Vastukaja

Arvutita kirjanikud?


Kristi Leppiku küsimus, kas kirjanikule on vaja arvutit, muutis mind irooniliseks. Küsimus tundus absurdne. (vt ka Kristi Leppik, «Kirjanikud ostavad kulka kulul arvuteid», PM 30.07)


Selge, et kirjutada on võimalik ka pulgaga savitahvlile (ja nii on kirjutatud olulisi tekste, eks ole) või pliiatsiga paberile. Tänapäeval peaks keegi hiljem selle teksti siiski arvutisse lööma ja kirjanik, kel pole tööandjat nagu Postimehe ajakirjanikul, peaks palkama masinakirjutaja, kes sisestab teksti arvutisse. Mida muide mõned autorid teevad tänapäevani, sest paljudele, ka mulle, meeldib teinekord teha alusteksti pastakaga paberile.


Mul on paar ettepanekut: Postimehe ajakirjanikud või siis Kristi Leppik üksi võiksid nädalakese proovida töötada ilma arvutita. Nagu ta isegi vihjab, on see kirjutaval inimesel täiesti võimalik. Usun, et see on fun, ja loen hiljem meelsasti ta kogemustest.


Eesti kirjanikelt võiks küsida, kuipalju tekste on nad kaotanud seetõttu, et nende koduarvutid on vanad ja vigased. Olen kuulnud mitmeid nukraid lugusid ja minulgi on olnud selliseid apse, mitte küll suurte tekstiportsudega. Minu puhul on nii, et ma ei suuda ja ei taha sama teksti uuesti kirjutada, sest sama asja kaks korda läbi elades jääb kordus lahjaks. Seetõttu jääb siis see konkreetne tekst kirjutamata. (Ja tühja kah.)


Kirjutamisele mõjub hästi minimalistlik elustiil. Mida vähem segajaid, seda rohkem aega kirjutamiseks. Puudus üldse, ka nälg (Knut Hamsuni «Nälg» meenub) motiveerivad kirjutama. Võimalik, et kirjanikel on üldse liiga palju segavaid asju ka peale arvuti.


Saatke ringkäigule brigaad, mis võtab kirjanikelt ära mitte vaid kulka rahaga ostetud arvuti, aga ka kodu, lapsed ja abikaasa, ja jätke nad elama Juhan Liivi moodi vallavaesena. Ehk hakkavad nad siis Juhan Liivi kombel palju ja hästi kirjutama.  Proovige. Võib õnneks minna. Kui mõni ka ära sureb, pole sellest midagi, küll mõni teine jõuab vireledes paar kurba ja ilusat rida teha.


Peeter Sauter

Suur Tõll Tallinna lahes?


Soovitan lugeda raamatut «Suur Tõll» (Rein Raamatu tekst, Tallinn, Perioodika) Jüri Arraku illustratsioonidega, millest üht on skulptor justkui plagieerinud, muidugi siis, kui tal polnud illustraatori nõusolekut.


Kuidas sattus Suur Tõll Ruhnust kapsastega Saaremaale minnes Tallinna lahte? Kalurid pääs­t­sid ta ju teel koju. Läbi Tallinna lahe? Imelik ja mõistusevastane...


Loomulik, kui see kuju oleks Kuressaare lahes. Loodan, et iga asi saab oma kohaleL. Org,
 

Põlvamaa

P.S. Vaevalt, et Suur Tõll kunagi Tallinna juhtus – tal oli oma saare kaitsmisega vaenlaste eest küllalt tegemist.

    Tagasi üles