Reisisaatja Diana Tuisk: meie töö on vajalik

Diana Tuisk. Foto: Liis Treimann

Reisisaatjate aadressil on tehtud palju kriitikat stiilis «see ei ole ju töö, mida nad teevad, loksuvad niisama bussis päeva õhtusse», aga mina leian, et tegelikult omab see töö ka ühiskondlikku väärtust.

Seda näen eriti praegu, kui on väga libe ja tuleb vanatädikesi bussi ja bussist maha aidata. Mõnes peatusest tuleb neid korraga sisse palju, teises peatuses on puhkus. Ma ei leia, et see poleks vastutusrikas amet - meie vastutada on, et vanakesed, noored emmed, ja kõige olulisem - tulevased emmed -, ei kukuks bussi sisenemisel ja väljumisel ega reisi ajal.

Kohe kui näen, et mõni selline siseneb, olen bussi järsu pidurdamise korral valmis teda toetama. Mõnikord pakun reisijatele istet, kui näen, et kuskil on kohad vabad. Vahel on tulnud ette selliseidki juhtumeid, kus noored pakuvad vanainimesele istumist, aga see ei võta vastu. Siis ma olen neile tädikestele öelnud, et kui pakutakse, siis võtke vastu, muidu teinekord ei pakutagi. Ma tõesti tunnetan, et mind on vaja.

Tahaks öelda, et mõned kontoritöötajad igavalevad palju rohkem - mängivad arvutimänge ja kirjutavad portaalides kommentaare, aga seda lihtsalt ei märgata, sest nad ei ole kõigile «vaatamiseks väljas».

Töötan reisisaatjana kõige esimesest päevast peale ja siiani pole veel tüdimust tulnud. Elu bussis on väga huvitav. See töökoht on mulle tohutult oluline, sest praeguses tööpuuduses ei oleks ma ilmselt muidu töökohta leidnud ja mul ja mu kahel lapsel poleks mingit sissetulekut.

Samamoodi on see töö tähtis kõigile teistele reisisaatjatele. Kuigi sissetulek ei ole just suur, on juba psühholoogiliselt oluline teadmine, et sa ei ela mitte toetustest vaid tööst.

Ning kui seda tööd niimoodi laimatakse, ei taha paljud juba sellepärast seda tööd teha, kuigi iseenesest pole ametis midagi halba. Eks me oleme eriti märgatavad veel ka nende tõeliselt pilkupüüdvate vestide tõttu. Kuna mul suhtlemisega probleeme pole ja suudan ka ebameeldivates olukordades huumorimeele säilitada, siis mulle see töö täitsa sobib. Vanatädikesed, kes mu liinil sõidavad, juba tunnevad mind, mõni juba tuleb ja kallistab.

Kahtlemata on nii, et iga inimene reisisaatja kohale ei sobi - see töö nõuab suhtlusoskust, häid diplomaatilisi oskusi ja pikka meelt, sest nii mõnigi kord tuleb kuulata reisijate märkusi ja pretensioone.

Kindlasti oli meie hulgas algul ka selliseid, kes seda tööd tõsiselt ei võtnud ja mõnel tõepoolest oli tööharjumus täielikult kadunud, aga need, kes praeguseni on tööle jäänud, tahavad ju tööd teha ja ma usun, et nad teevad seda hästi.