Eesti kliimas on paratamatu, et suur osa meistriliiga hooajast tuleb mängida kunstmurul. Ebameeldivat katet võiks paremaks mugandada, kuid mitmed väljakuhaldajad seda ei tee. Tõsi on seegi, et perfektne hooldus on hirmkallis.
Tellijale
Kunstmuru probleem: kehv hooldus ja puuduvad masinad
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
7. aprill 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eesti kunstmuru on jalgpalluritele enesetapp,» pahvatas nüüdseks Portugali kõrgliigas mängiv Vjatšeslav Zahovaiko mullu jalgpallihooaja alguses, kui tollane florakas hooajal vaid episoodiliselt mänguaega sai – põhjuseks kõvad tehiskatted, mis haigele kannale kurnavalt mõjusid.
Kui Zahovaiko tõi tollal eeskujuks Skandinaavia liigades kasutatavad väljakukatted, siis tegelikult polegi asi niivõrd pinnases, kuivõrd selle hoolduses. Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juhi Targo Kaldoja sõnul on vutiliit küll aidanud kas täielikult või osaliselt finantseerides enamikku jalgpallistaadioneid ehitada, kuid korrashoid on puhtalt klubi või omavalitsuse rida.
«Esimene märksõna on puudulik hooldus,» tõdes Kaldoja. «Tööde eest vastutavad väljakute haldajad. Pole täpselt teada, kui hästi ja tihedalt hooldetöid tehakse.»
Siiski on 40 täismõõtmetes väljaku seast tuua ka positiivseid näiteid – näiteks Keila ja Kotka väljak ning ka Maarjamäe kompleks, kus peab kodukohtumisi valitsev meister FC Levadia.
«Pole küll nende päevikut näinud, kuid seal käies on näha, et olukord on hea ja väljaku eest hoolitsetakse,» kommenteeris Kaldoja olukorda Maarjamäel.
Kui niitmist, kastmist ja väetamist vajava tavamuru puhul on hooldus ka jalgpallikauge inimese jaoks selge, siis kunstkatte puhul tekib paratamatult küsimus, milliseid töid teha tuleb? Vale on arvata, et kunstmuru puhul piisab selle mahapanemisest ja siis võib lõputult mängida. Võimalusi korrashoiuks on mitu, alates lihtsast harjamisest ja lõpetades keerukate masinate kasutamisega.
Kunstmurusid on ka mitut sorti: esimene põlvkond on tavaline vaip, teine murulibled liivatäidisega ning kolmas pikemad libled, täidiseks liiv ja kumm. Just viimane on see, mis kipub ajapikku kokku minema ja rikub katte.
«Väljakute korrashoiuks piisab tegelikult ka lihtsalt harjamisest, mis kindlustab hea väljanägemise ja mõnusama tarbimise. Lisaks tuleb teha huumusetõrjet,» märkis Kaldoja, kelle sõnul pole tavahooldus üldsegi kulukas.
Päris tipptase nõuab aga rohkem raha, mida praeguses majandusolukorras tuleb tikutulega otsida. Nimelt küündib spetsiaalse aparatuur hind koos traktoriga umbkaudu miljoni kroonini, teenuse tellimine maksab aga ligi 100 000. Samas, ühe hoolduse järel oleks mure paariks aastaks lahendatud. Atribuudi põhimõte on lihtne: kumm kogutakse kokku, peenestatakse ja puhastatakse ning pannakse siis tagasi.
«Ühel klubil ega vallal ei tasuks seda soetada,» arvas Kaldoja, kelle sõnul on vutiliit siiski oma tehnilise pargi täiendamisele mõelnud. «Praeguses eelarves pole see võimalik, aga võib-olla tulevikus. Sportland Arenat (hooaja alguses mitme Eesti meistriliiga klubi «kodustaadion» – toim) püüame siiski uuendada, kuna suur koormus on väljaku väsitanud.»