Linalakana lõputus sõjas

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontrast missugune! 
«Mulle meeldivad suured ja 
rasked teemad,» tunnistab 
pealtnäha õrn, noor ja malbe 
filmirežissöör Leeni Linna.
Kontrast missugune! «Mulle meeldivad suured ja rasked teemad,» tunnistab pealtnäha õrn, noor ja malbe filmirežissöör Leeni Linna. Foto: Mihkel Maripuu

Noor filmirežissöör Leeni Linna otsustas kuuks ajaks minna riiki, kus räägivad peamiselt vaid relvad, et saada aru, mis tõmbab sinna mõnesid Eesti mehi.

Üleõlapilgud olid kahtlustavad, umb­usklikud. Seda on isegi ülesvõetud kaadritelt näha: noored mehed piilumas ümber pea tõmmatud hallikarva paksu riide alt, kes neid küll läbi objektiivi piidleb. Mis siis, et Leeni Linna oli end põhjalikult maskeerinud – heledad juuksed hoolega kaetud, rätik suu ees –, aga ilmselt tabasid avarale laadaplatsile kogunenud afgaanid ära, et miski pole päris õige. Või vähemasti neile ei meeldi.

Leeni Linna oli sõitnud sinna, kuhu enamik lihtsurelikke mingil juhul ei tikuks, igatahes mitte vabatahtlikult. Ta oli lennanud Afganistani, riiki, mis viimased kümnendid pole teadnud ega kogenud teist olukorda kui sõda, lõputu sõda. Tema soov oli vändata tõsielufilm seal teenivate Eesti missioonisõdurite argipäevast. See omakorda tähendas, et tõetruu pildi jäädvustamiseks tuli tal minna kõikjale sinna, kuhu nemadki läksid, ise hambuni relvastatud, miiniotsija kõige ees. Asi oli ohutusest kaugel. Niisiis, kiiver pähe ja kuulivest selga!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles