T, 9.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Euroopa inimõiguste konventsioon pole deklaratiivne paberilipakas, Surm Eesti armees, Laskja shokis, Sama reamees oli varemgi kuulist viga saanud

NN
Euroopa inimõiguste konventsioon pole deklaratiivne paberilipakas, Surm Eesti armees, Laskja shokis, Sama reamees oli varemgi kuulist viga saanud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
TOOMAS MATTSON

Ratifitseerimise korral muutub Euroopa inimõiguste konventsioon vahetult Eestis kohaldatavaks. Et Eesti on juba kolm aastat tagasi alla kirjutanud ka konventsiooni lisaprotokollile surmanuhtluse kaotamise kohta, siis paneks lisaprotokolli ratifitseerimata jätmine Eesti Euroopa Nõukogu ees piinlikku olukorda, leiab Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik vandeadvokaat Uno Lõhmus.

Mida endast kujutab ja mida sisaldab see dokumentide kogum, mida tuntakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nime all ja mille ratifitseerimine siin Eestis on üha veninud?

Pärast sõda tekkisid Lääne-Euroopas ühendused, mis taotlesid inimeste põhiõiguste austamist ja Euroopa riikide ülesehitamist õigusriikidena - sõda ja selle eelne aeg oli näidanud, kuidas üks või teine rezhiim oli suhtunud inimesesse kui väärtusse.

Inimõiguste problemaatikaga hakati paralleelselt tegelema ÜROs ja ka Lääne-Euroopas. 1948. aastal valmis Euroopa inimõiguste konventsiooni esialgne projekt. Seal oli esialgu mõningaid erimeelsusi, kuid kokku lepiti kahes põhiasjas: esiteks pidi konventsioon sisaldama inimõigusi, mis on kõige olulisemad ja ilma milleta võiks sattuda ohtu demokraatia areng ning teiseks pidi konventsiooni täitmise tagamiseks olema reaalne mehhanism.

Samas oodati ära ÜRO vastavad lahendid, sest sel ajal koostati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis 1948. aasta 10. detsembril ka välja kuulutati.

Pärast seda pandigi lõplikult kokku Euroopa konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks ja see kirjutati alla 1950. aasta 4. novembril Roomas. Konventsioon jõustus 3. septembril 1953.

Hiljem on konventsiooni täiendatud lisaprotokollidega, osa neist on inkorporeeritud konventsiooni, osa on eraldi kehtivad.

Euroopa inimõiguste konventsioon sisaldab põhiliselt kodaniku- ja poliitilisi õigusi.

Millised on konventsiooni kaitse all olevad põhiõigused ja -vabadused?

Need on õigus elule, isikuvabadusele ja -puutumatusele, õigus ausale kohtumõistmisele, era- ja perekonnaelu austamisele, õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele, sõnavabadusele, kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadusele, õigus abielluda ja luua perekond, õigus liikumisvabadusele, õigus edasi kaevata kriminaalasjades.

Konventsioon keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise, orjuse ja sunniviisilise töö ning ka vabaduse võtmise sel põhjusel, et isik ei suuda oma lepingulisi kohustusi täita.

Enamik neist põhiõigustest ja -vabadustest on sisse kirjutatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse teise peatükki.

Kuidas toimib konventsiooni täitmise kontrollmehhanism?

Inimene või organisatsioon, kes ei saa piisavalt kaitset oma õigustele siseriigis, võib pöörduda kaebusega väljapoole, Euroopa Nõukogu juurde loodud kahte organisse. Üks neist on Euroopa inimõiguste komisjon ja teine Euroopa Inimõiguste Kohus.

Nii komisjoni kui kohtu koosseisu kuulub igast Euroopa Nõukogu riigist üks inimene, praegu on nõukogus liikmeid 38. Kohtus on praegu 33 kohtunikku, sest mõned riigid ei ole veel oma kohtunikke valinud.

Esimene kaebuste filter on inimõiguste komisjon. Selle loomisest peale on komisjoni tulnud 12 000-13 000 kaebust. Kohus on läbi vaadanud umbes 550 asja, seega jõuab kohtusse suhteliselt vähe asju.

Kuidas käib kaebuse esitamine?

Kaebuse esitamise eeltingimus on selline, et isik või organisatsioon peab olema ammendanud kõik siseriiklikud võimalused, läbinud kõik instantsid, kust ta võiks saada kaitset oma õigustele ja vabadustele.

Kui see tingimus on täidetud, võib pöörduda kaebusega komisjoni. Kaebus peab olema põhjalik ja hästi argumenteeritud, et ta tunnistataks põhjendatuks.

Vormistusnõuded on väga ranged. Euroopa inimõiguste komisjonile kaebuse esitamine pole mingile vihikulehele paari rea viskamine selle kohta, kuidas keegi on pahasti käitunud.

Kui komisjon tunnistab kaebuse põhjendatuks, siis kutsub ta kaebaja esindaja ja riigi komisjoni istungile, kus need saavad esitada täiendavalt oma argumente.

Komisjon võib teha pooltele ettepaneku saavutada sõbralik kokkulepe.

Kui saavutatakse sõbralik lahendus, koostab komisjon selle kohta ettekande ja saadab selle asjassepuutuvaile riikidele, ministrite komiteele ja avaldamiseks Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Kui sõbralikku kokkulepet ei saavutata, siis koostab komisjon raporti, kus ta ütleb, kas tema arvates on tegemist inimõiguste rikkumisega või ei ole.

Raport väljendab komisjoni arvamust, see arvamus ei ole kohtule siduv.

Kui petitsiooni läbivaatamine on komisjonis lõppenud, võib edasi kaevata kohtule. Varem, kuni möödunud aasta 1. oktoobrini oli nii, et kohtule võis edasi anda asja kas komisjon ise või riik, kelle alam on väidetav ohver, riik, kes esitas asja komisjonile või riik, kelle vastu kaebus on esitatud.

Inimene või organisatsioon ei saanud ise otse kohtu poole pöörduda. Nüüd on jõus lisaprotokoll, mille järgi saab ka otse kohtu poole pöörduda. Kohtus on aga samuti filter ees ja nagu on ka selle lühikese otsepöördumisaja jooksul näha, antakse niinimetatud menetlusluba väga vähestel juhtudel. Kohus võtab lahendada ainult selliseid asju, millel on põhimõtteline tähendus.

Kohus võtab arutamiseks asju ainult neist riikidest, kes on deklareerinud, et nad tunnistavad kohtu pädevust neid asju arutada. Kui mõni riik ratifitseerib küll konventsiooni, kuid ei tee kohtu pädevuse tunnistamise deklaratsiooni, siis sellest riigist ei võeta kaebusi vastu.

Mille üle kõige sagedamini kaevatakse?

Kõige tihedamini on kaebusi konventsiooni artiklite 5 ja 6 rikkumise peale. Artikkel 5 käsitleb õigust vabadusele ja isikupuutumatusele, artikkel 6 õigust kriminaalsüüdistuse läbivaatamisel ausale ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul kohtus, mis on sõltumatu ja erapooletu ning moodustatud seaduse alusel.

Tooge näiteid kohtuasjadest.

Suurbritannias leidis näiteks väga tugevat vastukaja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, mis puudutas kolme iiri terroristi mahalaskmist Gibraltaris.

Suurbritannia eriteenistused jälgisid arvatavaid iiri terroriste, keda kahtlustati kavatsuses, et nad panevad Gibraltaris paraadi ajal plahvatama autopommi. Ühel hetkel otsustasid eriteenistused need kaks meest ja ühe naise kinni võtta. Kinnivõtmise käigus lasti kõik kolm maha.

Eriteenistuse töötajad kinnitasid, et nende kahtlustuste järgi olid kinnivõetavatel terroristidel relvad ja nad olevat teinud liigutusi, mis viitasid võimalusele, et autopomm pannakse plahvatama.

Tegelikult ei olnud neil kolmel relvi ja ka autos polnud lõhkeainet. Hiljem leiti Hispaanias üks nende renditud auto, kus oli lõhkeaine.

Mahalastute sugulased kaebasid asja kohtusse, leides, et on rikutud konventsiooni artiklit 2, mis sätestab õiguse elule.

Tegemist oli väga delikaatse probleemiga. Kohus tunnistas napilt häältega 10:9, et inimõigusi on rikutud ja et kinnivõtmine ei olnud korralikult ette valmistatud.

See kohtuotsus tekitas Inglismaal tormilise reaktsiooni ja mõned poliitikud nõudsid isegi, et Suurbritannia peab eemalduma Euroopa Nõukogust.

Poleemika käigus tõsteti üles isegi sellised argumendid, et kuidas saavad sellise riigi nagu Suurbritannia asjade arutamisel kohut mõista idaeurooplastest kohtunikud, kes on õppinud totalitaarse rezhiimi ajal jne.

Üldse tuleb Inglismaalt suhteliselt palju kaebusi, kuid selle põhjal ei saa veel väita, et Suurbritannias oleks inimõiguste olukord halvem kui mistahes muus riigis. Asi on selles, et sealne üldine õigus ja selle süsteemi traditsioonid on natuke teistsugused kui need, mis loodud Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Üsna palju on kaebusi ka Itaaliast ja Prantsusmaalt.

Kas on märgata tendentsi, et endisest idablokist tuleb massiliselt kaebusi?

Idaeuroopa riikide kohta ei saa veel mingeid järeldusi teha, kuid kahtlemata on neis inimõiguste rikkumist ja mitte vähem kui mõnes lääneriigis.

Tavaliselt on nii, et esimesed kaebused hakkavad Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudma alles neli-viis aastat pärast seda, kuid vastav riik on konventsiooni ratifitseerinud.

Näiteks Soome ratifitseeris konventsiooni 1990. aastal, esimesed asjad sealt jõudsid kohtusse 1994. aastal ja olid arutusel 1995. aastal.

Kas te ei karda, et Eestist võiks hakata tulema kaebuste laviin?

Ma ei usu, et neid kaebusi pakkide viisi tulema hakkab. Tuleb tähele panna, et kaevata saab vaid nende inimõiguste ja vabaduste rikkumiste peale, mis on toime pandud alles pärast seda, kui konventsioon on vastava riigi, antud juhul Eesti suhtes jõustunud.

Paraku ei ole konventsioon Eesti suhtes praegu jõus.

Seda tõesti. Eesti on küll alla kirjutanud nii konventsioonile kui selle lisaprotokollidele 14. mail 1993 ja see oli ka tingimuseks, et Eesti üldse võetaks Euroopa Nõukogusse.

Siiani ei ole aga Eesti konventsiooni ega selle lisaprotokolle ratifitseerinud. Aegajalt on Euroopa Nõukogu ametiisikud seda ette heitnud, sest lubadus oli need kahe aasta jooksul ratifitseerida.

Kuhu asetuks ratifitseerimise järel Euroopa inimõiguste konventsioon Eesti siseriiklikus õigusaktide hierarhias?

Eri riikides on erinev lähenemine mitte ainult sellele konventsioonile, vaid ka teistele rahvusvahelistele lepingutele ja rahvusvahelisele õigusele. Üks lähenemine on selline, et rahvusvaheline õigus on siseriikliku õiguse osa konstitutsiooni tasemel. Otseselt on seda öeldud Austrias, kus konventsioonile on antud põhiseadusega võrdne staatus.

On ka riike, kus konventsioon ei ole vahetult kohaldatav. Seal leitakse, et siseriiklik õigus ja rahvusvaheline õigus reguleerivad erinevaid valdkondi ning seetõttu pole konventsioon vahetult kohaldatav.

Näitena selliste riikide kohta võib nimetada Suurbritanniat ja Iirimaad, aga ka Skandinaaviamaid, välja arvatud Taani.

Kolmas on vahepealne lähenemine, mille järgi konventsioon on siseriikliku õiguse osa, aga õigusaktide hierarhias on ta kõrgemal kui seadused, kuid madalamal kui põhiseadus.

Sellise suhte esindajaks on Prantsusmaa, kus konventsioon on põhiseaduse ja teiste seaduste vahel.

Eesti põhiseadus sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Samuti on põhiseaduses kirjas, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

Eesti sarnaneb selles mõttes Prantsusmaaga.

Kuivõrd on Eesti seadused kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni nõuetega?

Konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamise käigus moodustati valitsuse juurde töörühm, mis analüüsis Eesti seadusi.

Midagi päris hullu just ei ole, kuid tuleb tõdeda, et paljud seadused ei ole konventsiooniga päris kooskõlas ja osa seadusi on puudu, nagu näiteks ebaseadusliku vahistamisega seotud kahjude kompenseerimise seadus.

On aga ka päris drastilisi näiteid - puudu on palju seadusi, mis puudutavad kaitsejõudusid. Nende suhtes on kasutusele võetud ennesõjaaegsed õigusaktid, mis ei vasta praegustele tingimustele ja on vastuolus ka põhiseadusega.

Näiteks on Eesti kaitseväes distsiplinaarkaristuse seaduse alusel võimalik määrata ka vabaduskaotuslikke distsiplinaarkaristusi, mida konventsiooni ja põhiseaduse kohaselt võib teha üksnes kohus.

See ennesõjaaegne distsiplinaarkaristuste seadus on muide kehtestatud valitsuse avaldamata korraldusega 9. jaanuarist 1992. Juba ainuüksi see, et seadus on kehtestatud valitsuse korraldusega, on täielik absurd.

Täiesti reguleerimata on meil elu võtmise küsimused, nagu abort, mis on praegu paika pandud ministeeriumi määruse tasemel, peaks olema aga seadusega.

Ka täitemenetluse seadustik ja kriminaalmenetluse seadustik tuleks kriitiliselt üle vaadata.

Konventsiooni artikkel 10 kaitseb õigust sõnavabadusele, kuid lubab teatud juhtudel seda seadusega piirata. Meil puudub aga seadus, milles need piirangud oleksid sätestatud.

Eestis on teravat vaidlust tekitanud konventsiooni lisaprotokoll number kuus, mis käsitleb surmanuhtluse keelustamist. Kas konventsiooni ratifitseerides võib Eesti jätta protokolli ratifitseerimata?

Et tegemist on eraldi lisaprotokolliga, siis ratifitseeritakse ta konventsioonist eraldi. Oli lisaprotokolle, mis on praeguseks konventsiooni inkorporeeritud, on aga protokolle, mis on vaadeldavad eraldi ja mis tuleb ka eraldi ratifitseerida.

Kui konventsiooni ratifitseeritakse, siis ei pea sellega ilmtingimata kaasnema lisaprotokolli number 6 ratifitseerimine, aga kuna Eesti on sellele lisaprotokollile alla kirjutanud, on muidugi raske õigustada Euroopa Nõukogu ees, miks seda siis ei ratifitseerita. Allkiri on ju antud ja sellega on väljendatud riigi suundumust ja soovi.

Ratifitseerimist on ka valitsuses arutatud, kuid jälle on kerkinud probleem selle surmanuhtluse protokolliga. Minu teada ootab valitsus veebruariks kriminaalpreventsiooni nõukogu seisukohta ja seejärel otsustatakse, kas konventsioon esitatakse ratifitseerimiseks koos kuuenda lisaprotokolliga või ilma. Ja muidugi ei tähenda isegi koos protokolliga esitamine, et Riigikogu selle protokolli ratifitseerib.

Millises suhtes selle lisaprotokolliga on teised riigid?

Sellele protokollile ei ole alla kirjutanud Leedu, samuti Poola, Bulgaaria, Küpros ja Iirimaa ning Türgi ja Suurbritannia.

On riike, kes on alla kirjutanud, kuid ei ole veel jõudnud seda lisaprotokolli ratifitseerida, näiteks Sloveenia, Rumeenia ja Eesti.

Siiani on olnud Eestis põhiline argument, miks ei peaks seda protokolli ratifitseerima, et kuritegevuse tase on kõrge ja et teisel viisil ei saa ohjeldada kuritegevust.

Karistuse eesmärk on ühelt poolt individuaalne preventsioon - see, et isik ei paneks enam toime uusi kuritegusid - ja teiselt poolt üldpreventsioon: et see oleks hoiatuseks teistele, et nad ei paneks toime kuritegusid.

Kui üksikisiku suhtes surmanuhtlus täide viiakse, siis ei saa ta kahtlemata enam kuritegu toime panna. Iseküsimus on, kas see on eetiline, et riik võtab endale mõrtsuka rolli.

Väide, et surmanuhtlus hoiaks ära teiste poolt kuritegude toimepaneku, on tõestamata.

Oletame, et on toime pandud kaks analoogilist väga rasket kuritegu, kas tapmist või vägistamist. Ühel juhul on kõik väga selge ja hästi tõendatud, teisel juhul on tõendeid suhteliselt vähe.

Üldjuhul lahendavad kohtunikud asja nii, et seal, kus asi on selge, võidakse ka surma mõista. Asjas, kus on tõendeid vähe, kardetakse otsust teha ja eriti surmamõistvat otsust.

Seega võidakse ühe ja sama teo eest mõista erinev karistus, tuleb arvesse võtta ka kohtuvea võimalikkust.

Üldiselt on avaldatud arvamust, et surmanuhtluse kasutamine on nõrga riigivõimu jõudemonstratsioon.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Laupäeva õhtul sai surmava kuuli kõhtu Tartu üksiku jalaväekompanii reamehest ajateenija, kes oleks kevadel teenistusest vabanenud. Kaks lasku kärgatasid automaadist vahtkonna majas kümmekond minutit pärast kella seitset. Laskjaks oli sügisel sõjaväkke tulnud reamees, kes pole juhtunule järgnenud shokist seni toibunud. Ta on arstide hoole all.

Relvaintsident juhtus Tartu üksiku jalaväekompanii ülema kapten Mart Mikkelsaare sõnul vahtkonna alguses, tunnimeeste uue vahetuseni oli veel aega, mistõttu polnud kellelgi mingit tarvidust relvapüramiidist automaati võtta.

Vahtkonna majas oli laskude hetkel viis inimest. Lasud toimusid maja põhiruumis, kus on toolid, paar lauda ning relvapüramiid. Mis asjaoludel vahtkonnaülema Tõnise (19) automaat Galil SAR neli kuud teeninud Priidu (18) kätte sattus, pole juhtunu uurijad veel avalikult öelnud. Teada on see, et üks kuul tabas Tõnist kõhtu parema külje roietest veidi altpoolt. Teine väljatulistatud kuul vigastas Tõnise parema käe pöidla, läbistas puhkeruumi uksepiida ning peatus seinas.

Kuulidest rabatud mees vajunud esmalt põlvili, seejärel kukkunud näoli maha. Ruumis olnud kaaslased püüdsid küll anda haavatule esmaabi ja kiirabigi saabus kähku, kuid mehe elu päästa ei õnnestunud.

Lahangul selgus, et kuul oli kõhtu tunginud suunaga alt üles ning vigastanud mehe maksa, südant ja kopsu. Teiste sõnul olevat Priit pärast laske automaadi püramiidi asetanud, joonud kõvasti vett ning hakanud shokeeritult mööda tuba ringi kõndima. Kiirabi teinud Priidule rahustava süsti, pärast mida maganud ta hommikuni.

Kompanii ülema sõnul on järeldusi veel vara teha, kuid ta kinnitas, et tema teada ei olnud meeste vahel vaenu. «Kaaslased, kes ruumis olid, konflikti ei märganud. Kui laskude ajal automaati hoidnu oli järgmisel päeval võimeline kirjutama, märkis ka tema selgituses, et tal polnud hukkunu vastu midagi.» BNSile on kapten öelnud, et poisid hakanud omavahel mürama.

Mitmed relvaasjandusega kursis olevad inimesed on kinnitanud, et automaadist on võimalik kogemata ka kaks kuuli välja tulistada, sõltumata sellest, kas kaitseriiv on valangu või üksiklasu asendis. «Selle automaadi valang ei ole väga kiire, ka võhik on suuteline kolme- ja kahekuuliseid valanguid tulistama,» kinnitas üks spetsialist. «Ehmudes võib valang tõepoolest kahe kuuliga piirduda.» Ootamatu üksiklasu puhul võib aga sõrm ehmatusest ka teist korda päästikule vajutada.

Täiesti kindel on juhtunu juures see, et relvakasutamise eeskirju rikuti.

«Vahtkonna majas ei tohi olla ühegi automaadi külge ühendatud padrunisalve. Seda peaks kontrollima vahtkonnaülem,» selgitas kapten Mikkelsaar. «Ometi oli vahtkonnaülema automaadil salv ühendatud ja kuul rauas.» Hukkunut iseloomustades ütles jalaväekompanii ülem, et noormees olnud suhteliselt rahulik ja teeninud sõjaväes hea meelega. «Suvel oli koguni probleem, et poiss ei tahtnud haigestki peast koju jääda, vaid kippus kompaniisse,» rääkis Mikkelsaar, kinnitades alles tagantjärele, et tookordne haigus oli tingitud samuti kuulist.

Suvistel väliõppustel jäi reamees Tõnis õnnetult veebli püstolikuuli ette. Kuul tabas nägu, kuid imekombel jäi noormees ellu. Sportkuuli killud jäidki kaela.

Kriminaalasi laskja suhtes anti prokuratuurist Tartu maakohtusse 7. detsembril, kohtuistungi aega pole veel määratud. Veeblit süüdistatakse üliraske kehavigastuse tekitamises ettevaatamatuse tõttu.

Ehkki Tõnise ema soovitas pärast poja suvist vigasaamist tal tagasi mitte minna, kippus too siiski kangekaelselt sõjaväkke tagasi.

«Oh, ema, mida sa pabistad. Ei juhtu minuga rohkem midagi,» rahustanud poeg ema. «Aga läks teisiti...» ohkab veekalkvel silmadega 54-aastane ema, kes on sünnitanud kaheksa last. «Ühe poja matsin siis, kui ta oli kolme kuu ja nelja päevane. Nüüd tuleb see kõik meelde,» puhkeb naine nutma, kuid kogub end kiiresti. «Ma ei süüdista seda teist poissi ega taha tema karistamist,» lausub ema. «Tal on niigi närvid läbi. Vastutama peaksid kõrgemad ülemused. Nüüd püütakse Tõnist ennast süüdlaseks teha, et tema pidi kontrollima relvade kasutamist. No mis ülemus ja kontrollija see 19-aastane poiss on. Korda peaks valvama ikka vanemad ja haritumad ülemused.»

Kapten Mikkelsaar on kinnitanud «Postimehele», et juhtunut analüüsitakse väga põhjalikult ka sellest aspektist, kuidas on ohvitserid lihtsõdureile relvadega ümberkäimist õpetanud.

Sõjaväeosa aitab korraldada noormehe matuse. Ärasaatmine tuleb arvatavasti sõjaväeosast, seal peetakse ka peielaud. Ema on selle eest tänulik, kuid loomulikult ei korva see poja kaotust.

«Jumalale tänu, et viimane laps on tütar, pole vaja teda sõjaväkke saata,» ohkab ema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

Tagasi üles