Eesti Pank tühistasAmeerika Balti Panga litsentsi, Vanuril võiks olla õigus käituda lapsena, Anna haigestus, Salme tuli appi, Piibel, põrsas ja pühapilt, Visnapuu preemia sai Mardi Valgemäe, Tartus kasvas leiva müük veerandi võrra, Sõjaväeosalt vabanes võ

JAAN KELDER

Eesti Panga nõukogu tühistas eile Ameerika Balti Panga tegevuslitsentsi, sest pank ei ole täitnud 50 miljoni kroonise omakapitali alampiiri, ütles Eesti Panga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski eile «Postimehele».

Eesti Panga andmeil oli Ameerika Balti Panga omakapital 29. detsembri seisuga 14,2 miljonit krooni. «See pole kunagi olnud õige pank, rohkem valuutavahetuspunkt,» on Pollisinski varem kommenteerinud Pakistani päritolu USA kodanike juhitava panga tegevust Eestis.

Ameerika Balti Pank kaotab tegevuslitsentsi alates 10. jaanuarist, panga litsents oli peatatud alates 2. jaanuarist. Eesti väikseim, 55,5 miljoni kroonise bilansimahuga pank pole juhtkonna haigusele viidates oma tulevikuplaanide kohta andnud mingit teavet. Eesti Panga nõukogu liige Ants Erm on väljandanud arvamust, et pank võiks jätkata finantseerimisasutusena või ühineda mõne teise pangaga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

STEPAN KARJA

Enamik meist ei ela kaheksakümneaastaseks. Sellises eas vanur puutub kokku inimestega, kes on temast mõniteist, enamasti koguni mitu aastakümmet nooremad. See noorem põlv tihtipeale ei suvatse juurelda, kas ikka maksab vanakesele süüks panna, kui ta on umbusklik ja kartlik, heitliku meele ja nõdra mäluga. Nii mõnigi kord oleks mõistlik eaka inimese torisemise peale leplikult käega lüüa. Kuid uuem aeg võib olla kuri nii terase ja heatahtliku kui ka seniilse ja kiusliku vanainimese vastu.

Mäksa vallas elunev 84-aastane Anna R. on sealmail saanud kuulsaks oma kehvapoolse talukoha müümise-kinkimise-pärandamisega. Et ta elukaaslane on surnud ja oma lapsi pole ning et ta ei ole ka sugulaste seast leidnud endale kindlat toetajat, räägib ta juba aastaid kõigile raskest elupõlvest ja otsib abilisi. Ega ta vist mäleta, kellele ta on enda ülalpidamise tingimusel maja lubanud, ta mäletab ainult neid, kes mõni nädal või mõni kuu tagasi tahtnud teda linna notari juurde sõidutada. Suvine heinategija, sõbranna õemees, sugulase tuttav. Mõnd maja nõudlejat ta nimepidi ei teagi. Ülemöödunud aasta detsembris haigestus Anna nii raskesti, et pidi minema ravile Võnnu haiglasse. Vanuri lähimad abilised kohemaid koduhoidjat ei leidnud ja abipalve läkitati valla teises servas elunevale Salmele. Ta sõitis kohale, lubas hoolitseda majapidamise eest ja viis haige Võndu. Lehma, seapõrsa, koera, loomasööda ja majakraami vedas Salme enda poole. Ning kolme nädala pärast viis sinna ka Anna enda. Kuid vanurile seal ei meeldinud, peaaegu kevadeni elas ta Tartus sugulase juures. Nüüd kurdab ta siiani, et Salme polegi nii hea inimene, kui ta varem paistis olevat, sest ei taha vara tagastada. Lehma hakanud ta mullu kevadel tagasi nõudma, kuid sai kätte alles jaanipäeva ajal. Isegi koera ei tahetud ära anda, seapõrsas on tänaseni Salme laudas. Vanuri sõnutsi on muist kraami tagastamata, osa riknenud (televiisor, õmblusmasin), korraliku pesumasina asemele on toodud vana risu.

Tagastamata asjade nimekiri on õige pikk: laua-, köögi- ja lüpsinõud, lauakaal, võimasin, saed, kirves, kapp, pink, riiul, margapuu, põrandahari, laualamp, mõned tekid, voodipesu jne. Sügisel Anna juurde asunud naine kirjutas politseile kaebuse, kus peale eespool loetletu on kirjas hinnalisematki, nagu höövelpink, mootorsaag, käi, 62 eterniitplaati, kaks raadiot, 100 tellist jms. Tartu maakonna politsei olevat lubanud saata kirjaliku vastuse. Kuid politseimeeste arvates ei ole võimalik midagi klaarida, vanainimene kannatavat ränga mälunõrkuse all; oma majapidamisest olevat tal vaid udune ülevaade.

Annaga vesteldes selgunud politseinikele, et vanur ei tea väidetavalt kaotsi läinud asjade tunnuseid, ei mäleta hinda ega ostmise aega. Ei mäleta, mida on kellelegi müünud või kinkinud. Pealegi on tema juures elanud ajutisi inimesi ning tema majapidamine on olnud nädalaid tühjana, uksed ainult pisikese tabaga või päris lahti. Möödunud aastal murtud kahel korral maja uks lahti. Tagantjärele ei tee keegi kindlaks, kes olid sissemurdjad, mis sealt on ära viidud või mis seal üldse võtta oli. Ühesõnaga - politsei ei saa seal kuidagi aidata. Mäksa valla sotsiaalnõunik Ervin Orrin rääkis sama, mida olin mujalt kuulnud: vanainimene on maja mitmele lubanud ja mõne ka enda juurde elama võtnud, kuid peagi kaubast lahti öelnud ja hakanud sobivamat abistajat otsima. Et sugulased käivad ainult juhuslikult teda vaatamas, on Annale määratud valla poolt hooldaja. Selliseid jutte, et Salme pole kõike tagasi andnud, on kuulnud ka vallatöötajad, kuid keegi ei oska öelda, kuidas abistaja ja abistatav isekeskis kokku leppisid või miks hiljem tülli läksid. Ta ju varemgi mitme abistajaga tülli pööranud.

Vallapoolne hooldaja ütles, et ta on Annaga heas läbisaamises, kuid olukord ähvardab keeruliseks muutuda, sest hoolealune läheb jälle haiglaravile. Veel tuli jutuks, et kevadel olnud vanuri maja sisemus imelikult lage - polnud näha mööblit, köögiriistu ega mingit majakraami. Kuid mõne nädala jooksul olukord paranenud, mõned mööbliesemed saanud ta Salme käest tagasi, rõivaid ja kööginõusid toonud talle sugulased.

Esimesel korral sain jutule Salme abikaasaga. Jutuajamine oli üpris lühike. Küsimusele, kas nende valdusse on jäänud midagi Anna asjadest, tuli vastus, et kõik on tagastatud. Teisel korral arenes Salme endaga pikk vestlus. Lõpuks pidin esitama meile kummalegi ebamugava küsimuse - et ehk on midagi veel tagastamata. «Noh, mis siin peaks olema - vanad nitseräbalad siinsamas nurgas, ma näitasin neid ka politseinikele. See nüüd mingi vara!» Aga Anna räägib veel kohvikannust? - «See on vana rämps, ei ole juhetki küljes.» - Oli ka mingi mahla tegemise asi? - «Ega seegi ole kõlbulik - üleni räämas ja mustunud.» Pidi olema ka natuke mööbliasju, näiteks riiul ja mingi kapike? - «See nüüd mingi mööbel! Kõik puukoil läbi uuristatud, neid ei võinud tuppagi tuua.» Anna räägib, et toaseinal olnud kaks pühakupilti. - «Ainult üks oli. Selline päris väike, vaadake, kõrvaltoas seina peal. Ega sellel ole suurt väärtust.» Aga siga? - «Mis siga! See oli ehk seitsmekilone põrsas, kui siia sai toodud. Ma peangi Annaga rääkima - kas annan talle raha või tahab liha.»

Aga piibel? Piimanõud? Peegel? Need jätsin nimetamata. Sest perenaisel näis iga mu küsimuse peale vastus valmis olevat, pealegi ei tundnud ma ennast ametnikuna, kes peaks vaidlusaluste asjade kohta mingi dokumendi koostama, ega nii õpetatud inimesena, et selgitada elatanud külanaisele, kuidas tuleks suhelda kõrges eas vanainimesega, kes oma maja ja kraaminatukest nii kalliks peab. Peaaegu nõndasamuti võib ju käituda ka noor, täies elujõus inimene, olgu ta pealegi mõne arvates naeruväärne. Igaühel võivad olla oma arusaamad. Seda enam ei ole põhjust hukka mõista lapsemeelsena käituvat vanainimest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Luuletaja Henrik Visnapuu nimelise preemia sai teatriteadlane Mardi Valgemäe, teatas Henrik Visnapuu Fondi valitsus Kanadast.

Henrik Visnapuu Fondi valitsus pidas preemia määramisel silmas eelmisel aastal kirjastuses Vagabund ilmunud Mardi Valgemäe esseekogu «Linn ja Teater. Lavamärkmeid mitmelt maalt» ja tema pikaajalist panust eesti kirjanduse tutvustamisse välismaal.

1935. aastal Viljandis sündinud Mardi Valgemäe on praegu New Yorgi linnaülikooli Lehmani kolledzhi inglise keele ja kirjanduse osakonna juhataja ja professor. Valgemäe on kirjutanud põhiliselt moodsast draamast üle paarisaja artikli, essee ja arvustuse ning mitu raamatut.

Varem on Visnapuu preemia saanud Arved Viirlaid, Hando Runnel, Reet Sool ja Olaf Imelik.

Henrik Visnapuu Fond loodi viis aastat tagasi Kanadas, mälestamaks 1951. aastal New Yorgis surnud eesti luuletajat. Fondi valitsusse kuuluvad Henrik Visnapuu vennapoeg Herk Visnapuu ja viimase poeg Andres Visnapuu, Elmar Tampõld ja Tönu Parming.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MAJANDUSTOIMETUS

Nädalavahetusel ja esmaspäeval kasvas Tartus leiva müük kuni 25%, kinnitasid suuremate toidukaupluste müügijuhid eile «Postimehele».

Kesklinna kaubahalli leiva- ja saiaosakonna müügijuht Tiia Lass ütles, et pühapäeval müüs kaubahall tavapärase 500 pätsi asemel ligi 700 pätsi leiba, esmaspäeval 950 pätsi asemel oluliselt üle 1000.

Kivilinna kaupluses sai nädalavahetuse suurema nõudluse tõttu leib otsa, esmaspäeval oli müük tavapärane. Leiva-saia ja piimaosakonna juhataja Natalja Lissova ennustas ka selleks nädalavahetuseks tavalisest suuremat müüki.

Sõpruse selvehallis sai päevaks mõeldud 800 leiba esmaspäeval otsa juba kella viie paiku. Kaupluse toiduosakonna asejuhataja Varju Kõli sõnul olid leib lõppenud ka paljudes väiksemates müügikohtades.

Kauplused seostavad suurenenud nõudlust leiva ja saia järele lähiajal kavandatava leivatoodete hinna tõusuga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Viljandi linnal hakkavad selginema plaanid, mida teha 1992. aastani Nõukogude sõjaväe valduses olnud kahe kesklinnakvartaliga, millest bussijaamapoolse kvartali detailplaneeringu kohta saavad linnakodanikud avaldada arvamust 22. jaanuarini. Sõjaväe kasutuses olnud kolm aadlimaja on arhitektuurimälestistena kaitse all ja nende taastamine nõuab kümneid miljoneid kroone.

Eelmise aasta lõpul valmis linna arhitektuuriametil Uue ja Jakobsoni tänava vaheline nn. sõjaväekvartali detailplaneering, mis kavandab ehitusvõimalusi maa-alal, kus lisaks 1790ndaist aastaist pärinevale aadlipreilide pansionile ehk stiftihoonele asuvad sõjaväegaraazhid, kasarmuhoone ja muud abihooned, mida säilitada pole mõtet, selgitas Viljandi arhitektuuriameti juhataja Kalle Kadalipp «Postimehele».

Linnakodanikele tutvuda antud detailplaneeringu järgi on kvartal jagatud viieks krundiks suurusega 2000-4000 m2, mille hoonestusõigust on hiljem võimalik müüa. Kadalipu sõnul on talle arhitektina selle kvartali lahenduses kõige pöördelisem lootus, et kelleski tärkaks huvi stiftihoone vastu ja see Tallinna-Jakobsoni tänava nurgakrunt ehitataks täis. Kadalipp näeks lagunevat stiftihoonet meelsasti väljaehitatud hotellina, sest Viljandile on korralikku hotelli vaja.

1995. aasta kevadel pakkus linnavalitsus aadlipreilide pansioni müügiks, kuid isegi 50000 krooni eest ei tahtnud seda keegi.

Stiftihoone umbkaudne taastamishind erinevate asjatundjate hinnangul ulatub 10-20 miljoni kroonini.

Kui linnavolikogu kehtestab antud kvartali detailplaneeringu, siis kuulutab Viljandi linn välja nende kruntide hoonestusõiguse konkursi, kuid tingimusi veel täpsustatakse, ütles abilinnapea Peep Aru. Jakobsoni ja Posti tänava vahelise sõjaväekvartali näo kujundab kultuurikolledzhile mõeldud endise ohvitseride kasiino ehk ajaloolaste kõnepruugis tuntud kui krahvide Helmersenide elumaja Posti 1/Tallinna 18 taastamine ja juurdeehitus. Viljandi linna arhitektuuriameti juhataja Kalle Kadalipp ütles, et kolledzhi soovina valminud kolledzhihoone ja sealsamas asuva Tallinna ja Jakobsoni tänava ristmiku detailplaneeringu eskiislahenduse järgi oleks mõttekas samaaegselt ehitada avaramaks ka ristmik.

Kolledzhi andmeil on Posti tn. 1 projekteerimise konkursi vastu tundnud seni huvi julgelt üle kümne projekteerija. Riigi Muinsuskaitseameti Viljandimaa muinsuskaitseinspektori Anne Kivi sõnul ei peaks vähemalt kolme aadlimaja - stiftihoone, Helmersenide elumaja ja Dolli maja - juures miski meenutama, et seal on tegutsenud vene sõjavägi.

Kõige paremas korras on garnisoni käes olnud staabihoone ehk Dolli maja (Jakobsoni 8), kus praegu asub Kaitseliidu Sakala malev, kes on jõudnud majale ka uue punase kivikatuse panna.

Juugendstiilis Dolli maja on ehitatud 1909/1910. aastal ja selle maja laskis endale ehitada praost Westren Dolli Moskvas elanud poeg Martin. Muinsuskaitseinspektori teada oli see garnisonile kõige tähtsam hoone, mida tõendasid ka juhtmerägastikke maha ja välja rebides seintesse jäetud suured augud. Restaureerimisfirma Heres laotud uus katus rõõmustab ka muinsuskaitseinspektorit: «Kui hoonel on korralik katus peal ja elu sees, siis ta ikka püsib.»

«Postimehe» andmeil kavatseb Kaitseliit hoone taastada, kuid esialgsete arvestuste kohaselt taastamiseks kuluva rohkem kui 3,5 miljoni krooni allikad pole Kaitseliidu Sakala maleval veel teada.

Viljandi Kultuurikolledzhi kätte on usaldatud Posti 1/Tallinna 18 ohvitseride kasiino ehk Karula mõisnike Helmersenide elumaja (palee) saatus. Hoone ehitati uuematel andmetel 1852-1866, s.t. natuke hiljem kui seni arvatud. Kuigi rahva hulgas liigub maja kohta nimetus ohvitseride kasiino, ei ole muinsuskaitseinspektor Anne Kivi väitel dokumentaalset tõestust, et selles hoones oleks Eesti Vabariigi ajal kasiino tegutsenud.

1995. aastal koostas RAS Eesti Restauraatori ajaloolane Anne Lass Posti 1 hoone arhitektuuriajaloolised eritingimused, mille järgi tuleb arhitektuurimälestisena kaitse all olev endise aadlielamu rekonstrueerimisel taastada hilisemate vaheseinte eemaldamisega algsele lähedane siseplaneering (mistõttu ta ei pea hoonet väiksemaid ruume vajavale õppeasutusele kuigi sobilikuks), samuti keskne vestibüül koos peatrepiga ning peasissepääs Tallinna tänavalt.

Kuni järgmise enampakkumiseni on lahtine endise stiftihoone ehk aadlipreilide pansioni 1790ndail aastail ehitatud varaklassitsistliku hoone saatus. Tallinna ja Jakobsoni tänava nurgal asuvas uhkes hoones elasid sajandi vältel Liivimaa vallalised aadlidaamid, sellest maja nimetus «Fräulein-Stift». Eesti Vabariigi aastail mahutati sama katuse alla veel vaeslaste varjupaik, lasteaed, vanadekodu ja üks algkool, hiljem muuseum.

1996. aasta «Sakala kalendris» kirjutas Tiina Parre stiftihoone käekäigu kohta: «1938. aastal asus hoonesse Sakala Partisanide Pataljon, nõukogude perioodil oli siin Vene sõjavägi. Viimane andis maja üle 1992. a. sügisel EV politseile. Kuna politseil puudusid vahendid hoone taastamiseks, läks maja 1994. a. üle linnale.»

Viljandi abilinnapea Peep Aru sõnul ei ole 1996. aasta eelarve järgi linnal kavas endistesse sõjaväekvartalitesse investeerida.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AIVAR AOTÄHT

Esmaspäeva hilisõhtul kell üksteist paluti Tallinna politsei appi korterisse Videviku tänav 16-45. Teatati, et korteris sünnivad imelikud asjad, toas lendavad esemed ringi.

Sündmuskohale sõitsid Tallinna välipolitsei patrull ja kodukaitse ekipaazh. Korterisse sisenesid esmalt vanemkordnik ja kodukaitse operatiivosakonna ülem.

Kodukaitse operatiivosakonna ülem Jüri Rauts ütles «Postimehele», et tuppa minnes tekkis algul mulje, justkui oleks seal olnud peretüli. Tuba mööda laiali vedelesid klaasikillud, põlenud oli kahte tuba eraldanud vahekardin ja ka seinalüliti plastmassist alus.

Korteris olid selle perenaine Natalja (s. 1948), tema 10-aastane tütar Nadezhda ja perenaise voodihaige vana ema. Õhtul enne ühtteist läinud perenaise sõnul iseenesest põlema tagumist tuba eraldav ukseava kardin. Toas hakanud ringi lendama purgid ja muud esemed. Nagu Jüri Rauts sõnas, oli purunenud umbes kolm-neli kolmeliitrist purki, milles olid sees kurgid ja moos. Ühega neist oli perenaine vastu pead saanud.

Hetkel, kui korrakaitsjad tuba uurisid, lendas nende poole tagatoast umbes sajamilliliitrine ravimipudel. Pudel tabas politseinikku kuklasse ja põrkas sealt kodukaitsjale vastu jalga. Rauts lisas, et vahetult pärast rohupudeli lendu märkas ta peeglist, kuidas perenaine pead pööras - talle oli just mingi ese vastu pead lennanud. «Tagatoas lamas voodihaige vanainimene. Välistatud on ka, et rohupudeli oleks visanud tüdruk, tema seisis politseiniku juures.»

Pärast viimast juhtumit kutsuti korterisse veel mõned politseinikud ja kodukaitse töötajad. Sel ajal seal aga midagi uut ei juhtunud ning korrakaitsjad lahkusid.

Tundmatud jõud ei olnud sellega siiski lõpetanud. Nagu ütles Jüri Rauts, teatas perenaine kella poole ühe ajal öösel, et esemed on uuesti lendama hakanud. Seda, et teise korruse korteris midagi jälle sünnib, märkasid ka viiekorruselise elumaja ette valvesse jäänud kodukaitsjad. «Sel korral otsustasid politsei ja kodukaitse ning perenaine, et ohutuse huvides viib kodukaitse peretütre öö veetma kodukaitse puhkeruumidesse,» rääkis Rauts. «Pärast seda lõppes korteris ka asjade lendamine ja perenaise sõnul ei tundunud õhkkond enam rõhuv.»

Eile päeval oli peretütar Nadezhda veel kodukaitses. «Otsime praegu koos emaga lahendust, kuhu tütar viia. Koju tagasi kardab ema tütart praegu tuua,» lisas Jüri Rauts.

Anomaalsete keskkonnanähtuste uurija Igor Volke ütles eile «Postimehele», et esialgu viitavad aset leidnud sündmuses kõik märgid klassikalisele poltergeisti juhtumile.

«Kõik tunnused on poltergeistlikud või keskkonnaanomaalialikud,» nentis Igor Volke. «Selgitamist vajavad muud võimalikud motivatsioonid elanike või naabrite hulgas, sellega läheb natuke aega. Kas ei ole näiteks mängus kindlustusraha, korterivahetus või muud sellised sotsiaalpsühholoogilised motiivid. Kuid esialgu midagi sellist ei täheldanud. Tähelepanu vajab ka tüdruk. Tal oli tugeva stressi tunnuseid.»

Igor Volke sõnas, et vanaema ja tüdruk lendavate esemetega pihta ei saanud (põletusarme oli tüdruku sviitril, mis lebas eraldi toolil). Volke märkis, et tõenäoliselt nädala pärast, kui esialgne tähelepanu on vaibunud, tuleb minna korterisse koos geofüüsikutega. «Teeks mõningad geofüüsikalised mõõted, samuti biolokatsiooni,» sõnas ta. «Seejärel ootame, kuidas asi edasi kulgeb. Kas jätkub või raugeb.»

Nagu Igor Volke lisas, ei ole Eestis viimasel ajal midagi ülaltoodu taolist juhtunud. Eelmisel suvel olla midagi küll Türil juhtunud, aga keskonnaanomaalia uurijateni see juhtum ei jõudnud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Esmaspäeval kustutasid kuus Viljandi, Tarvastu, Paistu ja Nuia tuletõrjautot terve päev varahommikul süttinud Tuhalaane rahvamaja Viljandi maakonnas. Tules hävisid täielikult Tuhalaane raamatukogu ja kultuurimaja abiruumid, saaliosa on üle ujutatud kustutusveest.

Tuhalaane kultuurimaja juhataja Urmas Suurpuu ütles «Postimehele», et tuli võis lahti minna elektrikilbist. Viljandi maakonna tuletõrje- ja päästeameti juhtivinspektor Jüri Põllumäe täpsustas, et rahvamajas ei olnud mõõdetud elektriseadmete isolatsioonitakistust, mis oleks ennetanud õnnetust või siis aidanud jälile saada, mis tulekahju põhjustas. Põllumäe sõnul ei ole õnnetuse põhjus sajaprotsendiliselt teada, kuigi tõenäoliselt sai tuli alguse koridorist, kus asus ka elektrivahekilp.

Urmas Suurpuu tähendas, et ta jõudis telefonikõne peale koos oma äiaga esimesena sündmuspaigale umbes veerand tundi pärast tule märkamist. Kell 4.39 väljakutse saanud tuletõrjujad saabusid kiiresti. Tänu ümbruskonna elanikele päästeti põlevast majast kultuurimaja inventari.

Teisipäeva hommikul käisid tuletõrjujad veel kord põranda alt ärganud leeke kustutamas.

Suurpuu ütles «Postimehele», et tänavu oleks Tuhalaane rahvamaja saanud 60-aastaseks ja temal oli kavatsus just sel aastal rahvamaja tagasi tuua maakonna kultuuriareenile, kavandades Tuhalaande aprilli algul maakonna vokaalansamblite päeva.

Tuhalaane, Muri, Morna ja Suuga ning osaliselt naabervalla Tahuvere küla - kokku umbes 300 inimese - kooskäimiskoha taastamiseks kulub Polli vallavanema Arvo Malingu sõnul vähemalt 2,5 miljonit krooni.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996