Ain Kaalep oli väga rõõmus Wiedemanni riikliku keeleauhinna saamise üle ning pidas oma suurimaks teeneks tegevust eesti keele sõnaloome alal.
Kaalep: minu silmapaistvamad teened on sõnaloome alal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Isiklikult arvan ma, et kõige silmapaistvamad minu teened on ehk sõnaloome alal. Mõned olulised sõnad, näiteks «teave», «teavitama» ning «lõimima» ja «lõimuma» on minu soovitatud. Need on keeles olemas olnud, aga selle üldises tähenduses soovitasin mina kasutada ja need olid edukad ettepanekud, nende peale olen ma uhke,» sõnas Kaalep Postimees.ee'le
Meisterlik keelekasutaja ise peab mõnede kõnekeelsete sõnade imbumist kirjakeelde täiesti loomulikuks. «Keel muutub alati, üks tegur, mis keele arengut mõjustab, on muidugi kõnekeel ja kõnekeele mitmesugused kihid - isegi sellised sõnad, mis võivad alguses tunduda vulgarismidena, aga hiljem harjutakse nendega ära. Ärgem unustagem seda, et sadakond aastat tagasi oli isegi sõna «püksid» see, mida püüti vältida. Selliseid näiteid võiks palju tuua. Kõnekeelest tuleb alati üldkasutatavasse keelde ja kirjakeele kõrgematessegi kihtidesse ikka üht-teist juurde, ei maksa seda karta,» rääkis Kaalep.
«Mul on nii mõnigi kriitiline seisukoht, kuid arvan, et ühelgi maal pole üldine keelekasutus laitmatu, igal pool on üht-teist ette heita. Võitlus heakeelsuse eest käib üle maailma ja see on endastmõistetav,» lausus Kaalep.
Muret valmistab sõnameistrile, kui ta näeb, et ajakirjanikud ei ole ilmselt saanud küllaldast filoloogilist ettevalmistust: «Kas või niisugune asi, mis on väga ilmekas - minu teada žurnalistide ettevalmistuses puudub ladina keele kursus, see tähendab nende üldise kultuursuse seisukohast väga palju. Minule on see eriti silma paistnud, sest mina hindan eriti kõrgelt kogu Euroopa kultuuri klassikalist pärandit, seda ei tohi me kunagi unustada. Kui näeme seda, et mõni ajakirjanik kasutab ladinakeelseid väljendeid või isegi ladina keelest tulnud võõrsõnu valesti, no siis selle taga on just lünk hariduses.»
Kõige rohkem rõõmustab teda aga see, et meie keel on alles. «Meie üldine seisukoht on väga emakeele väärtust tunnustav. Oleks mõeldamatu, kui keegi hakkaks rääkima, et eesti keel on barbaarne, ebakultuurne ja iga haritud inimene peaks näiteks inglise keelt kõrgemaks hindama. Omal ajal, veel 20. sajandi alguses oli saksa ja vene keele hinnang üldiselt kõrgem kui emakeele oma. Emakeelt armastati, aga peeti ikkagi vähearenenuks. Tänapäeval sellist emakeele alahindamist ma ei ole kuulnud,» rõõmustas keeleauhinna laureaat.
Valitsus otsustas täna määrata Wiedemanni keeleauhinna emakeelse sõnakasutuse suurmeistrile Ain Kaalepile. Riigi 500 000 kroonine keeleauhind antakse laureaadile üle vabariigi aastapäeval.