Visegrád 660 kui sümbol, Ajalooline Visegrád, Leedu ja Visegrád, Visegrádi kadu..., ... ja taassünd

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KAIDO JAANSON

Võttis küll aega, kuid lõppude lõpuks on eesti ajakirjandus seda nimetust üldiselt siiski õigesti kirjutama õppinud. Variante, mida isegi veel mullu esines, on lihtsalt paha meenutada. Lisaks tavaignorantsusele segas ilmselt ka see, et Prahas on Vy.ehrad, mida mulle Eestimaal veel tänavugi on püütud Visegrádiks identifitseerida. Vale puha, Visegrád oli Ungari pealinn ja seda alates 1323. aastast. Olgu suurriikide ajalooga kuidas on, kuid väikeriikide oma ei tunne me päris kindlasti mitte, isegi kui see on hõimurahvaste oma. 660 aastat tagasi, novembris 1335, kohtusid seal kolm kuningat, Ungari, Poola ja Böömi (Tshehhia) oma. Ungaris oli pärast Árpádite dünastia kustumist (1301) aset leidnud võimuvõitluses troonile kinnistunud Anjou suguvõsast pärit Karl Robert (1308-1342) ungaritsi Károly Róbert. Sama sajandi algul oli ka Poolas lõppenud üks segaduste ajajärke ja riik taastas terviklikkust Wladislaw I Lokieteki juhtimisel, kes valitses Poolat kuningana aastail 1320-1333. Ungari ja Poola suhted olid head, mida kinnitas ka Karl Roberti abielu Wladislawi tütrega.
Visegrádis aitas Anjou Károly Róbert lepitada oma näälu, Poola Kazimierz III (1333-1370) suhteid tshehhide kuninga Janiga. Äärepealt oleksin kirjutanud, et teise slaavlasega, kuid see ei olnud nii. Tshehhis oli 1306. aastal katkenud Premysliidide dünastia ja pärast interregnumit saanud kuningaks Luxemburgide soost Johann (1310-1346). Et viimane premysliid Vaclav oli 1300. aastal kroonitud ka Poola kuningaks, esitas selliseid pretensioone temagi.
Visegrádi läbirääkimiste tagajärjel loobus Jan taotlustest Poola troonile, Poola aga tunnustas tema õigusi Sileesiale. See lepe sõlmiti 26. novembril 1335. Lisaks sellele reguleeriti ka nende riikide vahelist kaubandust ja kaubateid. Poliitiliselt veelgi tähtsam oli aga see, et nende kokkulepetega lõhkus Poola Böömi ja Saksa ordu vahelise liidu.
Visegrádile järgnenud ajajärk oli midagi suurt igas neist kolmest riigis. Kazimierz III on ainuke Poola valitseja, kellele poolakad on andnud lisanime Suur. Suureks on ungarlased nimetanud ka Károly Róberti poega Lajos I (1342-1382), kellest 1370. aastal (kui Poolas lõppes Piastide dünastia) sai Poola kuningas Ludwik I. Jani poja Karli aega (1346-1378) ja tshehhide austust tunnetab aga igaüks, kes elus kasvõi korrakski Prahasse on sattunud. Tema muide oli võibolla rohkemgi Visegrádi kokkulepete taga kui tema isa, kes enamiku oma elust veetis Tshehhi piiridest kaugemal. Alates 1333. aastast ajas asevalitsejana selle riigi asju rohkem tema tollal 17-aastane poeg Karl. Väärib märkimist, et Poola kaudu oli tulevane Visegrádi rühmaga tollal seotud ka Leedu. 1325. aastal abiellus Poola troonipärija Kazimierz Leedu suurvürsti Gediminase tütre Aldona-Annaga, mis vormistas Poola-Leedu esimese uniooni, mille puhul leedulased lasid muide vabaks 24000 vangistatud ja küüditatud poolakat. See unioon jäi siiski ajutiseks.
Pärast ebameeldivaks osutunud ühendust Ungariga Ludwik I ajal, millest oli juttu juba ülalpool, pöördusid poolakad Leedu poole kindlamalt (Krevo unioon 1385. aastal, mille tagajärjel leedulased ristiti, nende suurvürstist Jagailost aga sai Poola kuningas), ent XV sajandi keskpaiku sündis veel teinegi Poola-Ungari liit (1440-1444), nüüd juba Jagailo järglaste, Jagelloonide dünastia juhtimisel. Jagelloonid valitsesid Poolas 1572. aastani, Ungaris aastail 1440-1444 ja 1490-1526, Tshehhias 1471-1526. Ajavahemikus 1490-1526 oli leedu Jagelloonide suguvõsa seega võimul kõigis Visegrádi riikides.
Leedu ei olnud tollal Balti riik. Arvestades seda, et Leedu koosseisu kuulus kolm viiendikku kunagisest Kiievi riigist, oli ta pigem ühenduslüli Kesk-Euroopa ja Venemaa vahel. Juba Gediminas nimetas end nii leedulaste kui venelaste kuningaks. Lajos I ajal kujunenud Ungari suurriigi iga ei olnud pikk. XV sajandi hakul alanud türklaste kallaletungid tipnesid 1526. aastal Mohácsi lahinguga, kus ungarlaste vägi sai lüüa ja Ungari kuningas Lajos II langes lahingus. Suurem osa Ungarist sattus Türgi võimu alla ning ühtne Ungari kuningriik lakkas olemast. XVII sajandi lõpul Ungari küll vabanes Türgi ikkest, kuid selleks, et muutuda Austria Habsburgide valduseks.
Tshehhia trooni olid Habsburgid omandanud juba 1526. aastal. Nende absolutism põhjustas 1618. aastal tshehhide ülestõusu, sellest puhkes aga Kolmekümneaastane sõda, mille käigus Tshehhia iseseisvus likvideeriti (1627) ja maa muutus Austria provintsiks. Vaid Poolale oli aega antud rohkem, tema kaotas oma iseseisvuse kolme jagamise käigus (1772, 1793, 1795), jagajateks Venemaa, Preisi ja Austria.
XIX sajand koitis ja loojus kõigile Visegrádi rahvastele impeeriumide koosseisus, 1918. aastal saabunud iseseisvus oli kaugel sellest, et olla täiuslik ja lõplik, pealegi närisid nende endi suhteid vastuolud.
Kunagine Visegrád meenus alles 1992. aastal. Ent ega see nii juhuslik olnudki. Et seda mõista, süvenegem korraks rahvusvaheliste suhete ajaloolisse arengusse.
Omaaegne Visegrád, nende kolme riigi (kus Slovakkia kuulus Ungari koosseisu) koostöö sündis ajajärgul, kus rahvusvahelisi suhteid maailmas ei iseloomustanud veel Euroopa hegemoonia. XV sajandi lõpul kujunema hakanud Euroopa globaalset hegemooniat iseloomustasid aga vallutused ja imperialism ning seda mitte üksnes väljaspool Euroopat, vaid ka Euroopas endas.
Euroopa hegemonismi ajajärgul Euroopas tekkinud regioonidki kujunesid suurriikide poliitika tagajärjel. Ses mõttes oli muide murranguline XVIII sajandi algus (Põhjasõda 1700-1721) Läänemere ääres. Seni oli Läänemerd iseloomustanud selle kaldail elavate inimeste ja rahvaste suhtlus, olgu siis viikingiretkede, Hansa Liidu või Rootsi hegemoonia vormis, XVIII sajandi algusest peale hakkasid Läänemere saatuses üha rohkem kaasa rääkima siit kaugemal asetsevad suurvõimud.
XX sajandile, eriti selle teisele poolele on omane olnud Euroopa ja tema imperialismi, eriti just tema imperialismi pidev nõrgenemine. Loomulik ja loogiline, et sellega kaasneb ka hegemonistliku Euroopa eelsete struktuuride ja koosluste taastumine Euroopas endas.
Ja selles suhtes on sümboolsed nii Visegrádi nimetus kui aeg, mis lahutab esimest ja teist Visegrádi. Ning midagi sellest sümboolsusest langeb ka Läänemere kallastele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles