Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MÄRT LÄÄNEMETS
Kas tuleviku ühinenud Euroopa on rahvaste Euroopa või hoopis rahvaste ja kultuuride suur sulatustiigel, kus mõisted «rahvus» ja «rahvuslik» on määratud hääbuma? See küsimus on oluline eeskätt väikerahvastele, nii neile, kes juba elavad Euroopa Liidus, kui ka neile, kes lootuse ja hirmuga sinnapoole teel on. Ka Eestis on see probleem aktuaalne ning arutlused teemal «Euroopa Liit: pro ja contra» on õieti alles hoogu saamas. Seda, et Euroopa Liit ei ole sugugi ainult üheselt võetav ja ühinenud Euroopa palgejooned pole veel kaugeltki välja kujunenud ning võimalusi ja teid on rohkem kui üks, näitas Ka üle-eelmisel pühapäeval Tartus Paneuroopa Eesti Ühenduse korraldamisel peetud seminar «Ühinenud Euroopa ning rahvuslikud kultuurid ja väärtused».
Paneuroopa liikumine, mille rajas enam kui 70 aastat tagasi Richard Coudenhove-Kalergi, on vanimaid ühinenud Euroopa ideed propageerivaid organisatsioone. Ka tänane Euroopa Liit on sündinud paneuroopa ideede mõjul ning koguni sümboolika on paneuroopalt laenatud. Kuid mitmeski olulises punktis erineb Paneuroopa Ühendus (PÜ), kus valitsevad kristlikud ja rahvuslik-konservatiivsed põhimõtted, valdavalt liberaalsetele ja sotsiaaldemokraatlikele jõududele baseeruvast Euroopa Liidust. Seda ka Euroopa Liidu laienemise küsimuses. «Paneuroopa Rahvusvahelise Ühenduse põhiprintsiipides 1995», mis võeti vastu 10. detsembril Strasbourgis PÜ Peaassambleel, on fikseeritud Paneuroopa Ühenduse seisukohad tuleviku Euroopa kohta. Mõned olulisemad. Euroopa peab ühinema vabalt ja õiguslikel alustel; pärast kommunistliku võõrvõimu kadumist Euroopast ei saa PÜ leppida status quoga; PÜ pooldab rahvaste enesemääramisõigust ning rahvaste õigust kultuurilisele, majanduslikule ja poliitilisele arengule, samuti perekonna ja muude loomulike institutsioonide tugevdamist; PÜ peab kristlust Euroopa hingeks, toonitab aga ka judaismi ja islami panust meie vaimukultuuri ning on veendumusel, et kultuurilised ja ajaloolised eripärad ning rahvaste ja keelte erinevused on Euroopa rikkuse üks osa; PÜ eesmärgiks on kõigi Euroopa rahvaste ühinemine tugevaks Euroopaks, ta on seisukohal, et Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad tuleb kiiresti vastu võtta Euroopa Liitu. Venemaad peab PÜ aga poliitiliselt väljaspool Euroopat seisvaks ning kutsub üles temaga, samuti Türgi ja Vahemere maadega sõbralikke suhteid hoidma.
Seminar algaski põhiprintsiipide tutvustamisega, mida tegi Paneuroopa Eesti Ühenduse president Linnart Mäll. Seminari esimese teemaploki, «Väikerahva mõiste», avas TÜ sotsioloogiaõppejõud Henn Käärik. Ettekandes ja sõnavõttudes jäi kõlama mõte, et väikerahva määratlemise puhul ei ole alati kõige tähtsam lähtuda rahvaarvust, vaid arvesse peab võtma ka kvalitatiivseid näitajaid: rahva eneseteadvust, ajalugu, kultuuri, üldist geopoliitilist tausta jne. Leiti ka, et enamasti suudab väikeriik oma kodanike vajaduste ja õiguste eest paremini seista kui suur riik, kel läheb tohutu energia ja tohutud vahendid riigi enda säilitamiseks ja kooshoidmiseks.
Seminari teine plokk kandis pealkirja «Väikerahva kultuur ja väärtused». Siin tegi põhiettekande kirjanik Aivo Lõhmus, kes leidis, et väikerahva kultuur on väärtus eelkõige selle rahva enda jaoks. Nn. maailmakultuuri seisukohalt väikerahva kultuuril väärtus puudub, väikerahvas on peamiselt selle tarbija. Kuna kultuuriline identiteet on väikerahva iseolemise aluseks, peaksid väikeriikide valitsused tegelema eeskätt oma kultuuri eest hoolitsemisega, sest ilma selleta rahvas kaob. Ka suured riigid ja rahvusvahelised ühendused peaksid väikerahvaid toetama, mitte alla suruma ega assimileerima.
Kolmanda ploki, «Väikerahvad ja ühinenud Euroopa», juhatas sisse Linnart Mäll, kes Paneuroopa Ühenduse põhimõtetest lähtudes leidis, et tuleviku Euroopa Liit peaks samuti rohkem tähelepani pöörama kultuurile kui majandusele. Igal rahval peaks ka Euroopa Liidu liikmena jääma õigus oma elu ise määrata, Euroopa Liit ei tohiks teha oma liikmetele mitte niivõrd ettekirjutusi, kuivõrd seisma hea selle eest, et iga rahvas saaks oma õigusi maksimaalselt realiseerida, ja vajaduse korral selleks ka vahendeid ümber jagama.
Seminaril arutatu näitas taas kord, et Euroopa Liidu probleemistikule võib läheneda mitmeti. Tarvis on püüda selle poole, et EL muutuks praegu peamiselt suurte ja rikaste riikide majandushuve esindavast organisatsioonist kõigi Euroopa rahvaste huvide eest seisvaks organisatsiooniks. Paneuroopa Ühendus on teinud ja teeb selle heaks väga palju, muu hulgas ka oma saadikute kaudu Euroopa Parlamendis, kus Paneuroopa Ühenduse ideede mõjud näivad kasvavat, nii et võib juba isegi rääkida teatud vastuolust Strasbourgi ja Brüsseli vahel. Euroopa Liiduga ühinemist silmas pidades saame aga ka ise kindlasti palju rohkem ära teha selle kujundamiseks. Paneuroopa Eesti Ühendus näitab selleks eeskuju. Pühapäeval võttis PÜ üldkogu vastu resolutsiooni väikerahvaste kohta, mis saadetakse edasi Paneuroopa Rahvusvahelisele Ühendusele ja kõigile rahvuslikele organisatsioonidele ettepanekuga seda arutada ja esitada eelnõuna Europarlamendile.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995