Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EPP ALATALU
Eile oli Tallinnas koos Eesti kodanike komitee nn. roheliste kaartide komisjon, kes uuris roheliste kaartide alusel kodakonduse taotlejate tausta. Kodakondsus- ja migratsiooni-ameti peadirektori Andres Kollisti sõnul on kodakondsuse saanud 19 914 inimest, läbi on vaja vaadata veel 4099 taotlust.
Andres Kollisti kinnitusel on komisjon seisukohal, et kuigi 1994. aasta 18. detsembril lõpetati kodakondsuse andmise protsess, oleks siiski vaja «lugu lõpule viia ja teada anda komisjoni seisukoht 4099 isiku taotluste suhtes». Kollisti sõnul jagunevad need 4099 isikut kahte rühma, osale tuleb kindlasti anda kodakondsus.
«Nende inimeste nimed, kellele ei ole selle kaardi alusel põhjust kodakondsust anda, tuleks avaldada ajalehtedes,» lisas Kollist. Ajalehtede kaudu antakse neile isikutele teada, et nad peaksid kodakondsuse saamiseks tooma lisadokumente.
Kollisti sõnul on Eesti kodanike komitee rohelise kaardiga Eesti kodakondsuse taotlusi läbivaatav komisjon laiapõhjaline ja autoriteetne. Tehakse kõik, et komisjoni otsust ei saaks vaidlustada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS MATTSON
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni maksuvõlglastest liikmesriigid peavad oma võlad tasuma hiljemalt 31. jaanuariks, liikmesmaad on ÜROle võlgu 2,5 miljardit dollarit, ütles ÜRO esindaja Therese Gastaut 1995. aasta lõpul.
Kui olukorras peatselt muudatust ei tule, kutsub peasekretär Boutros Boutros-Ghali kokku erakorralise koosoleku, et probleemile lahendus leida, ütles Gastaut.
ÜRO võlglaste hulgas on ka Eesti, mille võlasumma suurus on välisministeeriumi andmeil umbes kolm miljonit USA dollarit. See ei tähenda aga, et Eesti võiks hääleõigusest ilma jääda.
Välisministeeriumi pressiesindaja Jüri Arusoo ütles, et kolme miljoni USA dollari suurune võlg on põhiliselt pärit aastatest 1991-93.
«Pärast NSV Liidu lagunemist võeti ÜROs meie liikmemaksu määramise aluseks Nõukogude Liidu ülesblufitud majandusstatistika ja kunstlik rublakurss. Selle järgi võetud maksevõime põhjal pidanuksime maksma 0,07 protsenti ÜRO eelarvest. Eesti koos teiste Balti riikidega protesteeris teravalt selle vastu. Meie arvutuste kohaselt pidanuks meie liikmemaksu suurus olema 0,02 protsenti ÜRO eelarvest,» selgitas Arusoo.
Tema sõnul asus Eesti hilisematel läbirääkimistel realistlikumale positsioonile ja läbirääkimiste tulemusena on meie makseosa pidevalt vähendatud. Esimestel aastatel arvutatud maksu ei hakatud aga ümber arvestama ja sealt see võlg ripubki.
Välisministeeriumi teatel on ÜROga jõutud kokkuleppele, et Eesti liikmemaksu suurust hakatakse järkjärgult vähendama.
«1995. aastal oli meie protsent 0,05 ja 1996. aastaks on see 0,0425. On ette näha, et see protsent väheneb veelgi, kuid vaevalt, et ta jõuab 0,02 protsendini, sest meie endi majandusliku arengu tõttu Eesti maksevõime paraneb,» rääkis Arusoo.
Tema väitel ei ole kolme miljoni dollari suurune võlg ohuks Eesti hääleõigusele ÜROs.
«Oleme ära maksnud miinimumi, mis tagab hääleõiguse. Hääleõigusest jäetakse ilma riik, mille maksevõlg ületab kahe aasta liikmemaksu suurust,» selgitas välisministeeriumi pressiesindaja. «Postimehe» teada on suur oht hääleõigusest ilma jääda Lätil, kel pole riigi viletsa majandusolukorra tõttu võimalik ära maksta isegi minimaalselt vajalikku summat. Leedu olukord on võrreldav Eestiga.
Välisministeeriumi teatel maksis Eesti 1994. aastal 13,45 miljonit krooni, 1995. aastal 9,28 miljonit krooni. 1996. aastal on riigieelarvest ÜROle ette nähtud 7,2 miljonit krooni.
Jüri Arusoo sõnul on Eestil võlgu ka teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele, kuid ka neis ei ole võlg hääle- või muud toimimisõigust ohustav.
«Maksta tuleb väga mitmetesse kohtadesse, finantsiliselt tuleb osaleda ka kümnetes rahumissioonides, milleks kuluvad summad ei ole ÜROle makstava üldsumma sees. Maksmine eri organisatsioonidele käib mitmete ministeeriumide kaudu, näiteks UNESCO liikmemaksu tasumine käib kultuuriministeeriumi kaudu,» nentis Arusoo.
Ta tõi näiteid ka teistele olulistele rahvusvahelistele organisatsioonidele maksude maksmise kohta. OSCE liikmemaksuks on tänavu planeeritud 1,47 miljonit krooni, Euroopa Nõukogule on alates 1994. aastast makstud igal aastal 2,4 miljonit krooni, nii ka tänavu.
Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO) on kavas käesoleval aastal maksta 700 000 krooni, seda arvestusega, et Eesti pürib selle organisatsiooni liikmeks.
On ka Läänemeremaade Nõukogu, kuid sellele makstavad summad on tunduvalt väiksemad, 1994. aastal oli see raha näiteks 80 000 krooni.
Välisministeeriumi pressiesindaja Jüri Arusoo sõnul on killustatuse tõttu väga raske saada terviklikku pilti Eesti võlgadest rahvusvaheliste organisatsioonide ees.
«Välisministeerium kavatseb saada kõigist ÜROle võlgu olevatest summadest täpse ülevaate ja koostada plaani nende järkjärguliseks kustutamiseks kuue kuni kaheksa aasta jooksul. Oleme seisukohal, et Eesti riik peaks rahvusvaheliste organisatsioonide ees täitma oma kohustused täies ulatuses, mitte ainult opereerides summadega, mis tagavad meile hädavajaliku hääleõiguse,» kinnitas Arusoo.
Ta lisas, et loomulikult peab selle kava heaks kiitma valitsus ja aktsepteerima Riigikogu.
«Ei ole aga saladus, et Riigikogus on liikmeid, kes ikka veel esitavad küsimusi, milleks meile üldse neid rahvusvahelisi organisatsioone vaja on,» nentis välisministeeriumi esindaja. Eesti suursaadik Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis Trivimi Velliste kinnitas «Postimehele», et rahapuudus on ÜROs juba pikemat aega krooniline arutlusteema ja on ka arvatud, et ÜRO seisab pankroti lävel.
«Mitmed riigid, mis on oma makse väga korralikult maksnud, on selle küsimuse põhimõtteliselt üles võtnud. Näiteks Põhjamaad on alati korralikult tasunud,» seletas Velliste.
Suursaadiku sõnul jälgitakse ÜROs väga pingelise eelarve tõttu kokkuhoiurezhiimi. «Ürituste arvu püütakse vähendada, kokku hoitakse tehnilise töö pealt, mitte alati ei ole võimalik saada tõlke jne. ÜRO personal on taotlenud ka palgatõusu, kuid vähemalt praeguses olukorras pole seda ette näha,» kirjeldas Velliste.
Eesti ÜRO esinduses töötab lisaks suursaadikule veel kaks diplomaati, mis on Velliste sõnul miinimumi miinimum. Teistel väikeriikidel on tavaliselt 4-6 diplomaati.
ÜRO suurim võlglane on USA, mille 1,2-miljardiline võlg moodustab poole ÜRO eelarvepuudujäägist. Venemaa võlgneb organisatsioonile 455 miljonit dollarit, Ukraina 228 miljonit dollarit, Saksamaa 23 miljonit dollarit ning Brasiilia viis miljonit dollarit.
Võlglaste tagantkiirustamiseks on pakutud mitmesuguseid variante, muuseas ka intresside nõudmist hilinenud maksude pealt, kuid siiani pole ühtki neist vastu võetud.
Praeguseks on ÜRO olnud sunnitud erinevatelt sisearvetelt laenama kokku 500 miljonit dollarit, et tööd käimas hoida, kuid seegi raha tuleb tagasi maksta, ütlesid ÜRO ametnikud uudisteagentuurile Associated Press.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS PAET
ETV juhatus otsustas lõpetada alates 1. aprillist oma ruumide rentimise Kanal 2-le. Seni läks Kanal 2 eetrisse ETV hoonest. Kanal 2 juhi Ilmar Taska sõnul oli ETV selline otsus natuke üllatav. «Me teame ETV otsuse telgitaguseid, aga ei tahaks kõigest rääkida,» ütles Taska. ETV peadirektori Hagi Sheini sekretär ütles «Postimehele», et Shein seda otsust ei kommenteeri.
Ilmar Taska rääkis «Postimehele», et Kanal 2 on olnud ETV majas üle kahe aasta ehk Kanal 2 sünnist saati. «Kanal 2 loomisel oli küsimus kohas, kust eetrisse minna. Siis selgus, et Eesti Televisioonis oli vabu pindu ja osa tööjõudu ähvardas lahtilaskmine, kui neil ei teki mingit teenindamisvõimalust. Me otsustasime eetrisse minna ETV kaudu, kuigi ka ETV kasutab osaliselt meie montaazhi. Meie oleme telemajas välja ehitanud väikesed läbivaatus-, kontori- ja montaazhiruumid, kokku kolm tuba,» rääkis Taska.
Taska sõnul oli ETV hoone omal ajal välja ehitatud kahe kanali eetrisse andmiseks ja seetõttu läheb sealt eetriväljund kahele kanalile, kuid teine kanal ei ole kunagi käivitunud. Ka ETV 2. stuudio, mida Kanal 2 kasutas, oli Taska sõnul täiesti vaba ja kasutamata.
Taska rääkis, et Kanal 2 on ETVle üsna palju maksnud - aastas ligi 2 miljonit krooni. «Selles mõttes on Kanal 2 olek ETV majas olnud ETVle küllalt kasulik. Praegu on ETV vaheülemused ning tehniline rahvas juhatuse otsusest väga üllatunud ja ehmunud, sest nende arvates on see ETVle kasulik,» rääkis Taska.
«Kui mingi osa rahast tuleb meilt, siis ei pea see tulema maksumaksjalt. ETVl on ometi raha tarvis. Sellegipoolest anti meile teada, et ETVl oleks neid ruume vaja ja et meil on vaja välja kolida,» lisas ta.
Taska sõnul ei kurvasta ETV otsus Kanal 2 aga sugugi. «Sest tegelikult oleks meile odavam omal jõul eetrisse minna. Oleme välja arvutanud, et kui paneme eetrisse minekuks üles oma tehnika, siis ei lähe see rohkem maksma kui kaks miljonit krooni. See tähendab, et teenime juba ühe aastaga aastaüüriks kulunud raha tagasi. Seega on see meile kasulik, kuid me ei tea, kellele on see kasulik telemajas,» rääkis Taska.
«Mõtlesime, et miks mitte tööd anda ka ETV töötajatele ja raha ETVle, sest riiklikust seisukohast on see kasulik. Nii arvab ka enamik ETV töötajatest, kellega oleme suhelnud. Kuid selge on ka see, et tegemist on konkurentsiga, sest ETV konkureerib ju ka erakanalitega, kuigi riikliku kanalina ei pruugiks ta seda teha. Samuti on ETV ikkagi RTV aktsionär. Nii et siin võivad olla muud põhjused,» arutles Ilmar Taska.
Taska sõnul põhjendas ETV juhtkond oma otsust struktuurimuutuse ja ruumipuudusega.
Taska nentis, et ilmselt pole ETVle raha kuigi suureks mureks, sest teenitakse ju näiteks reklaami pealt.
Ilmar Taska kinnitas, et Kanal 2-le on uueks eetrissemineku kohaks tehtud palju pakkumisi. «Me pole veel lõplikult otsustanud, sest kolimisega on aega 1. aprillini.»
ETV peadirektorilt Hagi Sheinilt «Postimehel» kommentaari saada ei õnnestunud. Sheini sekretär ütles, et peadirektor seda otsust ei kommenteeri.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Enam kui kolm miljonit krooni võlakohustusi korjanud munitsipaalettevõttele Tartu Küttekontor on kolmandal katsel leitud ostja. Raha panid kokku aktsiaseltsid ET (Tähtvere vald), K & H (Tartu) ning Rateks (Ülenurme vald), kes ostavad küttekontori AS Üleaedne nimel.
Tartu linnavolikogu linnavarakomisjoni esimees Mati Klein ütles, et peab küttekontori juhtumit järjekordseks näiteks sellest, et linn peaks ettevõtlusest nii ruttu kui võimalik lahti saama. Välja arvatud strateegilised tegevusalad, nagu näiteks linna bussiliiklus, tuleks munitsipaalfirmad kõik erastada. Klein lisas, et suurematest ettevõtetest erastatakse esimese kvartali kestel Kaubur, seejärel kesklinna kaubahall.
Tartu Küttekontori vajumist võlgadesse saab linnapea Väino Kulli sõnul käsitleda koos kogu linna energeetikamajanduses juhtunuga. Teatavasti on Tartu majanduspolitsei algatanud kriminaalmenetluse, et jõuda selgusele soojalaenude kasutamises.
Veel eelmisel aastal võttis ka küttekontor laenu miljon krooni, kusjuures laenuprotsent oli põhjendamatult kõrge.
Linnavalitsusele läks küttekontori ebamajanduslikkus eelmisel aastal maksma 442 000 krooni intressidena ja muidugi kannatab linn kahju ka seeläbi, et erastamisest ei saa ta sentigi.
Küttekontor müüakse koos võlakohustustega, samas ei seata tingimuseks, et ostja peaks jätkama tahkekütuste müüki.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Eile kirjutasid Tartus Rüütli galeriis Tartu Kultuurkapitali nõukogu esimees Jaak Viller ja Eesti Mobiiltelefoni turundusdirektor Urmas Kõiv alla sponsorlepingule, millega telefonifirma toetab Tartu Kultuurkapitali 210 000 krooniga.
Urmas Kõiv ütles, et Eesti Mobiiltelefon on seni heategevust arendanud peamiselt Tallinnas, nüüd leiti, et on viimane aeg meeles pidada Tartu kultuuriinimesi.
Tartu Kultuurkapitali tegevdirektor Tarmo Varendi sõnas, et Eesti Mobiiltelefon rendib alates eelmise aasta oktoobrist kultuurkapitali majas bürooruume, tartlaste toetamise mõte oligi hakanud idanema büroo avamispäeval. Sponsorsumma antakse kultuurkapitalile viie aasta jooksul.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAN VÄLJAOTS
«Mult pressitakse raha välja,» kurtis oktoobris Tartu politseiprefektuuris keskealine mees, kes keeldus oma avaldusele aadressi kirjutamast, sest ta ei usaldavat ka mundrimehi. «Mind on ähvardatud tappa, seepärast pean end varjama,» rääkinud ta, andes üles Tallinnas elava väljapressija nime ja telefoni, ning lubanud ise uuesti politseiga ühendust võtta. Tänini pole ta seda teinud, kuid mitte seetõttu, et «väljapressija» tema elu kallale oleks jõudnud. Mees peab end tõepoolest varjama, sest on elanud terve suve võõras talus ning lahkunud sealt vastu talve, võttes kaasa toidukartulid, õunad ja majariistu, ning viinud vorstivabrikusse esimest aastat lüpsma tulnud lehma.
«Käega ei taha kõigele päris lüüa,» räägib Jõgevamaal tühjaks jäänud isatalu Tallinnas elav omanik. «Olgu peale need kartulid, õunad ja tasumata jäänud elektriarve. Aga lehm on südamel, see sai minu sõna peale võlgu võetud. Hiljuti uurisin välja, et keegi Ojaste on toonud lehma Torma vorstivabrikusse. Avo Ojaste mu rentnik oligi.» Ning hoiatuseks võimalikele järgmistele heausksetele rääkis taluomanik Enn oma loo. Ennu isa suri kümme aastat tagasi, ema kolme aasta eest. Läinud kevadel elas Jõgevamaal asuvas Mullika talus vaid 87-aastane vähihaige onu. «Panin «Maalehte» ja «Soovi» kuulutuse, et otsin maatööst huvitatud inimesi rentnikuks. Sain üle paarikümne pakkumise. Teiste seas helistas mees, kes pakkus rentnikuks oma rahulikku ja töökat onu, 54-aastast Avo Ojastet, kel olevat naine ja kaks kooliminekueelset last ning kelle maja Läänemaal põlenud maha.»
Veebruaris käis tulevane rentnik koos peremehega talu üle vaatamas. Avo rääkinud põllupidamisplaanidest ning kiitnud oma ausust, mille tõestamiseks pakkunud koguni passi näha. Talus olnud kahe koera, kassi, kuke, kana, oina, kolme lamba ja viie talle kõrvale lubanud rentnik võtta lehma ning paari põrsaid. Omanik pakkunud talle jahvatamiseks talu vilja ning palunud selle eest tallegi ühe sea üles kasvatada, millega Avo kohe nõustunud.
«Minu soov oli, et maja hoitaks korras ja põllud hooldatud. Mina tema majandustegevusse ei sekku ja kõik saadav tulu jääb temale. Kõige selle tasuks tahtsin sügisel saada talvekartuli ja osa aiasaadustest,» rääkis Enn «Postimehele».
Avo lubanud naisega asja üle aru pidada, kuid kui omanik märtsi lõpus maale sõitis, leidis ta rentniku pere end majja sisseseadnuna juba eest. Mees, naine ja kaks last, kelle ainsaks sissetulekuks oli taluomaniku teada vaid lastetoetused. Nii juhtunudki, et tee patta leidsid kukk ja kana ning ühel järgmisel korral oli kadunud ka suur oinas. «Avo tuli mulle suure kurvastusega rääkima, et oinas olevat niitmise ajal lahti rabelnud ja jala murdnud, mistõttu ta tulnud ära tappa,» rääkis omanik. «Peale selle hakkas ta mulle kurtma, et metsa on ilmunud suur hunt. Et lammaste «murdmist» ennetada, sai nad ära müüdud, ehkki tean, et ümberkaudsetes väikestes metsades pole kunagi hunte olnud.»
Aprillis ostis Tallinna mees oma põrsa ära ning tema maal elav ämm lubas esimese kuu notsut enda juures piimaga toita. Kui Enn huvi tundis, kuidas on lood vilja jahvatamise ja Avo põrsastega, kostnud too, et jahvatuse asjus on kokkulepe olemas ja temagi kaks põrsast on kusagil Võrtsjärve kandis sugulase juures piima peal. «Vili jäi jahvatamata ja põrsaid, nagu selgus, polnud olemaski,» rääkis taluomanik. «Kui ämm oina jalamurdmisest teada sai, ei andnud ta ka minu põrsast rentniku hoole alla, eks sigagi või jala murda.»
Kartul ja köögivili said siiski maha, kuid juuni algul vähki surnud onu matuseid korraldades hakkas omanikule silma rentniku lohakus ning see, et ära oli tehtud vaid kõige hädavajalikum. Perele meeldinud rohkem toas kaarte mängida.
«Juunis hakkas Avo mulle intensiivselt peale käima, et metsa on ürask sisse tulnud ning mets tuleks maha võtta. Tema olevat nõus seda tegema. Selle plaani jätsin kohe katki,» rääkis Enn rentniku kavalusest. Ometi usaldas linnamees magusa jutuga rentnikku veel sedavõrd, et palus oma Jõgevamaal elavatel sugulastel talle lehma laenuks anda. «Hakkasin küll tema ilusates sõnades kahtlema ja katsusin Läänemaa tuttavate kaudu selle pere tausta uurida,» õigustas end omanik. «Kolmest-neljast allikast tuli informatsioon, et igal pool, kus nad olid elanud, on neid peetud puhkajate tüüpi inimesteks, kes eriti midagi teha ei viitsi ja rändavad ühest kohast teise. Armastavad võlgu võtta ja neid enam mitte tagasi maksta. Hoiatasin sellest kohe ka oma sugulasi, kuid Avo oli eelmisel päeval lehma ära viinud ja 4000 krooni hiljem ära maksta lubanud. See on tänini maksmata,» lisas ta ette rutates. Augustis läks Tallinna mees maale isatallu puhkust veetma. Avo hoidnud tast eemale - kurtnud küll hambavalu, küll radikuliiti ega tulnud päevade kaupa toastki välja. Rendilepingu sõlmimisest hoidnud vennike omaniku sõnul igal võimalusel kõrvale. «Ütles, et tahab võlad ära maksta, milleks pidi Järvakandis oleva maja eest kohe-kohe suurema summa saama. Samas avaldas ta aga kahtlust, et äkki pikemaks ajaks rentnikuks jääda ei tahagi, kui saaks ainult kevadeni talus elada,» meenutas omanik septembris peetud jutuajamist.
Paari telefonikõnega Järvakandi vallavalitsusse ja kohalikku ühistusse sai selgeks, et mingit maja jutumehel seal müügiks pole. Et ta lubanud siiski võla 1. novembriks tasuda, pidi järgmine kohtumine aset leidma novembri esimesel nädalavahetusel.
27. oktoobril helistas Avo Tallinna ja teatas, et rendilepingut ta sõlmida ei kavatse, nende pere lahkub majast, ning ütles koha, kuhu ta maja võtme jätab. Samal õhtul sõitis omaniku poeg maale ning leidis tõepoolest maja tühja olevat, toad külmad, koerad keti otsas näljast nõrkemas. Postkasti polnud tühjendatud alates 20. kuupäevast.
«Koos rentnikuperega kadus majapidamisest talvekartul, elektridrell, mootorsaag, padrunvõtmete komplekt, hakklihamasin, tolmuimeja, jalgratas ja veel üht-teist,» võttis Enn kahjud kokku. «Lehma eest on maksmata, raha laenas Avo mujaltki. Kahjusummad kokku liites saab umbes kakskümmend üks või kakskümmend kaks tuhat.» Teadmata suunas lahkunud rentnikest on teada vaid nii palju, et usutavasti pole nad suvisest kodust kaugele kolinud, sest kraami vedamiseks teinud Avo enne lahkumist tema käsutuses olnud Pobedaga päevas mitu tiiru.
Avo asupaika ei tea tema Läänemaal elav lihane õdegi. «Vennale kirjutas ta aadressiks: Tartu postkontor, nõudmiseni,» ütles pensionipõlve pidav õde. «Arutasime just vanema vennaga, teised meie pere inimesed pole keegi sellised. Aga tema, kõige noorem, lihtsalt ei oska elada. Oleme teda ikka aidanud, aga lõpmatuseni ei jõua. Ta on küsinud jah, et kas meil oleks talle paarkümmend tuhat laenata. No kust sellist raha võtta?»
«Ma loodan Avo ikka üles leida,» ütles Enn, ehkki politseilt ta selleks abi ei saa. «Mul pole dokumente. Rendileping jäi sõlmimata. Paberitest on kasutada vaid Torma vorstivabriku kviitung, mis tõestab, et laenuks võetud lehm on oma elu võileiva peal lõpetanud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVAR AOTÄHT
Teisipäeva õhtul ja eile öösel haaras Ida-Eesti oma valdusse suur lumepilv. Kõige rohkem sadas lund alla Tartu ja Valga kandis.
Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi meteoroloogiakeskuse sünoptik Ene Linno ütles «Postimehele», et Tartus sadas ligi kolmandik jaanuari sademetenormist. Tartu keskmine sademete hulk jaanuaris on 33 millimeetit. Nüüd sadas kõnealusel ajavahemikul maha 11 mm lund (teisipäeva õhtul 7 mm ja kolmapäeva öösel veel 4 mm). Valgas mõõtis vaatlusjaam kokku 10 mm sademeid.
Nagu Ene Linno märkis, arvestatakse sademete hulka nii vihma kui lume puhul millimeetrites (sadanud lumi sulatatakse veeks), lumikatte paksust mõõdetakse sentimeetrites. Kuivõrd suureneb sadanud lumega kogu lumikatte paksus, sõltub lume tihedusest, kohevusest ja muudest taolistest teguritest.
Teisipäeva õhtul ja järgnenud ööl suurenes ilmavaatlusjaamade andmeil lumevaiba paksus Tartus ja Valgas kuus sentimeetrit. Kokku on eilse hommikuse seisuga kõige rohkem lund aga ikka Türil - 33 cm - ja kõige vähem Sõrves ja Kundas - 7 cm (Tartus on lund 15 cm). Ene Linno toonitas, et nõnda paks on lumi ilmajaamade vaatluspunktides, sealsamas läheduses võib lumikatte ja hangede paksus paikkonniti erinev olla.
Õhutemperatuur oli teisipäeva õhtul ja järgnenud ööl üsna ühtlane. Saartel oli päeval külma kaks kuni kolm ja mandril kolm kuni kaheksa kraadi. Öösel oli mõni kraad külmem.
Ene Linno tõi ära, et jaanuaris on siiani ööpäeva sademete maksimum Tartus 19,8 mm (1872. aasta 9. jaanuar) ja Tallinnas 24 mm (1989. aasta 15. jaanuar). Üldiselt on jaanuar sademete poolest Tartus üsna vaene. Tartus on jaanuaris keskmiselt 19 päeva, mil tuleb kõigest kuni 0,1 mm sademeid. Päevi, mil sademeid mõõdetakse 10 ja enam millimeetrit, on jaanuaris keskmiselt vaid 0,2 - seega ei saja Tartus üldsegi mitte igal aastal korraga nii palju lund kui nüüd teisipäeva õhtul vastu kolmapäeva.
Ilmajaama ennustusel võis vähest lund tulla veel eile ja täna öösel. Nädala lõpuni peaks ilm püsima valdavalt sajuta. Õhutemperatuur hakkab taas langema. Nädala viimastel päevadel võib elavhõbedasammas laskuda ka alla viieteistkümne külmakraadi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAN VÄLJAOTS
Teisipäeva õhtul pärast kella viit rammisid Tallinna-Tartu maantee 28. kilomeetril kolm autot üksteise järel ees seiskunud kallurautot. Kahe veoauto vahele litsutud Moskvitshis juhi kõrval sõitnud 28-aastane mees hukkus. Õnnetuses sai vigastusi viis inimest.
Harju liikluspolitsei vaneminspektor Lembit Prunt ütles «Postimehele», et teate traagilisest õnnetusest edastas mobiiltelefoniga keegi möödasõitnu. Õnnetuse skeem olnud aga järgmine. Kõige ees sõitnud järelkäruga Kamaz paisanud arvatavasti mootoririkke tõttu välja paksu tossupilve. «Pilv olnud auru ja suitsu segune,» täpsustas vaneminspektor. «Võibolla purunes plokikaane tihend. Selline pilv võib tekkida, kui tosool pääseb mootorisse,» oletas ta, kuid lisas, et see on tema kui autojuhi esialgne oletus.
Kamazi järel sõitnud Moskvitsh 2140 juht ei märganud tossupilves, et kallur ees peatus, ning sõitis sellele tagant sisse. Moskvitshile sõitis otsa veoauto Scania ning sellele omakorda sõiduauto Ford Sierra.
Kahe suure veoki vahele litsutud Moskvitshis olnud kolmest noorest mehest kaks said vigastada, üks suri. Päästetöötajail tuli autovrakk lahti lõigata. Fordis olnud kahest inimesest sai viga kaassõitjaks olnud 71-aastane naine.
Harju liikluspolitsei vaneminspektor rõhutas, et külmade pehmenedes on teed muutunud väga libedaks, samuti olevat seoses jooksuajaga aktiviseerunud metskitsed.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996