Parim ebakuju rokiklassikas

Alice Cooper kehastas Tallinna laval aastatetagust iseennast. Orianrt­hi Panagaris Tallinnas erilist muljet ei jätnud.

FOTO: Karli Saul

1989. aasta juunis tuli ekraanile Bondi-film «Licence To Kill» Timothy Daltoni ja Carey Lowelliga peaosades. Sama aasta sügisel tituleeris ajakiri Time selle filmi aasta kõige vägivaldsemaks, ja stseeni, kus Bond laseb ühe kurjami suruõhuga barokambris lõhki, aasta tülgastavaimaks. Alates aastast 2000 on aga seda filmi telekavades järjekindlalt nimetatud komöödiaks.

Sama lugu on 65-aastase Alice Cooperiga. Omaaegne õudustekuningas ja tema show näevad praegu välja päris naljakad. Kahjuks jagati seda nalja Tallinnas vaid näpuotsaga, kuid hiiglasliku Frankensteini ilmumine lavale tekitas minus isiklikult pea hüsteerilise naerupurske. Midagi nii armsat ja toredat pole muusikamaailmas juba ammu kohanud. Parim ebakuju, keda nähtud ja kes lisaks oma kentsakale välimusele suutis hämmastavalt täpselt imiteerida Alice’i kehakeelt.

Kontserdi algus tekitas pisikese kahetsuse – kuni «Man Behind The Maski» esitamiseni kribeles hinges kahtlus, kas Alice pole tulnud seekord lavale lihtsalt väikse sisemise sooviga tunda mõnu publiku mõnitamisest. Kogu värk oli unine, meenutas kaverbändi esinemist, ja klassikalise inimese/nuku tapmise puudumine (mis aastakümneid on kaasnenud looga «No More Mr. Nice Guy») ainult süvendas tunnet.

Kontsert oli suunatud ilmselgelt nooremale seltskonnale, kel Alice Cooperi loomingust vaid põgus ettekujutus legendide tasemel. Lõpus esitatud kolm klassikalist tükki, eriti finaaliks tulnud «School’s Out», täitsid aga hinge vana armastusega ja lahustasid algselt tekkima hakkava sademe.

Peab tunnistama nelja kaveri esitust. Rokkversioon «Revolutionist» oli säravaimaid, mida kuuldud, tõeliselt nauditav ja vinge. Lisaks vanameistrile endale vääris seltskonnast tähelepanu trummar Glen Sobel, kes nautis tegemist esimesest taktist viimaseni. Eesti ajakirjanduses ja kogu maailma kitarripressis paljuräägitud Orianrthi Panagaris mingit erilist muljet ei jätnud. Steve Vai nimega spekuleerimine ei pane veel Vaiga samale tasemele. Orianrthi tehniline perfektsus ei lisanud midagi kontserdile ja «Foxy Lady’s» jäi ta roll vaid leedi tasemele.

Lõpuks pean aga tunnistama, et pea suvaline kontsert on natuke parem kui plaadikuulamine. Kas see peab lõpuni paika ka Nokias kitsas ja hapnikuvaeses saalis, pole juba Alice Cooperi probleem.

Alice Cooper

Tallinnas Nokia kontserdimajas 9. oktoobril

Tagasi üles