Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
STEPAN KARJA
Tartu firma Pindi Kinnisvara arendus- ja haldusgrupi juht Tarmo Zernat kirjutab 4. jaanuari «Postimehes»: varem munitsipaalhalduses olnud majad on amortiseerunud ja nende tehnilise seisundi parandamiseks tuleb vastasutatud korteriühistutel leida raha, kuid see osutub keeruliseks, sest pangale ei sobi laenukliendiks ei korteriühistu ega ühistu üksikliikmed. Lahendus seisneks selles, et tulevikus võiksid «ühistu rahastamisküsimusi lahendada aidata kinnisvara haldamisega tegelevad (kinnisvara)firmad, mis siis omavahenditest või laenukapitali abil ja ise laenu tagades suudavad enese hallatavates elamutes läbi viia ka ulatuslikumaid projekte».
Pikk ja keeruline lause peaks tähendama, et kinnisvarafirmad on huvitatud korteriühistute elamute haldamisest ja hooldamisest. Et kirjutises pole nimetatud, kui palju on Tartus korteriühistutele katust pakkuvaid firmasid, ega ole juttu haldus- ja hoolduskulude arvestamise tingimustest, tekkis huvi uurida, kas linnas ikka leidub veel teisigi kinnisvarafirmasid, kes sooviksid vaeseid korteriühistuid aidata. Alver Aria vastas: ei ole huvitatud. Eravara ja Tõnisson võtaksid enda hoolde omanikule tagastatud elamuid, kuid kooperatiivelamute ja suurte, mitmekorruseliste elamute korteriühistutest ei ole nad huvitatud.
Riigi omandusse kuulunud ja erastamisest välja jäänud elamute (endised ehitustrustile, mööblikombinaadeile, Tartu Majale jt. ettevõtetele kuulunud elamud) haldaja, RAK Elumaja struktuuri kuuluva Remonte tegevdirektor Kalju Jürgenson selgitas, et põhimõtteliselt oleks neil võimalik mõned majad hooldada võtta, kuid praegu olevat peamine õhutada elanikke üldse ühistuid asutama. Kui ühistu tegutseb, on juhatusel vaba voli otsustada, kas nad annavad end Remonte või mõne teise firma hoolde või proovivad omaenda nõu ja jõuga toime tulla. Et Remontel oleks pikemalt eluiga, peab firma juhtkond lepingutingimuste väljatöötamisel arvestama teiste «katuse» ja muude teenuste tariifide ja hindadega. Tegevdirektori sõnutsi tehakse arvestusi ja uuritakse teiste firmade pakkumisi. Tarmo Zernat selgitas, et firmal on juba soetatud oma elamufond - Tallinnas üle 100 korteri, Tartus üle 50, Pärnus natuke vähem - , millest lõviosa asub majades, kus suur osa kortereist on erastatud ja seega luuakse lähiajal korteriühistud. Kuni ühistu asutamiseni haldavad neidki kortereid elamujaoskonnad. Siiani ei ole veel ühtki suure maja ühistut oma halduse alla võetud, kuid käivat eeltööd ja täpsustatakse lepingutingimusi.
Küsimusele, mis põhjusel peaks mõni korteriühistu eelistama Pindi Kinnisvara elamujaoskonnale või teistele kinnisvarafirmadele, vastas Zernat: «Elamujaoskonnad varem ehk hiljem reorganiseeritakse ja praegu pole teada, kas uue firmaga on võimalik sõlmida pikemaajalist lepingut või mitte. Teiseks on oluline, et meiega saab kaubelda ja on võimalik kõigis üksikasjades kokku leppida. Meie arvestame väga täpselt remondivajaduse, tööde ja materjalide hinnad, lähtume igal juhul ühistu juhatuse soovidest ja nii edasi. Näiteks võime kokku leppida tööde järelevalve ja garantii tingimuste üksikasjades.»
Öeldu kõrval peab Pindi firma juhtkond siiski kõige tähtsamaks rahastamist. Sest praeguse seisu järgi ei saa remondilaenu välja ajada ei ühistu juhatus, elamujaoskond ega linnavalitsuse linnavaraosakond. Aga Pindil on vara ja kapitali, võib võtta muu tegevusega teenitud raha ja võib laenata pankadest. Tugev firma on Zernati sõnul igale pangale meelepärane klient. Küsimusele, kas sel kombel, kui laenuraha omakorda edasi laenatakse, ei kujune intress liialt soolaseks, vastas Zernat, et vähemalt esialgu pole seda karta, sest Pindi Kinnisvara juhtkond on huvitatud tegevuse laiendamisest - soovib lepingupartneriteks korteriühistuid ja ostab juurde elamuid ja üksikkortereid - ja korraldab ise laenuraha kasutamist. Zernati arvates on kõigis suuremates linnades tekkinud remondifirmade vahel konkurents ning on võimalik leida meeskond, kes teeb head tööd mõistliku hinnaga. Seega ei ole põhjust karta ootamatuid kulutusi ja ühistud ei pea kuigi palju rohkem maksma kui on keskmine pangaintress. Tingimused täpsustatakse läbirääkimiste käigus. Linnavalitsuse linnavaraosakonna pearaamatupidaja Ester Pendarova kinnitas eespool öeldut: elamujaoskonnad ei taotle remondiraha ühestki valitsuse fondist ega looda pankadelt laenuraha, mida oleks korteriühistutel võimalik kasutada elamute korrastamiseks. Pealegi teeb linnavalitsus plaane reorganiseerida elamujaoskonnad 1. juuliks. Praegu ei tea keegi, missugune on asemele tekkivate üksuste omandivorm ja missuguseid ülesandeid nad hakkavad täitma. Kuid Pendarova sõnul on mõned korteriühistud end elamujaoskondadele pakkunud ja nendega on ka kokkuleppele jõutud. Tema arvates on see otstarbekas, sest ühistu juhatuses enamasti ei ole inimest, kes oskaks koostada remondi- ja hooldustööde eelarvet ning hinnata tehtud tööde kvaliteeti ja maksumust.
Igaks juhuks kõne panka - kas tõesti ei anta laenu korteri- või elamuühistule (-kooperatiivile)? ERA-panga analüütik Aivar Roogsoo jutust selgus, et Zernati kirjutatu peab paika: pank tõepoolest ei soovi kliendiks ühistut, millel pole tegelikku vara, ega korteriomanike gruppi, kellega suhtlemine kujuneks üpris keeruliseks ja pandiks antud korterite mahamüümine tõotab pikka ja vaevarohket kohtuskäimist. Endist elamukooperatiivi pole ammugi võimalik kliendiks võtta, sest omandisuhe on määratlemata seisundis.
Kuid siiski... käivad jutud mingisugusest eluasemelaenust. Kes saab ja kust seda nõutada? Eesti Eluasemefondi nõunik Anu Keller selgitas, et möödunud aastal oli riigi eelarves planeeritud 50 miljonit krooni laenuraha noortele peredele eluaseme soetamiseks. Kelleri sõnul peaks see summa sel aastal tulema 30 miljonit krooni, kuid valitsuse otsust veel pole. Peagi tekkivat aga ka korteriühistutel võimalus võtta pikaajalist laenu elamute remondiks ja restaureerimiseks. Valitsus taotleb selleks otstarbeks Maailmapangalt laenu 15 miljonit USA dollarit. Selline summa on ka lubatud, kuid alles aasta lõpul. Eesti on huvitatud, et laenuraha jõuaks kohale enne sügist.
Anu Kelleri arvates võib tagasimaksu aeg olla 10-15 aastat ja intress 12-14%. Eluasemefond peab välja töötama laenutingimused. Noortele eluaseme soetamiseks mõeldud laenu saavad edukad ja tagatisvaraga kindlustatud pered. Tõenäoliselt tuleb ka korteriühistutel tõestada oma maksujõulisus. Nii et kui maja vilets ja vaeseid palju, tuleb remont jätta edaspidisele ajale. Selline asjade seis ei ahvatle ilmselt ka Pindi Kinnisvara juhte.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Viljandi Rotary klubi ja linnavalitsus kavatsevad aastakümneid kasutult seisnud 1911. aastal ehitatud veetorni, mis kuulub Viljandi siluetti koos maakiriku- ja raekojatorniga, avada külastajatele kohviku-vaatetornina.
Viljandi linna arhitektuuriameti juhataja, Viljandi Rotary klubi president Kalle Kadalipp ütles «Postimehele», et klubi toetusel ja linnarahva kaasabil võiks ehitustööd alata juba sel suvel. Torni puitkonstruktsiooni seisukord on viimase poole aastaga oluliselt halvenenud, märkis Kadalipp vajadusest taastada vaatamisväärsus võimalikult kiiresti.
Praegu täpsustatava rekonstrueerimisprojekti järgi hakkab 30 meetri kõrgusesse vaatetorni pääsema nii keerdtreppi pidi kui ka liftiga. Veetorni laiemas üla-osas mahub kolmele korrusele kohvik, baar ja vaatekorrus. Selleks tuleb tornist välja tõsta kaheksa meetri kõrgune ja viie-meetrise läbimõõduga veepaak.
Esialgsete arvestuste järgi kulub torni taastamiseks 2-2,5 miljonit krooni. Lisaks linna eelarvest taotletavale 200 000 kroonile loodavad torni taaselustajad leida toetajaid viljandlaste hulgast üle maailma. Ehituskava ja tulevikuplaane sponsoritele tutvustav buklett peaks ideejuht Kadalipu sõnul valmima veebruaris. Taastamist rahastanute nimed kavatsetakse jäädvustada plaatidel torni siseseintel.
Viljandi Veevärgi juhataja Harri Rooberti sõnul oli Viljandi 1911. aastal üks esimesi Eesti linnu, mis sai oma veevärgi. 1962. aastal võeti Viljandis kasutusele uus ja kõrgem veetorn ning vana jäi tühjalt seisma.
90ndate aastate algul äratas veetorni potentsiaal ideid kirjanik Vello Lattikus ja äritegelases Matti Loogas, kuid nende kõhklused projekti tasuvuses tekkisid pärast tornis nähtud troostitut pilti, nentis Looga.
Kolm aastat tagasi rentis veetorni Viljandi Alexela, et avada see turistidele vaatetornina. Ettevõte tellis rekonstrueerimisprojekti AIK Projektilt Tõnu Lipandilt, kuid 1995. aasta sügisel loobus Viljandi Alexela veetorni ideest ja katkestas lepingu koostööpartnerite äraütlemise tõttu, ütles Viljandi Alexela juht Tiit Maisa.
Tõnu Lipandi projekti on täiendanud ja muutnud arhitekt Raivo Mändmaa, uue variandi kohaselt hakkab lift käima torni keskelt ja ülemises osas jätkub keerdtrepp ka korruste osas, tutvustas paberile joonistatud veetorni taastamise kava Kadalipp.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
14.-21. detsembril viis sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll riigikantselei tellimusel läbi avaliku arvamuse uuringu Eesti ühiskonnast 1995. aasta detsembris.
86% vastanutest tahab, et rahvas valiks ise presidendi, nii Reformierakonda kui ka Eesti Maarahva Erakonda eelistaks valimistel 16%.
Proportsionaalse juhuvalimi meetodil valitud 1019 vastajat vanuses 15-74 aastat vastas küsimustele oma valimiseelistuste, riigi institutsioonide usalduse, surmanuhtluse vajalikkuse ja vangide ülalpidamiskulude kohta. Samuti küsiti hinnanguid Eesti ja oma pere üldisele majanduslikule olukorrale ning suhtumist maareformi seaduse kavandamisel olevaisse muudatustesse.
Andrus Saar tutvustas eile uuringu tulemusi. Selgus, et 86% vastanuist (83% eestlastest ja 91% mitte-eestlastest) peab vajalikuks, et rahvas valiks presidendi otse, Riigikogu peaks valima Eesti presidendi 11% vastanute (vastavalt 14% ja 5%) arvates.
Valimiseelistused erakonniti on Andrus Saare sõnul selgemini eristunud. Mitte-eestlaste hulgas on valmisõiguslike toetus Vene Erakonnale Eestis novembriga võrreldes kahekordistunud, kusjuures üheks mõjutajaks konkreetse valiku tegemisel võisid olla Vene Riigiduuma valimised küsitluse ajal.
Eestlaste toetus nii Reformierakonnale kui ka Maarahva Erakonnale oli detsembris 16%, maarahvaerakonnal oli see sama suur kui novembris, Reformierakonnale oli toetus valitsusse asumise järgsel kuul 2% jagu vähenenud. Mitte-eestlaste suurim toetus vene erakonna järel oli maarahva erakonnale (14%), kümnendik mitte-eestlastest vastanuist ei teadnud, keda eelistada.
Riigi institutsioonidest usaldatakse kõige rohkem presidenti, talle järgnevad ajakirjandus, Eesti Pank, omavalitsused, valitsus, kaitsepolitsei, kohtud ja Riigikogu. Ka on detsembris suurenenud usaldus politsei ja erastamisagentuuri vastu, mis on olnud pidevalt kõige väiksem. Lennart Merit usaldab 65%, ajakirjandust 62% ja Eesti Panka 56%, peaminister Tiit Vähile on usaldava hinnangu andnud 46% vastanuist.
Surmanuhtluse kaotamise poolt oli 21% ja vastu 72% uuringule vastanuist, kusjuures vastanuist 16% oli ise kuriteos kannatada saanud. Kuritegevuse ohvrid on pigem noored, jõukamad ja kõrgema haridusega inimesed, teatas Andrus Saar. Vangide ülalpidamiskulud on 38% arvates liiga suured (50% eestlaste ja 16% mitte-eestlaste arvates), vangide ülalpidamiskulud on liiga väikesed 15% vastanute arvates.
Eesti inimeste kindlusetunne on vähenenud, kuid perede majanduslik olukord on muutunud veidi paremaks, mitte jäänud samaks nagu varasematel kuudel. Ka tuleviku prognoos on, et perede majanduslik olukord muutub pigem paremaks kui halvemaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Valitsus kandis 1995. aasta riigieelarves Eesti Muusikaakadeemia ehituseks mõeldud 4,1 miljonit krooni EMA pangakontole 29. detsembril. Akadeemia uue hoone ehituseks tehtud annetustest on Neeme Järvi sihtkapitali kontole laekunud 161 628 krooni ja 28 senti. Ehitustegevus EMA krundil Tallinna kesklinnas jätkub ja järgmine kontsert raha kogumiseks on 12. jaanuaril Rottermanni soolalaos.
Mare Põldmäe Eesti Muusikaakadeemia kontserdibüroost ütles «Postimehele», et aasta viimase tööpäeva lõppedes sai muusikaakadeemia oma pangakontole ka eelmise aasta riigieelarves ette nähtud raha. Tänavuseks eraldatud summa 14 miljonit krooni on sama palju kui eelmistel aastatel kokku. Uus maja läheb maksma ligi 100 miljonit krooni. Riigikogu menetluses on seaduseelnõu võlakirjade emiteerimisest suurte kultuuriobjektide, sh. muusikaakadeemia ehitamiseks.
Rottermanni kvartali soolalaos on 12. jaanuaril Eesti Rahvusmeeskoori, Margarita Voitese, Mati Palmi ja Nadia Kuremi kontsert, Jüri Aarma viib läbi oksjoni. «Meil on olemas Eri Klasi valge ja uhke taktikepp, Neeme Järvi plaadid maestro allkirjaga, RAM ja Eesti Poistekoor panevad omalt poolt üht-teist oksjonile,» rääkis Mare Põldmäe. Ilmselt annetavad solistidki midagi oksjonile, mille tulu läheb Neeme Järvi sihtkapitali kontole.
Kontsertoksjonil on ka loterii, kus osalevad kõik 500-kroonised kahele isikule mõeldud pääsmed. Kontserdi korraldajad on esimesed pääsmed müünud, soolalattu saab panna ligi 300 istekohta, siis jääb ruumi ka oksjoni pidamiseks ja baaridele, arvas Põldmäe.
Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liikmed, kes on EMA ehitamiseks raha kogunud, ka peaminister Tiit Vähi ja teised, kes on ka raha annetanud, saavad vabapääsmed, rääkis Mare Põldmäe. Kuid oodatakse eelkõige äriringkondade esindajaid.
Esimese seeria tänukaarte Eesti Muusikaakadeemia ehitamise toetajatele trükiti 10 000 ja neid on veel järel, rääkis Põldmäe.
Neid müüdi Estonia teatri- ja kontserdimaja aastavahetuse ballidel ja kontsertidel 10 krooni tükk. Kui need otsas, on EMAl valmis uus tänukaardiseeria.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Leiva ja teiste pagaritoodete hinna tõus kuni 40 protsenti ei saa olla tingitud vilja hinna tõusust, kinnitas põllumajandusminister Ilmar Mändmets. Ministri hinnangul viitab leiva hinna sedavõrd suur tõus pagaritööstuse kartellikokkuleppele.
Eesti Leivaliitu kuuluvad 21 pagariettevõtet kavatsevad leiva ja saia hinda tõsta 10-40 protsenti. Leivaliit põhjendab hinnatõusu jahu hinna tõusuga maailmaturul viimase aasta jooksul kuni 40 protsenti, sealhulgas rukkijahu hinna tõusuga kuni 50 protsenti. ETA andmeil kontrollivad leivaliidu liikmed 80 protsenti Eesti leiva- ja saiaturust.
Põllumajandusministeeriumi andmetel saab vilja hinna senise tõusuga põhjendada lõpptoodangu hinna tõusu aga vaid kuni 8% protsendi ulatuses.
«Meie arvutuste kohaselt tõstab teravilja hinna tõus 40-50% leiva kilogrammi hinda umbes 50 senti,» ütles põllumajandusminister Ilmar Mändmets.
Leiva hinnast moodustab 47% tootmis- ja transpordikulud ning kasum, 13% kaubanduskulud, 15% kulutused käibemaksu tasumisele, teravilja kasvatamise kulud 14% ja jahu hind 25%. Samalaadne on põllumajandusministeeriumi andmeil ka saia hinna struktuur.
«Sellise hinnastruktuuri juures ei saa teravilja kallinemine 40-50% põhjustada leiva hinna tõusu 40 protsenti,» kinnitas Mändmets. «Praegune olukord viitab siiski teatavale hinnakokkuleppele. Tootjate kasumid on jäänud meile saladuseks.»
Leivaliit on põllumajandusministrile esitanud märgukirja, milles väljendab muret Eesti põllumajanduspoliitika jätkuva tegevusetuse pärast siseturu ja kohaliku põllumajandustootja kaitsel. Kodumaise vilja puudumise tõttu on kohalik pagaritööstus Leivaliidu väitel seatud sõltuvusse maailmaturu hindadest.
Ilmar Mändmetsa sõnul kohtus põllumajandusministeerium juba kevadel leivatootjatega ning esitas sügisese turusituatsiooni kohta oma prognoosid, ennustades viljanappust ja hinnatõusu ette ning soovitades sõlmida teraviljakasvatajatega eellepingud.
Kui 1993. aastal kasvatati Eestis talirukist ligi 60 000 hektaril, siis tänavu prognoositakse pisut üle 20 000 hektari suurust külvipinda.
«See on pikaajalise protsessi tulemus. Ajal, mil leiva ja saia jaehind on pidevalt tõusnud, on vilja kokkuostuhind jäänud samaks. Ükski põllumees ei külva rukist, kui tal pole sügiseks hinnaprognoosi, tagatist pakkuvat eellepingut,» rääkis minister. «Leivaliit meie üleskutsele lepinguid sõlmida aga ei reageerinud. Seetõttu on süüdistused meie aadressil alusetud,.» ütles Mändmets, lisades, et põllumajandusministeerium ei saa kellelegi hindu ette kirjutada.
Põllumajandusministeeriumi nõuniku Ants Laansalu sõnul on paljud leivatootjad seni ekslikult lootnud ka odavale idaviljale. Võimalus tuua odavat rukist idapiiri tagant on nüüd Venemaa, Ukraina ja Kasahstani viljatoodangu languse tõttu kadunud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Endine peaminister, endine rahareformikomitee esimees Mart Laar, keda peatselt võib oodata süüdistus seoses rublamüügiga, ütles «Postimehele», et ta tunneks end neetult halvasti, kui rublad oleks jäänud müümata. Laari kinnitusel aidanud rublamüügist saadud raha riigil üle elada 1992-93. aasta talve ning hoida Eesti krooni.
Puhtsüdamlik ülestunnistus pehmendavat karistust. Mis on teil seoses rublamüügiga veel üles tunnistamata?
Nii palju, kui minult on küsitud, olen kõik ausalt ära rääkinud. Seepärast ma ei usu, et minult õnnestuks veel midagi välja kraapida.
Samas just rublamüügiga seonduvalt on Laar tabatud valetamiselt.
Laar oli esimene, kes niipea kui oli võimalus rääkida, selle ise ausalt üles tunnistas. Kusjuures seaduse kohaselt ei oleks olnud selle ülestunnistuse järele mitte mingit vajadust. Rahareformikomitee dekreete ja otsuseid oli seaduse kohaselt võimalik salastada kuni 1995. aasta suveni.
Ja seda mulle soovitatigi mitmeid kordi. Lähtuvalt juba taktikalistest kaalutlustest seoses Vene vägede lahkumisega. Leidsin, et asi tuleb selgeks rääkida, sest ma ei pea valetamist poliitikas õigeks. Kolm päeva pärast Vene vägede lahkumist, kui oli võimalik Eesti-Vene suhetes suuremaid probleeme tekitamata avalikult rääkida, ma seda tegin.
Kui palju olete jõudnud juba juristide-advokaatidega pidada nõu teemal, kas rahareformikomitee otsused olid ülimuslikud muude seaduste suhtes või mitte?
Need olid otseselt ülimuslikud ja tulenesid rahareformikomitee seadusest. Seda on öelnud kõik advokaadid, nii vähe kui ma nendega konsulteerinud olen. Ma ei ole advokaatidega palju nõu pidanud. Rublamüügi puhul on tegemist poliitilise protsessiga. Ja esialgu ma ei saagi aru, kui palju advokaadid midagi aidata saavad või ei saa.
Kui te peate rahareformikomitee otsuseid ülimuslikuks, kas võib siis teha järelduse, et peate peaminister Laari nõunikule Tiit Pruulile esitatud süüdistust valuutatehingute sooritamise korra rikkumisest nonsensiks?
Loomulikult on see nonsenss. Ning seetõttu ongi kogu see süüdistamise esitamise protsess jäänud mulle täiesti arusaamatuks.
Kui esitatakse olemuselt nonsenslik süüdistus, siis peavad sellise süüdistuse esitamisel olema mingisugused muud põhjused. Ma ei taha kuidagiviisi süüdistada kaitsepolitseid, kuid arvan, et siin on tegemist tunduvalt laiemate mõjuteguritega.
Kui asi jõuab minuni, aga tundub, et kindlasti jõuab, siis on see puhtalt poliitiline protsess. Loomulikult võib alati öelda, et las kohus otsustab, kas inimene on süüdi või mitte.
Kuid eelnevalt peab siis kogu asi läbi käima ka parlamendist seoses saadikupuutumatuse äravõtmisega. Ja kui on selge poliitiline tahe saadikupuutumatus ära võtta, siis sõltumata sellest, milline on süüdistus, see ka ära võetakse.
Mis teile ikkagi annab alust väiteks, et tegu on poliitilise protsessiga? Ehk on see ikkagi vaid kaitsepolitsei rutiinne töö, mis hakkab lõpule jõudma.
Sedasama küsimust on kaitsepolitsei ju uurinud ning olnud suure probleemi ees, et leida süüdistus. Nüüd on süüdistus leitud ja see on tõesti Pruuli koha pealt vaadatuna - vabandan - mitte eriti tõsiselt võetav. Pean tunnistama, et ma ei kujuta üldse ette, milles mind võetakse süüdistada.
Ma kujutan ette, et teid saaks süüdistada ametiseisundi kuritarvitamises.
Millega peaks kaasnema Eesti riigile tekitatud oluline kahju. Kahju ei ole tekitatud. Vaid hoopiski kõige vajalikumal hetkel, mil riigil seda võibolla kõige rohkem läbi ajaloo vaja oli, tekkis juurde kasutada olev rahareserv.
Võibolla süüdistatakse võimupiiride ületamises? Ei tea, ootan huviga. Igal juhul kui rublamüügi protsess algatati, kui me seda teostasime, siis isegi oma kõige halvemates unenägudes Siim Kallasega ei kujutanud sellist asjade käiku ette.
Te olete vankumatult kindel, et rublamüük ei olnud viga.
Olen samal seisukohal siiamaani. Isegi siis, kui see oleks olnud viga, on olukord natuke kummaline. Kummaline selles mõttes, et viitab tendentsidele, mis võivad hakata Eesti riigis tekitama tõsiseid probleeme. Nimelt et endisi peaministreid võetakse kriminaalvastutusele vale poliitilise otsuse eest.
Kui nüüd takkajärgi ütlekski, et see oli vale, on kummaline asuda valesid poliitilisi otsuseid kriminaalkorras lahendama. Nii jõuame seisu, kui iga ametist lahkuvat peaministrit võib ähvardada kriminaalkorras karistamine ühe või teise poliitilise otsuse eest, kui võimule pääsenud vastaskoalitsioonil on piisavalt suur ülekaal.
Avalikkuses on arutatud sedasigi, et rublamüük oli riikluse aluseid õõnestav tegevus, mille puhul süüdlaste väljaselgitamine ja karistamine on riiklust tugevdav toiming.
Riikluse alused on rublamüügi taga tõesti. Sest ma ei ole üldse kindel, mis oleks Eesti riigist saanud, kui me olukorras, kus olime, poleks seda reservi moodustanud.
1992. aasta sügistalvel võimule saades ootas meid ees mitu peidetud pommi alates panganduskriisist. Valitsuse reservfond oli sisuliselt kuni märtsini tühi.
Eelarves oli pärast miinimumpalga tõstmist, mida Vähi valitsus vahetult enne minu valitsuse ametisseastumist tegi, ligi 70-miljoniline auk. Oli tõsine oht, et jaanuaris jäävad pensionid maksmata. Oleks piisanud ühest tugevast tekkivast paanikasööstust noore ja nõrga krooni puhul, mis oleks võinud krooni ka põhja viia.
Kahetsussõnu on teie suust raske välja meelitada.
Ühest asjast on küll kahju. Sellest, et üldse sõlmiti Venemaaga rublade tagastamise leping. Kui lugeda riigikontrolli akti, siis riigikontroll peab sellise lepingu sõlmimist samuti probleemiks. Lepingu kohaselt võeti tegelikult kohustus Eesti rahva vara Venemaale kinkida.
Nii et kui juba läheb süüdistuste esitamiseks, siis ei tohiks ära unustada ka enne teid peaministriks olnud Vähit?
Ei oleks õige esitada süüdistust. Ju talle oli see leping vajalik, et teha ära rahareform. Pigem on mulle olnud kogu aeg arusaamatu, et kui oli kuu aega möödas, miks siis ei hakatud rublasid müüma. Vaat see kahju on küll suur.
Kuid et minu ja Vähi vahe ongi selles, et tema ei müünud ja mina müüsin, siis olen mina antud hetkel kriminaaluurimise all.
Vahe on ikka selleski, et tema on praegu peaminister.
Tema on peaminister. Mis teha, saatuse irooniline vahe. Samal ajal leian, et ma tunneks end neetult halvasti, kui need rublad oleks jäänud müümata. Ma tõesti ei tea, mis seisundis oleks praegusel hetkel Eesti riik, kui me neid otsuseid - mis olid õige riskantsed otsused, sest olin olnud vaid mõne nädala peaminister - poleks teinud.
Kui esitatakse süüdistus teile kui endisele peaministrile ja rahareformikomitee liikmele, siis loogika kohaselt tuleks esitada süüdistus ka praegusele välisministrile Siim Kallasele. Rahareformikomitee ühe liikmena kannab ta ju sama vastutust.
Otsuse langetas rahareformikomitee ja see oli tõesti ühine otsus. Arvangi, et kogu selle loo ülestulemine ei ole niivõrd seotud sooviga lüüa Pruulit või Laari kui tegelikult sooviga lüüa Kallast.
Kallas on küll käitunud ainuvõimalikult. Ta ei ole oma osalust või ühisotsustust kuidagi varjanud ega peitnud.
Ühesõnaga: teie näete rublamüügi süüdistuste üleskerimises valitsusliidukaaslaste Koonderakonna ja Reformierakonna sisemise võitluse jätku.
Ja see on kahetsusväärne, kui valitsusliidusisese võimuvõitluse läbi kannatavad teisedki, et tekkivad pinged mõjuvad tööle Riigikogus. Samal ajal on Eestis keeruline seis üsna mitmel elualal ning Riigikogu peaks kõvasti tööd tegema.
Selleks et koguda mingeid punkte või mängida oma mänge valitsusliidu sees, on Koonderakond võtnud selge taktika hakata ringipidi poliitikutele survet avaldama. Ei ole juhuslik, et Vahur Glaase Koonderakonna pressikonverentsil, mis korraldati vastuseks Reformierakonnale, teatas, et peatselt kerkib küsimus kolmelt Riigikogu liikmelt saadikupuutumatuse võtmisest.
Pole vist kahtlust, et kui läheb hääletamiseks, jääte saadikupuutumatusest ilma.
Selles olen kindel. Glaase ei teeks avaldusi küsimustes, mida ta ei tunne. Selge on, et otsus on olemas, plaan on kokku lepitud, hääled on üle loetud, stsenaarium on läbi mängitud. See tähendab, et poliitiline otsus on tehtud, järgnev on asja tehniline vormistamine.
Küsin veel kord: kui te rõhutate väidet uurimise politiseerimisest, millega te kavatsete seda tõendada? Või on see lihtsalt tip-ppoliitik Laari vaist?
Loomulikult olen üht-teist kuulnud, kuid see ei ole avaldamiseks. Küsimus on, et kui asi jõuab kohtusse, siis sõltub objektiivne arutlus sellestki, kas mõned inimesed soovivad anda tunnistusi ja riskida ametikohaga.
Igal juhul minul on kavatsus paluda mõningaid inimesi tunnistajaks. Loomulikult on see nende otsustada, kas nad tunnistavad või mitte. Ei ole ka minul õigust riskida nende ametialase tulevikuga.
Igal juhul on teada, et uurija vahetati välja ning just pärast seda sündis kiirelt süüdistus. Kuulda on, et enne uurija vahetamist olnud KAPO peadirektoril jutuajamine peaministriga.
Ka minule teadaolevalt on tõesti detsembris vahetatud asja uurinud inimene, kes oli asja uurinud üle aasta. Ja pärast vahetust jõuti kiirelt süüdistuse esitamiseni. Ma ei taha sellega kuidagi uurijale varju heita. Kuid kahtlemata on see asjaolu, mis võib teatavat tendentsi näidata. Võib ka mitte.
Kui mitu korda olete ülekuulamisel käinud?
Ühe korra.
Ühe korra?!
Ühe korra jah. Küsimus ongi ju selles, et mida siin veel uurida. Või mida minul veel öelda või varjata. Minu ülekuulamine kestis suhteliselt lühikest aega, nii tunnikese ringis. Sellestki ajast läks suur hulk vormistamisele.
Rublamüügi uurimisel oleks tegelikult siis õige jume, kui kaitsepolitsei tõestaks: Laar sai vahelt näiteks X summa dollareid, Pruuli N summa dollareid.
Jah, olen nõus. Kui nii, siis loomulikult tuleks Laar ja Pruuli kinni ka panna.
Ja nii ei ole?
Seda on võimatu tõestada, sest seda pole olnud. Me ei ole sentigi vahelt saanud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996