Tallinnas tegutsev kurikamõrvar võib olla ametlikult täiesti terve inimene, keda kannustab ründama kas soov külvata ühiskonnas paanikat või hoopis mõni isiklik pettumus või trauma, leiavad psühhiaatrid.
Psühhiaatrid: võimalik, et kurikamees tahab teadlikult paanikat külvata
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
24. märts 2010, 00:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõtlen, et kui see oleks nii-öelda psühhootiline juhtum ja see inimene kuskil arvel, siis oleks see mees politseil juba käes,» pakub Eesti Psühhiaatrite Seltsi kohtupsühhiaatria sektsiooni juhatuse liige Peeter Valvur.
Seetõttu ei usugi ta, et nn kurikamõrvar oleks oma isiksushäire tõttu mõnes raviasutuses juba arvel. Sama oletavad mitmed teisedki Eesti juhtivad psühhiaatrid, kelle arvamust Postimees kurjategija profiili koostades küsis.
See tõstatab uurimise jaoks kõige halvema versiooni: arvestama peab sellega, et rünnakute eesmärk võib olla teadlikult ühiskonnas paanikat külvata. See muudaks kurikamehe tabamise topeltkeeruliseks.
Arvestama peab võimalusega, et vastupidiselt seni arvatule ei olegi ründaja emakeel vene keel, sest mees, kes kannatanute väitel kallaletungi ajal lühikesi venekeelseid fraase kasutas, võis teha sedagi vaid tunnistajate eksiteele viimiseks. Välistada ei saa ka rahvuslikke tagamaid.
Umbes nii nagu oli Lasnamäe pommimehe Märt Ringmaaga, kelle korraldatud plahvatustel puudus pealtnäha igasugune põhjus. Kui välja arvata see, et plahvatused toimusid ühes, peamiselt venekeelse elanikkonnaga asustatud piirkonnas. Ja aastaid kestnud uurimise järel jõudsid uurijad Ringmaani, olles kümnetele potentsiaalsetele kahtlusalustele DNA-ekspertiise teinud.
Kurikamõrvarigi puhul usub politsei, et neil on kurjategija DNA-kood juba novembrikuisest rünnakust alates olemas. Ent nagu selgus, ei kattu see ühegi politsei andmebaasides oleva prooviga, olles sama hästi kui kasutu, sest kurjategijale lähemale ei vii.
Kohtupsühhiaater Peeter Valvur nendib, et ründajast kui inimesest ei tea me mitte midagi. Võimalik, et sügisese ja märtsikuise rünnaku kahele noorele tütarlapsele sooritasid kaks täiesti erinevat inimest.
«Kui vaadata esimesi rünnakuid Snelli tiigi juures (kaks järjestikust kallaletungi – toim), siis oli see ju täiesti sihipärane tegevus,» ütleb Valvur. See ei viita tema sõnul kuidagi maniaki haiguslikule seisundile.
Valvuri sõnul võib sel teemal mitu tundi teoretiseerida, kuid lõpuks ikkagi mitte kuhugi välja jõuda. «See on väga ebatavaline juhtum ja professionaalselt võttes oleks sellisele inimesele hiljem uurimise käigus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemine väga põnev.»
Ühes on uurijad ja eksperdid ühel arvamusel: kuna kallaletungidel puudub pealtnäha otsene motiiv, kordub selline rünnak kahjuks suure tõenäosusega millalgi. Küsimus on ainult, kus ja millal.