Vastuoluline suurkuju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Solženitsõn tutvustab oma vaateid Venemaa tulevikust.

FOTO: AFP / Scanpix

Kõigepealt naasid Venemaale Solženitsõni raamatud. «Gulagi arhipelaag» ilmus 1990. aastal. Juba fakt ise oli sümboolne, ennustades Venemaa tulevikku: mitte vabaduses selle sõna üldisemas tähenduses, vaid võimuorganite kohandumises uute oludega – elu ilma kommunistlike ideedeta, aga koos bolševistliku amoraalsuse, agressiivsuse ja sooviga näha kõigi ebaõnnestumiste taga vaenlase kätt.


Solženitsõni isiklik naasmine Venemaale 1994. aastal kujunes triumfiks. Nii võeti omal ajal vastu üksnes Gorki. Aga erinevalt Gorkist ei lasknud Solženitsõn end taltsutada. Ta oli kindel, et teab, kuidas Venemaad ümber kujundada, uskus, et iganädalaste avalike teleesinemistega on võimalik uueks luua elu, võim ja rahvas. Ta korrutas pidevalt, kuidas vene rahvas on paljaks varastatud, kui sügavasse mülkasse on taotud Vene provints.


Pikapeale muutusid Solženitsõni jutlused ärritavaks, nagu ka tema Venemaa reformeerimise meetodid (varjamatult õigeusklik-natsionalistlikud). Sellele vaatamata autasustas Boriss Jeltsin teda 80. sünnipäeva puhul Andrei Pervozvannõi ordeniga. Kirjanik keeldus tunnustust vastu võtmast.


Solženitsõni väljaastumiste kriitiline paatos oli õige. Juba essees «Kuidas me peaksime korraldama elu Venemaal?» (1990) kutsus ta üles loobuma imperialistlikest ambitsioonidest, Baltikumi ja Kaukaasiat vabaks laskma ja säilitama slaavi vabariikide ja Kasahstani liitu. Mitmel korral rääkis ta sellest, et Venemaa praegune riigikorraldus on demokraatlik üksnes näiliselt; sellele oli pühendatud ka tema viimane teleintervjuu, mille ta andis 2006. aastal kanalile Rossija.


Paraku, nagu sageli juhtub suurte sõnameistritega, osutus Solženitsõni positiivne programm läbi ja lõhki utoopiliseks. Kirjanik unistas riigist, kus õigeusk olnuks prioriteet... Idealistlik vana Venemaa, kus loobumine, alandlikkus ja range meelelaad asendanuks materiaalseid väärtusi.


Oma viimases teoses «200 aastat koos», milles on kõne all venelaste ja juutide suhted, üritas Solženitsõn mõõta juutide «süüd» Vene revolutsiooni toimumises. See kutsus esile üleüldise hämmelduse, samuti süüdistusi antisemitismis. Tõele au andes, sellist kavatsust kirjanikul ei olnud – lihtsalt juhtus nii, et ta kasutas liiga pakse värve.


Kahjuks kergitasid just Solženitsõni ideoloogia nõrkused sogasest veest pinnale hulga tülgastavaid vene kirjanduse ja poliitika (pseudo)kujusid. Neidsamu, kes üritasid privatiseerida ka Dostojevskit – mitte tema geniaal­suse, vaid ksenofoobia pärast. Solženitsõn rääkis ja kirjutas alati, mida mõtles – tema maailmapilt oli keerukas ja vastuoluline. Nii et tulevikus on, mida uurida!

Tagasi üles