Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MARKO MIHKELSON
Veidi enam kui kaks nädalat jääb Venemaa Riigiduuma valimisteni. Sündmus, mida kogu maailmas teatud kartusega oodatakse, on paljuski oluline Eesti rahvuslikku julgeolekut silmas pidades.
Kes võidab valimised? Mis järgneb 17. detsembrile? Kas võim vahetub demokraatlikul teel või mitte? Kas natsionaalpatriootide prognoositav valimisedu võib viia kodusõjani, nagu ennustab hoiatavalt Venemaa presidendi administratsioon?
Valimised Venemaal on tõepoolest kui loodusõnnetus (nagu Igor Gräzin on tabavalt võrrelnud), mille tagajärgi on äärmiselt raske ennustada. Kuni viimase ajani oli üleüldse lahtine, kas valimised ikka toimuvad. Keegi ei anna garantiid, et valimistulemusi ei võltsitaks või koguni nende mittemeeldivuse korral tühistataks.
Vastavalt Venemaa valimisseadusele valitakse parlamendi alamkoda kahes osas. 450 mandaadist lähevad pooled jagamisele föderaalsete valimisnimekirjade alusel, pooled aga ühemandaadilistes valimisringkondades kandideerijate vahel. Seepärast on kuni valimistulemuste lõpliku selgumiseni võimatu öelda, milline partei või liikumine kui palju kohti sai.
Venemaa keskvalimiskomisjoni otsusega on seekordsetele valimistele lubatud 43 poliitilist parteid või valimisühendust. Meeldetuletuseks niipalju, et kahe aasta eest üritasid parlamendi alamkotta pääseda 13 poliitilist grupeeringut.
Paratamatult on valimiskampaania ajal siiski kogu tähelepanu pööratud valimisliitudele ning nende võimalustele parlamenti pääseda. Kui liita analüütikute oletused ja avaliku arvamuse küsitluste tulemused, siis võivad viieprotsendilise valimiskünnise ületada kuni kaheksa parteid või valimisblokki. Gennadi Zjuganovi (51) juhitud kommunistid on valimiste peafavoriidid. Suurima õnne korral võivad nad loota kuni kolmandikule saadikukohtadest. Zjuganov on juba välja öelnud, et uues parlamendis moodustub tugev natsionaalpatriootlike jõudude blokk.
Ilmselt kordavad seekordsed valimised Venemaal Kesk- ja Ida-Euroopast tuttavaid vasakpöördeid. Hoolimata sellest, et Zjuganov ise võrdleb end näiteks Poola vasakpoolsetega, ei ole Vene kommunistid kaugeltki samastatavad kunagiste ideekaaslastega Kesk-Euroopa riikidest.
Kuidagi ei saa jagada nende analüütikute arvamust, kes näevad Venemaa Kommunistliku Partei liidris Gennadi Zjuganovis rohkem sotsiaaldemokraati kui ortodoksset kommunisti. Sisuliselt ei peegeldu Zjuganovis midagi enamat kui suurvene shovinism.
Kommunistliku partei enda programm on kõike muud kui kommunistlik. Vene ajakirjanikud on üht tuntud lauset irooniliselt parafraseerinud: räägime, «kommunism», mõtleme «natsionaalsotsialism».
Partei on Vladimir Zirinovski liberaaldemokraatide kõrval ainus, millel on regiooniti väga tugev struktuur. Samas arvestavad kommunistid lumpeniseerunud elanikkonnale panust tehes, et lihtne ja mõistetav retoorika on võtmed, mis panevad majanduskaosest väsinud rahva nende poolt hääletama.
Kuigi kommunistid pooldavad omandivormide paljusust, antakse eelisõigus ikkagi riigiomandile. Võimule tulles algataksid kommunistid strateegilise tähtsusega tööstusharude, nagu energeetikatööstuse, kommunikatsioonide ja loodusvarade renatsionaliseerimise. Paljuski tänu Grigori Javlinski (43) laitmatule reputatsioonile on Jablokost saanud demokraatide populaarseim poliitiline jõud. Javlinskit ümbritseb lausa seletamatu populaarsus. Mees, kes on pakkunud ideid Venemaa reformimiseks, kuid kelle mõtteid on alati eiratud, on saavutanud valijate seas suure poolehoiu.
Jabloko, mis tuli poliitilisele areenile 1993. aasta sügisel valimisblokina ning mis alles selle aasta jaanuaris nimetas end ümber parteiks, on vaatamata kõigele jäänud ühe-mehe-erakonnaks. Peale Javlinski on kõik teised poliitikud vähetuntud.
Javlinskis nähakse meest, kes oskab kaotada liitlasi. Septembris eraldus Jablokost üks asutajaliikmeid, Juri Boldõrev, kuna ta polnud rahul fraktsiooni tegevusega parlamendi alamkojas. Aasta tagasi lahkus fraktsioonist Venemaa Vabariikliku Partei liider Vladimir Lõssenko.
Jabloko föderaalnimekirja teine ja kolmas on kogenud poliitikud. Vladimir Lukin oli 1992-93 Venemaa suursaadikuks Ameerika Ühendriikides ning on tuntud, kui välisminister Andrei Kozõrevi üks järjekindlamaid oponente. Äsja oma tegevuse lõpetanud Riigiduumas juhatas Lukin väliskomisjoni tööd. Tatjana Jarõgina on samuti Riigiduuma V koosseisu saadik.
Jabloko pakutava majanduspoliitika põhiteesiks on demonopoliseerimine, konkurentsi süvendamine ja väikeettevõtete arendamine. Oma programmi on Javlinski soojas hoidnud juba 1991. aastast, seda aeg-ajalt detailiseerides. Viktor Tshernomõrdini (57) juhitud Meie Kodu On Venemaa on vähimagi kahtluseta võimupartei. Üheski teises valimisühenduses pole sedavõrd palju ministreid, kohalike administratsioonide juhte ja teisi uusnomenklatuuri esindajaid.
Liikumise üks populaarseimaid juhtlauseid on stabiilsuse tagamine Venemaal. Stabiilsus ei tähenda tshinovnikutele sugugi üleüldise heaolu kasvu kindlustamist, vaid stabiilsust selle breznevlikus tähenduses. Keegi ei ole nõus niisama heast peast magusat võimupirukat käest loovutama.
Valimisedu suudab kindlustada vaid suur raha. Viimasest aga liikumisel Meie Kodu On Venemaa puudus ei ole. Lisaks valitsusrahale, mida vähimagi kahtluseta valimiskampaania teostamiseks kasutatakse, on Tshernomõrdin teadaolevalt nafta- ja gaasitööstuse üks patroone. Ainuüksi Gazprom on pannud kampaaniasse väidetavalt üle 20 miljardi rubla.
Meie Kodu On Venemaa asutati käesoleva aasta aprillis ühe osana presidendi analüütikute katsest luua kaks võimast tsentriparteid. Tshernomõrdini liikumine nimetati paremtsentristlikuks, kuna Riigiduuma spiiker Ivan Rõbkin pidi aluse panema vasaktsentristlikule parteile.
Paraku ei suutnud Rõbkin oma ülesandega toime tulla ning nomenklatuuri kavandatud plaan luua Venemaal kibekähku kaheparteisüsteem kukkus kolinal läbi.
Kremlis on varemgi püütud võimuparteid luua. 1993. aasta valimistel oli selliseks Kremli lemmiklapseks Jegor Gaidari juhitud Venemaa Valik, kuid ootamatu läbikukkumine valimistel tegi nendest peagi heidikud. Sama saatus võib tabada ka Meie Kodu On Venemaad, mistõttu on Tshernomõrdin võtnud enda kanda suure riski. Vladimir Zirinovski (49) on iseenda edu ohver. 1993. aasta detsembris oli tema juhitud partei valimisedu kõigile suur üllatus. Kogu maailm oli hirmul, sest keegi ei teadnud, kui palju võimalusi antakse Zirinovskile oma ähvarduste täideviimiseks.
1993. aastal oli Zirinovski tookordses valimiskampaanias värvikas ja ainulaadne figuur. Tema poolt hääletasid need, kes olid väsinud demokraatidest, ning need, kes ei soovinud tagasiteed kommunismi juurde. Nüüd, kaks aastat hiljem on Zirinovski hääl lahtunud nende paljude valimisühenduste hulgas, mis lähtuvad natsionaalpatriootlikelt seisukohtadelt.
Zirinovski on jäänud läänevaenulikuks. Alles oktoobris süüdistas ta Jeltsini haiguses USA luureteenistusi, kes olevat kavatsenud tappa Venemaa presidenti.
Zirinovski tuli komeedina Venemaa poliitikataevasse. 1991. aasta presidendivalimistel saavutas ta paljude üllatuseks Boriss Jeltsini ja Nikolai Rõzkovi järel kolmanda koha. Zirinovski lihtne jutt Venemaa hiilgusest ja odavast vodkast meelitas temale hääle andma kuut miljonit inimest.
Loomulikult on Zirinovski silmad suunatud 1996. aasta presidendivalimistele.
Samas pole sugugi kindel, kas valijaskond on enam nii väga soosiv tema suhtes. Ajakirjanduses on Zirinovski endiselt peksukott ning skandaalid, mida ta nii väga armastab (apelsinimahla virutamine Boriss Nemtsovi näkku või naissaadiku peksmine), ei pruugi enam sugugi tema kasuks mängida.
Nagu paljud teised Venemaa poliitilised jõud, nii püsib ka liberaaldemokraatlik partei püsti ühe mehe imidzil. Poleks Zirinovskit, poleks parteid. Seepärast on ainuüksi Zirinovski populaarsust arvestades täiesti ülearune pseudoliberaaldemokraate maha kanda. Kümnendiku häältest on nad võimelised kindlasti ära võtma. Kevadel ei uskunud veel keegi, et Venemaa Kogukondade Kongress võib valimistel läbi lüüa. Nüüd on nad ühed favoriitidest. Rahva seas populaarse erukindral Aleksandr Lebedi (45) ja Venemaa ühe salapärasema poliitiku Juri Skokovi (57) tulek tõstis kongressi päeva pealt tegijate sekka.
Kongress loodi 1992. aasta lõpul Dmitri Rogozini poolt endise N. Liidu lagunemise tagajärjel väljapoole Venemaa piire jäänud venelaste huvide esindajana. Kuni 1995. aasta aprillini oli see vähetuntud organisatsioon.
Skokov lükkas Rogozini kiirelt tagaplaanile, võttes enda kanda kongressi peaideoloogi ja juhi rolli. Skokov oli omal ajal Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär. 1992. aasta detsembris oleks Skokovist äärepealt saanud Venemaa peaminister. Jeltsin eelistas siis Tshernomõrdinit.
Pärast mõningast taandumist üritas Skokov ise luua poliitilist jõudu, kuid Kaubatootjate Föderatsioonil puudus piisav sotsiaalne baas. Seepärast oli Venemaa Kogukondade Kongress Skokovile just see koht, mille kaudu enda ambitsioone teostada.
Skokov kutsus kongressi juhtkolmikusse Aleksandr Lebedi ja majandusteadlase Sergei Glazjevi. Analüütikute hinnangul oleks kongress ilma Lebedita tühi koht. Eks seda mõista ka Skokov, sest teda ennast tunneb vaid väga kitsas osa elektoraadist.
Kongressi nõrgaks kohaks on kahe tugeva liidri olemasolu. Väidetavalt sihib nii Skokov kui ka Lebed Venemaa presidenditooli. Kuni parlamendivalimisteni on siiski vähetõenäoline, et kongress laguneb. Mihhail Lapshini (61) juhitud agraarpartei oli Riigiduumas üks suurimaid fraktsioone. Koos kommunistidega õnnestus neil edukalt tõrjuda parlamendi reformimeelse osa katsed kiirendada agraarreformi ning üleüldse pidurdada majandusreformide kulgu.
Agraarparteid on tihti samastatud Gennadi Zjuganovi juhitud kommunistidega. Tõepoolest, kahe partei vahel on tihe koostöö. Hiljuti sõlmiti omamoodi pakt, mille kohaselt välditakse valimiskampaania ajal rünnakuid teineteise suhtes.
Sügisesel kongressil arvas Lapshin, et selle aasta kehv viljasaak viitab ilmselgelt valitsuse möödalaskmistele põllumajanduspoliitikas. Venemaa praeguse poliitika jätkudes võib Venemaa poliitiline sõltumatus muutuda üleüldse vaid presidendi retoorikaks, arvab agraarpartei liider.
Agraarpartei arvates peaks kogu põllumaa kuuluma riigile ning selle müük oleks välistatud. Talupidajad võiksid vaid rentida maad, aga välismaalastel oleks üleüldse keelatud teha tehinguid maaga.
Partei liidrid on väitnud, et Venemaa talupidajad on võimetud konkureerima maailmaturul. Seda takistavat ebasoodne kliima ja vaene maa.
Agraarparteil on olemas piisavalt kindel valijaskond. Seepärast on suuresti tõenäoline, et ka Riigiduuma seekordses koosseisus võtavad endised kolhoosiesimehed paraja hulga saadikukohti. Hämmastav, kuid Alevtina Fedulova (55) juhitud liikumine Venemaa Naised on riigi üks populaarseimaid poliitilisi jõudusid. Kuigi Venemaa ajaloost on teada perioode, mil kogu võimutäius riigis kuulus naisterahvale, pole viimasel sajandil õrnemale soole Venemaa poliitilises elus eriti suurt sõnaõigust antud.
Venemaa Naised on üldse esimene ülevenemaaline naisi ühendav liikumine. Nimetades ennast poliitilises spektris tsentrijõuks (Riigiduuma hääletamiste järgi vasaktsentristlik), ei ole nad kaugeltki vaimustatud «Lääne feminismist». Liikumine on asetanud põhirõhu hoopiski sotsiaalpoliitikale.
Liikumine Venemaa Naised loodi 1993. aastal ning selle juured ulatuvad otsaga Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Paljud partei tänased juhid olid omal ajal NLKP liikmetena kõrged nõukogude ametnikud.
Poliitilistele vaatlejatele tuli suure üllatusena Venemaa Naiste kindel parlamentipääsemine eelmistel Riigiduuma valimistel. Siis hääletas nende poolt 8,1 protsenti valijatest. Praegused avaliku arvamuse küsitlused (11 toetusprotsenti) lubavad naistele taas kindlat esindatust uues parlamendis.
Nähes lastes «demokraatia kandjaid», toetavad naised vaba haridust kõigile. Pooldades valitsuse stipendiume üliõpilastele ja teadlastele, on nad vastu privatiseerimisprotsessidele haridussüsteemis. Seekord on punase laterna rollis valimisühendus, kellelt eelmistel valimistel oodati kindlat võitu. Nüüd on Jegor Gaidari (39) juhitud demokraatidel vaid ähmane lootus ületada viieprotsendiline valimiskünnis. Kui seda tõepoolest tehakse, siis pääseb lisaks Jablokole Riigiduumasse ka teine liberaalseid ideid toetav poliitiline jõud.
Kahe aastaga on Venemaa Valik pidevalt allamäge liikunud. Kui 1993. aasta valimistel õnnestus neil moodustada alamkoja suurim 76liikmeline fraktsioon, siis nüüd on Gaidari juhtida jäänud 52 parlamendisaadikut. Lahkunud on asepeaminister Anatoli Tshubais ja välisminister Andrei Kozõrev. Mitmed on läinud üle Tshernomõrdini valimisliitu.
Nähes positsioonide nõrgenemist, lootis Gaidar liidule Javlinskiga, kuid Jabloko liider lükkas ühinemispakkumise tagasi. Hoolimata sellest on kaks nimekaimat demokraati lubanud teha koostööd tuleva aasta presidendivalimistel.
Gaidar on seekordse valimiskampaania käigus teinud panuse oma kindlale ei-positsioonile Tshetsheenia sõja suhtes ning tuntud inimõiguste eest seisja Sergei Kovaljovi populaarsusele.
Valimisühendusse on lisaks Gaidari parteile kaasatud Juri Tshernitshenko juhitud Talurahva Partei, Aleksandr Jakovlevi Sotsiaalse Demokraatia Partei ja vähetuntud Etniliste Kogukondade Kongress.
Rahva kaasatõmbamiseks on kolmas koht föderaalnimekirjas antud populaarsele näitlejale Lidia Fedossejeva-Shukshinale, kes pole kunagi varem poliitikas tegev olnud.
Venemaa Demokraatlik Valik tunnustab veel teistki tendentsi poliitiliste parteide seas. Ka Gaidari demokraatidel on oma kindral varnast võtta. Erukindralpolkovnik Eduard Vorobjov oli see mees, kes läinud aasta detsembris keeldus enda kanda võtmast Vene vägede juhatamist Tshetsheenias.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995