Iga rahvas vajab oma suurmehi, Tuli 44-aastasena Eestisse, Esimene ajukasvaja operatsioon Eestis, Monumentaalteose autor, Tartu närvikliinik - ainulaadne maailmas, Teened Eesti riigi ees, Ühest unustatud Eesti sõjamehest, Esimeses maailmasõjas, Eesti Vaba

,

3. detsembril möödus 120 aastat Eesti ühe kõigi aegade nimekaima arstiteadlase professor Ludvig Puusepa sünnist. Tema huvitavat elukäiku ning tegevust arstina, teadlasena, õppejõuna ja ühiskonnategelasena on piisavalt käsitletud. Siin piirdutakse lühiülevaate ja paari kommentaariga ning valgustatakse omaaegses ajakirjanduses ilmunud seika, mis Puusepa biograafide küllaldast tähelepanu pole pälvinud.

Ludvig Puusepp sündis 3. detsembril 1875. aastal Kiievis. Tema isa oli Eestist Peterburi ja seejärel Kiievisse rännanud eestlane, tema ema Victoria-Stephania Goebel oli poola-tshehhi päritoluga. Puusepp sai saksakeelse alghariduse, kuid gümnaasiumis ja Peterburi Sõjameditsiini Akadeemias õppis ta vene keeles. Eesti keelt hakkas ta õppima alles 1920. aasta suvel, kui ta 44-aastase teadlasena Eestisse saabus.

Tuleb rõhutada tolleaegse Tartu Ülikooli ja ka Eesti Vabariigi riigiorganite tolerantsust. Puusepp oli ju tegelikult võõras, pigem väljapaistev vene kui eesti teadlane.

Puusepp asus esialgu Tallinna, kus hakkas tööle Tallinna I Sõjaväehaiglas konsultant-neuroloogina. Arvestades tema kogemusi välikirurgina Vene-Jaapani sõjas, samuti tegevust Esimeses maailmasõjas kannatanute opereerimisel ning paljudes Venemaa keskustes aastail 1915-1916 peetud loenguid välineurokirurgiast, andis Eesti Vabariik professor Puusepale sanitaar-kindralmajori auastme.

Mõne kuu pärast kutsuti ta ametlikult Tartu Ülikooli neuroloogiaprofessoriks ning ta asus tööle 2. detsembril 1920. aastal. Siin töötas ta oma surmani 19. oktoobril 1942.

Puusepp oli Tartusse saabudes igati väljakujunenud teadlasisik. Juba tema võõrkeelte oskus oli erakordne: professor Puusepp võis kõnelda ja ettekandeid pidada saksa, vene, prantsuse, inglise ja itaalia keeles.

Lähtudes Tartu suure kirurgi Ernst von Bergmanni (kirurgiaprofessor Tartus 1871-1878) statistikast, kirjutas Puusepp, et iga teine koljusiseste haiguste tõttu sooritatud operatsioon lõppes patsiendi surmaga. Põhjuseks oli asjaolu, et üldkirurgid ei tundnud piisavalt närvisüsteemi anatoomiat ja funktsiooni ning ei suutnud ka tolleaegseid suhteliselt lihtsaid operatsioone rahuldavalt sooritada. Neuroloogia ja neurokirurgia ühtsus jäi Puusepa kreedoks kogu ta tegevuse jooksul. Peterburi perioodil (1905-1920) oli Puusepp teaduslikult väga viljakas. Ta avaldas trükis ligi 100 teadustööd, sealhulgas venekeelse käsiraamatu «Kirurgilise neuroloogia alused», mille I köide ilmus 1917. aastal. Siiski kujunes Tartu periood (1920-1942) ta elus kõige viljakamaks.

6. augustil 1920 anti talle Eesti Vabariigi kodakondsus. 18. jaanuaril 1921 võeti tema asutatud närvikliinikusse esimesed patsiendid, 9. aprillil 1921 tegi ta esimese ajukasvajaoperatsiooni Eestis.

Kahe maailmasõja vahel oli Puusepa kliinik Tartus ainus neuroloogia ja neurokirurgia valdkonnale spetsialiseerunud raviasutus Baltimaades ja Soomes. Soomes iseseisvusid need erialad alles pärast Teist maailmasõda. Puusepp oli üks neist, kes 1922. aastal hakkasid välja andma ajakirja «Eesti Arst». Oluliseks sündmuseks kujunes ajakirja «Folia Neuropathologica Estoniana» asutamine 1923. aastal. Puusepp toimetas seda ajakirja kuni viimase numbrini 1939. aastal. Väärib märkimist, et lisaks eesti arstiteadlastele avaldasid ajakirjas töid neuroloogid ja neurokirurgid Lääne-Euroopast ja USAst, kuid ka Puusepa endised kolleegid Venemaalt.

Tartus kirjutas professor Puusepp ulatusliku käsiraamatu «Die Tumoren des Gehirns», mis ilmus aastail 1927-1929. 1931. aastal ilmus tema monumentaalse teose «Die chirurgische Neuropathologie» esimene köide. Üldse jõudis sellest ilmuda kaks ja pool köidet, kokku 1400 lehekülge. Teos jäi lõpetamata, takistas sõda ja professor Puusepa surm.

Tartu-perioodil pidas professor Puusepp loenguid peaaegu igas Euroopa riigis, aga ka USAs (1930), Palestiinas ja Egiptuses (1936). Tänu professor Puusepa sidemetele ja tema juhitud kliiniku autoriteedile said ta lähimad kaastöölised Johannes Riives ja Voldemar Üprus end erialaselt täiendada Euroopa ja Ameerika parimates neuroloogia ja neurokirurgia keskustes. Aastail 1936-1939 külastas professor Puusepp korduvalt Itaalia suurimat närvi- ja vaimuhaiglat Põhja-Itaalias Racconigis. Seal sooritas ta mitmeid operatsioone. 1937. aasta 6. veebruari «Postimehest» loeme, et «Dell Ospidale Neuropsichiatrico di Racconigi tahetakse välja arendada Itaalia närvikirurgiliseks keskuseks, mispuhul taheti eesti kuuls. teadl. kuulda tema arvamust» (lühendid originaalist - A.-E. K.).

Edasi kirjutab «Postimees», et «professor Puusepp teostas Racconigis viibides 41 suurt närvioperatsiooni, mis kõik olid sealsetele arstidele uudiseks.»

Professor Puusepa kõnealust Itaalia-reisi kajastas ka 1937. aasta 6. veebruari «Uus Eesti», märkides, et pärast Racconigis tehtud operatsioone esines ta ettekandega Torino Akadeemias. Viidates Itaalia professori Carlo Enderle artiklile, mainis Puusepp «Uus Eestile», et Tartu kliinik oli maailmas ainulaadne (ilmselt mõeldi neuroloogia ja neurokirurgia ühendust - A-E. K.) ja et «seda omab vaid väike Eesti - la piccola Estonia».

«Postimees» refereerib, et professori muljed Itaaliast olid huvitavad eriti seetõttu, et neid sai võrrelda 15 aastat tagasi nähtuga - siis oli professor Puusepp valitud Padova Ülikooli audoktoriks. Toona arvanud Puusepp, et itaallastel ei ole enam enesearmastust ega rahvuslikku uhkust, kuid nüüdne reis toonud esile sootuks vastupidist. Puusepp mainib, et autosõidul nägi ta loosungeid: «Kui tahame paremini elada, siis peame töötama». Ja tööd tehtud seal tublisti, refereerib «Postimees».

Kuldsed mõtted, üsna päevakohased tänagi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AARE MÄEMETS

Eesti piirivalve pühitses hiljuti oma loomise 72. ja taasloomise 5. aastapäeva. Sellega seoses on meie avalikkuses olnud juttu Eesti piirivalve esimesest ülemast kindralmajor Hans Kurvitsast ja tema kurvast saatusest Venemaal.

Valgustamata on jäänud Eesti piirivalve teise looja kolonel Arved-Johannes Engmaa elukäik. Kolonel Engmaa saatus on sarnane paljude Esimeses maailmasõjas kujunenud eesti lahinguohvitseride omaga, kes koos sadade omasugustega asusid 1918. aastal kõige lootusetumas olukorras looma Eesti Vabariiki ja kes nägid selle riigi vägivaldset lõppu, kuid keda saatus siiski erandlikult säästis nõukogude võimu verisest kättemaksust. Arved-Johannes Engmaa (1935. aastani Engmann) sündis 19. detsembril 1890. aastal Tallinnas. Pärast Tallinna Linnakooli lõpetamist kutsuti ta 1912. aasta novembris vene armeesse, kus ta määrati kaardiväe kolmandasse kütipolku. Selle väeosa koosseisus läks ta 1914. aasta 1. augustil ka Esimese maailmasõja rindele. Rindel viibis ta vaheaegadega kuni 1917. aasta maini. 1915 lõpetas Engmaa Oranienbaumi lipnikekooli ja samal aastal ka küttide-ohvitseride kooli kuulipildurite kursuse.

Eesliinimehena paistis ta silma oma vahvusega, teenides välja kuus autasu vapruse eest (Georgi medalid ja ristid, Püha Vladimiri aumärk mõõkade ja lindiga, Püha Anna aumärk vahvuse eest).

1917. aasta mais läks Engmaa 1. eesti polku, kus ta määrati kuulipildurite komando ülemaks. Seal jõudis ta kapteni aukraadini ja lahkus teenistusest 1918. aasta aprillis, kui saksa okupatsioonivõimud likvideerisid eesti rahvusväeosad. Eesti Vabadussõja alguses 1918. aasta novembris oli kapten Engmaa jälle 1. polgu kuulipildurite komando ülem. 1919. aasta jaanuaris määrati ta lõunarindel tegutseva kitsarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemaks. Eesti kitsarööpmelised soomusrongid koos neil dessandiks oleva Scouts-pataljoniga tungisid peale Mõisaküla-Valga raudtee üldsuunal, ohustades läänest sel ajal punaste käes olnud tähtsat Valga raudteesõlme. Nad võtsid koos põhjast ründavate kuperjanovlaste ja soomlastega osa ka Valga vabastamisest. Seejärel jätkasid kitsarööpmelised soomusrongid koos Soome Põhja Poegade rügemendiga edasitungi Marienburgi (Aluksne) suunas, vallutades veebruari lõpul ka selle linna ning tungides isegi sealt paarkümmend kilomeetrit lõuna poole Lätimaa sisse. Peale kitsarööpmeliste soomusrongide ülema alamkapten Petersi langemist 20. märtsil võttis kapten Engmaa üle soomusrongide juhtimise, kuid sai 23. märtsil ka ise Koikküla lähedal haavata. Peale tervenemist 1919. aasta aprillis jätkas kapten Engmaa kitsarööpmeliste soomusrongide juhtimist, ehkki määrati ametlikult ülemaks alles 1920. aasta märtsis, kui sai kolonelleitnandi auastme. 1920. aastal saabunud rahuaja algul teenis Engmaa ülema abina 6. jalaväerügemendis ja 3. üksikus jalaväepataljonis. 1922. aasta detsembris astus ta teenistusse vastloodud Eesti piirivalve ülema Hans Kurvitsa abina. 1931. aastal sai ta koloneliks. 17 aastat kestnud piirivalveteenistuse ajal oli kolonel Engmaa palju kordi Eesti piirivalve ajutine ülem, piirivalve kohtu esimees, Ohvitseride Kogu juhatuse esimees, samuti mitmel muul ametikohal ning esindas korduvalt Eesti piirivalvet Lätis ja Soomes. Ta lahkus piirivalvest ja arvati reservi 22. detsembril 1939.

Eesti riigile osutatud teenete eest on kolonel Engmaad autasustatud Eesti Vabadusristi I liigi 3. järgu ja Vabadusristi II liigi 3. järgu aumärgiga. Ta sai tasuta maad, rahalise autasu, Kotkaristi ja Eesti Punase Risti mälestusmärgid. Lätlased autasustasid teda Läti Karutapjate ja Läti Kolme Tähe aumärgi ning Läti Vabadussõja mälestusmärgiga, soomlased aga Valge Roosi Komandöri aumärgiga. Tänu erruminekule ei sattunud kolonel Engmaa 1940. aastal kohe NKVD kätte, kuigi üks arreteerimiskatse ilmselt siiski tehti. Arved Engmaa lese Nadja Engmaa mälestuste järgi ilmusid arreteerijad 1940. aastal nende nn. kindralitemajas asuva korteri ukse taha ja püüdsid sisse pääseda. Kolonel ust ei avanud, kuid seisis vinnastatud relvaga vaikselt ukse taga, eeldades ukse mahalöömist. Seda õnneks ei tehtud ja arreteerijad läksid ära, arvates Engmaad kodunt lahkunud olevat.

1941. aasta augustis toimunud eesti ohvitseride mobilisatsiooniga sattus kolonel Engmaa Venemaale saadetavatega «Eestiranna» pardale, kuid pääses sealt pärast laeva madalikule jooksmist Prangli saare lähedal. Laeval olnud kõige vanema eesti ohvitserina organiseeris ta seal vastuhaku ja vene sõjaväelt relvade ärakorjamise. Ka saksa võimudega ei teinud kolonel Engmaa koostööd, seetõttu ei torganud ta 1945. aastalgi kohe NKVDle silma.

Saatus laskis tal elada kuni 5. märtsini 1947, mil ta oma ainsa poja arst Bodo Engmaa surmast rängalt masendatuna Tallinnas suri.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995