Osa sünnijärgseid Eesti kodanikke peab oma kodakondsust tõendama, Ants Laaneots: meil on valida, kas operetiarmee või tõelised kaitsejõud, Riigikogu riigikaitsekomisjon toetab välisfirmat vaidluses kaitseministeeriumiga, Välismaalased saavad punapassi ase

EPP ALATALU

Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori asetäitja Ene Rebane selgitas, miks Eesti kodaniku passi vahetavad või alles uut passi saavad Eesti kodanikud peavad oma kodakondsust tõendama, hoolimata eelmise passi või vanemate passi olemasolust. Kodakondsuse tõendamiseks on vaja esitada vanema või vanavanema kodakondseks olemise kinnitus.

Ene Rebase selgitusel on vaja eelmise aasta suvest loodava Eesti kodanike registri jaoks täiendada Eesti kodanike andmebaase. 1992. aastal välja andma hakatud passide puhul alusdokumente alati ei kontrollitud ning nüüd, uue passiprogrammi käivitumisel, on selgunud, et andmed on puudlikud Rebase sõnul just neil, kes said kodakondsuse sünnijärgselt.

Kui ühe vanema andmed registris on korras, on lastele passide väljaandmine edaspidi lihtne. Vene ja teiste välisriikide kodanike register kujuneb nende töölubade taotluste alusel, samuti on olemas rohkem andmeid nende Eesti kodanike kohta, kes said kodakondsuse naturalisatsiooni korras.

«Isik peab tõendama, et ta vanemad või vanavanemad on olnud kodakondsed. 1940. aastal ei olnud olemas registrit ja kodakondsust tõendati perekonnakirjade järgi, kuid palju arhiive on kaduma läinud,» rääkis Ene Rebane. Koos arhiividega kadunud tõendite asemel saab esitada kaudseid tõendeid: koolilõputunnistused või leeritunnistused näitavad ka, et isik elas Eesti Vabariigis. Ka enne sõda elas Eestis välismaalasi ja kodakondsuseta isikuid, mis teeb dokumentide kontrollimise keeruliseks. Tõendamine on keeruline protsess, milleks Ene Rebane palus mõistvat suhtumist.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Kaitsejõudude peastaabi endine ülem kolonel Ants Laaneots on «Postimehele» kinnitanud, et usaldusväärsest allikast pärit info põhjal on teada, et Vene kindralstaap on Eesti kaitsejõudude juhtkonna ja selle tööstiiliga ülimalt rahul. «Küllap seepärast, et kriis ei piirdu ainult kriisiga peastaabis, vaid on palju sügavam, olles jõudnud staadiumi, kus see ohustab riigi sõjalist julgeolekut,» rääkis Laaneots möödunud aasta lõpus.

Ants Laaneots selgitas «Postimehele» Eesti kaitsejõudude juhtimises peatselt aset leidvate muutuste lootuses lähemalt, mis on tema arvates Eesti kaitsejõududes tegemata.

Möödunud aasta veebruaris Tartu Ülikoolis kaitsekontseptsiooni teemalist loengut pidades kurtsite, et sõjaväes sisuliselt puudub organisatsiooniline struktuur. Kui palju on nüüd, pea aasta hiljem, muutunud?

Mitte midagi. Pole tänini olemas ei kaitsejõudude rahuaegset ega sõjaaegset organisatsioonilist struktuuri. Ilma otstarbekohase ja läbimõeldud ülesehituseta on aga sõjavägi juhitamatu ja seega lahingutegevuseks kõlbmatu.

Sõjateadusele on hästi teada, et operatiivolukorras ei suuda üks juhtimisorgan edukalt ja efektiivselt juhtida rohkem kui 3-5 talle alluvat struktuuri. Eestis on aga täna absurdne olukord - kaitseväe juhatajale on vahetult allutatud kõik ligi kakskümmend kaitseväe üksust ja asutust, Kaitseliidu peastaabi kaudu veel 16 Kaitseliidu malevat ja kuni viimase ajani ka 16 riigikaitseosakonda.

Selline imemoodustis pole juhitav isegi rahuajal, sõjaajast rääkimata.

1992. aastal moodustas kaitsejõudude peastaap efektiivsemaks juhtimiseks kaitseringkonnad, kuid loobus neist millegipärast kaks aastat hiljem. Asemele ei mõelnud nad aga midagi.

See, et pole olemas ka kaitsejõudude sõjaaegset struktuuri, tähendab meie täielikku abitust, kui peaks puhkema kriis või veel hullem - sõda.

Palju me mehi püssi alla saaksime?

Reaalselt on Eestis lahingurelvi umbes paarikümne tuhande mehe jaoks, kuid peaagu pooled neist jäävad lihtsalt ladudesse, kuna pole kellelegi määratud. Ette valmistamata on ka piirivalve ja päästeameti tugevdamine meeste ja vahenditega erakorralisteks juhtudeks.

Rahuaegse kaitseväe optimaalne suurus on 8000 kuni 8500 meest, koos täiend- ja kordusõppustele kutsutud ja kiiresti vahetuvate reservväelastega 11 000-12 000 meest.

Sõjaaegse kaitseväe suurus oleks pärast kaitseväes ja Kaitseliidus mobilisatsiooni läbiviimist 60 000 kuni 65 000 kergete, kuid efektiivsete käsi-, tankitõrje- ja õhutõrjerelvadega varustatud meest.

Meil võib ju relvi olla, kuid need on kasutud, kui nad pole meestele kinnistatud ja kui viimased pole organiseeritud.

Hämmastav on ka asjaolu, et relvade olemasolul oli sellisest olulisest riigikaitseorganisatsioonist nagu Kaitseliit viimase ajani tervelt üks kolmandik relvastamata.

Korraldamata ja ette valmistamata on kaitsejõudude operatiivjuhtimine kriisi või sõja olukorras - loomata on vajalikud mobiilsed ja kaitstud juhtimispunktid, ette valmistamata on sidesüsteemid, eriti tsiviilside kasutamine kaitsejõudude huvides.

Mulle on jäänud mulje, et Eesti riigi kaitsmist sõja puhul loodetakse toimetada peastaabihoone mugavatest kabinettidest. Staabid ja staabiohvitserid on vägede juhtimiseks väli- ja sõjategevuse tingimustes ette valmistamata.

Olete kritiseerinud ka mobilisatsioonikava puudumist.

Riigikaitseosakonnad täidavad oma neljast põhiülesandest täna vaid üht - kutsuvad poisse ajateenistusse. Kõige tähtsamate ülesannetega - reservide arvestamise ja mobilisatsiooni ettevalmistamisega - nad aga ei tegele. Täielikult on puudu mobilisatsiooniks vajalik infrastruktuur, reservväelaste väljaõpe. Kaitsejõudude võitlusvahendite tagavarad on üle riigi hajutamata ja seega vaenlase diversioonigruppidele kergeks saagiks.

1992. aastal alustas kaitsejõudude peastaap mobilisatsioonikavade väljatöötamist, kuid seda tööd ei jätkatud ja 1994. aastast peale on asi päris soiku jäänud.

Meil on viimane aeg seda asja lahendada. Kogu relvastus, mis meil on, oleks vaja nüüd organisatoorselt paika panna, kirjutada juurde reservväelased, mehed kokku võtta, viia läbi täiendõpe ning igaühele selgeks teha, kuhu mobilisatsiooni korral tulla, kuidas ja milliseid allüksusi moodustada ja edasi tegutseda.

Kui tuua näiteid mujalt maailmast, siis Shveitsis on iga mees 52. eluaastani sisuliselt sõdur, ohvitser või allohvitser, ta on kui kodaniksõdur. Igal aastal käib ta kaks-kolm nädalat täiendusel, värskendab teadmisi. See on põhjalik kõikehõlmav süsteem.

Kas koolitusega on lood tõesti nii hullud, meie ohvitsere õpib ju nii kodu- kui välismaal?

Ohvitseride ettevalmistuse süsteem on meil samuti loomata ja olemasolevgi on killustatud. Riigikaitseakadeemia oma piiratud võimalustega ilma kaitsejõudude peastaabi abita pole võimeline tagama tulevaste ohvitseride ettevalmistust nõutaval tasemel.

Paldiski ohvitseride kursused on muutumas farsiks, sest õppejõud on ise puudulikult ette valmistatud. Reservohvitseride ettevalmistust pole siiani veel üldse alustatud. Seda saaks teha suhteliselt odavalt, luues kõrgkoolidevahelised kaitseväe õppekeskused.

Soomes ja teistes riikides väljaõpet saavate sõjaväelaste arv on aga võrreldes kaitsejõudude vajadusega tühiselt väike. Ma ei poolda ohvitseridele baasväljaõppe andmist välisriikides, küll aga võib seal korraldada täiendõpet.

Et raha on vähe, tuleks kogu ohvitseride koolitamine anda riigikaitseakadeemiale, luues selle juurde kaitsejõudude ühendatud õppeasutused.

On täiesti selge, et probleemid ohvitseride professionaalsusega ja väljaõppesüsteemi üldine puudulikkus põhjustavad ka üksuste ebapiisavat ning ebaühtlast väljaõppe taset. Tihti piirdub see vaid üksiksõduri ja jao ettevalmistusega, lahingutegevuses olulist rühma ning kompanii koostegevust ei õpita praegu peaaegu üldse.

Siiani puuduvad kaitseväe ajakohased lahingu- ja üldmäärustikud, õpikud, praktiliselt kogu sõjaväe normaalseks väljaõppeks ja arenguks vajalik dokumentatsioon. Aga kust see inimene siis õpib? Kogu kaitsejõudude elutegevus, väljaõpe ja ka võimalikud lahingupidamise viisid on normatiivselt reguleerimata.

Kindral Einselni ja teie teed läksid lahku ka eri arvamuste pärast kaadrivalikul. Milline on teie kui kõrvaltvaataja arvates pragune ohvitseride kaader, mis Einselni ajast päranduseks jääb?

Einselni saabudes 1993. aasta suvel algas kohe ka nõiajaht kaitsejõududes, seda eriti nende ohvitseride suhtes, kes pärinevad endise NSV Liidu armeest. Kümneid inimesi vallandati päevapealt ilma ette hoiatamata, nendega isegi rääkimata. Paljudel juhtudel ainult sellepärast, et keegi kuskil midagi koputas.

Kohtuprotsesside võitmise kaudu tulid paljud inimesed küll tegevteenistusse tagasi, kuid neile oli tekitatud psühholoogiline trauma.

Pärast õiguskantsleri sekkumist vallandamine peatus, kuid siis hakati tarvitama teisi mooduseid. Näiteks viidi inimene hierarhiliselt madalamale ametikohale ja tehti kõik selleks, et ta ise töölt lahkuks.

Ma võin kinnitada, et kaitseväe endise juhtkonna kaadripoliitika on olnud haiglaselt ülepolitiseeritud, autoritaarne ja lühinägelik. Tegevteenistusest on lahkunud peaaegu kõik professionaalset sõjalist haridust omavad kaadriohvitserid.

Ega ju kohad tühjad ole?

Puuduvaid sõjaväelasi on püütud asendada suure hulga tihti juhuslike, juhtkonnale meelepäraste inimestega, kelle sõjaväeline haridus piirdub parimal juhul rühmaülema- või mõne muu samaväärse kursusega. Need inimesed pole seepärast ka kõige parema tahtmise juures võimelised professionaalselt täitma oma ülesandeid, eriti vastutusrikkamatel kohtadel.

Kindralil oli asjast oma arusaam, ta hakkas suvaliselt jagama auastmeid ja ametikohti. Nii tekkisid meil nooremad ja vanemad ohvitserid meestest ja naistest, kes ei ole sõjaväes ühtegi päeva teeninud ega oma mingit sõjaväelist ettevalmistust.

Eriti hull on olukord kaadriga kaitsejõudude peastaabis, kus täna pole ühtki kõrgema üldsõjalise ettevalmistuseega ohvitseri. Spetsialiste pole ka operatiivplaneerimise, väljaõppe, informatsiooni kogumise ja mobilisatsiooniga tegelevates osakondades.

Kaitsejõudude peastaap ei ole võimeline mitte ainult genereerima riigikaitse ülesehitamiseks vajalikke ideid, vaid on kaotamas kaitsejõudude juhtimist juba rahuajal, sõjaajast rääkimata.

Olukorras, kus omi spetsialiste ei olnud, loobuti millegipärast ka meiega sarnases sõjalis-poliitilises olukorras oleva Soome ohvitseride kaasabist Eesti riigikaitse ülesehitusel, pidades põhjendamatult Soome riigikaitse süsteemi ja kogemust meile mittesobivaks. Kui 1994. aasta algul oli meil abis ligi kolmkümmend Soome ohvitseri, siis praegu pole neid siin mitte ühtegi.

Meie riigikaitse tõeline seisukord on aga väga hästi teada nii Põhjamaade kui ka NATO staapidele ja vastavatele ametiisikutele.

Kaitsejõudude ümber askeldavad nii isehakanud kui ka professionaalsed poliitikud peaksid teadma, et riigikaitse on keerukas süsteem, mida pole üheski riigis üles ehitatud diletantide ja võhikutega, ning mõistma, et lipnikust rühmaülem jääb ka koloneli mundris ja ametikohal oma teadmistelt, kogemustelt ning oskustelt rühmaülemaks.

Milliste ülesannete lahendamine peaks olema tulevase kaitseväe juhataja esmaste tööde hulka kuuluv?

Tuleb teha lõpp parteipoliitilistele mängudele riigikaitse struktuuride sees ja ümber. Vaja on integreerida kaitseministeerium ja kaitsejõudude peastaap ühtseks terviklikuks organisatsiooniks ning komplekteerida kompetentsete spetsialistidega.

Tuleb kehtestada kaitsejõududes tõeline tsiviilkontroll ning tagada kollegiaalsus riigikaitse strateegiliste otsuste vastuvõtmisel. On üldteada, et oht meie iseseisvusele ida poolt kasvab tunduvalt kiiremini kui Eesti väljavaade pääseda NATO kaitsva vihmavarju alla.

Sellises olukorras on lubamatu, et kaitsejõud oleks ühe või paari isiku kontrollimatu mängumaa ja et nende tujudest, tarkusest või rumalusest sõltuks riigi julgeolek ning lõpptulemusena iseseisvus.

Meil on valikuvõimalus - kas jätkata operetiarmeega või asuda lõpuks tõeliste kaitsejõudude ülesehitamisele. Juba ühe-kahe aasta pärast võib meie riigikaitse usutavusest ja tema poolt võimalikule kallaletungijale pakutavast hinnast sõltuda Eesti riigi jätkumine.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Riigikogu riigikaitsekomisjon soovitas esmaspäeval kaitseministeeriumi kantsleril Robert Lepiksonil anda Inglise firmale Baltic Forest Line rendile Tallinnas asuv Katariina kai. Lepikson keeldub lepingut sõlmimast, nimetades seda Eesti riigile kahjulikuks.

Riigikaitsekomisjon soovitas kaitseministeeriumil sõlmida Katariina kai üürileping firmaga Baltic Forest Line, põhjendades seda Lääne suurriigi investeeringute kasulikkusega Eestile. Otsuse langetas komisjon Inglise ettevõtte Eesti esindaja kirja põhjal.

Firma võitis 1994. aastal Kaitseliidu Fondi poolt välja kuulutatud Katariina kai avaliku rendikonkursi. Lepingut kavandati 40 aastaks ja kuutasuks planeeriti 13,2 hektari suuruse teenindusmaaga objekti eest 160000 krooni. Baltic Forest Line pidanuks sadamasse investeerima 35 miljonit krooni, mis lepingu lõppedes jäänuks riigile.

Kaitseministeerium kui riigivara valdaja kavandatud rendilepingu tingimustega ei soostunud, kuna need pole kantsler Robert Lepiksoni sõnul riigile kasulikud. «Renditingimused pole soodsad ja lepingu täitmine pole rentniku poolt garanteeritud,» rääkis Lepikson «Postimehele», kinnitades, et ei kirjuta alla riigile kahjulikule lepingule.

Transpordivõimaluste puudumise tõttu pole Katariina muulile puidusadama rajamisega nõus ka Tallinna linn.

«Inglasi on hämmastanud meie sõnade ja tegude lahknevus. Soovitasime kaitseministeeriumil asi kohtuliku vaidluseta vastastikuse mõistmise vaimus ära lahendada,» ütles riigikaitsekomisjoni liige Tõnu Kõrda. «Firma on võitnud enampakkumiskonkursi, neli korda on lubatud asi alla kirjutada. Meil on moraalne kohustus see leping ära vormistada.»

Robert Lepikson ütles, et riigikaitsekomisjoni otsus tekitab temas imestust. «Riigikaitsega pole sellel küsimusel midagi tegemist. Minu meelest on nende soovitus ennatlik, sest nad pole küsinud kaitseministeeriumi ja Tallinna linna seisukohti. Otsus on langetatud ühepoolse informatsiooni põhjal,» märkis Lepikson.

Kaitseministeeriumi kantsleri seisukohtadega nõustus teisipäeval ka peaminister Tiit Vähi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Eestis elavad isikud, kes ei ole oma kodakondsust määratlenud, saavad NSV Liidu punapassi asemel välismaalase passi, kui hakkavad kehtima eile valitsuses kinnitatud välismaalase passi väljaandmise tingimused ja kord.

Peaminister Tiit Vähi tunnistas ajakirjanikele, et pärast valitsuse otsust välismaalase passi väljaandmise tingimuste ja korra kinnitamisest on selge, kuidas dokumenteerida välismaalasi, kelle dokumenteerimise kohta mitme aasta jooksul otsust vastu ei võetud.

«Seoses sellega laheneb ka nn. punapasside probleem. Punapasside kehtivusaeg on kuni 12. juulini 1996. Loodame, et välismaalase passi andmisega kaob vajadus veel pikendada punapasside kehtivust. Nii nagu seda on neile mitmeid kordi tehtud,» teatas Vähi.

Siseminister Märt Rask ütles, et valitsus on novembri keskpaigast tegelnud põhimõttelise probleemi lahendamisega, kuidas õiguslikult dokumenteerida ligikaudu 300 000 Eestis elavat inimest, kes ei ole oma kodakondsust määratlenud.

«Me ei saa propageerida lähenemisnurka, mida on naaberriik rakendanud. Et vähimategi kitsenduste ja piiranguteta lihtsalt pärast mingeid registreerimistoiminguid loetakse teatav arv inimesi oma riigi kodanikeks,» esitas ta valitsuse seisukoha.

Siseministri kinnitusel ei kehtesta välismaalase passi väljaandmise kord välismaalase passi kättesaamise järjekorda ega seda, millises järjekorras kellegi antud taotlus rahuldatakse.

Raski sõnul käib kogu välismaalase passi taotlemise ja saamise protsess taotleja elukohajärgse kodakondsus- ja migratsiooni-ameti kaudu. Siseministri kinnitusel ei kehti välismaalase pass ilma kehtiva elamisloata.

«Õige on, et praegu olemasolevate välismaalase passi blankettide arv ei vasta arvule, mida prognoosime isikute arvuks, kes sooviksid seda passi saada. See tähendab, et blankette tuleb juurde tellida,» seletas ta.

Rask väitis, et ei oska praegu öelda, kui palju läheb maksma välismaalase passi väljaandmise kogu protsess.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996