Andres Lõo: on meil lootust areneda?

Foto: Repro

On nii, et viimasel ajal, vähemalt viimasel aastal, on sagenenud ärevad hääled, mis küsivad: kuhu vadib Eesti Vabariik, kuhu eesti kultuur? Kuhu oleme teel nüüd, kui mõni on riigi täiskasvanuks kuulutanud, nüüd, kus Eestil on ka laia maailma silmis lõpuks oma nägu tekkimas. Kui keegi ütleb «Eesti», mõeldakse väikest, isepäist, küll vaest, kuid nutikat näidisriiki – metafoorselt nagu puitvutlaris Skype-phone’i, mille helinaks Pärdi «Für Alina» ning levialaks eurooplase südametunnistus. Loodetavasti. Sest seda on juba päris palju.

Ent minna tahaks aina edasi. Korraga ilmusid «Arengufondi mõtteraamat 2013» ning Eesti Konjunktuuriinstituudi «Eesti loomemajanduse olukorra ­uuring ja kaardistus», mis mõlemad püüavad kaardistada ja joonistada vektoreid tulevikku, paremasse Eestisse uskudes. Sellele näib vastandumas Veiko Õunpuu «Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest», mille norus silmanurkadega peategelane pillub pettumusesädemeid manale, mida Eesti loometööstus kultuurihingekese turgutamiseks lausub. Näib, sest tõelise kunstniku süda tuksub niikuinii omas taktis, instrumentaliseeritagu tema vaimuvilju, kuidas aga ajastule sobib.  

«Arengufondi mõtteraamatus» räägitakse Eestist tervikuna, mitte kitsalt kultuuririigina, ja seal annavad tooni avatuma migratsioonipoliitika soovitamine ning tolle nn Eesti pealisülesande selgitamine. Konjunktuuriinstituudi ­uuringus võetakse teema kokku tõdedes, et loomemajandus pole veel päris vedama hakanud, aga annab lootust, sest inimesed alles õpivad. Toimub professionaliseerumine.