Väitlusselts: kõik tutistada saanud pole ju traumeeritud

Sten Andreas Ehrlich ja Liina Naaber-Kivisoo online-väitlemas.

FOTO: Peeter Langovits

Kui tutistamine oleks tõesti midagi nii hirmsat nagu sotsiaalministeerium väita üritab, peaks pea kogu me ühiskond vaevlema karistamisest saadud traumade käes, leiavad oma tänase online-debati lõppsõnas Eesti väitlusseltsi esindajad.

Aitäh suurepärase diskussiooni eest, olenemata sellest, kellel on antud küsimuses õigus, on teema siiski ühiskonnas aktuaalne ja vaadates lugejate suurt huvi, siis on kindlasti ka tulevikus vajalik antud teemat lahata.

Meie jääme kindlalt seisukohale, et muudatusi seadusandluses vaja teha ei ole. Olemasolev süsteem kaitseb laste inimväärikust piisavalt ning muudatuste tegemisel iseenesest väärtust ei ole.

Väitluse peamised vaidlusküsimused olid, kas last karistada on vaja, kas lapse karistamine tekitab lapsele hilisemaid traumasid ning küsimus ühiskonna suhtumisest.

Meie leiame, et lapse arengu seisukohalt on oluline hea ja halva õpetamine, mis vahel vajab ka karmimat lähenemist ja karistuse kasutamist.

Ühiskonnad, kus on pakutavaga sarnane seadus vastu võetud, ei ole tulemustega alati rahul ja me ei soovi sama saatust Eestile.

Oponendid leidsid ristküsitluses, et perekond ei oma last ja lapsel on oma õigused. Samas on oluline rõhutada, et vanemal on kohustus kasvatada last ja õpetada teda arusaama, mis on hea ja mis on halb. Selleks ongi vaja vanemal vahendeid, milleks kiituse kõrval on kindlasti ka karistus.

Seega vastaste väide, et igasugune karistus on halb, viib meid olukorrani, kus lapsi ei olegi võimalik kasvatada.

Oponendid rõhutasid, et karistamine tekitab edaspidiseid traumasid.

Samas ristküsitluses ei suutnud nad vastata, millist karistamist nende poolt viidatud teaduslikes uuringutes uuritud oli. Hinnates kaine mõistusega Eesti ühiskonda, kus me kõik oleme vähemalt korra tutistada saanud, ei saa väita, et ühiskonnas on levinud karistamise tagajärjel saadud traumad.

Vastaspool leiab, et ühiskonnas levivat seisukohta on vaja muuta ja kõige parem viis seda teha on saata seadusemuudatuse kaudu ühiskonnale sõnum, mis peaks kaasa tooma oodatud muutuse.

Me ei saa sellise seisukohaga kuidagi nõustuda. Eestis on juba olemas rakendatav süsteem, mille eesmärk on sarnane oponentide pakutud muudatusega.

Miks on vaja veel midagi teha? Sellele ei suutnud ka meie vastaspool ammendavalt vastata. Selle asemel tõmmati paralleele naisliikumisega 100 aastat tagasi. Siinkohal on oluline rõhutada, et ühiskonna suhtumine tekkis just enne naiste valimisõigust reguleerivat seadust, mitte vastupidi. Seega ei ole antud näide kohaldatav.

Lõpetuseks sooviks rõhutada, et antud probleemiga on seadusandlikul tasandil juba piisavalt tegeletud. Seega ei ole mõtet ressurssi sinna raisata, eriti kuna oponentide argumentidest ei leia tõestust, et muudatus midagi positiivset kaasa tooks.

Postimees.ee online-väitluse kolmanda osana esitasid mõlemad debati pooled enda seisukohti kokkuvõtvad lõppsõnad. Sellega on tänane online-väitlus lõppenud.

Väitlusseltsi meeskond ei esinda online-debattides reeglina oma seisukohti, vaid asetab end positsiooni, mida sageli avalikkuses ei julgeta või osata argumenteeritult kaitsta. See aitab muuta ühiskondlikku debatti sisulisemaks küsimustes, millesse sageli suhtutakse pinnapealselt või emotsionaalselt. 

Tagasi üles