/nginx/o/2010/02/02/305889t1h0c02.jpg)
Hoolimata sellest, et riigikogus on esitatud mitu ettepanekut toimetulekutoetuste arvutamise nõuete leevendamiseks, ei valmista sotsiaalministeerium ette ühtegi seadusmuudatust, sest esiteks poleks selleks riigieelarves lisaraha ning teiseks läheks see vastuollu toetuse praeguse ideoloogiaga.
«Meile on tehtud väga palju ettepanekuid toimetulekutoetuse maksmise viisi või tingimuste muutmiseks. Peame tõdema, et iga muudatus, mis jätaks toetuse andmisel inimeste mingeid tulusid arvestamata, mõjutab väga suuresti toimetulekutoetuste eelarvet,» sõnas sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja.
Rahuoja mõistis surve põhjust, sest toimetulekutoetuste vajajate arv on praegu väga kiiresti kasvanud.
Riigieelarve täna tema sõnul toetuste suurendamiseks võimalusi reeglina ei paku. Sellest hoolimata arvutab ministeerium iga ettepaneku puhul sellega kaasnevad võimalikud kulud.
«Kui meil oleks mingeid täiendavaid vahendeid, siis minister on öelnud, et meie prioriteet oleksid lastega pered. Mõeldud toetuse koefitsientide muutmine - täna saab esimene pereliige toetust koefitsiendiga 1,0 ja iga järgnev 0,8. Näiteks oleks võimalik lapse koefitsienti muuta,» sõnas asekantsler.
«Teine võimalus oleks toimetulekutoetuse piiri tõstmine, mis parandaks kõigi võimalusi,» lausus Rahuoja.
Ettepanek mitte arvestada lastetoetust pere sissetulekute hulka läheb vastuollu toimetulekutoetuse ideoloogiaga. «Kui neid sissetulekutena arvestama hakati aastal 2005, siis pooldasid seda ka MTÜ-d ja Lasterikaste Perede Liit,» andis Rahuoja mõista tollase otsuse tugevust.
Samuti suhtub sotsiaalministeerium ettevaatlikult ettepanekusse mitte arvata inimese sissetulekuteks annetusi või teiste pereliikmete abistamist. «Täna me ei ole jõudnud lõpuni analüüsidega, kuidas see võiks toimetulekutoetusi mõjutada,» põhjendas Rahuoja.
Ideoloogia: abivajadus on eriolukord
Rahuoja selgitas, et toimetulekutoetuse ideoloogia on selline, et raskustesse sattunud inimese olukorda käsitletakse eriolukorrana, mitte normaalse seisundina, ning sellest väljatulekuks peab kõikvõimaliku tegema nii inimene ise, tema pere ja lähedased ning lõpuks riik ja omavalitsus.
Asekantsler lisas, et toimetulekutoetus ei ole universaaltoetus, vaid igal juhul tehakse otsus konkreetse inimese kohta, arvestades tema varalist seisu, perekonna võimalusi jne. «Kui inimene ja tema pere on teinud kõik võimaliku, ent siiski ei ole toimetulek võimalik, siis saab riik tulla appi,» selgitas Rahuoja.
Toimetulekutoetusi makstakse Eestis alates 1997. aastast, pärast 2005. aastat pole seadusse eriti suuri muudatusi enam tehtud. «Praktikas on see päris hästi juurdunud ja meil ei ole ka viimastel aastatel olnud erilisi kohtuvaidlusi või suuri probleeme toimetulekutoetuse määramisel,» sõnas Rahuoja.
Toimetuletoetuse arvestamisel ei loeta sissetulekuks:
• konkreetse sihtotstarbega makstavaid ühekordseid toetusi, enamasti kohaliku omavalitsuse eelarvest;
• puudega inimeste toetusi, mis kompenseerivad nende raskusi (nt ravimite hüvitamine), v.a puudega vanema toetus;
• õppelaenu;
• tööturukoolituse jaoks makstavad sõidu- ja majutustoetusi või stipendiume.
Küll aga loetakse sissetulekuks näiteks lastetoetus.