Politoloog: julgeolekudokument nimetab Venemaad ohuks

Vene tank Punasel väljakul.

FOTO: Reuters / Scanpix

Politoloog Karmo Tüüri hinnangul on Eesti julgeolekupoliitika aluste raamdokumendi uue versiooni suuremiad muutusi suhtumine Venemaasse, pidades naaberriiki ohu allikaks.

Tartu ülikooli politoloog Karmo Tüür ütles BNSile, et uus julgeolukupoliitika aluste dokument sisaldab praegu kehtivaga võrreldes sama mahu juures märgatavalt rohkem märksõnu. «Uus dokument on laiem ja tuumakam, koostajad on saavutanud kaks vastandlikku asja,» sõnas ta.

Ta märkis, et rõhuasetused ja üldhinnangud on ka uues dokumendis samad, mis kuue aasta eest vastu võetud julgeolekupoliitika alustes.

Ka tõi ta esile, et võrreldes praegu dokumendiga on uude versiooni tugevalt sisse toodud välispoliitiline mõõde. Seega sarnaneb uus versioon rohkem Soome analoogse dokumendiga, mis käistleb julgeoleku ja välispoliitika aluseid.

Tüüri hinnangul on uues dokumendis saavutatud väga hea efekt läbi teksti parema struktureerimise, mistõttu tõusevad teemad paremini esile. Ta tõi näiteks, et paljud teemad, nagu rahva tervis või küberjulgeolek olid mainitud ka eelmises dokumendis, kuid need polnud nii selgelt esile toodud.

Dokument näeb julgeoleku tagamisel senisest suurema rolli ette kodanikeühendustele. Tüür märkis, et uus dokument on küll «kaldu välispoliitika suunas», kuid samas on see ka «sisepoliitika suunas kaldu». «Piltlikult öeldes on uue dokumendi sees ka teine dokument, mis on palju suurem kui välimine,» sõnas Tüür.

Ühe suurema muutusena tõi Tüür välja suhtumise Venemaasse. «Kui 2004. aasta dokumendis oli Venemaad mainitud poolpositiivses kontekstis, siis nüüd räägitakse sellest, et Venemaa on valmis kasutama suurriikliku staatuse taastamiseks sõjalist jõudu ja energeetikat,» märkis ta.

«Erinevalt vanast versioonist peetakse Venemaad uues dokumendis sõjalise ohu allikaks,» märkis politoloog. Ta lisas, et taoline muudatus on sarnane Venemaa enda enda analoogses dokumendis toimunud muudatusega - ka Venemaa uues julgeolekudoktriinis nimetatakse esimest korda NATOt sõjalise ohu allikaks.

Valitsus kiitis eelmisel neljapäeval heaks uue Eesti julgeolekupoliitikat käisitleva raamdokumendi, mis määratab kindlaks Eesti julgeolekupoliitika eesmärgid, põhimõtted ja tegevussuunad ehk terviklik Eesti julgeolekukäsitlus kajastades kõiki riigi julgeoleku tagamise olulisi valdkondi.

Dokument asendab 2004. aastal vastu võetud julgeolekupoliitika alused.

Dokumendi julgeolekukäsitlus hõlmab kõiki olulisi valdkondi, sealhulgas ka praegu kehtiva dokumendiga võrreldes uusi valdkondi, nagu näiteks rahva tervis, ühiskonna sidusus, küber- ja energiajulgeolek, psühholoogiline kaitse jne.

Uue dokumendi esimene osa sätestab Eesti julgeolekupoliitika eesmärgid ja põhimõtted, selle kohaselt on Eesti julgeolekupoliitika eesmärgiks kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.

Dokumendi teine osa keskendub julgeolekukeskkonnale. Dokument sätestab, et Eesti on osa rahvusvahelisest julgeolekukeskkonnast ning on selle arengutega lahutamatult seotud. «NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on Eesti julgeolekut kindlustanud,» seisab dokumendis, kus samas tõdetakse, et julgeolekukeskkonda mõjutavad tegurid on muutunud raskemini ennustatavaks ja varasemast mitmekesisemaks.

Samuti märgib dokument, et uute ohtude esilekerkimise kõrval on säilinud konventsionaalsed sõjalised ohud ning mõjusfääride poliitika.

Selles osas loetleb dokument nii globaalset, Euro-Atlandi piirkonda ning konkreetselt Eesti julgeolekukeskkonda mõjutavad tegurid.

Neljas alapeatükis määratleb dokument tegevussuunad neljas valdkonnas - välispoliitikas, kaitsepoliitikas, turvalisuspoliitikas ning ühiskonna sidususes ja toimepidevuses.

Välispoliitika alapeatükk käsitleb nii NATOt ja ELi kui ka kahe- ja mitmepoolseid suhteid, rahvusvaheliste konfliktide ennetamist ja kriisiohjet, arengukoostööd ja relvastuskontrolli.

Kaitsepoliitika alapeatükk käsitleb riigikaitset ja sõjalist kaitset, turvalisuspoliitika alapeatükk põhiseadusliku korra kaitset, välispiiri valvet, hädaolukordade ennetamist ja tagajärgede leevendamist, terrorismi tõkestamist, korruptsiooni tõkestamist, võitlust rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega ning küberkuritegevuse tõkestamist.

Neljas, ühiskonna toimepidevust ja sidusust puudutav alapeatükk käsitleb elutähtsate teenuste toimepidevust, elektroonilist sidet, küberjulgeolekut, transpordi infrastruktuuri energiajulgeolekut, keskkonnaturvalisust, finantsturvalisust, psühholoogilist kaitset, regionaalset arengut, lõimumist ja rahvatervist.

Tagasi üles