Sakslanna otsib inimestes ainulaadset sädet

Katarina Seeherr jõuab kõikjale, täites Raplamaal Pahkla Camphilli külas mitut olulist rolli. Põhiliseks peab ta seejuures aga oskust kuulata ära igaühe mure.

FOTO: Mihkel Maripuu

Raplamaal Pahkla Camphilli külas elab paarkümmend erisugust inimest, kes oma eluga iseseisvalt toime ei tule. Aga kogukonnas, peremajades elades saavad nad kenasti hakkama, toeks vabatahtlikud ja kaastöötajad eesotsas Katarina Seeherriga, kirjutab Hille Tänavsuu.

Seeherr käib päevas kord või paar läbi maatõugu lehmade laudast, kelle piimast valmistatakse enda tarbeks juustu ja kohupiima.

FOTO: Mihkel Maripuu

Seeherr näitab Pahkla Camphilli külas käsitsi valmistatud mesilasvahast küünlaid, mis ei tahma ega eralda mürgist suitsu.

FOTO: Mihkel Maripuu

Loo ilmumist toetab Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integ­ree­rimise Fond, kultuuriministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus

FOTO: Pm

Camphilli külas, mida kohalikud suupärasemalt turvakoduks või tugikoduks nimetavad, on väga sõbralik rahvas. Iga vastutulija tervitab rõõmsalt ja tahab võõrale kiiresti oma kõige suuremat uudist rääkida.



«Ma käisin leeris,» ütleb Kristiina ja pistab käe teretuseks pihku.


«Minu roosipeenrad on veel lume all,» lausub Malle ja korjab kanapesadest munad kokku.



«Eile sündis veel üks vasikas!» toob Urmas laudauudiseid.


«Tere, mina olen Mario. Ma olen siin kõige noorem, alles tulin,» tutvustab end väikesekasvuline noormees.



Vabariigi aastapäeva puhul veebruaris autasustas Kohila vallavalitsus Seeherri valla teenetemärgiga.



Päikesehetked külaperega


Pahkla Camphilli küla sihtasutuse juhataja Tiit Timmermann märgib naljatades, et Seeherril on oma kümme ametit, kui mitte rohkem. Ta on Tamme maja perenaine, küünlakoja juhataja, muusika- ja kunstijuht, aednik ja hingehoidja. Lisaks on ta Eesti Muusikateraapia Ühingu juhatuse liige ja Waldorfpedagoogika Seminari õppejõud.



«Katarinat jätkub igale poole. Tänu temale on meil muusikatunnid, jõulunäidendid, kevadkontserdid. See on liigutav, kuidas ta suudab muusikaga inimesi mõjutada,» märgib Timmermann.



«Katarina jõuab küünlakotta, lauta ja aeda. Tema juhtimisel tehakse igal aastal sadu liitreid mahla, moosi ja salateid. Pealegi leiab ta aega kuulata ära igaühe mure,» lisab juhataja.



Seeherri on nimetatud erivajadustega inimeste heaks haldjaks, kes on end täielikult külale pühendunud. Kui mullu detsembris üks külaelanik raskesti haigestus ja lõpuks siit ka lahkus, oli Katarina ainus, kes temaga lõpuni suhelda võis.



Kirjade järgi on Seeherr sihtasutuse juhataja asetäitja, aga ülemuseks olek talle ei meeldi. «Siin oleme kõik võrdsed,» ütleb ta.



Seeherri sõnul tähendab elu külakogukonnas seda, et igaüks tunnetab oma vajalikkust, leiab oma koha. «Nad teevad, mida oskavad ja soovivad, ning ka vastutavad selle eest,» iseloomustab ta külaelanike tegevust.



Seeherr võrdleb külakogukonda elusa organismiga, milles igal elundil – olgu süda, aju, maks või kops – on oma eluline osa täita. Ükski neist ei tuleks teisteta toime.



Külas on sotsiaalse käitumise õpetus seotud praktilise tööga põllul, laudas, aias ja töökodades, muidugi õppinud meistrite käe all. See ei tähenda, et inimesi sunnitakse tööle – lihtsalt loomu sunnil tahavad nad ise kogukonnale kasulikud olla.



«Meie inimese jaoks on karistus, kui öeldakse, et täna sa tööle ei lähe, vaid istud oma toas ja puhkad,» täiendab Timmermann.



Seeherr tunnistab, et külaelanikud teda ei kurna, vaid annavad koguni jõudu juurde.



«See on fantastiline valgushetk, kui oskad näha, kuidas inimene on pühendunud oma tööle. Kuidas tema puude taga ilmneb isiksus, otsekui päike paistaks pilvest läbi,» räägib ta õhinal külaelanike avanemisjuhtudest.



Näiteks pakub tegelemine loomadega või töö küünlakojas rahu ka kõige närvilisematele elanikele.



Tulek tundmatusse


Kaheksateist aastat tagasi tuli noor sakslanna Pahklasse Camphilli küla rajama. Kuigi Tallinnast asub see paik vähem kui 40 kilomeetri kaugusel, võib julgelt öelda, et ta tuli pärapõrgusse – Raplamaa põhjanurka metsade rüppe, pealegi ajal, mil Nõukogude väed olid riigis ja riik isegi püsis vaevu jalul.



Sündinud Edela-Saksamaal Pforzheimis ja lõpetanud abituuriumi Waldorf-koolis, sidus Seeherr end varakult Camphilli liikumisega. Õppis neis keskustes Hollandis ja Šotimaal muusikateraapiat ja ravipedagoogikat ning lõpetas Berliinis muusikateraapia rakenduskõrgkooli.



Oma leeripäeval sai ta kingituseks baltisakslase Kurt von Wistinghauseni raamatu «Estland, ferne Welt» («Kauge maailm Eesti»). See kannustas neiu huvi Baltikumi vastu veelgi.



«Mul on ju balti juured,» märgib Seeherr. «Minu vanemad olid pärit Ida-Preisimaalt. Juba lapsena teadsin ma, kus asuvad Leedu, Läti ja Eesti.»


Kui ta siis kuulis, et Norra Camphilli liikumise toel tuleb keskus Eestisse, polnud tal pikka kaalumist.



«Muidugi oli see raske valik,» tunnistab Seeherr. «Jätta seal kõik, mis mul oli – kodu, hea sissetulek – ja tulla kuhugi, kus midagi ei ole.»



Tookord oli siin metsaserval valmis kaks maja, aga ka hulk agaraid ja algatusvõimelisi inimesi. Katarina tuli aprillis, küla avati mais. Kahetsenud pole ta seda kunagi. Aga oma elu?



«See ongi minu elu,» vastab Seeherr, kes mullu oktoobris tähistas 51. sünnipäeva. «Siin ongi minu pere. Võib-olla just sellepärast, et mul isiklikku peret ei ole, on mul võimalik teistele inimestele rohkem anda.»



Seeherri eesti keel on peaaegu laitmatu. Ainult mõnel juhul eelistab ta osastavale nimetavat käänet ning tema «k», «p» ja «t» kõlavad saksapäraselt, nagu oleks nende kõrval tilluke «h».



«Loomulikult ei osanud ma eesti keelt. Hakkasin kohe muusikatunde andma, algul küll tõlgi abil. Kui inimesed midagi ütlesid, vaatasin sõnaraamatust järele ja jätsin meelde,» meenutab naine alguspäevi Eestis.



«Ma pidin ju keele ära õppima. Käisin ka kolmekuulistel kursustel, aga oma kirjakeelevigadega pakun siiani teiste palju lõbu,» muheleb ta.


Samamoodi, praktika käigus, on Seeherr varem ära õppinud ka inglise ja hollandi keele.



Kaua ta jaksab? Küsimus teeb naise pisut murelikuks.


«Meil on aastate jooksul käinud abiks väga palju vabatahtlikke paljudest riikidest – Saksamaalt, Inglismaalt, Rootsist, Norrast, Austriast, Hollandist ja mujalt. Nüüd on aga koostöö Euroopa vabatahtlike teenistusega takerdunud,» kurdab ta. «Eesti pole enam atraktiivne. Eesti noored pole aga meie juurde teed leidnud.»



Küla ootab vabatahtlikke


Seeherr mõistab noori, kel nüüd maailm valla – Kenya või Guatemala tunduvad ju palju põnevamad. «Minagi olin juba kolmekümnendates, kui siia, Pahklasse tulin. Enne tahtsin maailma näha.»



Vahelduseks pahandab ta sotsiaalametnikega, kes külaelanikke nägemata nende ellu sekkuvad.



«Näiteks öeldi meile detsembris, et peame siit mitu elanikku ära saatma. Ametnik vaatab vaid pabereid – ahaa, see inimene ei käi kogukonna teenuse alla,» kritiseerib Seeherr eluvõõraid ametnikke. «Inimesest endast ei tea ta midagi. Ta peaks meile praktikale tulema, siis ehk suudaks mõista, et siin on inimese kodu.»



Õnneks muudeti rumal käsk ära, aga selleks pidi naine tublisti vaeva nägema.


Kokku on aastate jooksul Pahklas viibinud enam kui poolsada vabatahtlikku ja praktikanti, paljud neist lausa korduvalt. Nii mõnigi on eesti keele ära õppinud ja tudeerib nüüd soome-ugri keeli.



«Kui mulle Kohilas pidulikul aktusel teenetemärk anti, siis avaldasin lootust, et sealsed nooredki meid avastaksid,» sõnab ta.



Seeherr kinnitab, et tema teenetemärk on tunnustus kogu külale, sest üksi pole siin võimalik midagi saavutada.



Camphilli liikumine


•    Ülemaailmne Camphilli liikumine sai alguse 1939. aastal Šotimaal sellenimelises külas Karl Königi (1902–1966) juhtimisel.



•    Liikumise eesmärk on luua selliseid kogukondi, kus erivajadustega inimesed võivad elada, õppida ja töötada üheskoos teistega sotsiaalselt tervetes, vastastikusel lugupidamisel põhinevates suhetes.



•    Praegu on maailmas sadakond Camphilli keskust, mis on pühendunud tervisliku sotsiaalse elu korraldamisele kogukondades, mis hõlmavad lapsi, noorukeid, täiskasvanuid ja vanureid.



•    Camphilli liikumine on inspireeritud austria filosoofi ja haridustegelase Rudolf Steineri (1861–1925) kristlikest ideaalidest, põhineb iga isiksuse vaimse ainukordsuse tunnustamisel, sõltumata tema puudest, usust, rahvusest või rassist.



Allikas: pahklack.ee

Tagasi üles