K, 28.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valimised Tenerife stiilis

Valimised Tenerife stiilis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Valimispunkt Tenerifel.
Valimispunkt Tenerifel. Foto: Erakogu.

Tenerife eestlaskonna kogunemispaiga ekskursioonipuhvet «Kompass» Facebooki lehel on kuulutus - «Eestlane, ära jäta valimata! Elektroonilised valimised kestavad veel neli päeva ja viis tundi. Netiühendusega arvuti ja ID-kaardi lugeja ootavad Kompassi puhvetis. Meeleolu loob raadio Elmar, vanade aegade meenutuseks jagatakse tasuta apelsine, esimest korda valijatele poolküps banaan. Sotsiaalse närvi ergutamiseks voolab valge vein. Ojadena, kui soovite.»

Väga põnev, mõtlen, ja sean sammud Kompassi ekskursioonipuhvetisse. Juba uksel võtab mind vastu apelsini ja kohvilõhn. Päike paistab, ookean mühiseb taamal, palm sahiseb ukse ees. Valimisarvuti külge on kinnitatud ID-kaardi lugeja, istu aga ekraani ette ja vali. Kui inimene veel otsustanud ei ole, saab teises arvutis kandiaate uurida,  ekraanil on vaheldumisi igasuguseid tegelasi, ühel pildil vibutab ähvardava olekuga igipoliitik valmisplakatilt rahva suunas näpuga, teisel peab kortsus kulmuga sotsialist rahvale sütitavat kõnet, kolmandal teeb keegi lihtsalt pulli, tuttavaid pilte ja nimesid on siit ja sealt, aga enamus nimed on täiesti võõrad.

Reisipuhvet Kompass on valimiste ajaks end lahkesti, oma kulu ja kirjadega avanud Tenerifel peatuvatele eestlastele ja eesti turistidele valimispunktina. Eesti lipuga laual on ID-kaardi lugejaga arvuti, mille taha on moodustunud kokkuleppeline järjekord. Propagandat siin ei tehta, aga nii nagu valimisjaoskondades ikka, rahvas tahab ju suhelda. Peale valiku tegemist ei kiirusta keegi kuhugi. Jäädakse mõnusalt juttu sumisema, meeleolu on pidulik, klaasike head veini sel ajaloolisel päeval tuleb igati kasuks. Kõik tunnevad siin end suurepäraselt, pehme diivan, moodsad disainertoolid, mahlaselt magusad apelsinid, tassike cappuccinot, valimine ei tundugi enam nii lootusetu ettevõtmine.

Sean end diivanile ja küsin Olavilt poolretooriliselt, kuidas valimised kulgevad? «Nagu ma juba Facebookis kõigile kuulutasin,» teatab Olavi «läks minu hääl Hvostovile sellepärast, et mul on väga raske, kui mitte võimatu uskuda, et ükskõik millises koguses jagatav võim talle sellevõrra latva võiks lüüa, et ta pelgalt selle võimu säilitamise nimel vali-mind-meheks moonduks.» Naeratan omaette, sest ka mina ei kujuta Hvostovi ette äraostetuna, lihtsalt ei kujuta ja kõik.

«Aga keda siis ikkagi valida!?» - kostab puhvetisse astunud uue tulija suust. Seda küsimust on sel aastal endalt ja teistelt küsinud paljud vist rohkem kui kunagi varem.

Kompassi pererahvas teab rääkida, et mitmed on öelnud, et on nii pettunud, et tahagi valima tulla, perspektiivitunne olla kadunud, kõik poliitikud olla need ja teised ning, et valimas ei ole mõtet käia. Selle peale pahandab Olavi alati: «Kes sulle demokraatias sinu meelest selle perspektiivi andma peaks? Sellele oled mõelnud, et su enda valikud saavad su elu juhtida!?» Mitmed aga arvavad, et on vahva, et uusi tegijaid on mängu lisandunud, näiteks VIK (Vaba Isamaaline Kodanik), Vabakund ja taolised. Mõni ütleb, et valib neid, keda ta alati valinud on.

Eelmisel päeval käis Kompassis valimas üks tore väikemees Julius isaga, millest meil kandub jutt Hvostovi ideele lapsevanematele hääleõiguse andmisest olenevalt laste arvust. Olavi pakub idee, et ehk peaks hoopis valimisvanust alandama koolimineku eani. «E-valimistega tuleks lapsed arvutis ise vabalt toime,» muheleb ta, «kandidaadid peaks end siis lastele tutvustama, kes paneb pähe jänesekõrvad, kes ette hundimaski, kes kehastub kaalikaks, seapeediks või millekski muuks. Mingit vahet poleks selle teatriga, mis praegu käib ja nukkudega esitluste korraldamine oleks sellisel puhul mingilgi määral õigustatud.»

Kompassi välisterrassil kohvinurgakeses tekkis arutelu Tenerife kohaliku omavalitsuse teemal. Probleemid korruptsiooniga ja oma tasku täitmise jamad on ka siin aeg-ajalt valusalt teemaks. Viimane näide oli see, kui ühe piirkonna omavalitsusel oli raha nii omapäraselt jaotatud ja otsas, et vetelpäästjad jäeti mitmeteks kuudeks täiesti ilma palgata. Isegi vetelpäästjate avalik näljastreik tänaval, kust inimesi haiglasse viidi, ei aidanud olukorda pöörata.

Vahepeal on Kompassi lisandunud turistidest paarike Saksamaalt, kes soovivad osta pileteid laevaekskursioonile. Olavi tegeleb klientidega, kes aga lisaks laevareisile soovivad teada, mis pidulik üritus siin keset päeva toimub. «Käimas on Eesti kohalike omavalitsuste e-valimised,» seletab Olavi sakslastele, ning annab ilmselgelt mõnuledes lühiülevaate Eesti e-valimiste süsteemist. Sakslased kuulavad ammuli sui ja lõpuks ütleb mees: «Sch***e! Das ist mal was!!»[K..t! Vaat see juba on midagi! (saksa k)],  tunnustamaks Eesti e-arengut. Nad võtavad hea meelega ka pakutud valge veini vastu, teise klaasi lisakski, piduliku sündmuse puhul.

Kompass jääb tühjemaks ja räägime Olaviga omavahel. «Praegustele pagulastele, ehk eestlastele välismaal tahaksin öelda,» deklareerib Olavi «ärge olge lühinägelikud! Enamus meist läheb kunagi tagasi Eestisse. Mis Eestist selleks ajaks saanud on, ei ole ainult mahajäänud sugulaste ja tuttavate mure. Selleks, et Eestis oleks võimalikult hea elada, on vaja kogu aeg kodumaa asjadel silm peal hoida ja valimistel hääletamise kaudu ära hoida see, et võim vahepeal pättide kätte ei jääks ega läheks. Sa pead peale passima, et sul ülepea oleks kümne või kahekümne aastapärast selline riik olemas, kuhu sa sooviksid tagasi minna! «Poliitikas pettunute» kohta pole mul öelda muud kui, et kui sa valimas ei käi ja oma häält ei anna, siis ei ole sul ka pärast mingit alust möliseda, kui miski ei meeldi. Ma vabandan verbide robustsust, aga nii ma mõtlen. Debiilne palagan on kõiki vähegi normaalseid inimesi ära tüüdanud, see on selge, aga saab ju valida mitte-kloune, neid, kes teevad asjad enne ära ja siis alles laiavad, kui üldse laiavad, kui kõvad mehed või naised nad on.»

Väliseestlaste valimisdilemma teemadel soovitab Olavi lugeda Sirje Kiini lugu ajalehes Estonian World Review, milles räägitakse rohkem kui sajast tuhandest välismaal elavast Eesti kodanikust. Eriti soojalt soovitab ta Andres Herkeli artiklit  ajalehes Sirp «Kuidas saavutada sidusam Eesti?». Sellest loeb ta ette lõigu: «Kui kõrgem palk Soomes või Rootsis on tihti lahkumise põhjus, siis Eesti identiteet ja side kodumaaga on parim põhjus, miks naasta. /.../ Infokanalid võimaldavad globaalsel eesti kogukonnal hoopis tihedamat sidet pidada, kui see oli võimalik külma sõja aegu. Kuid väliseestlaste osalus Eesti-siseses ühiskondlikus debatis pole üksnes tehniliste võimaluste, vaid ka staatuse küsimus. Seda staatust aitaks tõsta lihtne meede, Välis-Eesti valimisringkonna moodustamine riigikogu valimisteks. Elektroonilise hääletuse kasvav populaarsus ja uus tehnoloogia avardavad võimalusi seda teha. See annab globaalse eestlaskonna muredele hoopis teistsuguse väljundi: nad peavad oma esindajate valimiseks teistmoodi organiseeruma, samuti on nende kontakt kodumaaga sel juhul püsivam ning huvi Eesti kodakondsusest mitte loobuda suurem. Nii saaksime Eesti sidusust õige mitmel moel koos hoida.»

Mõtlik vaikus. Koduigatsus, magus igatsus Eesti järele. Käed sügelevad, tahaks midagi ära teha, kohe ja igaveseks. Olavi ütleb: «Et siis kevadel teeme jälle valimispeo. Aga siis juba suurema ja tantsutüdrukutega.» Naerame. Teame, et sellest ei piisa.

Päike hakkab loojuma ja mul on aeg lahkuda. Jätan Kompassi rahvaga nägemiseni ning luban kunagi varsti taas läbi astuda. Sõidan mööda ookeanikallast, punakuldne päikeseloojang sillerdab ookeani pinnal, paar üksikut valget purje helendavad naabersaare roheliste mägede taustal. Vaatepilt on nii ilus, et võtab seest nõrgaks. Hinge hiilib hirmusegane ärevus kodumaa pärast. Aga ma tean, et eestlased on targad ja teevad, mis vaja, kui olukord tõsiseks kisub. Isegi tammetugevuse leplikkuse jõuga ei suudeta õnnelikult elada, kui ümberringi puhuvad labase valetamise tuuled. Õnneks päris lõpuks võidab alati õiglus.

Edukaid valimisi!   

Märksõnad
Tagasi üles