Väga põnev, mõtlen, ja sean sammud Kompassi ekskursioonipuhvetisse. Juba uksel võtab mind vastu apelsini ja kohvilõhn. Päike paistab, ookean mühiseb taamal, palm sahiseb ukse ees. Valimisarvuti külge on kinnitatud ID-kaardi lugeja, istu aga ekraani ette ja vali. Kui inimene veel otsustanud ei ole, saab teises arvutis kandiaate uurida, ekraanil on vaheldumisi igasuguseid tegelasi, ühel pildil vibutab ähvardava olekuga igipoliitik valmisplakatilt rahva suunas näpuga, teisel peab kortsus kulmuga sotsialist rahvale sütitavat kõnet, kolmandal teeb keegi lihtsalt pulli, tuttavaid pilte ja nimesid on siit ja sealt, aga enamus nimed on täiesti võõrad.
Reisipuhvet Kompass on valimiste ajaks end lahkesti, oma kulu ja kirjadega avanud Tenerifel peatuvatele eestlastele ja eesti turistidele valimispunktina. Eesti lipuga laual on ID-kaardi lugejaga arvuti, mille taha on moodustunud kokkuleppeline järjekord. Propagandat siin ei tehta, aga nii nagu valimisjaoskondades ikka, rahvas tahab ju suhelda. Peale valiku tegemist ei kiirusta keegi kuhugi. Jäädakse mõnusalt juttu sumisema, meeleolu on pidulik, klaasike head veini sel ajaloolisel päeval tuleb igati kasuks. Kõik tunnevad siin end suurepäraselt, pehme diivan, moodsad disainertoolid, mahlaselt magusad apelsinid, tassike cappuccinot, valimine ei tundugi enam nii lootusetu ettevõtmine.
Sean end diivanile ja küsin Olavilt poolretooriliselt, kuidas valimised kulgevad? «Nagu ma juba Facebookis kõigile kuulutasin,» teatab Olavi «läks minu hääl Hvostovile sellepärast, et mul on väga raske, kui mitte võimatu uskuda, et ükskõik millises koguses jagatav võim talle sellevõrra latva võiks lüüa, et ta pelgalt selle võimu säilitamise nimel vali-mind-meheks moonduks.» Naeratan omaette, sest ka mina ei kujuta Hvostovi ette äraostetuna, lihtsalt ei kujuta ja kõik.