Seni Eesti parkides ja looduses üsna tavaline harilik saar võib muutuda kaitsealuseks liigiks ja seda mitte üleraiumise, vaid hoopis ränga haiguse, saaresurm, tõttu.
Surmav epideemia võib viia saarepuu kaitse alla
12. oktoober 2013, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootsis on harilik saar seoses saaresurma massilise levikuga juba 2010. aastal kantud punasesse nimistusse. Eestis on leitud saaresurma nimelisele haigusele viitavaid tunnuseid 2003. aastast ja praegu vohab see juba kõikjal, eriti aga Lääne-Eestis. Iseäranis kiiresti on see puutaud levinud viimase kuue-seitsme aasta jooksul.
Maaülikooli dendropatoloogia dotsendi Rein Drenkhani sõnul pole Eestis veel saart kaitse alla võetud, ent see pole sugugi välistatud. «Eriti Lääne-Eestis võib näha ka suurte maanteede ääres massiliselt surnud saarikuid,» lausus ta. Saarepuistute ehk saarikute hulk kahaneb drastiliselt, ent seda on veel vara hinnata, kui suures ulatuses. Kindlasti käib Drenkhani hinnangul jutt rohkem kui 50-protsendilisest suremusest, mõningates puistutes on isegi üle 90 protsendi puudest hukkunud.
Drenkhan osaleb praegugi projektis, mille käigus püütakse kaardistada saaresurma tegelik ulatus ja tagajärjed sellele puuliigile. «Massilist saarte suremist esines kõigepealt 1990. aastate esimesel poolel Leedus ja Poolas,» rääkis Denkhan. 2006. aastal kirjeldas üks Poola metsapatoloog esmakordselt haigusetekitajat. Praegu on teada, et haiguse põhjustab kottseen, mille eosed levivad õhu kaudu.
Juba mõne aasta eest kõnelesid artiklid Keila-Joa- ja Kuressaare lossiparkides, aga ka Saku mõisapargis möllavast saaresurmast. Drenkhani sõnul on sellegi haiguse jõudmisel meie parkidesse ja loodusesse ilmselt mängus inimese käsi, sest saaresurm pärineb tõenäoliselt Kaug-Idast. Viimastel aastakümnetel on läbi istikute ja võibolla ka puidu sisseveo Eestisse hulgi sisse toodud palju erinevaid puude haiguseid ja dendropatoloogidel on tööd rohkem kui aega.
Saarikute masshukkumiste puhul torkab aga silma, et üksikud puud jäävad haigusest puutumata. Selliste puude osa jääb 1-10 protsendi vahemikku puistust. «Olemegi nüüd pööranud oma tähelepanu nendele üksikutele puudele, et mõista, miks nemad ei nakatunud,» selgitas Drenkhan. «Otsime selliseid puid üle Eesti ja korjame neilt seemet - tahame näha, kas ka neist seemetest kasvatatud taimed ei nakatu saaresurma. Kui nad ei nakatu, siis on meil võimalik leida saaresurma suhtes resistente puu.»
Niisiis ei kao saar lõplikult kuhugi, ehkki saarikutes ja saarepuudega parkides avanev pilt on praegu väga trööstitu. Seejuures nakatab saaresurm ka Eesti parkidesse ja aedadesse istutatud eksootilisi saareliike. «See on ka eesti dendropatoloogide üks viimase aja suuremaid teaduslikke leide,» lausus Drenkhan. «Leidsime saaresurma eksootsaartelt siitsamast Tartu lähiümbrusest.»
Palju põhjalikumalt loe Postimehe paberväljaandest või Postimees Plussist!