Raudtee tuleb hävitada, Keegi ei kuule meid, Raudteevalitsus kurt ja pime, Veel viis põhjust, miks raudtee peaks ellu jääma, Estkompexim tahab muuta Pärnu rannasalongi renditingimusi, Rendilepingu tähtaeg on liiga lühike, Tingimused vajavad muutmist, Vilj

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
ENE PAJULA

Teede- ja sideminister Kalev Kukk saatis Harju maavanemale Mait Kornetile ja Lääne maavanemale Hannes Danilovile kirja, milles teatab, et Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas ning see tuleb raudteeliikluseks täielikult sulgeda.

RE Eesti Raudtee taotleb ülalnimetatud raudteelõigu kui avaliku riigiraudtee sulgemist alates 1. jaanuarist 1996. Läänlaste lootusetu võitlus oma saja-aastase raudtee säilitamise eest hakkab jõudma lõpule. Teede- ja sideministeeriumi ning RE Eesti Raudtee otsust ei väära arvukad raudtee kasuks toodud argumendid ajakirjanduses ega mitu tuhat allkirja, mis inimesed on andnud reisiliikluse taastamise poolt. Oma mõju ei avalda Riigikogu toetus ega isegi mitte miljonid, mis on riigieelarvesse Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taastamiseks sisse kirjutatud.

Raudtee peab maa pealt ära kaduma. Nii on ja nii jääb. Teede- ja sideministeeriumile ei lähe korda isegi see, et nende otsus on ebaseaduslik. Raudteeseaduse kohaselt (§ 6 lg.1 p.1) saab riigiraudtee sulgemise otsust teha ainult valitsus.

Läänerannikul elades saad äkki aru, mis tunne võis olla indiaanlastel, kui valge mees hakkas Ameerikasse põlisrahvastele hävingut toonud raudteid ehitama. Või kui näiteid lähemalt otsida, siis mis tunne võib olla ruhnlasel, kui teede- ja sideministeerium otsustab äkki nädalase etteütlemisega lõpetada igasuguse liikluse mandri ja Ruhnu vahel kui täiesti ebamajandusliku, mida see tõenäoliselt ka on.

Kuigi Lääne maavalitsuses on peetud mitmeid kohtumisi RE Eesti Raudtee juhtkonnaga ja maavalitsus on pidanud raudtee pärast ulatuslikku kirjavahetust, ei ole raudteevalitsus mitte kunagi esinenud täpse majandusanalüüsiga. Mitte kunagi pole esitatud ühtki konkreetset arvu. Nad kas ei tea või ei ütle. Ja ütlematajätmise ainus põhjus näib olevat see, et olukord Riispere-Haapsalu lõigul polegi nii halb, kui on üldsõnaliselt väidetud. Vaatamata sellele, et RE Eesti Raudtee on jätnud paljudele küsimustele vastuse võlgu, on Lääne maavalitsus ennast mõningate andmetega varustanud. Nii näitab kaubavedu kasvutendentsi. 1994. aastal tühjendati Haapsalu, Taebla ja Risti kaubajaamas kokku 1491 vagunit (76 095 t), laaditi 435 vagunit (16 587 t), kokku 2,95 miljoni krooni eest. 1995. aasta kaheksa kuuga tühjendati 734 (47 791 t) ja laaditi 397 vagunit (12 928 t).

Ainuüksi AS Jarmi, mis tegeleb jõusööda töötlemisega, annab tööd ca 100 inimesele ja maksis raudteele vagunite kasutamise eest 1994. aastal 1,04 miljonit krooni ja 1995. aasta kaheksa kuuga 0,82 miljonit krooni.

Hiiu maavalitsuse andmetel tuuakse saarele raudteed pidi 70% vajalikust kivisöest ja 50% vedelkütusest.

Kaubavedu ei tööta kahjumiga. Reisijateveo kahjum Riisipere-Haapsalu liinil oli 1994. aastal 2 miljonit krooni, mis moodustas kogu reisijateveo kahjumist (80 miljonit krooni) 2,5%. Reisijate arvuks loendati 1995. aasta 23. veebruaril 749 inimest ja 20. septembril 460 inimest. Kuna AS Jarmile lisaks on Läänemaal teisigi suuri raudteetransporti kasutavaid ettevõtteid (RE Eesti Kütuse, Haapsalu Terminaal, AS Palivere Ehitusmaterjalide Tehas, Rohuküla sadam, Dirhami sadam jne.), siis on Lääne maavalitsusel põhjust järeldada, et kokkuvõttes Riisipere-Haapsalu raudteelõik ei ole kahjumis. RE Eesti Raudtee ei ole seda kinnitanud ega ümber lükanud.

Oma eelpooltsiteeritud kirjas väidab teede- ja sideminister Kalev Kukk, et ühe kaubaveotonnkilomeetri tegelik omahind raudteel olevat 0,18 krooni, samal ajal kui autotranspordi kaubaveo tariifimäär Autoettevõtete Liidu andmeil olevat 0,3-0,6 krooni tonnkilomeeter. AS Jarmi andmetel aga tuleb raudteevedu neile autoveost umbes 10 korda odavam. 1. Suletavate raudteeliinide ümbert kaob asustus, nagu see juhtus 25 aastat tagasi, kui likvideeriti Märjamaa-Virtsu ning Tamsalu-Türi liin.

2. Rahvastiku asustustihedus maal väheneb veelgi. Sunnime inimesi linnadesse asuma ja hiljem tuleb riigil kulutada regionaalseks arenguks summasid, mis on suuremad kui praegune investeering raudteesse.

3. Raudtee kadumisel halveneb ettevõtluskeskkond, väheneb investeerijate huvi. Nii erastati Tabla jõusöödatehas tunduvalt alla alghinna just raudtee hääbumise pärast.

4. Puisteainete ja vedelike vedu on raudteed pidi tunduvalt efektiivsem, eriti kui kaubad tulevad välisriikidest.

5. Üldsegi mitte tähtsusetu ei tohiks olla keskkonnakaitseline aspekt. Just atmosfääri puhtust silmas pidades ei vähenda ka meiesuurused riigid raudtee osakaalu kogu transpordisüsteemis.

Jaanuaris on valitsus lubanud raudteede probleemi ka oma istungite päevakorda võtta. Loodetavasti ei otsustata seal raudtee sulgemist, vaid võetakse lõpuks ette korralik teaduslik analüüs. Seda valitsuse istungit oodatakse Läänemaal pikisilmi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Oktoobris Pärnu rannasalongi rendikonkursi võitnud OÜ Estkompexim soovib muuta renditingimusi. Rendilepingut tahetakse pikendada kolmelt aastalt 25ni, kusjuures esimesed viis aastat rentnik renti ei maksaks. Lisaks soovitakse saada ainuõigust rannasalongi ümbruses kauplemiseks.

Rannasalongi omanik, linn, peab seda Estkompeximi poolt endale võetud kohustustest lahtiütlemiseks. Linnavaraameti juhataja Liivi Vaidla sõnul kaalub linn kõnealuses küsimuses kohtu poole pöördumist.

20. detsembriks ei olnud Estkompexim linnale aga kirjalikku sooviavaldust, et renditingimusi muuta või üldse rendist loobuda, esitanud. Linn otsustas rannasalongi rendile anda aasta tagasi. Siis võitis rendikonkursi aktsiaselts Brastel, mis aga lõpetas oma tegevuse pankrotiga.

Teisel rendikonkursil selle aasta oktoobris osales kaks firmat. Neis parimaks tunnistati Estkompeximi pakkumine, mille põhiidee nägi ette rajada rannasalongi meelelahutuskeskus.

Otsuse tegemisel sai määravaks see, et Estkompeximi äriplaan oli paremini ühitatav linna arengukava ja huvidega. Rendilepingule Estkompexim aga alla kirjutama ei nõustunud. Estkompeximi poolt läbirääkimisi pidanud firma Pärnu filiaali direktor Heiki Preiman ütles, et läbirääkimiste ajal ei olnud tal täpset ettekujutust, kui suur summa on vajalik projekti käivitamiseks. Ta oli arvestanud esialgu 500000-700000 krooniga, kuid hiljem selgus, et vajalik lava-, heli- ja valgustehnika ning muu varustus läheb tegelikult maksma vähemalt 1,3 miljonit krooni. Selline investeering saaks Preimani sõnul end ära tasuda kaheksa aastaga.

Renditingimuste kohaselt sõlmitakse rendileping aga vaid kolmeks aastaks.

Et saada oma investeeringutele piisav garantii, soovis Estkompeximi Shveitsis asuva emafirma Kompexim president Alexander Kofkin rannasalongi ära osta. Kuna linnavalitsusele oli selline ettepanek täiesti vastuvõetamatu, siis nõustus Kofkin sõlmima 25 aastaks rendilepingu. Praegu tuleks rannasalongi rentnikul maksta renti 10 kr/m2 suvel ja 7 kr/m2 talvel, umbes 25000 krooni kuus läheb maksma kütmine ja 12000 valve. Preimani sõnul põhineb nende ettepanek muuta renditingimusi objektiivsetel arvutustel ja tingimustel.

«Ma ei usu, et kehtivatel rendi- ja muudel tingimustel on mõni firma üldse huvitatud rannasalongi rendile võtmisest,» leidis Preiman. Linnavaraameti juhataja Liivi Vaidla aga väitis, et rendikonkursil mingeid erilisi tingimusi ei esitatudki ja kokkuleppele oleks saadud ka lepingu tähtajas, kui selline probleem oleks tookord päevakorrale tulnud.

Linnavalitsus olevat põhimõtteliselt ka nüüd valmis rendilepingu tingimusi muutma ja kõiki üleskerkivaid probleeme arutama. Formaal-juriidiliselt ei saa seda aga praegu teha, sest linnavalitsuse korraldusega on Estkompexim tunnistatud rendikonkursil parima pakkumise teinud firmaks. Nüüd tuleb enne välja kuulutada uus rendikonkurss ja alles siis saab alustada läbirääkimisi renditingimuste muutmise üle.

Kes ja milliste volitustega isik peaks seda Estkompeximi poolt aga tegema, et Pärnu linnavalitsus võiks pidada saavutatud kokkuleppeid pädevaks ja lõplikuks? Oktoobris toimunud rendikonkursil pidas läbirääkimisi Estkompeximi Pärnu filiaali direktor Heiki Preiman, keda oli volitanud firma peadirektor Ants Laos. Saavutatud kokkulepet taheti hakata muutma aga pärast seda, kui Eestist oli saadetud faks Shveitsi Kompeximi presidendile Alexander Kofkinile.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Viljandi Alexela on sulgenud oma kümnest toidukauplusest kuus ja kavatseb jaekaubanduse likvideerida, sest firma omanike sõnul ei ole Viljandi turuga konkureerides jaekaubandusel võimalik ellu jääda. Ettevõttele kuuluv linna ainus saun seisab remondiootel saunateenuste jätkamise kohustusest hoolimata. Pankrotist olevat Viljandi Alexela veel kaugel, kinnitas firma üks omanikke Juhan Kolk «Postimehele» teisipäeval Viljandi Alexela ehitatud ja AA Tradingule müüdud kesklinna tankla pidulikul avamisel. Ligi neli aastat Viljandis tegutsenud Viljandi Alexela (omanikud Tiit Maisa, Urmas Past ja Juhan Kolk) kavatseb Viljandis jaemüügi lõpetada, sest rahva ostujõud on madal ning turul müüdava kauba hindadega võisteldes ei tasu kauplused ennast ära, selgitas firma juht Tiit Maisa «Postimehele».

1994. aastal oli Viljandi Alexelal kümme kauplust, praegu on aga neli. «Pool aastat maksin kaubandusele peale,» märkis Maisa. «Me olemegi ehk jaemüügi likvideerimisega natuke hiljaks jäänud. Ma ei saa teha heategevust, sest mul ei ole nii suuri tulusid,» tähendas firma juht.

Viljandi Alexela omanikud peavad oma kaupluste ebaedu põhjuseks vähem maksustatud Viljandi turu kauplejaid. «Häbiväärne, et riik turul müüdavalt kaubalt mingeid makse ei saa,» oli Juhan Kolk nördinud.

Tiit Maisa lisas, et turul polegi kaup alati odavam, aga rahvas arvab, et on.

Maisa väitel käisid kesklinnas nendele kuulunud Kalevi poes väikese ostujõuga kliendid, kelle keskmine ost oli alla kümne krooni, ning nii väikeste summade kaupa käivet koguda peab firmajuht liiga kulukaks. «Oli aeg, mil väikesed poed olid rentaablid,» tunnistas Maisa. «Võibolla tegime ka valearvestuse,» nõustus ta jaemüügi lõpetamist põhjendades. «Tollel hetkel oli see tulus, täna on vaja see likvideerida.» Viljandis kahte toidupoodi pidava AS Feldmann & Co tegevdirektor Viktor Naanuri nentis, et turul kauplemist ei ole suudetud hoida raamides ning turumüüjad peale kohamaksu muid makse ei maksa. Naanuri sõnul on Viljandis kaks põhilist ostukohta: tarbijate ühistule kuuluv Paala kaubahall neile, kes soovivad suurt valikut ja kel on rohkem raha, ning turg ülejäänutele. «Teiste kaupluste osaks jääb igapäevase leiva-saia-piima müük, millest ükski pood end ära ei elata,» teatas Naanuri ja arvas, et turukaubandus peaks olema kuidagi korrastatud.

Turu laastavat mõju kaupmeestele tunnistab ka detsembris uksed sulgenud, vahetult turu kõrval paar aastat tegutsenud AS Alekskole kuuluv Turupood, kuid Turupoe üks omanikke Priit Uustal ütles «Postimehele», et nemad sulgesid poe eelkõige varguste ja halva juhtimise pärast, mitte niivõrd turu konkurentsi pärast. Uustali sõnul on turu naabruses poodi pidada küllaltki raske, kuid mitte võimatu. Omanikud tahavad Turupoe taas avada kalapoena.

Vastupidiselt uksed sulgenud Turupoele peavad ostjad Viljandi Alexela kauplusi suhteliselt kalliks.

Turu omaniku, AS VTÜ Varumise juhatuse esimees ja direktor Aksel Lund selgitas «Postimehele», et füüsilised isikud ei maksa turul käibemaksu vaid oma juurdehindluse ulatuses. Lund ei pea seda ebaausaks. Tema väitel kontrollitakse turul, kas isik on registreeritud maksuametis. Lundi sõnul on moodne turgu süüdistada.

«Minu arvates on kaupmehi tekkinud liiga palju. Kõik ära ei ela,» esitas Lund oma seisukoha kaupluste sulgemise kohta. Praegu turul kauplemist kuidagi piirata ei kujuta Lund ette.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Eile keskpäeval kaotas Tartu-Jõgeva maantee viiendal kilomeetril juhitavuse Jõgeva suunas sõitnud valge Toyota Corolla. Sõiduauto pööras ette tagumise otsa, mida rammis Jõgeva poolt tulnud raskete kiviplaatidega koormatud veoauto. Veoauto pressis sõiduauto kokku, viimases ainsana sõitnud 27-aastane juht suri.

Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema sõnul oli AS Pepsico Eestile kuuluv Toyota pärast raudteeülesõidukohta alustanud möödasõitu Volvost. Volvo juht on hiljem hinnanud enda kiiruseks veidi alla 90 kilomeetri tunnis.

Lumest puhtaks sõidetud roobastest kõrvale sõites kaotanud auto juhitavuse, mis lõppenud sellega, et sõiduk libises vastassuunavööndisse ja pööras ette tagumise otsa. Tartu suunas sõitnud Rakvere AB sinine ZIL 131 litsus auto tagumise otsa täielikult kokku. Autod peatusid teetammist allasõitnuna põllu serval. Osa veoauto kastis olnud suurtest kiviplaatidest kukkus teele.

Sõiduautot juhtinud Antti R. (27) hukkus kohe.

«Antti oli meie müügijuht,» ütles Pepsico Eesti töötaja. «Ta elas Tartus ja pidi kella üheks koosolekule sõitma.»

Jõgeva külje all Painküla kartulikrõpsutehases oodati müügijuhti seni, kuni õnnetuspaigast juhuslikult mööda sõitnud tuttav neile traagilise teate viis.

Hukkunud noorel mehel oli naine ja väike poeg.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KLAAS

Kolmapäeva hilisõhtul plahvatas Põlvas 15-aastase Daniel Looritsa käes omavalmistatud lõhkekeha. Plahvatuse tagajärjel kaotas poiss silmanägemise ning parema käe laba.

Kolmapäeva õhtul pidasid Põlva keskkoolis jõulupidu Danieli sõbrad. Et Daniel ise on Põlva Johannes Käisi nimelise Gümnaasiumi õpilane, siis ei saanud ta peol osaleda ning otsustas sõpradele peo lõpu poole vastu minna, rääkis «Postimehele» Põlva politsei abiprefekt Anton Ilves.

Daniel seisis koos teiste poistega kooli ukse taga ning pani seal ka plahvatama lõhkekeha, mille oli ise päeval ehitanud, tsiteeris Anton Ilves poisi seletust, mille talt Maarjamõisa haiglas võttis Põlva kordnik.

Daniel kasutas lõhkekeha valmistamiseks naabripoiss Vadimilt saadud patron zukavoid P 2M. Ilvese sõnul on tegemist Vene sõjaväe signaalraketiga, mis põleb heleda leegiga ning annab põlemisel rohkelt kollast suitsu.

Ilvese sõnul harutas Daniel raketi lahti, eemaldas põleva osa ning mässis selle isoleerpaela sisse. Isoleerpaela otsa külge oli ta pannud ridamisi tikud. Poisi sooviks oli ümberehitatud rakett põlema panna lõhkekeha keskosast 7 cm kaugusel oleva isoleerpaela riba abil. Tikud süttisid aga liiga kiiresti ning raketist tehtud lõhkekeha plahvatas poisi käes.

Daniel Looritsa läbi vaadanud ning abi andnud Põlva haigla kirurg Enno Toss ütles «Postimehele», et poiss oli täiesti kontaktne ning adekvaatne, kui ta haiglasse toodi. Dr. Toss pidas Danieli käitumist olukorras, kus tema parema käe laba oli rängalt vigastatud ning silmad tugevalt kahjustatud, vapraks. Arvestades vigastuste raskust suunas dr. Toss poisi kohe Tartu Ülikooli Maarjamõisa haigla traumatoloogiaosakonda.

Daniel Looritsa raviarst Andres Kukner ütles «Postimehele», et tema patsient on rahuldavas seisundis. Plahvatuse tagajärjel saadud vigastused aga osutusid nii rängaks, et poisi parema käe laba tuli amputeerida, õieti tegi seda juba rakett. Lisaks sellele on Danielil rasked nägemiskahjustused. Silmanägemise taastumist ei osanud dr. Kukner ennustada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Eile öösel kella poole kahe paiku koju sõitnud Tartu ärimees ja sportlane Neinar Seli (36) tabas töötu metallivarga ning hoidis teda politsei saabumiseni oma auto ja telefoniposti vahel hanges.

«Nägin, et mees veab kelgu peal torusid, pidasin auto kinni ja küsisin: mis nende torudega teed,» rääkis Neinar Seli «Postimehele». «Mees pani jooksu. Keerasin auto ringi ja sõitsin järele. Umbes kolme-neljasaja meetri pärast sain ta kätte.»

Ärimees surus varga oma dzhiibi esistange ja telefoniposti vahele hange istuma ning kutsus mobiiltelefoniga politsei.

Vargaks osutus politseile varasemastki tuntud kindla tegevusalata Kalle A. (34). Torud pärinesid Tammelinnas Lemmatsi tänavas ehitatava ridamaja juurest. Tartu abilinnapea Jüri Sasi kummutas oletuse, et torud võisid kuuluda talle, sest tema ehitus polevat veel järgus, kus torusid vaja läheks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MADE LAAS

Järva-, Ida-Viru-, Pärnu- ja Viljandimaa sotsiaaltöötajad arutasid läinud nädalal alkohoolikutega seotud sotsiaaltöö probleeme.

Järva maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Jüri Kotka ütles, et konverentsil arutati ühe konkreetse, Rolandi juhtumi kaudu, kuidas üldse saaks alkohoolikuid ravida ja päästa. «Kõik on valikute küsimus. Üks äärmus oleks, kui Roland istuks järgmised 30 aastat vanglas. Siis läheks ta riigile maksma 1,5 miljonit krooni. Kui me püüaksime teda päästa, lülitaksime töösse psühholoogid, narkoloogid jne., ei pruugi see summa sugugi väiksem olla, sest teda tuleb kogu aeg tugiisikute abil püsti hoida. Valikud on kuskil vahepeal.» Mitte midagi tegemise korral kulutab riik nagunii raha toetusteks, vanglale ja muuks. Kui aga tunnistame ta tõsiseks sotsiaaltöö objektiks ja püüame sekkuda, siis kulutab sellele raha omavalitsus, nentis Kotka.

Omavalitsuste, volikogude suhtumine on aga leige. «Sotsiaaltöötajaid peetakse raharaiskajateks. Nii on nad üksinda jäetud ja nurka surutud.»

Alkohoolikute aitamiseks vajaks muutmist keskkond ja elustiil. «See on ainuke, mis aitab protsessi üldse peatada. Praegu on ju nii, et edukad inimesed lahkuvad maalt. Alkohoolikute osakaal suureneb, sest kõrvalt lähevad arukamad lihtsalt ära.»

Sotsiaaltöötaja seisukohalt on oluline varajane ja täpselt ajastatud sekkumine, vaja oleks ka alkohoolikute rehabilitatsiooni keskusi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

STEPAN KARJA

20. detsembril hakkas kehtima senisest erinev ravimite soodustingimustel ostmise kord. Nüüd kompenseerivad haigekassad retseptiravimite ostu suuremal määral esimese ja teise grupi invaliididele ja kuni 16-aastastele lastele.

Kahjuks tulevad uut ravimite väljakirjutamise korda reguleerivad ja selgitavad dokumendid raviasutustesse mõningase hilinemisega. Näiteks kirjutasid veel eilegi Tartu lastehaigla polikliiniku arstid retsepte endise korra järgi. «Dokumente uute tingimuste rakendamise kohta ei ole ma veel näinud,» ütles lastehaigla peaarst Kaljo Mitt. «Seepärast ei oska ka kommenteerida.»

Üleeile lõuna paiku oli valitsuse 5. detsembri määrus juba mõnesse Tartu apteeki jõudnud. Kesklinna apteegi juhataja Maila Madise tõi selle Riigi Ravimiametist ja pakkus teistelegi, näiteks onkoloogiahaiglale. Tartu linnaarst Kaiu Suija oli määruse saabumisest raviasutustele teatanud, kuid selle sisust olevat raske aru saada, seepärast jäädi ootama lisa või juhendi saabumist. Et kolmapäeval oli «Postimehe» töötaja neil teemadel vestelnud sotsiaalministeeriumi raviasutuste büroo juhataja Anne Polliga, võisin linnaarstile öelda, et tasub oodata sotsiaalministri määrust nr. 61, kus muu hulgas on öeldud, et uued soodustingimused kehtivad alates 20. detsembrist.

Ministri määrus eile linnaarsti lauale veel ei jõudnud, kuid seda oli juba paljundatud ja see hakkas tänu apteegitöötajate abile siiski levima, vajalik info saadeti eile hommikul ka perearstikeskustele ja polikliinikutele. Kuid sisust ei tahtnud rääkida ei polikliinikute arstid ega sotsiaalministeeriumi töötajad. Riigi Ravimiameti peadirektor professor Lembit Rägo selgitas, et äsjane valitsuse määrus muudab osaliselt aprillis kehtima hakanud määrust ja sisu olevat kahe teksti võrdlemisel hõlpsamini mõistetav.

Võrrelgem siis. Mis kord kehtis varem ja mis on nüüd teisiti? Järgnes selgitus, et eelmises määruses nimetatud haiguste raviks koostatud ravimite nimistu nr.1 osas ei ole midagi muutunud. Nende ostmisel kompenseeris haigekassa ühe retsepti summast kogu selle osa, mis ulatus üle 10 krooni. Selline kord kehtib ka nüüd. Selliste haiguste ja haigusseisundite raviks mõeldud ravimeid, mis seisavad loetelus nr. 2, väljastatakse ka nüüd põhimõttel, et haigekassa kompenseerib 90% ostusummast, mis ulatub üle 10 krooni. Kolmandasse ravimite nimekirja on lisatud täiendus, et alates 20. detsembrist on õigus saada 90% hüvitust üle 10 krooni ulatuvast summast kolmanda grupi invaliididel, lastel 3. kuni 16. eluaastani, Tshernobõli katastroofi likvideerinud isikutel ja isikutel alates 65. eluaastast.

Uue määruse järgi väljastatakse esimese ja teise grupi invaliididele esimese ja teise nimekirja ravimite retsepte senise korra järgi, kuid muid retseptiravimeid, mida neis nimekirjades ei ole, on nüüd võimalik osta tingimusel, et haigekassa kompenseerib iga retsepti pealt kogu selle osa, mis ulatub üle 10 krooni kuni 200 kroonini. Üle kahesaja krooni ulatuv osa tuleb maksta haigel endal.

Professor Rägo lisas, et nende ravimite nimekirju, mida haigekassad kompenseerivad täielikult või osaliselt, tõenäoliselt mõne kuu pärast täiendatakse. Selleks tehtavat juba eeltööd. Samuti ka selleks, et juba lähiajal oleks haigekassadel võimalik sotsiaalsetel põhjustel hüvitada täies ulatuses ravimite ost kroonilist vaimuhaigust või tuberkuloosi põdevatele isikutele. Sotsiaalministeerium töötab välja selle abi rakendamise korra.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Eelmise nädala reedest alates on Eesti piirivalve avastanud viis Eesti vetesse tunginud Läti kalalaeva ning majandusvetest kõrvaldanud kolm Läti alust. Ruhnu all patrullivad Eesti piirivalvelaevad Torm ja Maru.

15. detsembril tungis Läti kalalaev Perzhe 1,5 miili kaugusele Eesti majandusvööndisse. 16. detsembril jõudis Läti püügilaev Sanda 4 miili kaugusele ja baaslaev Salacgriva 2,5 miili kaugusele, ütles «Postimehele» piirivalveameti merevalvekeskuse ülem Jaan Kapp.

Kõik kolm laeva allusid piirivalvelaeva 106 Maru korraldusele kalatraalimine lõpetada ja Eesti vetest lahkuda. Piirivalve andmeil ei olnud lätlaste kalasaak märkimisväärne.

20. detsembril avastas Ruhnu piirivalvekordon «hallis tsoonis» kaks alust, mille päritolu ei õnnestunud tuvastada. Laevad lahkusid Eesti vetest enne piirivalvelennuki ja -laeva piirkonda jõudmist.

Kapp märkis, et selle aasta kevadel puhkenud Eesti-Läti «kilusõja» ning praeguste juhtumite vahel on olukord Liivi lahel olnud rahulik.

«Nüüd on aga räimeparved taas piirkonda saabunud ning alanud on talvine püügihooaeg,» ütles merevalvekeskuse ülem.

Läti on vaidlustanud Eesti majandustsooni piiri Liivi lahe kalarikkas osas. Vastavalt Eesti ja Läti välisministeeriumi vahel selle aasta kevadel sõlmitud kokkuleppele peavad mõlema poole kalurid kuni küsimuse riikidevahelise lahendamiseni hoiduma kalastamisest vaidlusaluses tsoonis. Kapi sõnul on Eesti kalalaevad nõudest üldjuhul kinni pidanud.

«Olukorda piiril kontrollib ka Läti pool. Umbes kuu aega tagasi tungis Läti sõjalaev «halli tsooni» sattunud Eesti kalalaevu jälitades Eesti territoriaalvetesse,» rääkis Kapp, lisades, et vahejuhtum lahendati Eesti piirivalve ja Läti sõjaväe vahel rahumeelselt.

«Nüüd hoiduvad Eesti kalurid sealt eemale ja meil mingit probleemi nendega tekkinud ei ole,» ütles Jaan Kapp.

Alates eilsest patrullivad Ruhnu-lähedastes vetes Eesti piirivalvelaevad PVL 105 Torm ning PVL 106 Maru.

Eesti piirivalve kiireim laev PVL 105 Torm arendab kuni 35-sõlmelist kiirust. Nii Torm kui ka kolme peamasinaga PVL 106 Maru on relvastatud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VAHUR KALMRE

Kaitsepolitsei sai 6. detsembril rublatehingu uurimiseks kuu aega pikendust, seega peaks selle tehingu üksikasjad selguma juba uuel aastal. Rahareformi käigus kogutud 2 miljardit 260 miljonit rubla müüsid Eesti Pank ja Mart Laari valitsus 24,5 miljoni krooni eest vahendajate kaudu Venemaale.

Selgitades rublatehingu tagamaid, ütleb Mart Laar eilses «Eesti Päevalehes», et otsus rublade müügiks sündis koos Eesti Panga presidendi Siim Kallasega ning vormistus rahareformikomitee dekreediga 4. detsembril 1992.

Üks rahareformikomitee liige, Rootsis elav Rudolf Jalakas, ütles eile «Postimehele», et see rublatehing ei ole mitte väga korrektne küsimus. Sellele koosolekule, kus otsustati rublade müük, Rudolf Jalakast ei kutsutud.

«Mai algusest 1992 asendas mind haiguse tõttu rahareformikomitees Ardo Hansson, kuid sügisel olin juba nii terve, et hakkasin käima Eesti Panga nõukogu koosolekutel. Mäletan, et ajakirjanduses küsiti Hanssonilt minu kohta ning ta ütles, et Jalakas on juba terve ning seega tema mind enam ei asenda,» selgitas Jalakas.

1992. aasta lõpul olid rahareformikomitee liikmed peaminister Mart Laar, Eesti Panga president Siim Kallas ja Rudolf Jalakas.

«Siim Kallas on öelnud, et rublade müük otsustati komitees lihthäälteenamusega. Kolmandat liiget aga sellele koosolekule ei kutsutudki, ei mind ega minu asendajat,» ütles Jalakas.

«Ükski maa ei saa tekitada endale kahekordset rahalist varandust, teeb uue valuuta ja jätab vanad ka alles,» selgitas Jalakas oma põhimõtteid.

Jalakase väitel huvitabki teda asja põhimõtteline külg. Kui riik on asendanud valuuta, kas ta võib siis kasutada ka vana valuutat. Rahvusvahelise Valuutafondi soovitus oli rublad Venemaale üle anda, niisugusele lepingule kirjutas alla ka tol hetkel peaminister ja rahareformikomitee liige olnud Tiit Vähi.

«Minu arvates oli rublade müük vale samm. See oli võrdne valerahategemisega, kui kehtetu valuutaga hakatakse raha tegema,» ütles Jalakas «Postimehele».

Sellest sai Jalakase meelest aru ka Vähi, kui ta lepingule Venemaaga alla kirjutas. Alles hiljem tekkisid teistsugused mõtted, rublamüük sai aga hoo sisse siis, kui Vähit asendas peaministri ja rahareformikomitee liikme kohal Mart Laar.

Jalakase nõuanne oli rublad Venemaale vastavalt lepingule välja anda ning panna Venemaa kanda ka transpordikulud. Moskva tegi Jalakase meelest vea, et ta rublasid varem kehtetuks ei tunnistanud. Seda tehti alles 1993. aasta suvel.

Kui seda oleks tehtud varem, poleks rublamüük Venemaale olnud võimalik. «Nad jäid hiljaks, nagu venelased ikka jäävad hiljaks,» ütles Jalakas.

Detsembris 1992 ja 1993. aasta esimesel poolel viidi rublad Tallinna lennujaama kaudu mitmel korral Läti lennukompanii lennukitesse ja ühel korral Groznõist tulnud lennukisse, väiksemad rahatähed aga müüdi 1993. aasta augustis Tiiu Silvese firma vahendusel. Rublade edasine saatus on ikka veel teadmata.

«Rahareformikomitee tegevust reguleeriv seadus andis komiteele õiguse otsuse tegemiseks, sest tegu oli rahareformi lõpuleviimisega,» ütles Mart Laar «Eesti Päevalehele».

«Selles küsimuses pole mind kunagi informeeritud,» ütles «Postimehele» rahareformikomitee liige Rudolf Jalakas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TAMBET KAUGEMA

Vanalinnastuudio tuleb omadega toime ka muutunud teatrisituatsioonis, kui teisedki teatrid on hakanud komöödiaid lavastama ja mängima, ütles Vanalinnastuudio direktor Jüri Karindi «Postimehele». Karindi sõnul on Vanalinnastuudio trump Lõuna-Eesti, kus nende etendusi väga oodatakse.

Kui kindel on praegu Vanalinnastuudio positsioon teiste teatrite, eeskätt muidugi pealinna teatritega võrreldes? Kas uutes oludes on see muutunud?

Tuleb minna tagasi aega, kui Vanalinnastuudio asutati. Vahepeal on aeg ja olud muutunud, kuid inimestes kinnistunud stereotüübid ei muutu nii ruttu. 1970ndate lõpul ja 1980ndatel aastatel oli teatrite repertuaar täpselt reglementeeritud. Amatöörteatridki ei tohtinud mängida tükke, mida poldud enne läbi vaadatud ning kinnitatud. Eriti puudutas see aga riigiteatreid. Repertuaaris pidi olema teatud osa nõukogude kaasaegset dramaturgiat, vennasrahvaste näitemänge, sotsialismimaade tükke, sekka vene klassikat, eesti klassikat ja vahel ka eesti uuemat dramaturgiat, kui tükk tunnistati sobilikuks. Komöödia tõrjuti tagaplaanile.

Eesti Raadios oli sellel ajal saade «Meelejahutaja» - Eino Baskin tegi seda põhiliselt üheskoos Draamateatri näitlejatega. Aeg oli niisugune: inimesed vajasid naeru ja lõõgastust, nali maandas pingeid, aur pääses välja. Vahel sai läbi lillede ka midagi pisut teravamat öelda, kui see tsensorile silma ei hakanud. Rahvas õppis teatris tekstiridade vahelt kuulama ja teatrid õppisid tekstiridade vahelt rääkima. Teatris käidi tohutult palju otsimas nimelt seda, et äkki keegi siiski midagi ütleb. Ärakeelatud lavastused üksnes tõstsid teatrite populaarsust.

Komöödiat oli tarvis ning aeg Vanalinnastuudio tekkimiseks väga sobiv. Baskin kujundas tänu oma suurele populaarsusele ning noateral püsimise oskusele repertuaari nii, et rahvas sai meie teatris kõvasti naerda ka selliste tükkide üle, mille puhul teistes teatrites ei oleks naerdud. Rahva mõtlemises kujuneski välja stereotüüp, et Vanalinnastuudios saab ilmtingimata nalja.

Naljateatri mainest ei pääse me ka praegu üle ega ümber. Samas on aeg selles mõttes muutunud, et teatritel ei ole enam mingeid piiranguid ja keegi ei saa neid kohustada mängima mingit kindlat laadi tükke. Täitsa loomulik, et teatrid orienteerusid kohe ümber kergemale repertuaarile. Toimus järsk murrang rahalistes võimalustes - pakkumiste ja võimaluste vahekord on praegu hoopis teine kui varem. Ja teised teatrid muutusid niiviisi meie konkurentideks, varem meil neid polnud.

Kuidas Vanalinnastuudio konkurentidele vastu saab?

Estraadietendus on lahter, kus meil konkurente pole. Eino Baskini ning trupi kogemustega on estraadietendust võimalik teha väga heal tasemel. Estraadietendused on meie peamine leib, aga siin on üks konks: seda ei jõua ega taha teha kogu aeg. Ei jõua juba seepärast, et aeg muutub nii kiiresti, puudub distants. Me oleme ise selles ajas nii kõvasti kinni. Estraadi kirjutamiseks on hea, kui asi on stabiilne; näiteks nõukogude ajal oli kõik kivinenud. Jube hea materjal!

Eestis muutub praegu kõik hirmus kiiresti. Kui me paneme estraaditükki näiteks sisse kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahelise võitluse, siis homme on see teema unustatud, sest puhkeb hoopis mingi uus skandaal. Teemad vahelduvad nii ruttu, teater ei jõua elule järele. Võibolla aitaks kuplee-etenduste vorm, nagu see oli vanasti - hommikul juhtus, õhtul oli see teatris.

Vanalinnastuudio tuleb toime. Isegi Tallinnas, kuigi pealinnas on meil kõige raskem. Draamateater oma tohutu kunstilise potentsiaaliga, ligi 50 näitleja ning 5-6 lavastajaga, on väga kõva konkurent. Draamateatril on lisaks ka veel traditsiooniline, väga hubane ja mõnus teatrimaja, kus välisuksest alates on kõik publiku käsutuses. Vanalinnastuudio mängib Sakala keskuses, mis paratamatult mõjub kultuurimajana. Trupp on meil ka palju väiksem.

Vanalinnastuudio potentsiaal ei ole seega veel nii suur, et suudaksime Draamateatriga võistelda selliste tükkide osas, mis sama hästi võiksid olla ka Draamateatri repertuaaris. Kui teeme komöödiat, mis ei ole ehk nii väga Vanalinnastuudio nägu, siis inimene läheb parema meelega seda vaatama Draamateatrisse. Vanalinnastuudio peab väga hoolsasti jälgima, et säiliks oma nägu ning publik ei peaks pettuma. Ikka see stereotüüp, et Vanalinnastuudiosse tullakse naerma. Kui me olemegi proovinud seda stereotüüpi lõhkuda - võiks ju vahel teha avangardi või absurdi -, siis publik ei oota meilt seda.

Kolm aastat tagasi EMORi tehtud uurimusest selgus, et Vanalinnastuudio publikust suur osa elab Lõuna-Eestis: Põlva, Võru, Valga, ka Tartu, ja sealne ümbrus. Lõuna-Eestis oodatakse meid kõige rohkem esinema, sinna on aga kõige raskem sõita, sest transport on kallis.

Kui suur on praegu Vanalinnastuudio trupp?

Vanalinnastuudios on kõige rohkem palgal olnud 16 näitlejat, praegu on 13. Lavastajaid on meil kogu aeg korraga olnud üks ja muidugi lavastab ka teatri kunstiline juht Eino Baskin. Teatri asutamisest alates oleme väga palju kasutanud külalislavastajaid, -kunstnikke ning -näitlejaid. Väikesest trupist ei ole alati võtta seda tüüpi, millist on lavastuses vaja, samuti teeb värske veri ikka head. Väikeses trupis tekib oht, et vastastikku ammendutakse, ja siis on kasuks, kui inimene väljast toob kaasa oma kogemused, oma laadi - tekivad uued suhted.

Vanalinnastuudio lavastajaks on praegu Endrik Kerge. Kuidas hindate ta tulekut kahe esimese lavastuse põhjal? Kas lootused on täitunud?

Iga uue lavastaja tulek on kasulik, ta toob truppi kaasa oma kogemused ning tarkuse. Endrik Kerge on väga tark, suurte kogemustega lavastaja. Kerge on õppinud Panso käe all just lavastajaks, olnud ise näitleja - kõik see kokku teeb temast tõepoolest targa lavastaja.

Kerge tõi Vanalinnastuudiosse kaasa midagi sellist, mida seal varem ei olnud - me võime rohkem rõhku asetada lavastuste muusikalisele küljele. Näitlejad on lastetükkides varemgi laulnud, kuid kogu aeg on olnud see tunne, et nende potentsiaal on suurem.

«Bel-Ami» pole lausa muusikaetendus, kuid seal on väga palju muusikat. Kerge on kaua tegelnud muusikateatriga, ja isegi kui etenduses ei ole otseselt muusikat, on ta lavastamislaadis muusika sees. «Kapten, palun klaas vett», mis esietendub 29. detsembril, on juba puhas muusikaline komöödia.

Kas Eino Baskini tervis lubab teda täie auruga teatri juhtimisest osa võtta?

Eino Baskin võtab maksimaalselt osa - ei saa sugugi öelda, et ta oleks mingil moel tagasi tõmbunud. Vahest ta ainult lavastab vähem kui teatri algusaastatel, lavastamiskoormus on langenud teistele. Kuid see ei tähenda, et ta teatri juhtimisega ei tegeleks. Vahetevahel, kui ta on näiteks Soomes lavastamas, annab kohe tugevasti tunda, et teda pole.

Kas Vanalinnastuudio näitleja on prestiizhikas olla? Või siirdutakse võimaluse avanedes meelsasti mõnda teise teatrisse?

Inimesi on meilt läbi käinud küll ja küll, mis tegelikult ei ole üldse probleem. Üsna normaalne, kui näitlejad vahetavad teatreid või lähevad vabakutseliseks. Näiteks Ülle Kaljuste, Aarne Üksküla, Maria Klenskaja on meilt läinud Draamateatrisse, Ines Aru hakkas vabakutseliseks - see pole probleem, kui teatreid ei vahetata üleliia tihti. Värskest verest oli juba juttu.

Ilmselt on Vanalinnastuudio näitleja ikkagi prestiizhne olla, vaadates, kui palju meie näitlejaid tellitakse. Ma ei pea silmas üksnes seda, et kutsutakse teistesse teatritesse külalisena mängima, seda ehk ei olegi nii palju. Väikese trupi puhul on näitlejad nii koormatud, et ei jäägi alati sobivat pausi, millal mujal midagi mängida. Pigem mõtlesin neid tellimusi, kui Vanalinnastuudio näitlejat kutsutakse reklaamidesse või ka lihtsalt asutuste-ettevõtete pidudele esinema - olgu või jõulutaati tegema. Probleeme on proovide korraldamisega, aasta lõpp on kõigil nii kinni.

Milline on Vanalinnastuudio läbisaamine kaitseministeeriumiga? On teil ju ühine katus.

Suhted kaitseministeeriumiga on head, me ei puutu nendega tihti kokku. Kaitseminister Öövliga on jutuks olnud, et nad ei pretendeeri teisele majaosale, kus Vanalinnastuudio annab etendusi.

Kui palju proportsionaalselt saab Vanalinnastuudio raha riigilt ja kui palju suudate piletimüügist ise teenida?

Riigilt tuleb töötajate palgaraha ning teatud summad aparatuuri, üldse tehniliste vahendite soetamiseks. Suuri kulutusi teeme reklaamile ning ruumide üürimiseks, uuslavastuste ettevalmistamiseks. Need kulud oleme peaaegu ise kandnud ning see teeb 40-45% kõigist kuludest. Tänavu oleme piletimüügist saanud umbkaudu 1,5 miljonit krooni.

Paljusid lugejaid ilmselt erutab, ega Vanalinnastuudio plaanitse uuest aastast piletite hindu tõsta?

1. jaanuarist hinnad ei tõuse. Ma loodan, et saame praeguste hindadega kuni hooaja lõpuni hakkama. Eelmüügist ostes maksab meie kalleim pilet 40 krooni. Tahame ärgitada inimesi eelmüügist pileteid ostma ja nii on pilet etenduse päeval 10 krooni kallim. Vanalinnastuudio odavaim pilet maksab 10 krooni, siis saab istuda saali kahes viimases reas.

Millal võib teatridirektor Karindit näha laval mõnes uues huvitavas rollis?

Mul on see eelis, et direktorina saan valida. Võib endale lubada seda, võtan vastu vaid rolli, mis mind tõesti huvitab, aga võibolla paneb ka proovile. Tuleb vahest ka ette, et olen mõnest pakkumisest ära öelnud. Eino Baskin lavastab Draamateatris «Tagahoovi» ning pakkus mulle sealt ühte rolli. Mõtlesin tõsiselt järele ja loobusin, sest mu graafik siin Vanalinnastuudios oleks läinud siis tunduvalt tihedamaks. Ning roll ei olnud ka nii ahvatlev. Praegu teen kaasa üksnes «Bel-Amis», aga küllap neid osi tuleb.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AITA OTTAS

Tartu linnavolikogu tunnistas eile kehtetuks palju kõneainet pakkunud alkoholimääruse.

1. jaanuarist hakkab Tartus alkoholi jaemüügil kehtima linnavalitsuse poolt eile vastu võetud kord, mis seab müügi ajaliseks piiranguks vahemiku kell 7-23 ja keelab alkohoolsete jookide müügi turgudel.

Linnavalitsus tunnistas eile kehtetuks oma 1993. aasta määrused, millega oli rakendatud lisameetmeid alkoholimüügi piiramiseks.

Juba välja antud müügilitsentsid jäävad kehtima, viimane neist lõpeb järgmise aasta 6. juunil. Nende kohaselt jääb kauemaks kui kell 23 avatuks seitse kauplust ja üheksa paviljoni.

Uus müügikord ei puuduta neid 46 toitlustusettevõtet, millel on õigus alkoholiga kaubelda ka hilisemal ajal. KÕige kauem on avatud Amori baar - kella kuueni hommikul. Hiljuti renoveeritud Atlantise ööklubi töötab öösel kella kolmeni.

Eduard Vääri tegi eile linnavolikogu istungil linnavalitsusele ettepaneku piirata restoranides-baarides alkoholi müüki, lubades seda kuni kella kaheni öösel.

Aino-Eevi Lukas tuletas meelde, et alkoholipoliitika on riiklik probleem, mida ei saa lahendada lokaalselt. Volikogu esimees Ants Veetõusme arvas pool aastat kehtinud määruse kohta, et osaliselt see täitis oma eesmärgi, sest probleem leidis riiklikult ja üldsuse silmis tähelepanu.

Tartu ettevõtja Naresh Mody pöördus linnavalitsuse ettevõtlusosakonna otsuse peale mitte anda tema AS Asar turukohvikule alkoholimüügi litsentsi halduskohtusse. Kohus jättis linnavalitsuse otsuse jõusse ja ka uue, 1. jaanuarist kehtima hakkava korra järgi ei saa turul napsi võtta.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TAMBET KAUGEMA

Tenor Hendrik Krummi 61. sünniaastapäeval kinkis tema lesk Katrin Karisma rahvusraamatukogule nimeka ooperisolisti ning laulupedagoogi isikukogu. Saaremaal aga anti eile kirjanik Albert Uustulndile kätte esimene Hendrik Krummi nimeline stipendium.

Rahvusraamatukogule eile üle antud Hendrik Krummi mahukas isikukogu sisaldab kauaaegsele Estonia teatri lauljale kuulunud noote, plaate, helikassette ja tema isiklikke märkmeid 30 aastat väldanud tööst nii teatris ja kontserdilaval kui ka pedagoogitööst konservatooriumis.

Hendrik Krummile kuulunud märkmeid ning esemeid hakatakse säilitama rahvusraamatukogu muusikafondis nimelise koguna. Hendrik Krummi lesk Katrin Karisma avaldas lootust, et nii kaua, kui püsib eesti rahvas, säilib ka see kogu rahvusraamatukogus.

Rahvusraamtukogu direktriss Ivi Eenmaa lausus üleandmistseremoonial, et Krummi arhiiv on hindamatu väärtus tulevastele kultuuriuurijatele. Tänutäheks kinkis ta Katrin Karismale raamatu rahvusraamatukogust, selle saamisloost ja hinnalistest kogudest.

Saaremaal, kuulsa tenori sünnikohas Leisis anti eile kätte esimene Hendrik Krummi stipendium, mille sel aastal sai kirjanik ja arvukate laulude autor Albert Uustulnd. Stipendiumi asutasid Saare maavalitsus ja Saaremaa Kultuurkapitali nõukogu, stipendiumi antakse Saaremaalt pärit nimekatele kultuuritegelastele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT TUUMALU

Eesti Kirjandusmuuseum esitles eile alanud Kreutzwaldi päevadel kirjakogumiku «Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814-1832» kommenteeritud avaköidet koos personaliaga. Neljaköitelisena planeeritud suurteose viimane osa peaks ilmuma veel sel aastatuhandel.

Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Krista Aru sõnul on see kultuurilooline suurteos, mis ei peaks rikastama arusaamist ainult eelmise sajandi kultuurist, vaid andma panuse ka kogu eesti kultuuripildi mõistmiseks.

Kirjaköited ja Masingu-Rosenplänteri kaasaegsete biograafilisi põhiandmeid sisaldava personalia on koostanud Eva Aaver, Heli Laanekask, Leo Anvelt ja Abel Nagelmaa.

Heli Laanekase sõnul on säilinud 283 Rosenplänterile saadetud Masingu saksakeelset kirja, millest koguteose esimene köide sisaldab 48 koos eestikeelse tõlkega. Rosenplänteri vastukirjad ei ole meieni jõudnud. «Tõenäoliselt hävitasid Masingu omaksed need pärast tema surma,» sõnas Laanekask.

Kirjades käsitleb Masing põhjalikult omaaegset usu- ja kultuurielu. «Need kirjad on väga avameelsed ning neis kajastub intiimsel ja täiuslikul kombel Eesti eelärkamise aeg,» ütles Laanekask.

Masingu kirjade publitseerimise mõtte algatas 1950ndatel aastatel kirjandusmuuseumi kauaaegne käsikirjade osakonna juhataja Mart Lepik. 1987. aastal valminud kirjakogumiku käsikiri seisis kaua aega kirjastuses Eesti Raamat.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ARGO TAAL

Tartus avati eile Eesti esimene erakliinik, mille hoone on ehitatud spetsiaalselt raviasutuse tarbeks. Kliiniku rajamist ja 4 miljonit krooni maksnud aparaatide ostu finantseerisid Saksa meditsiinifirmad. Kliinik spetsialiseerub naiste- ja meestehaigustele.

Tamme erakliinik kavatseb patsiente vastu võtma hakata jaanuari algusest, kuu lõpus on plaanis alustada kliiniku täisvarustusega operatsiooniplokis ka günekoloogiliste ning androloogiliste ja uroloogilistete lõikustega. Kliinikus hakkab töötama kaheksa arsti, kes praktiseerivad ühtlasi Tartu Ülikooli kliinikutes. Erakliinikut pidava AS TopLab aseesimees TÜ professor Aavo-Valdur Mikelsaar ütles, et kliiniku ampluaa on tingitud erameditsiini spetsiifikast - tegeldakse aladega, kus klientuur on pidevalt tagatud.

AS TopLab on pooleldi Saksa, pooleldi Eesti meedikute omanduses. «Investeeringud, mis sakslased kliiniku ehitusse ja aparatuuri tegid, ei ole tagastamatu abi, vaid madalaprotsendiline pikaajaline laen, mille tagasimaksmine sõltub sellest, kuidas meie ettevõtmisel läheb,» ütles Aavo-Valdur Mikelsaar. Mikelsaar märkis, et ka ehituseks, mis valmis kolme aasta jooksul, kulus 3-4 miljonit krooni.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Kuressaare Gümnaasiumi ja Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilasesinduste esimehed ning mõlema kooli direktorid lükkavad ümber agentuuri BNS vahendusel esitatud ja «Postimehes» avaldatud Kaitseliidu Saaremaa maleva pealiku väite, nagu oleks kahe kooli õpilaste vaheline nägelemine tinginud Kaitseliidu valve Kuressaare Gümnaasiumis.

Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik Mati Vendel väitis BNSi teatel, et Kuressaare Gümnaasiumis, kus õpivad ajutiselt ka tulekahjus kannatada saanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilased, seati sisse Kaitseliidu valve ohjeldamaks kahe kooli õpilaste vahelist nägelemist, mille põhjuseks olevat ühisgümnaasiumi pidamine soositud laste kooliks.

Koolide õpilasesindused ning Saaremaa Ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro ja Kuressaare Gümnaasiumi direktor Toomas Takkis saatsid «Postimehele», kes avaldas BNSi teate 19. detsembril märgukirja, kus nad kinnitavad, et mingit nägelemist pole õpilaste vahel olnud ning Kaitseliit paluti majja, et suurendada õpilaste ja lapsevanemate turvatunnet.

Õpilasesinduste esimehed märgivad ühispöördumises, et desinformatiivne teade tekitab kunstlikult pingeid, mida tegelikult ei ole ning väide ühisgümnaasiumi pidamisest soositute kooliks on neile arusaamatu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995

    Tagasi üles