Perestroika näis 1988. aasta oktoobris liikuvat täie hooga komparteile meelepärases suunas. Baltimaade rahvarinded nõudsid rahvuslippude lehvides liidulepingute sõlmimist, et elada edasi nõukogude rahvaste ühtses ja vennalikus peres. Suveräänsus on võimalik ka omariikluseta, seletati uhkelt.
Väike probleem oli vaid ettepanekuga viia Eesti üle isemajandamisele. Seda ei saanud kõrvale heita ja lihtsalt ära unustada. Keskvõimu ainus võimalus isemajandamise idee kuidagi alla neelata oli anda isemajandamisele nagu suveräänsuselegi okupatsiooniga kokku sobiv sisu.
NSV Liidu plaanikomitee esimees Juri Masljukov oli juba suvel koostanud selleks terve abinõude plaani. Kuid ENSV plaanikomitee juht, IME üks kõige innukamaid vastaseid Valeri Paulman asus Masljukovi plaani ellu viima nii rohmakalt, et valitsusjuht Bruno Saul oli sunnitud ta Rahvarinde protestide vaigistamiseks lahti laskma.