Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/04/26/1715988t1hdf4b.jpg)
/nginx/o/2011/10/14/792650t1h2bf2.jpg)
Aasta algul ilmunud «Eesti ajalugu II» põhjustas korraliku poleemika. Hüvasti, muistne vabadusvõitlus, tere, ristisõdade ajastu. Hüvasti, Jüriöö ülestõus, hüvasti, Tasuja-müüt, hüvasti, salaunelm esiisade kangelaslikkusest. Miks mitte – rahvas, kes oma ajaloomõistmist on võimeline korrigeerima, on elav rahvas.
Hüvastijätte on meil ette tulnud varemgi. Oleme hüvasti jätnud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooniga ja Suure Isamaasõjaga, kogu massiivse retoorikaga, mis lähiminevikus raamaturiiuleid täitis. Aga see hüvastijätt oli teistsugune, vahetum, paljusid veel kogemuse kaudu puudutav, mitte ainult intellektuaal-kontseptuaalne. Need, kel on nõukogude ajaga emotsionaalne side, mõistavad toimunut ju teistmoodi kui pealekasvanud põlvkond, kel möödunust isiklikke mälupilte pole.