Reet Aus, ausa moe nääpsuke saadik

Kannab enda loomingut: Reet Aus orgaanilisest kangast kleidis, mis kuulub tema tänavuse kevadsuve kollektsiooni. Pross Anu Konzelt.

FOTO: Artur Sadovski

«Tuleb elada võimalikult lihtsalt. Nii, et sa ei hävita iseennast ega ümbritsevat,» ütleb moekunstnik Reet Aus, kes üle ilma rohelist moesõnumit levitab.



Äsja Eesti moe edendamise ja tutvustamise eest meil ja mujal Moemootori auhinnaga pärjatud moekunstnikku Reet Ausi intervjuuks tabada on tõsine kunsttükk, juba sügisest saadik. Isegi auhinna üleandmise õhtul on meie rohelise moe saadik parasjagu Pariisi moenädalal orgaanilistest kangastest ja rõivatööstuse jääkidest tehtud kollektsiooni näitamas.



«Siis sõidan Londonisse, kohtuma oma doktoritöö nõustajaga, sealt Riia moenädalale, ja vahepeal on teatriproovidega hirmkiire,» vuristab Reet telefoni. Ja nii kogu viimase aasta. Kord Kopenhaagenis, siis Londonis, Berliinis... Londonis on tal ka agent, kes teda esindab ning korraldab müüki Euroopas ja Ameerikas.



Ja nüüd tõik, mille Reet ise pigem maha vaikiks, sest see näib talle ehk liigse eputamisena. Ühel Pariisi moenädalal jäi ta silma nimekale New Yorgi showroom’ile Seventh House, kuhu disainereid kutsutakse oma loomingut tutvustama.



Ning sealt noppis Reet endale vähemasti ühe kuulsa austaja: «Ally McBeali» telesarjast ja «Charlie inglite» filmist tuntud näitlejanna Lucy Liu, kes ostis tema orgaanilisest siidist püksid ja hiljem ka orgaanilisest puuvillast seeliku.



Reedale on olulisem hoopis see, et ta teeb eetilist ja keskkonnasäästlikku moodi, tahtes aru saada, kas on võimalik moetööstuse kiirtsüklit aeglasemaks muuta. Olgu see siis Iraagis käinud Eesti sõdurite vormidest valmistatud taaskasutusrõivad või «Eesti ballaadide» etenduse elegantselt räsitud kostüümid, mille tarvis kunstnik leotas kangast merevees, mattis maha, keetis, värvis...



Sest kui raiskamine ei lõpe, pole ehk mõnekümne aasta pärast poolel meie planeedist enam võimalik elada, teab ta.



Mis nupule peaks üks Eesti moekunstnik vajutama, et jõuda nii kaugele, et tema riideid müüakse New Yorgis ja neid ostab Lucy Liu?


Täiesti võimatu öelda. Nagu ütles üks mu sõber, väga tore, lõpuks ometi müüsid midagi! Ma tõesti ei tea, kas see, kes su disaini ostab, on määrava tähtsusega?



Arvan, et kõige aluseks on hea disain ja selge kontseptsioon. Sellesse nimekasse showroom’i, kuhu mind kutsuti ja kes minuga töötab, on oma asjadega sisse saada keeruline. Mu agent ütles, et ta on sinna pakkunud kümneid disainereid, ja keegi pole läbi läinud. Aga kui nad minu rõivaid nägid, ütlesid, et proovime, see on õige asi.



Küsisin, et miks mina. Öeldigi, et väga tugev kontseptsioon, väga hea toode, minus nähakse potentsiaali. Ja et neile meeldis mu isik, kellega koos töötada.



Ehk on selles ka juhust? Et õige inimene paneb su loomingut kusagil moepealinnas tähele?


Seda ka. Teisalt öeldakse, et juhuseid pole. Mina tõlgendan seda nii, et vaja on kõva tööd ja tugevat disaini, mida sa ise ei häbene ja julged ka esitleda. Aastatagust ruudumotiividega kollektsiooni ma näiteks ei oleks julgenud neile näidata. Värske kollektsioon on tunduvalt tugevam, kuigi ka mitte täiuslik.



Ent moenädalatele pääsemiseks peab ju olema mingi alguspunkt, värav?


Mul algas kõik Londoni moenädalast, kuhu konkursi kaudu pääsesin ja kuhu on tegelikult üsna keeruline sisse saada.



Aga moeetendusi te veel ei tee? Esinete stendide, näitustega...


Seda jaksavad vähesed. Moenädala ametlikus programmis catwalk`i tegemine on kallis. Mul ei ole seda raha ja üks osa kontseptsioonist ongi saavutada võimalikult vähesega võimalikult palju. Eksperiment on oluline. Ma ei ole ka kindel, kas tahan selles rattas täiega sees olla. Enamik disainereid tegutseb siiski ainult agentide ja showroom’ide kaudu, nagu ka mina.



Kuid mingid loomuomadused, sihikindlus, tahtejõud, kas need ka loevad? Kui edu ei tule näiteks kohe?


Ma pole kunagi moodi edu pärast teinud. Mul on suur huvi aru saada, kas seda on võimalik teha teistmoodi, eetiliselt. Mitte lihtsalt veidi paremini, vaid sada protsenti õigesti. Võid ju lõputult viriseda, et massimood on rõve, kapitalism perversne ja et elame vastikul ajal, aga mind tüütas see virisemine totaalselt ära. Ja mõtlesin, et olgu, proovin.



Olete nüüdseks oma katsetustega seatud sihil?


Kui alustasin, tahtsin aru saada, kas taaskasutusmaterjalidest on võimalik teha massikollektsiooni. Jah, on küll. Järgmine küsimus oli, kas samale turule on võimalik tulla kollektsiooniga, mis arvestab algusest lõpuni eetilise ja säästliku moe põhimõtetega.



Aasta on ehk liiga lühike aeg, et järeldusi teha, aga kui võtta seda kui projekti, on see olnud edukas. Alates hetkest, kui ma neid asju rahvusvaheliselt näitama hakkasin, on mind aina edasi ja edasi kutsutud, ning kontaktide võrgustik on kiiresti kasvanud. Ja nagu igas valdkonnas, tekib ja liigub ka moes enamik asju läbi suhete, mida sa lood.



Järgmine huvitav samm olekski proovida mõnes suurettevõttes juurutada neidsamu põhimõtteid.



Säästliku moe ostjaid on ilmselt ka järjest rohkem?


Loomulikult. Neid inimesi, kes seda mõistavad ja mõtlevad samamoodi kui mina, tuleb aina juurde.   



Kumb siis jääb peale, kiirmood või keskkonnasäästlik mood?


Vähemasti praegu on sellele pea võimatu vastata. Mulle tundub, et ühel hetkel paraku ei ole enam võimalik teisiti, kui et peale jääb säästlik mood. Asi vaikselt sinnapoole juba liigubki. Isegi suurte korporatsioonide järgmise kümne aasta arenguplaanid lähevad eetilise moe suunas.



See tähendab näiteks ka inimõiguste arvestamist – et kusagil Bangladeshi tekstiilitööstuses ei oleks kuupalgaks 36 Eesti krooni; samuti orgaanilisi, mürkideta valmistatud kangaid.



Miks te ikkagi moodi õppima läksite, sinna on juba eos mõnetine raiskamine sisse kirjutatud?


Tegelikult tahtsin minna skulptuuri õppima. Aga mu vanaisa, kes oli skulptor, ütles, et sa oled liiga pisike ja see on sinu jaoks füüsiliselt liiga raske töö. Siis jäi üle ainult mood,  tegeleb ka inimese ja vormiga.



Ja õpingute ajal tundus, et ei ole ikka õige asi...


Jah. Asjaga lähemalt kokku puutudes näed telgitaguseid, muutud teadlikumaks. Ning kui sul on terve mõistus ja saad aru, mis teeb head, mis halba, mis on edasiviiv ja mis hävitav, tekivadki küsimused ja ka kange tahtmine aru saada, kas on võimalik seda kuidagi teisiti teha. Pealegi ei meeldi mulle vägivald. Küll aga asjad, mis midagi loovad ja arendavad, mitte ei lammuta.



Vahepeal oli mul täielik moe eitamise periood. Hakkasin huvituma keskkonnasäästlikust arhitektuurist, kuid see tõigi mu tagasi eriala juurde. Mõtlesin, et proovin samu põhimõtteid moes.  



Tooge mõned räigemad näited, mis tõsiselt mõtlema panid.


Piisab, kui näha pilte füüsiliselt moondunud lastest, kes on sündinud puuvillatööstuse piirkondades, kus puuvilla mürkidega pritsitakse. Või dokumentaalfilmi mõnest Aasia kinnisest õmblusvabrikust, kus lokkavad vägivald, seksuaalne ahistamine ja lendavad jäsemed.



Või näed Lääne-Indias jõgesid, mis on hallid ja vahutavad ning milles pole moe- ja tekstiilitööstuse tõttu enam mingit elu. Siis loed teksavabriku töölisest, kes sureb 36-aastaselt, kopsud sissehingatud mürgisest kangavärvist tumesinised... Nii teadvustadki, mis see tegelikult on, mida me iga päev kanname.



Ning keegi teenib selle pealt kopsaka kasumi?


Mnjah. Vaatad, et poes maksab mantel 900 krooni, ja tead, et poodnik korrutab toote hinna umbes 2,5ga ja siis tuleb hinnaks umbes 400 krooni. Võtad maha firma kasumi ja mõtled, mis on toote omahind...



Mulle on põhiküsimus, kellele ma tahan oma raha anda. Igatahes mitte nendele, kes säärast hävitajalikku süsteemi üleval hoiavad.


Paljude vastuargument on, et kui meie ei annaks Kolmandale Maailmale tööd-raha, kes siis. Küsimus pole ju selles. Hoopis selles, kui palju me üle toodame ja kuivõrd vähe selle eest maksame. Kui toodaks miljon korda vähem ja tunduvalt parema kvaliteediga, oleksime võimelised neile ka paremat palka maksma.



Mõni kurdab, et teie asjad on liiga kallid. Millest koosneb ühe disainrõiva hind?


See on töötundide ja materjali hind. Ütleme, et mu seelik maksab 1200 krooni, suure poeketi seelik aga 600. Kui minu toote omahind on 60% väljamüügihinnast, siis kiirmoetootel alla 1%. Maksab korra süveneda, et aru saada, kust tuleb hinnaerinevus.


Väga piinlik öelda, aga suuresti kattuvad mu hinnad Zara ja Mango omadega. Mis on absurdne. Ja tähendab ka seda, et pean muid töid lisaks tegema. 



Kas teatrikostüümide tegemine tuli ka moe tõrjumise ajal?


Pärast kooli sukeldusingi hoopis teatrisse, mood ei kutsunud kohe üldse. Tegelikult olengi aastaid end ennekõike teatrikunstnikuks pidanud! Teater on mõnus žanr, mu ammune ja püsiv armastus. Seal koged midagi säärast, mida disainis kunagi ette ei tule. Kui näiteks disaini teed põhiliselt üksinda ja see on täppistöö, siis teatris töötab suur hulk inimesi väga lühikest aega ühe tulemuse nimel ja tekib seletamatu sünergia. See on väga eriline ja kihvt, erinedes kõigest muust. Elus vorm, mulle väga meeldib.



Ja teatrikostüümid on teil ka taaskasutusviisil tehtud?


Jah, ka teatris lähtun samast põhimõttest. Sõbrad vahel itsitavadki, et mind kutsutakse sellepärast, et ma olen kõige väiksema eelarvega kostüümikunstnik...



Kuidas üks taaskasutusrõivas sünnib? Võtate vana asja ette, siis hakkab mõte tööle, kuis sest midagi uut kokku klapitada?


Ma ei mõtlegi. Võtan asja ette ja hakkan otsast tegema. Mu meelest on loominguline protsess selline, kus tuleb vältida mentaalsust ehk mõtlemist. Peas on tühi koht, kus on kujutlusvõime. Vaatad sinna, näed ja teed.



Vana asi kui niisugune on teisejärguline. Käsitlen seda ikkagi kui materjali, mitte objekti, millest teen teise objekti. See ongi ümber-disainimise juures tähtis – asja võti. Mängu tuleb küll ka matemaatiline arvestus, kuid see mõjutab loomingut vähe.



Mäletate, mis oli teie esimene taaskasutusrõivas?


Muidugi. Vist 12-aastaselt hakkasin oma vanatädi asju endale ümber õmblema.   


Aga kui te oma moodi näidates muudkui ringi rändate, millal siis seda veel disainida jõuate?


Vahel teebki nukraks, et selleks jääb kohutavalt vähe aega. Et olen pärit suurest perest ja harjunud rändava elustiiliga, oskan omi asju teha põlve otsas, reisidel, istudes.



Ka lapsevanema roll on õpetanud iga hetke väärtustama. Kui tekib viis vaba minutit, võtan ploki välja ja joonistan. Viimased 15 aastat olen üritanud endale joonistamiseks ka mingit stabiilset töölauda sisse seada, aga seni pole õnnestunud.



Kas roheline ilmavaade on ka teie igapäevaellu imbunud?


Muidugi on. Olen taimetoitlane. Reisin ainult töö pärast ja nii vähe kui võimalik. Enamiku asju ajan joonde meili ja Skype’i teel. Kui vähegi võimalik, sõidan jalgrattaga. Enamiku riietest teen endale ise. Ja põhiline – proovin tekitada võimalikult vähe prügi.



Kuid kas teil auto või lennukiga sõites süümepiinu ei teki?


Ega muud, kui et sõidan lihtsalt nii vähe kui võimalik. Eks igal asjal ole kaks poolt. On selge, et kui tahad laiemas plaanis midagi mõista, maailmaga suhelda ja midagi muuta, siis siin istudes ja virisedes paraku seda ei tee.



Ja muide, fossiilsete kütuste energiaks tegemise, näiteks põlevkivi, tsemenditööstuse ja biodiisli tootmisega võrreldes on üksikisiku auto- ja lennusõidud kliima soojenemise seisukohalt siiski köömes.



Aga nii mõnigi väidab, et roheline eluviis sobib vaid rikastele, kel kõik juba olemas.


See on mõttetu jutt! Enamik normaalseid ja mõtlevaid inimesi ju tegelikult elabki niimoodi. Et sa ei ole enda ega kellegi teise suhtes vägivaldne, ei hävita iseennast ega ümbritsevat – see ongi põhiline.



Tuleb elada võimalikult lihtsalt, arvestada teistega ja ka teada, mida iga tegu endaga kaasa toob, nii isiklikus kui ka suuremas plaanis.



Ega maailm ei vaja päästmist. Inimesed vajavad, iseenda tegude tagajärgede eest.



Süüa ostate vaid Ökosahvrist?


Sealt ka. Aga tavalisest poest samuti, kui sinna ei jõua. Põhiline, pooltooteid ja lihakonserve ei tarvita. Proovin ikka osta Eesti toitu, kartulit, porgandit, tomatit. Ning pastapakilt loen hoolega, mis ja kes.



Kuid öko on ju kallim?


Et ma tahan toetada inimesi, kes teevad edasiviivat ja eetilist asja, olen nõus maksma ka porgandikilo eest kolm krooni rohkem. Tean, et selle on kasvatanud Eesti talumees, kes teeb ausalt oma asja. Mulle meeldib anda oma raha õigesse kohta. Ja olgem ausad, mahekaup maitseb paremini ka.



Millal te viimati mõnd brändiriiet kandsite?


Mul on tegelikult palju vintage-riideid, retrot 1960.–70. aastaist. Peamiselt vanatädilt Ameerikast, kellega olime ühte keha ja kaalu. Tema armastas kanda erakordselt häid ja kvaliteetseid riideid. Mul on näiteks nii mõnedki tema Emilio Pucci kleidid-kostüümid, mis tänapäeval maksavad ma-ei-tea-kui-palju.



Mis teeb ühe rõiva nii heaks, et seda on võimalik kanda aastakümneid?


Võti on hea disain. Selline, mis peab ajas vastu. Ja muidugi kvaliteetne materjal. Kiirmoe kangad ju ei püsigi eriti üle ühe hooaja. Näiteks 1990. aastate rõivaist ei päranda me oma lastele tõenäoliselt midagi, ehk vaid kvaliteetdisaini. Aga mu vanatädi pintsakuid kannab ilmselt kunagi ka mu tütar.



On ju vana tõde, et tunduvalt odavam on osta kalleid ja vastupidavaid asju. Selle asemel et osta aastas viis kiirbrändi pintsakut, võtke üks korralik, millega saab käia vähemalt järgmised kümme aastat.  



Kas teil tõesti ei ole mingeid naiselikke kiusatusi à la käekott, kosmeetika? Lähtute vaid praktilisest vajadusest?


Ei ole selliseid asju. Nendest kiusatustest olen ma tõesti prii. Tükk aega juba. Üks põhjusi on ka see, et töötasin stilistina ja mu käest käis kõike seda väga palju läbi. Üldse, teatris ja moes töötades kaob igasuguse ehtimise ja muude asjade vajadus ruttu.



Ent ehk on mõni muu kiusatus?


Hommikuti tahaks magada, see ongi minu kiusatus. Ja rohkem tahaks üksi olla. Mitte et ma ei tahaks koos perega olla, igatsen pigem vaikust. Hommikud ehk oleksidki sellised, aga siis ma tahan ju magada!



Kuidas te kõike jõuate — teater, doktoritöö, mood, lapsed?


Mul on lihtsalt nii hea toetusrühm.



Kuidas te elaksite siis, kui ei peaks tööd tegema — mis oleks ideaal?


Olen sellele isegi paar korda mõelnud. Teeksin täpselt sedasama mis praegugi. Isegi siis, kui ma ei peaks seda raha pärast tegema. Ehk oleksin remondiga kodus kaugemale jõudnud. Muu oleks samamoodi.



Ehk on mõni lõõgastus-lõbustus?


Töö – disain ja teater ongi minu lõõgastus ja lõbustus. Mul on raske neid nimetada ainuüksi tööks. Või millekski, mis tekitab stressi.



Mis on see unistuste kleit, mis on veel tegemata?


Eluaegne kleit. Ausalt kohe. Et panen homme selga ja käin rahulikult elu lõpuni, või no järgmised 25 aastat. Et mõjub igas hetkes hästi.



Mida te sel kevadel selga panete?


Pole õrna aimugi. Ilmselt need asjad, mis eelmiselgi kevadel. Ka mõned uued enda tehtud asjad on siginenud – katsetused, mis müüki ei lähe.



CV Reet Aus


Sündinud 26. juulil 1974



Haridus

2006– ... Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktorant, teemaks keskkonnasäästlik moedisain


2002 Eesti Kunstiakadeemia magistrikraad kunsti erialal moekunstis, cum laude


1997 Eesti Kunstiakadeemia bakalaureus moekunsti erialal



Osalemine moenädalatel

London Fashion Week, Esthetica veebruar 2009


Copenhagen Fashion Fair, veebruar 2009


Riia moenädal, aprill 2009,


aprill 2010


Berlin Fashion Week, Green Showroom, juuli 2009


London Fashion Week,


september 2009


Paris Fashion Week, september 2009, märts 2010



Valik teatritöid

Multimeedia ooper «Loomise mõnu», Kumu


«Ma armastasin sakslast»,


Tallinna Linnateater


«Eesti naiste laulud», Nargen Opera / Von Krahli teater


«Eesti meeste laulud», Nargen Opera / Von Krahli teater


«Eesti ballaadid», Nargen


Opera / Von Krahli teater


«Meie, kangelased», Tallinna Linnateater


«Hapnik», Polygon Teater


Re Use moe-, heli- ja videoinstallatsioon Lyonis


«Sügissonaat»,


Eesti Draamateater


«Deemon», Endla


«Küüned», Moskva kineetiline teater



Näiteid filmitöödest

«Detsembrikuumus»


«Kuhu põgenevad hinged»


«Tabamata ime»


«Kurat tuleb sauna»



Valik näitusi

No Place Like Home – Shadow Memories, London 2010


Green Design, Vam Design,


Budapest 2009


Art and Researche, Chelsea, London 2008


«Koht, mis paneb liikuma»,


Kumu 2008


Art and Researche, Taik,


Helsingi 2007


TRENDmade in Estonia SAD


Exhibition, Louvre, Pariis



Auhinnad

Eesti Vabariigi kultuuripreemia, Eesti teatripreemia, Väike Nõel Hula eest, Eesti teatri aastaauhind 2006: Natalie Mei nimeline auhind.



Arvamus


Peeter Jalakas

kolleeg ja sõber


Reedal on ideid. Aga ideid on paljudel. Reedal on lisaks pealehakkamist. «Eesti ballaadide» kujundust plaanides olin lasknud lavale kuhjata hulga kände ja mõtlesin just, kuidas tehnikutele viisakalt teada anda, et tegelikult tuleks need uuesti ära koristada.



Pärast veerandtunnist närvilist õues edasi-tagasi tammumist ruumi sisenedes avastasin, et Reedal oli tekkinud sama mõte ja ta oli juba kõik ära korraldanud. Ise lohistas just viimast endasuurust kändu uksest välja, käigupealt seletades: nii on ikka palju puhtam, eks ole?



Reedaga on alati hea koos töötada, ta leiab kergelt inimestega ühise keele. Aga jääb leebel moel lõpuni järjekindlaks ja enamasti saab oma tahtmise. Et jagame samu vaateid paljudele ilmaasjadele, siis tavaliselt klapivad me tahtmised kenasti kokku.

Tagasi üles