Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NEEME KORV
Kui hakata otsima jõulupühi iseloomustavaid sõnu, leiame neid lõputu loendi: vaikus, rahu, armastus, sõprus, pere... Kõigi sõnade koond võiks olla intiimsuses, mis tekib mitte ainult üksiku inimese hinges, vaid ka heade kaaslaste seas. Pühade-eelsel nädalal õhtuti mõningaid uksi paotades leiaksime end ühel või teisel viisil seotud inimeste seltskonnas. Võõras hing võib siinsele intiimsusele haiget teha, seepärast võiks teatud mõttes hukkagi mõista, et «Postimees» end ühel külmal õhtul võõra ukse tagant koputamas leidis.
Ukse avab mustas kleidis daam - Tartu kuuenda lastepäevakodu juhataja Malle Pähnapuu. Samas ruumis istub ka jõuluvana oma kingikottide keskel. Me pole hilinenud. Pidu on iga hetk algamas.
Selgub, et selles lasteaias tähendab jõulupidu näitemänge. «Oleme nõukogude ajast välja kasvanud asutus, mänguasju meil pole, soovisime lihtsalt lastele mingit tegevust leida,» räägib juhataja. «Alguses mängisid lastele kasvatajad, siis sekkusid ka lapsed. Täna õhtul ei näe te etendustes ühtki kasvatajat,» lubab ta. Tunnen, et kahtlen veidi. Kas siin pole mingi vastuolu - lasteaialapsed ja teater? Saab näha, mõtlen.
Saal. Tavaline parkettpõrandaga ristkülikukujuline ruum, nagu neid koolides ja lasteaedades kohtab, kuid mille võimalused on kahtlemata suuremad kui esmapilgul ette võib kujutada. Teatrimees Peter Brook on oma teostes korduvalt rõhutanud, kuivõrd vähe on tegelikult vaja teatriime sünniks. Ristküliku pikemal küljel on kohad pealtvaatajaskonnale, lapsevanematele. Publiku taha aknalauale on paigutatud laualampide rida. Ohoo! Täiesti ehtne lavavalgustus. Kõik see, mis publiku toolide alt välja jääb, ongi lava.
Dekoratsioonid ei ole detailsed, küll aga mitmekülgsete võimalustega. Paberist poolkaarele, mis jääb saali külgedele ja otse publiku vastu, on kujundatud talvine mets. Paar jõulukuuske lisaks ja soovitud ruumilisus ongi loodud. Lisaks jääb dekoreeritud seina taha ruum, mis võimaldab näitlejail märkamatult ühest lava otsast teise liikuda.
Lapsevanemad on juba saalis. Istutakse vaikselt. Õhus on argipäeva õhtule iseloomulikku väsimust. Kõrvalseisjana on sama tunne, kui jõululaupäeva hommikul aknast välja vaadates näed musta maad ja saabuv päev ähvardab sulatada viimsegi lumeriisme koduõuelt.
Äkki kostub saali ukse juurest sosistamist ja jutuvadinat. Ja siis pudeneb saali seltskond kostüümides mudilasi. Need on valdavalt väiksemad lapsed, kes saalist läbi minnes ja «lava taha» kadudes jõuavad juba omavahel pooled maailma asjad läbi rääkida. «Minu isa on siin! Aga mina nägin emmet!» sosistatakse läbisegi. Laste tulek külvab elevust täiskasvanutegi sekka. Näod lähevad naerule. Jõululaupäeval tuleb vist siiski lund!
Etendus algab. Muusikakasvataja väikesest süntesaatorist kostavad helid ja lavale marsib rida asjalike nägudega noormehi. Vahetatakse esimesed repliigid, näitemängu «Nukurahva muinasjutt» sündmustik hakkab hargnema.
Kooliteatrites olen sageli näinud etendusi, kus saalis olles tundsin piinlikkust, sest sellel, mida lavalt nägin ja kuulsin, puudus igasugune tähendus. Ja ometi oli valitud surmtõsine tükk. Lastel olid kõik fraasid ilusti peas, kohati kuuldus häälest pingutatud pateetikat ja tegevust ilmestasid zhestid. Ja ikkagi oli piinlik. Mis siis puudus? Vastus on lihtne - puudus lavastaja.
Lavastaja ei ole see, kes näitlejale teksti pähe tuubib ja teda laval liikuma käsutab. Lavastajal peab lisaks terviku looja funktsioonile olema vahendaja roll, vahendaja tegelase ja näitleja vahel, lasteetendustes kindlasti eriti. Kuuendas lastepäevakodus sellist piinlikkuse momenti ei tekkinud. Tublid lavastajad (loe: kasvatajad) olid teinud oma töö.
Tekstiks oli lastele kergesti mõistetav muinasjutt ja lapsed tabasid ära selle tegelaskujud ja mõtte. Lihtne, kas pole? Vägisi meenub Vanemuise teatris õige mitme esineja suust kuuldud märkused Mikk Mikiveri siinse «Tosca» lavastuse kohta, sellest, kuidas keerulised asjad lavastaja vahendusel lausa iseenesestmõistetavusteks muutusid.
See, mida lasteaias nägin, oli tegelikult mäng, mida võime näha ükskõik millise lastetoa seina nähtamatuks muutmisega. Kusjuures siin oli tegu nähtamatu ehk teatrikeeles neljanda seinaga. See tähendab: tekkis nähtamatu piir lava ja publiku vahel. Lapsed laval ei rääkinud pähe õpitud lauseid, vaid oma sõnadega. Samas oli see korrastatud mäng. Stsenaariumi ja kindlate tegelastega. Seda toredam ju!
«Aga minul on ilus kleit!»
«Minul on ka ilus kleit!»
«Minu oma on ilusam!»
«Ei, minul on ilusam!»
Ei tulegi kohe pähe, kus oleksin näinud loomulikumas esituses kahe haldja vaidlust selle üle, kumb on kaunim. Ega vist olegi. Igiammune ja lahendamatu ilu hindamise probleem, tegelikult ju maitseasi, mis ükskord viis isegi Trooja sõjani, on siingi peidus. Maitse üle ei vaielda, öeldakse, ja ometi vaieldakse selle üle kõige enam.
Väikesed näitlejad on oma mängust ülimalt haaratud. Isegi selle mängu avalikkus ei tekita neis mingit rambipalavikku. Asjaliku õhinaga otsitakse oma tõsisele küsimusele lahendust. Mäng on väikese inimese töö. Seda ei öelda asjata.
Nii viiakse mäng muinasjutule kohase õnneliku lõpuni. Leitakse võluvõti, mis nukurahva õnnemaale viib.
Sel ajal, kui väiksemad lapsed jõulukinkidest rõõmu tunnevad, algab saalis juba järgmine etendus. Pisut vanemad lapsed on oma muinasjutuks valinud «Jõuluöö unenäo» - loo sellest, milliseid üllatusi võib inimesele pakkuda võlulik jõuluöö.
Kui eelmises tükis oli palju keskseid osi, siis siin on üks hakkaja tüdruk peaosas. See etendus on peaaegu nagu muusikal. Nagu «päristeatris», nii on ka siin muusikapalad kergesti meelde jäävad, ehkki kuulajale algselt päris võõrad. Laulude autor istub ise siinsamas saalis ja saadab lapsi süntesaatoril - muusikakasvataja Ave. Vähem ei ole tähelepanu pööratud tantsudele ja lavalisele liikumisele.
Lisaks eelpoolmainitud mängule leiab vaataja siin, et näitleja mängib ka publikule, lõhkumata sealjuures lavastuse terviklikkust. Ja veel kord näeme rõõmusädemeid laste silmis.
«Sära, küünal, sära! Näita valgust teel...» laulavad lapsed pärast etendust kasvataja Ave pilli saatel. Oodatakse jõulumeest. «Oh, kuusepuu» jääbki pooleli, sest teise salmi lõpus hakkab koridorist kostma torupillimängu ja jõulutaat tuleb. Istub ringi keskele ja kuulab laste salme ja laulu. Väike jõuluseltskond kogub hoogu. Tõusen vaikselt püsti ja lahkun.
Hiljem selgub, kui palju lapsed tõesti ise teevad. Lapsed leiavad ise endi seast osatäitjad. Proovides kujunevad välja tegelaste repliigid. Kasvataja (lavastaja) ja väikese näitleja vahel tekib vajalik side. Lapsed ei näitle mitte ainult jõulude ajal, vaid läbi kogu aasta. Näitemängud on tihti seotud rahvakalendriga.
«Uskuge, kui palju see lapsele annab, enesekindlust ja julgust, paljugi seda, millest eestlasel alatasa vajaka jääb,» ütleb lasteaia juhataja.
Ma ei usu ikkagi veel seda, mida nägin, ja tunnen huvi, kuidas siia nii andekad lapsed on sattunud. Malle Pähnapuu naeratab: «Kõigis on anded peidus, need tuleb vaid üles leida, seda räägib Steiner-pedagoogika.» Kui nii, siis siin on kitarrile õige häälestus leitud ja duurid mängitakse uskumatu puhtusega välja.
Kunagi oli aeg, kus iga kirjatöö pidi lõppema moraaliga. Antagu andeks, kui siin sedasama teen. Aga põhjus selleks on olemas. Unustamine.
Tõepoolest! Kui sageli unustab suur inimene oma argises RKO kaartide, tuludeklaratsioonide, laenuintresside, aktsiisimaksude ja seaduse muutmise seaduste maailmas, et on kohti, kus eksisteerivad ka sellised mõisted nagu otsekohesus ja siirus. Kus tuntakse helget rõõmu sellest, mida tehakse, ja mõistetakse maailma luulekeelselt. See ei ole muinasjutt. Vaadake teraselt enda ümber ja näete. Ning siis tuletage meelde, miks Pipi Pikksukk ei tahtnud suureks saada...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
STEPAN KARJA
8. aprilli 1994 hilisõhtul juhtus Tartus Turu-Riia ristmikul avarii, milles osalesid liikluspolitsei Opel Ascona ja Nõo mehe Hans Toomitsa Moskvitsh. Et viimane oli kindlustamata, hüvitas liikluspolitsei büroole Opeli remondi kulu liikluskindlustuse fond ning nõutas selle raha koos kõrgema kindlustusmaksuga (kokku 16 374 krooni ja 35 senti) autode kokkupõrkes süüdlaseks tunnistatud Toomitsalt. Kuid Nõo mees, näinud politseiautost tehtud fotosid, keeldus maksmast, tema arvates oli politsei esitanud eksperdile hoopis teise Opel Ascona. Tema kahtlust kinnitasid autoregistrikeskuse õiendid ja remondiarve. Kindlustusfirma andis asja kohtusse, nõudes Toomitsalt üle 16 000 krooni. 12. mai 1995 kirjas Tartu ringkonnakohtule taotleb liikluskindlustuse fond: palume ekspertiisi liikluspolitsei büroo autodele Opel Ascona registreerimisnumbriga 258 AAR (politsei sisenunber 032 VVV) ja Opel Ascona 269 AAR, et kindlaks teha, kumb neist sõidukeist osales 8. aprilli 1994 avariis. See tõotas ootamatut pööret sündmuste arengus, sest peaaegu aasta varem, kui fondi kontoris vormistati hüvitise väljamaksmine politseile, ei peetud oluliseks dokumentides esinevaid vasturääkivusi ega hoolitud Moskvitshi juhi protestidest. Kahjuks ei muutnud hilja tekkinud tõe selgitamise soov enam midagi.
Nii Tartu maakohtus kui ka Tartu ringkonnakohtus selgus, et Nõo elanik Toomits oli liikluspolitsei autoga Turu-Riia ristmikul kokku sõitnud ning tema arvati süüdlaseks ja et liikluspolitsei büroo oli mais 1995 lasknud Tallinna firmas Refit remontida ühe Opel Ascona (remondiarvel puuduvad sõiduki kohta andmed). Kuid avarii põhjustajaks tunnistatud pensionär väidab endistviisi, et liikluspolitsei on teda tüssanud, lastes remontida ühe teise vigastatud Opeli, mille remondi kulu peab tema hüvitama. Avariipaigas taipas 63-aastane Nõo mees, et uljaste politseipoistega ei ole mõtet protsessida. Üheaastase juhistaazhiga operatiivauto juht kirjutas, et sõitis kiirusega 50- 60 km/h, ees põles roheline foorituli, auto vilkurid olid sisse lülitatud ja Riia mäe suunalt sõitis suurel kiirusel Moskvitsh. Kui tema ees oli roheline, siis järelikult sõitis Vene auto, roolis 40-aastase juhistaazhiga mees, ristmikule punase tule ajal (!?).
Hiljem ei soovinud ka kindlustusfond politseiga vaielda. Kuigi oli selge, et Eesti Autoeksperdi AS on üle vaadanud avariilise Opel Ascona nr. 269 AAR (Nõo mehe autoga oli kokku põrganud Opel Ascona, mille kere küljes oli nr. 032 VVV ja mis oli registreeritud veel numbriga AAR 258). Liikluskindlustuse juhtidele piisas, kui liikluspolitsei büroo direktor Tuul kummutas pikemalt selgitamata autoeksperdi otsuse. Fond teatas pensionärile, et kõik klapib ja Opeli remont tuleb hüvitada. Toomits keeldus ja kindlustusfond pöördus hagiga kohtusse. Tartu maakohtu kohtunik Ene Muts nõutas autoregistrilt andmed kahe dokumentides esineva Opeli kohta, eksperdile esitatud autost tehtud fotod ja määras uue ekspertiisi kostja nõudmisel (ja tema kulul). Sellistes asjades vähekogenud inimesena arvas Toomits, et asja teeb klaariks tema Moskvitshi ja eksperdile esitatud Opelist tehtud fotode kõrvutamine. Tõenäoliselt oleks vaidluse lõpetanud kahe politseiauto ekspertiis, kuid kohus nõustus kostja taotlusega.
Autoregistri õiendite järgi oli liikluspolitsei bürool kaks Opel Asconat, mille andmed esinevad liikluskindlustuse fondi dokumentides, üks 1985., teine 1986. aasta väljalaske sõiduk. Remondiarvest pole näha, kumb neist on remonditud Refiti töökojas, pealegi ei ole arve kooskõlas autoeksperdi kalkulatsiooniga. Seepärast jättis kohus kõrvale Eesti Autoeksperdi ASi otsuse ja hindas kindla tõendina politseiameti kohtuekspertiisibüroo töötaja Hurda arvamust. Katkist Moskvitshi ja politsei Opelist tehtud pilte võrreldes on ekspert Hurt jõudnud järeldusele, et Moskvitsh on kokku sõitnud nimelt tollesama Opel Asconaga, mida on ekspertiisi päeval (18. aprill 1994) pildistatud, kuid ekspert ei saanud öelda, kus või missuguse summa eest on seda remonditud.
Kohus vähendas hagis nõutud summat, mõistes Toomitsalt liikluskindlustuse fondi kasuks 13 311 krooni ja 65 senti. Kohtuotsuses pole sõnagi ebakohaseks arvatud ekspertiisi kohta. Võib arvata, et lihtkodanikule oleks katse saada autode vahetamisega rohkem hüvitusraha toonud kraesse kelmuseparagrahvi.
Toomits kaebas edasi ringkonnakohtusse. Liikluspolitsei kahe Opel Ascona ekspertiisi nõutas nii Toomits kui ka liikluskindlustuse fond, kuid kohus lükkas selle taotluse tagasi, märkides, et selline palve oleks tulnud esitada õigel ajal ja esimese astme kohtule. On vägagi imelik, et Eesti Autoekspertiisi ASi otsus, mille maakohus jättis tähelepanuta, läks ringkonnakohtus täie ette, kuigi jäi selgitamata, kas eksperdile oli esitatud mingis teises avariis osalenud Opel Ascona või oli eksinud ekspert dokumentide vormistamisel. Ringkonnakohtu otsus kinnitab, et Toomitsa Moskvitsh on kokku põrganud nimelt selle Opel Asconaga, mille on 18. aprillil 1994 Eesti Autoeksperdi ASi ekspert üle vaadanud ja kalkuleerinud remondi maksumuse. Sellise arvamuse olevat andnud ka kohtuekspert Hurt. Tõsi, võib ka nii öelda, kuid Hurt ei saa kinnitada, et tol päeval pole Tallinna autoekspert üle vaadanud ka mõnd teist politseiautot, pealegi on ta uurinud autot ainult fotode järgi ja pole kindlalt teada,, mis on pildistatud auto registreerimisnumber ja väljalaskeaasta.
Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi arvamuse järgi olevat Autoeksperdi ASi otsuses toodud nimelt sellised Opeli vigastused, nagu on märgitud avariiprotokollis ja politseiinspektori seletuskirjas. Kahjuks ei pea see väide paika. Eksperdi otsuse järgi tulnuks asendada hulk kalleid detaile ja agregaate (roolimehhanism - 35 000 kr., esisilla tala - 20 000 kr., pooltelg - 15 000 kr., generaator 5000 kr. jne.), mille vigastust pole avariiprotokollis nimetatud. Ka ei paista fotol olevat selline sõiduk, mille kere õgvendus oleks nõudnud 8000 krooni ning lukksepa-, plekksepa- ja värvitööd koos värviga veel 21 800 krooni ning kogu auto remont üle 116 000 krooni(!). Refiti arve järgi nõudis (ilmselt ühe teise) Opel Ascona remont koos käibemaksuga kõigest 10 898 krooni. Justkui pole võrreldavad arvud.
Kuigi kohtuotsuse järgi on haginõue kooskõlas fantaasiarikka kalkulatsiooniga, on liikluskindlustus siiski lähtunud remondiarvest, mis omakorda ei klapi avariiprotokolliga. Nii seisab politsei dokumendi loetelus katkine esiklaas, kaks purunenud peeglit ja tagumine põrkeraud, kuid remondiarve järgi ei ole neid vahetatud ega parandatud. Samal ajal on vahetatud mingi nimetu laager ja amortisaatori korpus, mille vigastusi pole märgitud avariiprotokollis. Et tegu oli politseiga, ei pidanud kindlustustöötajad sobivaks seada kahtluse alla ka üht arvele sattunud isevärki teenustööd, mis on kirjas: parem esiots - 4600. Teatavasti on auto igal detailil oma nimetus ja isegi number kataloogis, kuid mingil põhjusel pole neid kirja pandud. Avariiprotokolli järgi oli politseiautol purunenud suunatule klaas, teisi esiosa vigastusi pole nimetatud. Järelikult remonditi üks teine Opel Ascona.
Kui remondisummast arvata peale 4600 krooni maha veel laagri (204 kr.) ja amortisaatori remondi maksumus (1185), oleks õiglane summa koos käibemaksuga umbes 3700 krooni. Sellega oleks Toomits arvatavasti ka nõustunud, sest sel juhul oleks ta veendunud, et paber kajastab nimelt tolle auto parandamist, mille rikkujaks oli tema tunnistatud. Kuid temalt tahetakse hoopis rohkem.
Küsisin Autoeksperdi ASi töötajalt, missugune politseauto 18. aprillil 1994 on seal üle vaadatud. Talletatud dokumentide järgi selgitati, et liikluspolitsei oli esitanud raskes avariis kannatada saanud Opel Ascona registreerimisnumbriga AAR 269, mille esiosa oleks nõudnud põhjalikku remonti, auto vigastused olnud märgatavad isegi sisemuses. Tema kalkulatsiooni järgi oli sõiduki jääkväärtus ainult 3000 krooni. Eksperdi sõnul olevat tollele liidetud ühe teise sõiduki esiosa (nii ilmuski arvele 4600 krooni?). Seda, et politseile tehti kahest autost üks, kinnitas ka liikluskindlustuse fondi töötaja Risthein.
Tallinna eksperdi arvates on liikluskindlustusele esitatud fiktiivne arve, milles toodud summa võib olla ligilähedane sellele, mis Nõo mehel oleks tulnud hüvitada ka teistsuguse, s.o. sirgjoonelise asjaajamise korral. Seda, kui suur oli kalkuleeritud tolle Opel Ascona remondi kulu, mis sai mõlgid külge Toomitsa Moskvitshilt, ja kui palju on remondi eest tegelikult tasutud, ekspert selgitada ei osanud. Soovitas küsida liikluskindlustuse fondist. Õnnetu Toomits on juba palju kordi tiirutanud pealinna ametiasutustes. Kahjuks tulutult. Mees hellitab veel lootust, et asjale annab õiglase käigu värske siseminister Märt Rask.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
PEETER REHEMA
Neljapäeval tabasid Tartu politseinikud perekonna, kelle kahest sõiduautost, garaazhist ja korterist tuli päevavalgele üle 3000 liitri salaviina. Kui kogu kärakas kokku valada, täidaks sellega väiksemat sorti piimaauto tsisterni.
Politsei peatas üleeile Hiinalinnas kontrolliks kaks sõiduautot. Esimeses, mustas VAZ 21099s istus 28-aastane Sergei, tumesinises Volkswagen Passatis aga tema sama vana abikaasa Irina. Kumbki neist pole Eesti kodanik.
Kõik Tartu avaturu alalised külastajad tunnevad seda paari kui odava viina ja suitsukraami müüjaid. Muidugi müüvad nad viinamarke, mille vedu Eestisse ei ole lubatud, sigarettidel puuduvad aga aktsiisimaksu tasumist tõendavad maksumärgid.
Nagu arvata, oli kena paar just minemas oma igapäevasele «tööle» Tartu keskturule. Autod vaadati läbi. Samaras ei olnud midagi silmahakkavat peale käsiraadiojaama, Passat aga ei petnud politseinike ootusi. Peale samasuguse raadiosaatja leiti autost rohkesti viina ja suitsu, kõik just sellised, nagu eespool kirjeldatud.
Majanduspolitseile oli juba teada garaazh Jaamamõisas, kust hangeldajad iga päev kaupa võtmas käisid, seepärast ei heidutanud neid abielupaari keeldumine öelda, kust nad oma sõitu sel päeval alustasid. Kriminaalmenetluse koodeksile tuginedes otsiti garaazh läbi.
Seal avanenud pilt oli mõjus. Lisaks kümnetele Rossia ja Magic Crystali viina kastidele oli seal nii klaas- kui plastmasspudelites Royali piiritust ja toidukompositsiooni «Troopilised viljad», mis tegelikult on samuti vaid õige kergelt aromatiseeritud kange piiritus. Sigarette oli kastide kaupa, erinevaid marke lugesid ametimehed kokku 14.
Toimingut juhtinud juurdleja pidas vajalikuks teha kiiresti läbiotsimine ka paarikese kodus Mõisavahe tänavas.
Alkoholi seal ei olnud, küll aga kõrgus ühes toas sigaretikastide virn. Loomulikult olid needki, alates Marlborost ja lõpetades Tallinnaga, kõik maksumärkideta.
Kokku võeti autost, garaazhist ja korterist ära 3037 liitrit mitmesugust alkoholi ja 24 605 pakki sigarette.
Kommentaariks esitasid majanduspolitsei komissar Halvar Mändsaar ja inspektor Eero Kosk kolmest punktist koosneva teate: 1996. aasta riigieelarves on planeeritud tulu tubakatoodete aktsiisist 290 miljonit Eesti krooni. Rootsi partner loobus osalusest aktsiaseltsis Eesti Tubakas, sest Eesti riik ei ole olnud suuteline salakaubandusele piiri panema. 20. detsembril müüs Tartu soliidne alkoholile spetsialiseeritud kauplus ainult 5 (!) pudelit viina.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVAR AOTÄHT
Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi meteoroloogiakeskus edastas eile hommikul tormihoiatuse. Nagu ütles sünoptik Merike Merilain, peaks täna keskpäeval tõusma tuul ja hakkama sadama lund - saabumas on võimas tsüklon.
Eile möllas tsüklon Iirimaa rannikul, kust liikus edasi üle Põhjamere ja Taanimaa, seejärel üle Läänemere ja Läti. «Eesti on tsükloni külmas osas ja saab kõik selle lumetuisu kaela,» märkis Merilain.
Tuisk ja suurem sadu peaks algama Eestimaal täna pärastlõunal, jõudes õhtupoolikul ka Tartumaale ja Kagu-Eestisse. «Karta on, et sajab vahetpidamata ning tuiskab kuni teisipäevani välja. Siis jääb tuul nõrgemaks, aga lund tuleb ikka veel edasi.»
Ilmajaama prognoosi kohaselt tõuseb kagutuule kiirus täna 10-15 meetrini sekundis. Homme, jõululaupäeval pöördub tuul kirdesse ja itta ning tugevneb, iilates 12-17, kohati kuni 22 meetrit sekundis. Esmaspäeval pöördub tuul loodesse ja puhub alguses sama tugevasti. Päeva poole hakkab tuul raugema ning teisipäevaks on ilm juba vaiksem.
Nagu Merike Merilain kinnitas, peaks temperatuur püsima kuni uue aastani miinustes (võibolla soojeneb õhk nullkraadini saartel). Eilsete prognooside järgi oli kõige külmem tänane öö, mil Ida-Eestisse prognoositi kohati kahekümnekraadist pakast. Täna päeval temperatuur tõuseb. Nii prognoositava tormi ajal kui järgmisel nädalal peaks temperatuur olema öösel -5 kuni -10 ja päeval -2 kuni -8 kraadi. Tartumaal ja Ida-Eestis võib ilm olla külmem.
Jõululaupäeva kõigi aegade madalaim temperatuur on olnud Tartus -29,2° (1967. aastal) ja kõige soojem +5° (1974). Tallinnas on 24. detsembril kõige külmem olnud -27,5° (1915) ja soojem +5,1° (1974). Kõige rohkem lund on sel päeval Tartus maha sadanud 1925. aastal - 19,2 millimeetrit -, ning Tallinnas 1977. aastal - 19 mm.
Aasta viimase päeva külmarekord Tartus pärineb 1978. aastast ja on -38,6 kraadi. See on ka kogu detsembrikuu kõigi aegade absoluutne miinimum. Kõige soojem on olnud 31. detsembril Tartus 1975. aastal, mil ilmajaam registreeris õhusoojuseks +8,4°. Tallinnas on vana-aastal langenud temperatuur -32,2 kraadini (samuti kogu detsembri kõigi aegade miinimum), soojarekord on +5,9° ja see mõõdeti nii 1936. kui ka 1978. aastal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Kaitsepolitseil on lõpule jõudmas Saaremaa omaaegse julgeolekuosakonna ülema Vassili Riisi (85) tegevuse uurimine. Riisi kahtlustatakse inimsusevastastes kuritegudes ja kuriteost isiklikus osavõtmises.
Tunnistuste vastuolulisuse, osa tunnistajate keeldumise või tahtmatuse tõttu tunnistusi anda on konkreetseks materjaliks, mille põhjal võidakse Riisile süüdistus esitada, vaid tema allkirjad 364 inimese arreteerimiskäsul. Praegu on need dokumendid ekspertiisis, süüdistus võidakse esitada alles pärast tulemuste selgumist. Seadus näeb inimsusevastaste kuritegude eest ette vabadusekaotust 8-15 aastani või surmanuhtluse. Riis end üheski kuriteos süüdi ei ole tunnistanud.
Vassili Riis liitus põrandaaluse töölisliikumisega 1925. aastal, hiljem kuulus Eesti Vabariigis keelustatud EKPsse. 1932-36 kandis ta riigivastase poliitilise tegevuse eest vanglakaristust. 1940. sai Riis ajalehe «Meie Maa» peatoimetajaks, oli EKP Saaremaa komitee ja maakonna TSN täitevkomitee liige. Aastatel 1940-1941 juhtis ta Saaremaa julgeolekuosakonda. Saksa okupatsiooni aastatel varjas Riis end kodusaarel. Nõukogude võimu taaskehtestamisel oli Riis «Saarte Hääle» vastutav toimetaja ja Saaremaa TSN TK esimees. 1952-1953 töötas Riis «Pärnu Kommunisti» toimetaja asetäitjana ja seejärel «Talurahvalehe» ja «Rahva Hääle» korrespondendina.
Vassili Riis on kirjutanud jutustusi ja memuaare eesti kommunistide põrandaalusest tegevusest ja võitlusest nõukogude võimu eest, mis on välja antud ka eraldi raamatute ja kogumikena. 1957. aastast on Riis pensionil. Oma kunagiste ohvrite eest varjumiseks on ta vahetanud korterit, kuid elab tänaseni Pärnus. Temaga vestelnud inimese sõnul on Riisi tervislik seisund praegu väga halb ja ta on tütre hooldada.
Informatsioon tema tegevuse kohta sõjaeelsetel aastatel ei ole ühetähenduslik. Kõrvuti väga ränkade süüdistustega on ka andmeid, mis viitavad sellele, et Riis on hoiatanud inimesi neid ootavate repressioonide eest ja sellega päästnud nende elu.
Erinevalt on tõlgendatud ka Vassili Riisi tegevust Saksa okupatsiooni ajal.
Vassili Riis ise peab enda karistamist poliitiliseks kättemaksuks, vahendab BNS.
«Leian, et see on vanadele ättidele nagu mina poliitiline kättetasumine,» ütles Riis usutluses «Sõnumilehele».
Riis nentis, et esitatud süüdistuste vastu ei saa ta ennast kaitsta. «See oleks mõttetu,» sõnas ta. Riis rääkis, et kohtu alla anda võiks teda ainult küüditamiste eest.
Vassili Riis tunnistas, et paljutki tol ajal juhtunust ta enam ei mäleta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
PEETER REHEMA
Detsembri alguses said aga Tartu teedevalitsuse ametimehed teada, et nende detsembrikuu teedehoolduse summasid on vähendatud 36,8% ehk 584000 krooni võrra.
Asi on selles, et aasta lõpul tasus ministeerium 6,9 miljoni kroonise võla, mis oli jäänud Pärnu vana silla remondist. Et mujalt raha võtta polnud, ka riigi reservfondist mitte, jagati summa teedevalitsuste vahel vennalikult ära.
Praegu on sellise võlajagamise tulemuseks olukord, et kui tuisud tõesti peaksid tulema, suudaks Tartu teedevalitsus tagada sõidetavuse vaid põhilistel teedel: Tallinn-Tartu-Võru ja Jõhvi-Tartu-Valga. Kõikjal mujal jäävad sahad ja soolapuisturid seisma, sest raha pole isegi kütuse eest maksmiseks. Kõik, kes jõuluks või aastavahetuseks kaugemaid sõite on kavandanud, peaksid sellega arvestama. Võimalus, et sunnitud maalviibimine üsna pikaks võib minna, on täiesti olemas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Kaitseliidu ülem Johannes Kert lükkas eile avalikult ümber tema pihta viimastel nädalatel esitatud süüdistused.
Johannes Kert kinnitas, et pole kunagi olnud ühegi võõrriigi luureorgani kaastöötaja või teadlikult mõne võõrluure teenistuses.
«Ma ei ole ka olnud kunagi huvitatud Vello Küti vanglast põgenemisest, sest mina algatasin Vello Küti tegevuse kohta Kaitseliidus juurdluse ja selle alusel palusin kaitsepolitseid algatada kriminaalasi,» ütles Kert.
Samuti kinnitas Kaitseliidu ülem, et pole kunagi olnud seotud relvaäriga.
Nimetatud süüdistusi on Kaitseliidu ülema Johannes Kerdi aadressil esitatud pärast tema kandidatuuri väljapakkumist kaitseväe juhataja kohale president Lennart Meri poolt 3. detsembril.
Lõppevat aastat üldisemalt kommenteerides märkis Kert positiivsena väljaõppesüsteemi käivitamist, liikmeskonna suurenemist ning sealhulgas haritlaste huvi kasvu Kaitseliidu vastu, Kaitseliidu peastaabi hoone tagasisaamist ning varustusprobleemide leevenemist. Kert tõdes, et Kaitseliit peab veel pingutama kaitseliitlastega seotud vahejuhtumite vältimise nimel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Tartu linnavolikogu kinnitas linna kirdeosa üldplaneeringu, mis puudutab endist sõjaväelinnaosa ehk Hiinalinna, selle kõrvale jäävat vaba maad ja Raadi lennuvälja.
Viiskümmend aastat otsustas selle territooriumi üle võõrvõim. Linna kirdeosa planeering peab selle unarusse jäetud kandi Tartuga liitma. Neljapäeval linnavolikogus kehtestatud üldplaneering saab aluseks detailplaneeringu lähteülesannetele.
Praeguse kava kohaselt tahetakse garnisoni kõlblikud hooned ehitada ümber peamiselt elamuteks. Kuulsad barakkelamud edaspidi lammutatakse ning samasse piirkonda kuni puukoolini rajatakse eramud. Linnaplaneerimise osakonna juhataja Udo Viilukase arvates peaks see olema soovitud elukoht, kuna asub kesklinnale suhteliselt lähedal.
Üldplaneeringuga on ette nähtud võimalused ehitada uus koolimaja, kauplusi ja teenindusasutusi, rajada tootmis- ja laomajanduspiirkonnad ning puhkealad - näiteks Raadi kruusakarjäär tahetakse kujundada talvespordikeskuseks.
Tartu arengukava näeb ette Raadi lennuvälja väljaarendamise ja samast eeldusest lähtus ka kehtestatud üldplaneering. AS Eesti Projekti akustikabüroolt telliti mürauuring. Selle kohaselt tuleks lennuvälja kasutuselevõtu korral keelata idanaabrite lennukite TU-154, IL-62 ja AN-22 kui kõige mürarikkamate lennud.
Üldplaneeringus on määratud ka mitmed keskkonnakaitselised kitsendused, et kaitsta linna jootvat Meltsiveski veehaaret, puurkaeve, haljastust jms.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KLAAS
Eile kirjutasid Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste ja Hiiu maavanem Tiit Laja alla Tartu Ülikooli ja Hiiu maakonna koostöölepingule. Leping on sõlmitud ülikooli ja Hiiu maavalitsuse sidemete arendamiseks. Lepingu raames luuakse Tartu Ülikooli esindus Hiiu maakonnas.
Hiiu maavanem Tiit Laja märkis koostöö esimeste projektidena täienduskoolituse ja informaatika alal tehtavat. Laja sõnul olla nendel aladel olemas juba konkreetne arusaam, mida teha ja kuidas.
Peeter Tulviste sõnul aitavad koostöölepingud maakondadega täita Tartu Ülikoolil üle-eestilise ülikooli rolli. Lepingust tulenevalt hakkab Hiiu maakonnas tööle Tartu Ülikooli esindaja, keda finantseerivad võrdsetel alustel Hiiu maavalitsus ja ülikool. Esindaja ülesandeks on esindada ülikooli maakonnas ja maakonda ülikoolis.
Tulviste sõnul loodab ülikool tänu koostöölepingule saada Hiiumaalt häid tudengeid ning praktikabaase, millest arvestades Hiiumaa loodust on eriliselt huvitatud bioloogia-geograafia teaduskond.
Hiiu maavanema Tiit Laja sõnul on Tartu ülikooliga sõlmitud leping Hiiumaale esimene koostööleping kõrgkoolidega. Tartu Ülikool on selle sarnased koostöölepingud sõlminud varem Valga, Järva ja Saare maakonnaga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MADE LAAS
Tartu Ülikooli võib pärast kaadriprobleemi lahendamist tulla prantsuse filoloogia õppetool. Praegu otsib ülikool prantsuse keele loengute tarvis õpperuume.
Prantsuse filoloogia õppetooli loomine on päevakorral, kinnitas TÜ prantsuse keele lektor Eva Toulouze. «See eeldab muidugi ülikoolilt rahalist pingutust, aga ka seda, et leitaks õppetooli juhtimiseks sobiv inimene.»
Toulouzei sõnul on nõukogudeaegse pärandina Eestis kummitamas prantsuse keele õpetajate ja õppejõudude, eelkõige teaduskraadiga inimeste nappus.
Teiseks probleemiks on ruumikitsikus. Praegu peetakse loenguid läbikäidavas ruumis, mis Toulouzei sõnul häirib tööd ega lase auditooriumi paigutada hinnalist tehnikat.
TÜ prorektor Toivo Maimets kinnitas, et prantsuse keele loengute jaoks otsitakse ruume, ilmselt pakutakse need mõnesse ülikoolile tagastatud või kingitud majja.
Toulouze loodab, et Prantsuse suursaatkond, mis seni on toetanud stipendiumide, koopia- ja videomasina, raamatute ja muuga, aitab ka tulevasi ruume remontida. «Ruumide sisustamiseks on Prantsuse välisministeerium mitukümmend tuhat krooni juba kindlalt lubanud,» lisas ta.
Eva Toulouze nentis, et just kaadri- ja ruumipuuduse pärast pole saadud vastu võtta ka rohkem prantsuse filoloogia tudengeid. Vähene prantsuse keele oskus võib aga Eestis lähitulevikus peavalu tekitada.
Toulouze ei muretse vaid eriala patriotismist. Tema ütlusel otsitakse praegu Soomes ja Rootsis neid 30-50 inimest, kes võiksid töötada Euroopa Ühenduse institutsioonides. «Soome ja Rootsi on hädas selliste inimeste leidmisega, kes valdaksid piisavalt prantsuse keelt. Seal on aga põhiliseks töökeeleks prantsuse keel. Kui Eesti on viie aasta pärast sama probleemi ees, on meie olukord palju hullem. Arvestades aga seda, et Euroopa parlamendis on algaja palk 70 000 krooni kuus, siis kandidaate sinna kindlasti jagub.»
Praegu õpib Tartu Ülikoolis 31 prantsuse filoloogia tudengit. Järgmisel aastal võetakse sellele erialale 12 inimest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
STEPAN KARJA
Neljapäeva õhtul tähistas Põlvamaal Värska vald kuulsa lauluema Anne Vabarna sünniaastapäeva ning kuulutas välja Anne Vabarna nimelise preemia laureaadid. Kultuurimajas korraldatud aktusel nimetati preemia saajateks setu eeposeks arvatud «Peko raamatu» toimetajad Tartu Ülikooli rahvaluuleõppejõud Paul Hagu ja Helsingi Ülikooli keeleteadlane professor Seppo Suhonen ning setu muuseumi rajajad Tiiu Kunst, Laine Lõvi ja Väino Alamäe.
Värska vallal asutatud Anne Vabarna nimeline preemia on mõeldud tunnustusena setu omakultuuri arendamise ja jäädvustamise eest. Kord aastas määratakse preemia nii kohalikule kui ka väljaspool Kagu-Eestit tegutsevale isikule või kollektiivile. Paiksetest kultuuri arendajatest said preemia muuseumi asutamise idee autor Tiiu Kunst, kultuurimaja juhataja, mullune Jakob Hurda nimelise preemia laureaat Laine Lõvi ning muuseumi direktor Väino Alamäe. Mujal tegutsevate setu kultuuri edendajate tulemustest pidas valla toimkond kõige kaalukamaks setu rahvuseepose väljaandmise, mille eestvõtjateks on olnud Paul Hagu ja Seppo Suhonen.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995