nõuab tõsist tähelepanu selles mõttes, et kas see väide on õige või väär.

Peamine argument on: tudengitel peavad olema võrdsed õigused. Sellega tuleb kindlasti nõustuda, aga kuidas tuleks mõista, või mis veel parem, mõõta võrdsust? See, et piletihinnad on võrdsed, oleks liiga primitiivne lähenemine – seda ei salliks üliõpilased ka ise. Pean siinkohal rõhutama, et mittetallinlastest tudengitele ei kehtestata kõrgemaid hindu, neile lihtsalt ei laiene tallinlastele antavad soodustused.

Tudengitest protestijatel väitsid, justkui oleks mittetallinlastest ID-piletiga sõitvaid üliõpilasi 20 000, kuigi tegelik arv on kolm korda väiksem – ligikaudu 6500. Tore oleks, kui väitlejad esitaksid ka õigeid andmeid, sest need on kõik olemas. Neid tuleb (natukene vaeva nähes) koguda, analüüsida ja (õigeid) järeldusi teha.

On ju ilmselge, et tudeng, kes on Tallinna linna kodanik, saab oma linnalt rohkem kui mittetallinlasest kodanik. Kui inimene on otsustanud end ühe kohaliku omavalitsusega sedavõrd siduda, et otsustab end sinna sisse kirjutada, siis peab ta ka midagi vastu saama. See on kodaniku poolt igati õigustanud mõtlemine. 

Tallinna väravad on avatud kõigile, kes soovivad saada pealinna kodanikeks. Võimalusi selleks on mitu. Eriti kerge on see pealinnas resideerivatele tudengitele. Piisab vaid ühiselamutoast ja asi korras. Ühte tuppa võib end sisse kirjutada kas või kümme tudengit korraga. Teine võimalus on muidugi üürikorter. Siinjuures peab toonitama, et üürikorterisse võib inimene end sisse kirjutada ka ilma korteriomaniku nõusolekuta, piisab vaid kehtivast, seega ametlikust üürilepingust.

Vabariigi valitsuse vaenulik suhtumine kohalikesse omavalitsustesse (eriti pealinna) on viinud nad raskesse majanduslikku olukorda, kust peavad nad kahjuks oma jõududega välja rabelema.

Kütuse- ja elektriaktsiisi ning käibemaksu tõus on andnud ränga hoobi linnadele ja valdadele. Pealinna ühistransport on eriti haavatav, kuna kütuse ja elektri kallinemine avaldab sellele otsest mõju.

Oleme sunnitud olukorras, kus valitsus käitub, nagu ise heaks arvab, ja teistel ei jää muud üle, kui kohanduda või valitsuselt almuseid paluda.