Rublamüügiga võib olla seotud Balti naftamaffia, Pank lõhkise küna ees, Bo Kragh soovitas rublad müüa, Oma teeneid pakkusid Silvesja Apananski, Panus maagidele, Varahoidlast otse lennuväljale, Eesti riigijuhid krediteerisid Balti naftamaffiat?, Vahendaja

RAIVO PALMARU,«Sõnumileht»

Rublatehing oli seotud kütuse salakaubandusega. Sellisele järeldusele jõudsid naftaäri kriminaalasja uurimise käigus Läti juurdlusorganid. Rootsis registreeritud firma sildi all tegutsenud grupp tellis Eestis rahareformi ajal kokku korjatud rublade veoks lennukid ja vähemalt 500 miljoni rubla müügi korraldas selle grupiga seotud Eesti ärimees. Saadud raha on varjul Küprose pangas. Eesti Panga (EP) andmetel vahetati rahareformi käigus kroonide vastu 2 259 669 091 rubla. Lisaks sellele oli panga varahoidlates veel 4 396 739 rubla.

Rahareformi esimesel päeval, 20. juunil 1992, sõlmisid Eesti Vabariigi valitsus ja Vene Föderatsiooni valitsus omavahelise kokkuleppe vastastikustest kohustustest seoses Eesti Vabariigi rahvusliku valuuta käibelevõtmisega. Sellele kirjutasid alla Eesti peaminister Tiit Vähi ja Vene valitsuse aseesimees Aleksandr Sohhin.

Kokkuleppe 5. artikkel nägi ette, et Eesti pool annab kõik rahavahetuse käigus kokku kogutud rublad kuu aja jooksul üle Venemaa keskpangale. Täpsustamata jäid aga raha üleandmise tingimused.

See kokkulepe jäi täitmata nii Venemaa kui ka Eesti poolt. Nõnda jäi umbes 70 tonni rublasid Eesti Panga varahoidlasse. Kokkuleppele viidates nõudsid venelased raha tagasi, samas aga teatasid, et nad ei kanna vastutust Eesti Hoiupanga (NSVLi Hoiupanga EVP) hoiustajate ees. Ka nende hoiuste kogusumma moodustas umbes kaks miljardit rubla ning EP oli sunnitud võtma vastavad garantiikohustused endale. Esimest korda arutas Eesti Panga nõukogu kujunenud olukorda 7. oktoobril 1992. Vastavad kirjalikud ettepanekud esitas panga tollane asepresident Bo Kragh. Ta leidis, et EP garantiikohustuste ulatuses tuleks teha tasaarvestus. Ühtlasi soovitas Kragh rublad müüa Eesti valuutaoksjonitel, anda Eesti Kütusele rublakrediiti naftatoodete ostmiseks või anda osa rublasid remigratsioonifondile.

EP nõukogu aktsepteeris asepresidendi soovitusi ja tegi panga presidendile Siim Kallasele ülesandeks pidada rublade saatuse küsimuses nõu presidendi, Riigikogu esimehe, peaministri ja välisministriga.

1992. aasta 28. oktoobril arutas Eesti Panga nõukogu asja veel kord ja otsustas, et kui läbirääkimised Moskvas külmutatud Eesti Vabariigi aktivate tagasisaamise üle ei anna 15. novembriks tulemusi, volitab panga nõukogu Siim Kallast teatama valitsusele panga valmisolekust kuulutada välja tasaarvestus. Pärast seda nähti Siim Kallast sageli Toompeal. 4. detsembril 1992 andis rahareformikomitee välja dekreedi nr. 40. Selles otsustati vabastada Eesti Panga ja kommertspankade hoidlad sularaharubladest, realiseerida rublad ja säilitada nende realiseerimisel konfidentsiaalsus. Dekreedile kirjutas alla peaminister Mart Laar.

Samal päeval kirjutasid peaminister ja Eesti Panga president alla protokollile, milles märgitakse: «Eesti Pank ja Eesti Vabariigi valitsus leppisid kokku, et seoses ruumipuudusega Eesti Panga varahoidlates antakse rahareformi käigus elanikelt ja firmadelt kokku kogutud sularaharublad vastutavale hoiule Eesti Vabariigi valitsuse varahoidlatesse.»

Teatavasti ei ole valitsusel mingeid varahoidlaid.

Pärast seda asus rublamüüki korraldama peaministri nõunik Tiit Pruuli. Tõsi, mõningaid samme oli astutud juba enne 4. detsembri dekreeti. 24. novembril käis peaministri jutul tuntud ärinaine Tiiu Silves, kellega räägiti rublade müügist ja lepiti kokku, et vajaduse korral võtab Silvesega ühendust Pruuli.

Teist korda kohtus Pruuli Silvesega 7. detsembril 1992. Kuid peaministri nõunikule Silves ei meeldinud ja ta väljendas seda ka valitsuse istungil.

Enam-vähem samal ajal pakkus ennast vahendajaks Leonid Apananski. Ent temale vastati tollase standardfraasiga: rublad on alles ja vastavalt lepingule antakse need üle Vene poolele. Seejärel asus Tiit Pruuli läbi rääkima Soomes registreeritud Maag OY omanike Marek Strandbergi ja Agu Kivimäega.

Rublatehingu korraldamiseks oli Pruuli saanud peaministrilt kaks lähteülesannet: tagatud peab olema täielik konfidentsiaalsus ja edu. Viimane tähendanud Pruuli sõnul seda, et raha ei konfiskeeritaks, et operatsioon ei tuleks avalikuks ja et riik saaks võimalikult suure rahasumma.

Mingit kirjalikku kokkulepet Pruuli ja Maag OY omanikud ei sõlminud. Seni ainsad teadaolevad paberid rublade üleandmise kohta on kolm Pruuli ja Strandbergi poolt alla kirjutatud akti. Maagide sõnul olnud tehingu üks tingimus, et sellest ei jääks väljapoole riigiasutusi ühtegi dokumenti. Sularaharublasid anti vahendajatele üle neljal korral. 1992. aasta 22. detsembri käskkirjaga nr. 17-02/020 andis EP president Siim Kallas emissiooniosakonnale korralduse väljastada valitsuse varahoidla vastutavale hoiule 500 miljonit rubla.

Järgmisel päeval kirjutasid Pruuli ning panga varahoidla juhataja Heintalu, peakassapidaja Rogulin ja varahoidla raamatupidaja Mertvetsova alla rublade vastutavale hoiule andmise-võtmise aktile, millega valitsuse varahoidlasse anti 500 miljonit rubla.

Samal päeval kirjutasid Pruuli ja Strandberg alla aktile rahareformi käigus kogutud sularaharublade realiseerimise kohta. Selles märgitakse, et Pruuli annab 500 miljonit rubla üle Maag OY esindajale Marek Strandbergile, kes «tagab nimetatud koguse rublade vahetamise vabalt konverteeritavaks valuutaks Eesti Vabariigi kontode kasuks esimesel nõudmisel».

Pärast seda transporditi rublad Eesti Panga autodega Tallinna lennuväljale. Operatsiooni juhatas EP turvateenistuse ülem Marko Tibar.

Kokkuleppe kohaselt ootas Pruuli Tibarit lennuvälja väravas. Üheskoos sõideti lennuväljale, kus autosid ootas Läti lennukompanii lennuk AN 26, mis lendas marsruudil Riia-Tallin-Minsk. Lennuk maandus Tallinnas 23. detsembril kell 14.10. Umbes tunni jooksul laadisid Eesti Panga relvastatud töötajad pappkastidesse pakitud rublad lennukisse ja see startis kell 16.00 teadmata suunas.

Sama skeemi järgi arenesid sündmused ka järgmisel korral. 13. jaanuaril 1993 andis Siim Kallas välja käskkirja nr. 17-02/2 neljasaja miljoni rubla üleandmise kohta valitsuse varahoidlasse. 14. jaanuaril kirjutasid Pruuli, Heintalu, Rogulin ja Mertvetsova alla rublade vastutavale hoiule andmise aktile ning Pruuli ja Strandberg rublade realiseerimise aktile.

Taas viisid panga autod Tibari juhtimisel rublad Tallinna lennuväljale, kus neid ootas Läti lennukompanii AN 26. Seekord lendas lennuk marsruudil Rotterdam-Tallinn-Riia, maandus Tallinnas kell 19.21 ja tõusis õhku 21.30.

Tolliameti teatel ei ole neil andmeid sularaharublade väljaviimise kohta 23. detsembril 1992 ega ka 14. jaanuaril 1993. Lätis on algatatud kriminaalasi, mille käigus TESS AB nime all tegutsevat Rustem Kadõrovi grupeeringut süüdistatakse nafta salakaubaveos Venemaalt Lätisse ja sealt edasi Lääne-Euroopasse.

Firma on registreeritud Rootsis Helsingboris. Tema tütarfirmad tegutsevad Lätis (TESS Petroleum) ja Eestis (TESS Finantside AS), mis 1993. aastal reorganiseeriti FTB Trust Eesti ASiks. Viimase juhatuse esimees on endine piirivalveohvitser Aleksander Rubis.

Nafta salakaubaveo skeem oli lihtne. Kõigepealt sõlmiti Venemaal lepingud nafta tarnimiseks Kaliningradi firmale Eskado Luks. Seejuures maksti raha ette. Läti uurimisorganite andmetel oli Kadõrov leppinud Rubisega kokku, et ülekanne Venemaale tehakse Eestis asuvast NoWe pangast.

Pärast seda, kui nafta eest oli makstud, pidid naftatsisternid minema Venemaalt Läti kaudu transiidina Kaliningradi. Ent niipea, kui vagunid Lätisse jõudsid, loovutas Eskado Luks nafta ostu-müügi õiguse kas TESS Petroleumile, TESS ABle või mõnele fiktiivsele firmale. Seejuures võltsiti dokumente. Ühtlasi löödi paberitele tempel, et tollikontroll on läbitud ja vajalikud maksud makstud. Pärast seda müüdi nafta kas Lätis või toimetati edasi Läände. Saadud raha kanti pangaarvele Eestis.

Venemaa uurimisorganite ja Läti politsei andmetel on sel kombel kaduma läinud väga palju naftatsisterne ja Läti siseministri Janis Adamsonsi sõnul on asjasse segatud Balti naftamaffia. Et osa kaaperdatud naftast on pärit strateegilistest varudest, tegeleb looga ka Interpol.

Seda üllatavam on Läti siseministeeriumist pärit teade, et rublade veoks tellis Läti lennufirmalt TAVIA lennukid toosama TESS AB. Enamgi veel: seni teatavaks saanu lubab väita, et vähemalt esimese, 500 miljoni rubla suuruse saadetise müüsid Aleksander Rubis ja NoWe panga tollane juhatuse esimees Irina Kropova. Nemad jagasid omavahel ka tulu.

Oletatavasti osteti kokkukogutud rublade eest Venemaalt naftat, mille müügist saadud tulu oli tunduvalt suurem sellest summast, mis hiljem Eesti riigile maksti. Tehingust saadud raha kandis Rubis üle ühte Küprose panka.

Kui see versioon peab paika, on Eesti tollane peaminister Mart Laar, tema nõunik Tiit Pruuli ja Eesti Panga endine president, nüüdne välisminister Siim Kallas krediteerinud Balti naftamaffiat. Usutavasti väidavad Laar, Pruuli ja Kallas, et nad ei tea Rubisest, NoWe pangast ja TESS ABst midagi, sest vahendaja leidis Strandberg.

Kuid tuletagem meelde, et 26. jaanuaril 1994 otsustas valitsus ilma avaliku enampakkumiseta rentida Koneston Ltd-le Toompuiestee 3 maja. Konestoni juhatuse esimees Labkovski oli ühtlasi ka NoWe panga juhatuse liige. Kusjuures suur osa NoWe aktsiaid kuulus Konestonile.

Mõnda aega oli peaminister Mart Laari nõunikuks Konestoni finantsdirektor Julius Gertsmani abikaasa Irina Oltshakovskaja-Gertsman. Peaministri hilisem lähem nõunik ja Isamaa valimismänedzher Jaanus Reisner oli NoWe panga asedirektor.

Valitsuse 1993. aasta 14. septembri määrusega nr. 280 sai Rubis eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse. Kolmas rublalaar viidi Eestist välja 1993. aasta märtsi lõpus. 19. märtsil kirjutas Siim Kallas alla järjekordsele käskkirjale (nr. 17-02/4), mille alusel emissiooniosakond pidi andma «valitsuse varahoidlasse» 560 miljonit rubla. Samal päeval kirjutasid Pruuli, Heintalu, Rogulin ja Mertvetsova alla varahoidlasse vastutavale hoiule võtmise aktile ning Pruuli ja Strandberg realiseerimise aktile.

Laupäeval, 20. märtsil viis Tiit Pruuli Tallinna Lennujaama riigikantselei plangil vormistatud kirja, milles paluti võimaldada diplomaatilise pagasi transportimine läbi lennujaama. Kirjal on ka lennujaama lubadebüroo resolutsioon pääslale nr. 2: «Lubada läbipääs lennujaama territooriumile sõiduautole 094 ABX, sõiduautole 139 ADF, veoautole 031 ABL ja sõiduautole 099 AUN.» Need kõik on Eesti Panga autod. Koos autodega lubati lennujaama 18 saatjat, operatsiooni juhtis taas Marko Tibar.

Samal ajal oli lennujaamas Groznõist saabunud TU 134A. See maandus Tallinnas kell 13.30 ja tõusis õhku kell 18.15. Aerofloti äärisega deklaratsioonilt võib lugeda, et lisaks lenduritele oli lennumasinas kaks meest - Ruslan Sultuhhanov ja Ruslan Salamov. Deklaratsioonil on ka märge: «Pealelaaditud kauba kogust ei õnnestunud kindlaks määrata. Tegemist on EV riigikantselei salastatud kaubaga.»

Tiit Pruuli väitel laaditi sellel päeval lennukisse 399300000 rubla.

Päev hiljem, 21. märtsil, oli sama lennuk taas Tallinnas. Siis maandus see kell 15.15 ja väljus kell 17.15. Ka seekord saatsid lennukit Sultuhhanov ja Salamov ning sel korral tõsteti lennukile 160700000 rubla.

Hiljem on selgunud, et ka see lennuk telliti Lätist. Lennumasin aga on registreeritud Groznõis ning väidetavasti lendas see Tallinnast Groznõisse. Huvitav on siinkohal Marek Strandbergi ütlus: «Oletusi, et meie käest ostsid rublasid tshetsheenid, ei pea ma õigeks, kuigi ei välista võimalust, et lõpptarbijad võisid olla nemad.» Nagu öeldud, ei kasutatud rublatehingus kirjalikke lepinguid. Nii jäi fikseerimata müüdavate rublade hind. Ehk teisisõnu: vahendaja maksis oma suva järgi. 3. veebruaril 1993 kandis Maag OY Sotsiaalfondi arvele 12577614 krooni ja sama aasta 18. juunil Põhja-Eesti Panga arvele 12000000 krooni. Viimasega sai PEP tagasi osa rahast, millega krediteeriti Iisraeli relvatehingut.

Seega laekus rublade eest kokku 24577614 krooni ehk 1892500 USA dollarit.

Pruuli kinnitust mööda sõlmis ta Maag OYga kokkuleppe, et raha kantakse üle esimesel nõudmisel. Raha kasutamise otsustas peaminister, Pruuli pidi aga Strandbergile teatama, kuhu ja millal raha üle kanda.

Nii juhtuski, et raha kanti üle viivitusega. Senikaua hoidis Maag seda pankades ja sai intressi.

Riigikontrolli arvates on sularaharublade müügist saadud summa väiksem sellest, mida oleks võidud saada rublasid ametliku kursi järgi dollariteks vahetades. Kursijärgse väärtuse (2588560 USD) ja saadud summa (1892500) vahe on 696060 dollarit, mis annab vahendustasuks 26,9 protsenti. 1992. aasta 4. detsembri dekreedist alates on rublamüügi korraldajad luisanud nii iseendale kui teistele. Juba rublade näiline üleandmine riigi olematutesse varahoidlatesse näitas, et valmistutakse mahhinatsiooniks. Seejuures püüti päästa ka Eesti Panga mainet rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide silmis. Pärast seda aeti asju koguni allilmaga.

Küllap loodeti seejuures, et hilisemat uurimist suudetakse kas vältida või tupikusse juhtida. Mõneti on see ka õnnestunud. Riigikontroll sai kontrollida ainult riigiasutusi. Pärast seda andis ta uurimise üle politseile, kus kriminaalasi taheti üldse lõpetada. Seejärel tegi tollane siseminister Kaido Kama kaitsepolitseile ülesandeks selgitada välja rublamüügi asjaolud. Kuid uurimine on taas kolmveerand aastat seisnud.

Samal ajal jõudsid lätlased Balti naftamaffia jälile ja sealtkaudu on selgunud üht-teist ka rublatehingu kohta.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Reisiparvlaeva Estonia kaptenisillal polnud signaallampe, mis teavitanuks meeskonda visiiri ja rambi avanemisest, ütles Estonia huku põhjusi uuriva rahvusvahelise komisjoni esimees Andi Meister.

Estonia kaptenisilla signaallampide puldis polnud nn. atlandiluku seisukorrast informeerivaid lampe. «Seega väga suure tõenäosusega visiiri avanemisest ükski signaallamp ei teatanud ega saanudki teatada,» ütles Andi Meister.

Tema sõnul jõudis selle nädala esmaspäeval ja teisipäeval Stockholmis kogunenud Estonia huku põhjusi uuriv rahvusvaheline ühendkomisjon sellisele järeldusele laeva elektriskeemiga tutvudes.

Vöörirambi juures asunud signaallambid võisid küll visiiri avanedes süttida, kuid seda ei saanud keegi märgata, kuna sõidu ajal autotekil inimesi pole, selgitas Meister. Vöörilambid on mõeldud visiiri avamise ja sulgemise kontrollimiseks sadamas.

Rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimees rääkis «Postimehele», et eksperdid uurivad ka võimalust, kas Estonia visiiri lukustusmehhanismid võisid saada kahjustada juba 1994. aasta 22. jaanuari väga tugevas tormis. Seni pole sellele hüpoteesile saadud ametlikku kinnitust.

Meistri sõnul ei arutatud Stockholmis katastroofile järgnenud päästetööde käiku, kuna ühendkomisjoni Soome osapool polnud jõudnud teemat ette valmistada.

Samuti ei olnud veel kõne all hinnangu andmine meeskonna tegevusele. «Esitasime vaid ettepaneku korrastada kõigi tunnistajate ütlused lõpparuandes ühtsesse võrdlevasse tabelisse,» rääkis Andi Meister.

Ta lisas, et Eesti pool tegi ka ettepaneku lisada valmivasse lõpparuandesse soovitus kohustada laevaomanikke edaspidi informeerima asjaomaseid instantse kõigist laevade ekspluatatsioonil tekkivatest vigastustest.

Meistri sõnul leidsid need ettepanekud komisjoni teiste osapoolte hulgas mõistmist.

Estonia huku põhjusi uuriv rahvusvaheline ühendkomisjon koguneb uuesti jaanuari lõpus Helsingis.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Vastse Isamaaliidu vastne esimees Toivo Jürgenson tunnistas «Postimehele», et tõenäoliselt peatselt ametlikult opositsiooni astuv erakond erineb valitsevatest parempoolsetest jõududest, sest ei mõtle vaid kitsaste huvigruppide esindamisele. Ma ei vaataks seda ühinemist sugugi kitsalt erakondade krahhina. Vaataks rohkem nii meie praeguste toetajate kui ka potentsiaalsete toetajate huvide esindamisena poliitilisel kaardil.

5. märtsi valimistel said parempoolsed, rahvuslik-konservatiivsed erakonnad lüüa ja võibolla paljuski tänu sellele, et nad olid killunenud. Praegune ühinemine annab eelduse sedalaadi maailmavaatega valijate huvide paremaks esindamiseks.

Ja kui meie praegu seda kohta ei täida, siis täidavad selle teised. Loodus tühja kohta ei salli ja küllap sünniks mõni teine parempoolne, rahvuslik-konservatiivne erakond. Kuid meil on ikkagi praegu kõige parem potentsiaal olla ühendavaks jõuks parempoolsel, rahvuslik-konservatiivsel tiival. Ei, mingit allaneelamist polnud. Oleme üksteist läbi aegade täiendanud nii nagu omal ajal olid üksteist täiendavad jõud need, kes ühinesid valimisliitu Isamaa.
Nii ühinemiskongressil kui ka esimehe kandidaatide ülesseadmisel ei lähtutud ju sellest, kes on endine isamaalane, kes ersplane. Ja minu meelest on see väga hea algus, et hoida ära võimaliku lõhe teke, et ei hakataks erakonda jagama kaheks grupeeringuks. Nii Isamaa kui ERSP on jah killunemise üle elanud. Ilmselt on see mõneti paratamatus erakondade evolutsioonis. Ütleks tõesti, et spiraali üks ring sai täis 2. detsembril Estonia kontserdisaalis. Kui on sisemist oskust, jõudu ja tarkust igat eelmisest ringist pärit kogemust ära kasutada erakonna edasiarendamiseks, oleks see minek kvalitatiivselt kõrgemale tasemele.

Kusjuures erakonna ülesehitamise seisukohalt on meil vägagi suured eeldused. Oleme üks väheseid, kui mitte ainus erakond, millel on üle-eestiline struktuur ning igas piirkonna osakonnas peaaegu 20-30 liiget. See annab võimaluse teha tööd mitte sõpruskondade, mitte kildkondade kaupa, vaid kvalitatiivselt kõrgemal tasemel. Eriti Saaremaa piirkond ja osalt ka Ida-Virumaa ongi mõneti nõrgemad, just liikmete arvu poolest. Sellepärast on neilt tulev info hüplev. Kuid praegu arvestame ikkagi sellega, et Saaremaaa piirkonnad on ühinenud.

Aga kahtlemata tuleb Saaremaa ja Ida-Virumaa ülesehitamisel kõige rohkem vaeva näha ja kaasa aidata. Esimene koht, kuhu erakonna esimehena lähen, ongi Saaremaa. Riiuliparteiks ma nende erakonda ei nimetaks. Neil on ikkagi mitu esindajat Riigikogus. Võibolla te viitate toetusele rahva hulgas, mis on ühe poliitilise erakonna kapital. Kui seda toetust pole, siis on ükspuha, mida erakond ise väidab, erilist kaalu erakond ei oma.

Teine kapital on kahtlemata esindatus Riigikogus. See on toetus möödanikust, valimiste ajast.

Analoogseid läbirääkimisi, mis olid ERSPga, tulemuseni viia meil aga ei õnnestu. Ette võtame paljugi ja kõikides suundades. Aga ühinemise tagajärjel, kuigi see oli loomulik protsess, peame lähema kuu aja jooksul tegelema väga intensiivselt oma erakonna ülesehitamisega. Erakonna ülesehitus jõudis alt üles kongressini. Nüüd tuleb teha igapäevast tehnilist tööd. Näiteks viia Tallinnas kokku kaks kantseleid, käivitada volikogu töö.

Samas oleme alustanud ja alustamas erinevate poliitiliste jõududega läbirääkimisi. Nende läbirääkimiste puhul on juhatuses kokkulepe, et hakkame üldsust teavitama juba reaalsetest tulemustest. Esimesed reaalsed tulemused saame tõenäoliselt esitada veebruari esimesel nädalal. Tähendab seda, et lähemas tulevikus on kolm suunda. Esiteks, tegutsemine ja koostöö parlamendis, selle põhimõtted. Teiseks, valmistumine kohalikeks valimisteks, mis peaks tegelikult juba praegu suure mühinaga käima. Kolmandaks, põhimõtted, kuidas ühed või teised poliitilised jõud käituvad ühes või teises olukorras. Päris kindel on, et peame eeskätt lähtuma meile kõige lähemal seisvatest poliitilistest jõududest. Kas tahame endale tunnistada või mitte, on nendeks aga just need, kes meist kunagi lahkusid. Kui vaadata ringi, siis ega programmiliselt lähedalseisvaid poliitilisi jõude olegi nii vähe. See on tõenäoline. Eeldangi just mõlemat ühinenud parteid. Loomulikult tuleb leebus ja malbus alati kasuks. Kuid poliitikas ja Riigikogus tegutsedes ei saa olla äraootaval seisukohal. Nii tegutsevaid nimetan mina väga lühidalt Riigikogu «sooks».

Riigikogus ja poliitikas tegutsedes on kaks võimalust. Kas oled nende poliitiliste jõudude hulgas, mis kannavad vastutust ja teostavad täitevvõimu. Või oled sa kriitikute poolel, kes kritiseerivad poliitilise vastutuse kandjaid.

Keegi ei ole kunagi öelnud, et näiteks teatrikriitik on teatri vastane. Konstruktiivne ja jõuline kriitika on meie kohus. See on oma valijatele antud lubadus esindada valijaskonna mõttelaadi ja huvisid Riigikogus.

Loomulikult saan aru teie vihjest, sest tõepoolest ei ole Isamaaliidu fraktsioon pidulikult deklareerinud opositsioonis olekut. Nii et ametlikult ei saagi ma praegu vastata. Kuid faktiliselt, kui vaatate meie käitumist, me oleme opositsioonis. Ilmselt võtab fraktsioon kõige lähemal ajal vastava otsuse ka ametlikult vastu. Ei tunne end sugugi süüdlasena. Tunnen veidi piinlikkust, et sisemine valimiskampaania ületas paar korda heade tavade piiri. Kuid samas on sisemine intensiivne valimiskampaania olnud erakonnale kasuks ja mul ei ole mingeid etteheiteid Tõnis Lukasele.

Kuid võibolla läksid ühed ja teised isikud selle kampaania käigus liiga hasarti. Kuni selleni välja, et tundmatuks jääda sooviv Isamaa poliitik esitas jabura süüdistuse valimissedelite tühistamisest. Kuid ajakirjanduses võeti ka sõnad tagasi. Kena see loomulikult ei olnud. Ei ole mingeid pingeid ega saagi olema. Erakond ja tema liikmed on juba õppinud, et koos tuleb teha tööd mitte isiklike sümpaatiate-antipaatiate põhjal, vaid eeskätt peab erakond ühendama erinevaid inimesi ühtsel programmilisel alusel.

Me ei tohi lasta emotsioonidel üle pea kasvada. Ja usutavasti oleme õppinud Isamaa kriisist, mis oli ääretult emotsionaalne kriis, tulenedes võibolla tõesti meie poliitilise jõu noorusest. Peame selgelt potentsiaalsele valijaskonnale näitama, et me ei ole selline parempoolne, rahvuslik-konservatiivne poliitiline jõud, mis toetaks korporatiivset arengut Eestis. Et me ei taha mingite kitsaste gruppide huvisid esindada, vaid tahame esindada parempoolse mõttelaadiga inimeste huve, olenemata nende asendist ühiskonnaredelil. See tendents on välja joonistunud praeguses valitsusliidus. Kasvõi jõulises sekkumises erastamisprotsessidesse. Kuid see on omaette teema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Tartu Ülikool ei välista peahoone avariiohu suurenemise korral hoone osalist sulgemist, sest peahoone vasakpoolse tiiva vajumine on intensiivistunud, viimase aastaga on hoone nurk vajunud 1,4 sentimeetrit. Alates 1965. aastast on peahoone vasaku tiiva nurk vajunud kokku 11,2 sentimeetrit.

Ülikooli haldusprorektor Riho Illak nimetas vajumist katastroofiliselt suureks ja olukorda tõsiselt avariiohtlikuks. Vajumise tagajärjel on tekkinud silmaga nähtavad praod nii peahoone esimese korruse auditooriumide kui ka keldrikorruse seintes ja lagedes, purunemisohus on peahoone Jakobi tänava poolse otsa kommunikatsioonivõrk.

Ülikooli ehitusdirektor Ahto Põldes rääkis eile «Postimehele», et paari nädala eest fikseeriti ootamatult peahoone keskosa vajumise järsk seiskumine. Kuna aga peahoone Jakobi tänava poolne ots ripub sisuliselt toestamata õhus, siis on tekkinud olukord, kus vasak tiib murdub peahoone küljest lahti.

Keskosa toestustööd on lõppemas, vundamendi alla on paigaldatud üle saja terasest toruvaia, selleks on kulunud 4,5 miljonit krooni.

«Vasaku tiiva avariilise vajumise peatamiseks oleks vaja vundamenti toestada umbes 170 vaiaga, mis läheks maksma 7 või 7,5 miljonit krooni, ja töö kestaks arvatavasti vähemalt 14 kuud,» selgitas ehitusdirektor. Ülikooli peahoone vajumist hakati uurima 1965. aasta novembris ja uuringuid on tehtud pidevalt. 1970ndatel aastatel toestati peahoone parempoolne tiib, nüüd siis keskosa.

Uurimisandmed näitavad, et 1965. aasta novembrist kuni 1994. aasta septembrini vajus peahoone vasak tiib ühest nurgast mõõdetuna 9,8 sentimeetrit, keskosas oli vajumine isegi 11,7 ja 17,4 sentimeetrit.

12. augustist 1991 kuni 2. septembrini 1994 on ülikooli peahoone keemiahoonepoolne tiib vajunud 1,6 sentimeetrit, see on 0,44 millimeetrit kuus.

Soome firma Kareg OY on mõõtnud vajumist 22. jaanuarist kuni 21 märtsini 1995 ja selle aja jooksul vajus vasak tiib vaid ühe millimeetri. Uus mõõtmine 21. märtsist kuni 22. oktoobrini 1995 näitas aga vajumise intensiivistumist. Seitsme kuu jooksul vajus tiib 1,3 sentimeetrit.

Põldese sõnul on peahoone kohvikupoolne ots sisuliselt stabiliseerunud, kuid peahoone kõigub siiski nagu laevuke vee peal. Kui keemiahoonepoolne nurk on vajunud, siis läbi maja diagonaalis vastas olev nurk on tõusnud, mis on ka loomulik, sest üks ots vajub ja kergitab teise üles.

Hoone on ehitatud puitparvedele, mille all on soine pinnas. Praeguseks on puitparved ära mädanenud ja neil ei ole enam kandevõimet. Haldusprorektor Riho Illaku sõnul on 1996. aasta riigieelarve projektis ülikoolile kapitaalremondiks ette nähtud 2,9 miljonit krooni. «Kujutage ette, et see 2,9 miljonit on kokku enam kui 80 hoonele, milles on teadus- ja õppepinda koos ühiselamupindadega umbes 200 000 ruutmeetrit,» oli Illak nördinud.

Käesoleval aastal oli Riigikogu ülikoolile kapitaalremondiks eraldanud 13 miljonit. Omavahendite ja jooksva remondi arvelt tegi ülikool sellele veel lisaks kolm miljonit.

Kapitaalehituseks on ülikoolile järgmiseks aastaks ette nähtud 5,1 miljonit ja see raha läheb humanitaarmaja ehituse jätkamiseks, kuid sellest ei piisa kaugeltki, et hoonet järgmisel aastal valmis ehitada. Illaku teatel läheb kokku vaja veel tubli 13 miljonit ja seega venib hoone ehitus veel 1997ndasse ja 1998ndasse aastasse.

Illaku kinnitusel ammendub järgmiseks aastaks eraldatav 2,9 miljonit aasta esimeste kuudega, sest see kulub sel aastal alustatud ja tuleval aastal lõpetatavate objektide kuludeks. Selliseid objekte on üle 80.

«Normaalse amortisatsiooni katteks oleks ülikoolil vaja umbes 45 kuni 50 miljonit krooni aastas, ülikooli hoonete kogumaksumus on umbes 6 miljardit krooni,» seletas Illak.

Tema sõnul oleks juhul, kui teha kümneks-kahekümneks aastaks ülikooli hoonete kapitaalremondi plaan, esimesel viiel aastal vaja vähemalt 150 miljonit krooni aastas. Töös Riigikogu komisjonide ja riigikogulastega on sündinud riigieelarve seadusele kolm parandusettepanekut. Eelarvekomisjon on teinud ettepaneku eraldada ülikooli peahoone toestamiseks 4,1 miljonit, justiitsministeerium koos valitsusega on teinud ettepaneku anda 4,2 miljonit endise Rostovtsevi eraülikooli hoone ümberehitusele. See maja peaks saama õigusteaduskonna peahooneks. Riho Illaku hinnangul on selle maja valmisehitamiseks vaja kokku 15 miljonit.

Riigikogu kultuuri- ja hariduskomisjon on teinud ettepaneku eraldada järgmise aasta eelarvest 4,8 miljonit ülikooli raamatukogu remondiks.

«See on väga tark ettepanek, sest see on just see summa, mis raamatukogul järgmisel aastal vaja. Oleme raamatukogu kapitaalremondi hajutanud mitme aasta peale. 4,8 miljonit kindlustaks kogu raamatukogu katuse täieliku remondi ning vertikaalplaneerimistööd, vundamendi kindlustamise ja lahtikaevamise, et lõpeks niiskuse sissetung,» kinnitas Illak. Haldusprorektor Illak ütles, et ta ei kujuta ette, mis saab, kui need parandusettepanekud ei leia Riigikogus toetust.

«Ma ei kujuta ette, et valitsus jätab Tartu Ülikooli selle probleemiga üksi, see oleks nonsenss. Igal valitsusel on oma kriisiprogrammid, mida teha ühe või teise loodusõnnetuse või katastroofi puhul, ja peahoone olukord võib muutuda katastroofiks,» kinnitas Illak.

Rääkides võimalusest, et vajumine katastroofiliselt jätkub ja selle peatamiseks pole võimalik midagi teha, leidis Illak, et sellisel juhul tuleb kehtestada erirezhiim ja vajuv majatiib sulgeda kui inimeste elule ja tervisele ohtu kujutav.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995