Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ALLAN ALAKÜLA
Aega maha võttes võime sel aastalõpul üle pika aja tunda, kui palju või kui vähe on ühel rahval õnneks vaja. Ja et see õnn on siiski võimalik ka meie maal.
Lüganuse kirikuõpetaja Ida-Virumaal nentis oma jõulujutluses, et enam ei kirjuta head inimesed igaks juhuks üles kirikuliste nimesid, valitsus on meil enda oma, mehed on jõuluks kodus, praad on kõigil laual ja lõpuks tuli jõuluks ka lumi maha. Need on kõi k asjad, mille olemasolu osatakse meil hinnata, sest nende puudumist on piisavalt kaua kogetud.
Paljud rahvad võivad neist asjust endiselt vaid unistada. Enamikule Euroopale pole see siiski enam ammu mingi probleem. Seal on teised mured ja just nende muredest olemegi ju rohkem või vähem salamisi juba aastakümneid unistanud.
Kaasaegsete õhtumaade inimeste probleemid on korruptsioon, vaba konkurents, rahvussuhted, rassism, keskkond ja omavalitsus. Jätkuvalt ebastabiilse Venemaa naabruses elades hakkavad sellegipoolest ka meie mured üha rohkem sarnanema Lääne inimeste omadele.
Kuigi sugugi kõiki meie elu olulisi sõlmküsimusi ei otsustata Eestis ja ehkki väga suurt osa neist ei otsusta rahvas ega tema valitud esindajad ega ka mitte nende ametisse seatud valitsus, oleme praegu ikkagi omal maal peremehed rohkem kui möödunud aastak ümnete jooksul.
Rääkigem erakondlikust lehmakauplemisest ja tundkem rõõmu, et need on meie eneste parteikesed, kes oma heaolu eest kemplevad. Kõnelgem meie eneste soost pärit ja end kapitalistiks pidavatest ärimeestest ja mõelgem, et paljud neist annavad tööd siinsetele inimestele. Kaugel kodurahust oleme ometi arenenud sinna, kuhu veel viie aasta eest lootsid jõuda vähesed.
Eesti rahval on läinud hästi ja kes ütleb, et me pole oma õnne väärt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
MARKO MIHKELSON
Rohkem kui nädal pärast Venemaa parlamendivalimisi selgunud lõplikud tulemused ei üllata enam kedagi. Õigupoolest on valimised ammu unustatud, nagu neid poleks olnudki. Poliitikute tähelepanu on suunatud uude, presidendivalimiste aastasse.
Ometi jääb parlamendi alamkoja äsjavalitud koosseis ametisse neljaks aastaks ning seepärast on seal praegu moodustuvat jõudude vahekorda vaja silmas pidada kõigil, kaasa arvatud ka uuel presidendil.
Vaatlejad seekord palju ei eksinud. Kommunistid korjasid tõepoolest suure saagi ning sõltumatute kandidaatide meelsus otsustab, kas nad saavad parlamendis absoluutse enamuse või mitte.
Venemaa Kommunistlik Partei sai üksi 158 saadikukohta 450st. Kui nendega liituvad Venemaa Agraarpartei, liikumise Võim Rahvale ja Töölis-Venemaa kolmkümmend parlamenti pääsenud saadikut, jääb 226 vajalikust häälest puudu üksnes 38.
226 häält annaks aga alamkojas absoluutse enamuse ning lubaks seadusi sõltumatult teiste fraktsioonide arvamusest läbi suruda. Eks praegu käi kõva võitlus nende 77 sõltumatu kandidaadi häälte pärast. Alles pärast Riigiduuma kokkutulekut ning esimesi hääle tusi selgub, kui edukad kommunistid ikkagi lõppkokkuvõttes olid.
Hoolimata sellest on kommunistide valimisvõit paljukõnelev. Kui uskuda Venemaa keskvalimiskomisjoni avaldatud ametlikke andmeid parteide ja valimisühenduste valimiskulutustest, siis kommunistid raiskasid oma ülekaaluka võidu sepistamiseks kõige vähem raha .
Gennadi Zjuganovi juhitud kommunistid olid oma edus sedavõrd kindlad, et kulutasid kampaaniaks tervelt kümme korda vähem kui peaminister Viktor Tshernomõrdini Meie Kodu On Venemaa ja Vladimir Zirinovski Venemaa Liberaaldemokraalik Partei.
Võrreldes parlamendi eelmise koosseisuga said kommunistid kolm korda suurema esindatuse. Saadikumandaate võitis tublisti juurde ka ainus edukas demokraatlik partei Jabloko. Zirinovski juhitud erakond säilitas arvukuselt enam-vähem sama koosseisu.
Suurimad põrujad seekordsetel valimistel olid Jegor Gaidari juhitud Venemaa Demokraatlik Valik, mida veel 1993. aastal peeti võimuparteiks, ning liikumine Venemaa Naised. Kummagi poliitilise jõu esindatus Riigiduumas vähenes seitse korda. Jegor Gaidar, ke s kandideeris üksnes partei föderaalnimekirjas, jäi parlamendist üleüldse välja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Impressum
Webmaster, lehekülje algusesse
Copyright © Postimees 1995