Õpiraskustega lapsed pöörduvad oma muredega eelkõige oma vanemate poole, seevastu kooli pedagooge usaldab vaid iga kümnes õpilane.
Murelapsed ei usalda koolipsühholoogi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emad on usaldusisikutena kõige tähtsamad (32 protsendil murelastest) ning neile järgnevad võrdsel positsioonil isad ja laste sõbrad (24 protsendil), selgus 150 probleemse põhikooliõpilase seas läbi viidud küsitlusest.
Poiste ja tüdrukute hoiakutes on olulisi erinevusi. Tüdrukute jaoks on emad tunduvalt olulisemad usaldusisikud kui ükskõik millised teised lähikondlased. Teisel positsioonil on tüdrukute sõbrad, seevastu isade positsioon usaldusisikutena on tüdrukute jaoks tunduvalt nõrgem, jäädes alla ka õdedele ja vendadele.
Poiste jaoks on aga emad ja isad usaldusisikutena peaaegu võrdsel positsioonil. Vanematest vaid pisut nõrgem on sõprade positsioon usaldusisikutena.
Küsitlus tõi selge trendina välja, et õpilased ei «kõneta» oma muredega koolide pedagooge. Kooli sotsiaalpedagoogide või -psühholoogide poole pöörduvad oma muredega sageli vaid 10 protsenti õpilastest. Klassijuhataja poole pöördub muredega 8 protsenti õpilastest.
Uuringu koostajad leiavad, et ühelt poolt on selline tendents mõistetav ja loomulik, sest paljud õpilaste mured ei ole seotud kooliga ja õppimisega ning lapsed ei eelda, et kooli pedagoogid peaksid tegelema laste isiklike probleemidega.
Teisalt on kõik küsitlusele vastanud probleemsed õpilased, keda vähemal või suuremal määral ähvardab põhikoolist väljalangemine. Need lapsed peaksid olema kooli psühholoogide ja - sotsiaalpedagoogide erilise tähelepanu all ja probleemidega lapsed võiksid neid enam usaldada, märgivad uuringu koostajad Iris Pettai, Ivi Proos ja Helve Kase.
150 Eesti õpiraskustega laste küsitluse korraldas Eesti Avatud Ühiskonna Instituut selle aasta jaanuaris-veebruaris. Uuring viidi läbi, et ennetada laste koolist väljalangemist sotsiaalse toimetuleku tõstmise kaudu.