Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS TOOMING
Mullu 31. detsembri seisuga oli Eesti äriregistritesse tehtud 632 kannet. Lähiajal on oodata kandeavalduste esitamise järsku tõusu, kuna praegu on lõppemas firmade aastabilansside kinnitamine. Kiirustama sunnib nii uusi kui juba tegutsevaid firmasid seegi, et ainult 1. septembrini saab registrikannet teha riigilõivuta. Lähiajal tekivad äriregistri kõrvale ka muud kohturegistrid - kommertspandi ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste register.
Justiitsministeeriumi äriregistritalituse andmeil oli 31. detsembriks registrile esitatud 694 kandeavaldust, neist 176 olemasolevate firmade ümberregistreerimiseks ning 501 uute asutamiseks. Kandeotsuseid oli tehtud 632, neist 10 eitavat. Kõige enam oli registrisse kantud osaühinguid - 329. Järgnesid aktsiaseltsid, eraisikutest ettevõtjad, täisühingud, tulundus- ning usaldusühingud.
Äriregistritalituse juhataja Viljar Peep ütles, et 1. septembrini 1996 on olemasolevate ettevõtete ümberregistreerimine riigilõivuvaba. 1. septembriks 1997 peavad aga kõik tegutsevad ettevõtted äriregistris olema. Mullu 1. septembril kehtima hakanud äriseadustiku nõuete järgi peab osaühingu minimaalne kapital olema 10 ning aktsiaseltsil 100 tuhat krooni. 1999. aastaks peab see kasvama aga vastavalt 40 ja 400 tuhande kroonini. Eesti on Euroopas üks madalaima nõutava kapitalimääraga riike.
Peep lisas, et kui aktsiaseltsil ei ole nii suurt kapitali kuskilt võtta, siis tuleb ettevõtlusvormi muuta. Välisriikides näiteks on arvuliselt kõige rohkem üksikisikutest ettevõtjaid.
Peep mainis, et eelmisel aastal käis suhteliselt vähe firmasid end äriregistris ümber registreerimas. Et praegu on lõppemas firmade eelmise aasta bilansi kinnitamine, siis võib lähiajal oodata kandeavalduste arvu järsku kasvu. Ettevõtte ümberregistreerimiseks on peale muude andmete vaja äriregistrile esitada ka bilanss, et tõestada firma kapitali suurust.
Äriregistrit ja muid loodavaid kohtulikke registreid peetakse kinnistusraamatu põhimõttel. See tähendab, et firma asutamine või selle põhikirjas mingi muutuse tegemine jõustub alles pärast äriregistrisse kandmist.
Äriregistreid peetakse kohtuosakonnana. Peep mainis, et praegu on niisugused registriosakonnad Tallinna linnakohtu, Tartu linnakohtu, Pärnu maakohtu ning Lääne-Viru maakohtu juures. Need osakonnad teenindavad tervet riiki. Edaspidi tekib registriosakondi ilmselt ka teiste esimese astme kohtute juurde. Peep mainis, et praegu jätkab tegevust ka ettevõtteregister kui statistiline andmepank, kust vajaduse korral saab andmeid ettevõtete kohta üle terve Eesti. Äriregister on samuti avalik, enamiku seal sisalduvate andmetega saab tutvuda iga soovija. Mingi osa andmetest, näiteks telefoninumbrid ja muud sidevahendid, on kinnises toimikus.
Praegu peetakse äriregistrit käsitsi, kuid varsti muutub see elektrooniliseks. Eeskujuks on Austria, kus nii riigi äriregister kui kinnistusraamat on arvutis. Enamikus Euroopa maades peetakse äriregistrit aga senini käsitsi, sest kogu olemasoleva arhiivi arvutisse viimine on kallis ja võtab palju aega.
Ettevõtte kandmisel äriregistrisse on Peebu sõnul üks põhilisi probleeme seotud ärinimega. Nimi peab olema kordumatu ning ei tohi olla eksitav.
Peebu sõnul peab üksikettevõtjal ärinimes olema nii ees- kui perekonnanimi, talupidajal aga talu nimi. Näiteks lühend Ltd.on eksitav, sest Inglismaal tähendab see ettevõtlusvormi, mille kohta Eestis kehtivad hoopis teistsugused reeglid. Samalaadsel põhjusel on eksitav ka lühend & Co. Selliseid lühendeid ärinimedes kohtunikud üldjuhul läbi ei lase. Tegevusala osas on eksitav see, kui mingi väike bussifirma nimetab end näiteks transkontinentaalseks kompaniiks. Peep mainis ka seda, et siiani olid ettevõtted harjunud põhikirjas nimetama terve hulga kõikvõimalikke tegevusalasid. Äriregistrisse kandmisel tuleb nimetada vaid põhitegevusala. Kõik muud alad, mis ei ole seadusega keelatud või ei eelda litsentsi olemasolu, on lubatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Enne sõda Tartus telefonivabrikut omanud ja nüüd viis aastat Baltimore Eesti ASi kaudu oma toodangut pakkunud telekommunikatsioonikontsernil Ericsson tegutseb tänasest Eestis oma tütarettevõte.
Telefonisüsteeme, raadiosidevahendeid, mobiiltelefone ja ka andmeside süsteeme tootev kontsern Ericsson ostis ära seni enda tooteid müünud Baltimore Eesti ASi varad ja kogu äritegevuse koos personaliga. Baltimore Eesti AS, mis kuulub Iirimaal registreeritud firmale Baltimore Ltd., jätkab tegevust ilmselt investeerimisprojektidega, ütles «Postimehele» Baltimore Eesti juhatuse esimees ja Ericsson Eesti ASi peadirektor Tiit Arro.
Ericssoni kontsern investeerib ligi viiendiku oma kasumist tootearendusse, ka Eesti Ericsson hakkab tegelema tootearendusega, ütles Ericsson Eesti ASi müügidirektor Veiko Sepp. Erics-son Eesti ASi nõukogu esimees, Ericssoni Soome tütarettevõtte peadirektor Jan Mikael von Schantz selgitas, et Ericsson vähendab oma tootmiskeskuste arvu, sestap ei ole ka Eestis oodata tootmistegevust. «Tööd pakume 20-30 kõrgkvalifitseeritud inimesele,» lisas ta. Ericssoni esindajad on Eestis tegutsemise ajaloos rõhutanud Tartu telefonivabriku omamist aastail 1928-1940. «Nad on kunagises telefonivabrikus paar korda erastamisvõimalusi vaatamas käinud, kuid ei ole sellest praegu huvitatud,» ütles Veiko Sepp. Jan Mikael von Schantz lisas, et kunagine Tartu vabrik on neile emotsionaalselt oluline. 1928. aastal oli vaja laiendada telefoniaparaatide tootmist ja Tartus oli lähim sobilik ettevõte, mis ära osteti.
Ericsson on täitnud ka Eesti riigiasutuste telefonisüsteemi tellimusi - Tartu Ülikooli eelmise aasta lõpus käiku läinud telefonijaam katab peaaegu kogu Tartu linna.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIN VÄÄT
Kui peremehe käsi tõuseb karistuseks, viskub tark koer selili ja palub kaela kaitseta jättes armu. Peremees reageerib sellele tavaliselt nii, nagu loodus on ette näinud: raev lahtub ja käsi sirutub looma silitama.
Samasuguse strateegia on enda jaoks avastanud ka ettevõtted. Üha sagedamini vastavad nad klientide raevupuhangutele ja rahulolematusele kulukate reklaamikampaaniatega, kus tunnistavad end avalikult süüdi.
Esimese sellise näitena toob ajakiri «Der Spiegel» esile Saksa autokontserni Opel. Eelmise aasta veebruaris palus autotootja klientidelt vabandust ning teatas, et alustab Opel Astrate tagasikutsumist. Osa Astra mudelite kütusepaagi konstruktsioonis avastati konstruktsioonivigu, mis muutsid bensiinipaagi võimaliku liiklusõnnetuse korral plahvatusohtlikuks. «Bulvariajakirjandus puhus asja uskumatult suureks,» rääkis Opeli pressiesindaja Bruno Seifert.
Et emotsioone vaigistada, otsustas Opeli juhatus alustada üleriigilist vabandamiskampaaniat. «Ainult nii suutsime otse klientideni jõuda.» Järgmise vabanduste kampaania tõi ilmavalguse ette Suurbritannia naftafirma Shell. «Me muudame ennast,» lubas üks maailma võimsaimaid multinatsionaalseid kontserne läinud aasta juunis.
Shelli vabandus järgnes rahvusvahelise keskkonnakaitseorganisatsiooni Greenpeace pretsedenditule protestiaktsioonile, mis oli suunatud Shelli plaani vastu uputada Põhjamerre naftaplatvorm Brent Spar.
Greenpeacei protest oli nii võimas, et sellega ühinesid isegi mitme riigi valitsused. Greenpeace kutsus inimesi üles Shelli tanklaid boikoteerima. Asi läks koguni nii kaugele, et öösiti tulistati Shelli Saksamaa bensiinijaamu ning mõned Shelli frantsiisivõtjad peatasid töö.
Parim võimalus keerulisest olukorrast võimalikult terve nahaga välja tulla oli Shelli Saksamaa esinduse juhtkonna arvates avalik vabandus. Hiljuti vabandas avalikkuse ees ka riigifirma Saksa Telekom, mis põhjustas aastavahetusel pahameeletormi telefoniarvete valesti arvestamisega.
«Me tegime vea. Loomulikult vastutame selle eest,» vabandas firma oma klientide ees. «Firma mainet sai päästa vaid kohese vabandamisega,» põhjendas Telekomi pressiesindaja Jürgen Kindervaterx valitud strateegiat. Tänavu novembris läheb Saksa Telekom börsile. Saksamaa ajaloo suurima emissiooni korraldamisel loodab praegune riigifirma eelkõige väikeaktsionäridele, kelle ees otsustatigi ettevõtte maine puhtaks pesta. Firmade põlvili laskumise strateegia funktsioneerib hästi, arvab Alexander Demuth, hiljuti Shelli nõunikuks saanud suhtekorraldus- ja reklaamispetsialist. «Kui tunnistada avalikult oma nõrkusi, hakkab toimima mehhanism, mis muudab edasise ründamise raskeks.» Neile, kes siiski edasi kritiseerivad, paneb enamik inimesi pahaks: «No mida ta siis veel soovib.»
Demuthi sõnad vastavad ilmselt tõele. Spiegeli teatel kahanes Saksa Telekomi helistajate hulk pärast vabanduste avaldamist tunduvalt. Firma seadis lisaks sisse tasuta infotelefoni, mille kaudu 2500 väljavalitud, eriti sõbralikku töötajat rahustasid pahaseid kliente.
Vabandamine mõjus ka Shelli juhtumi puhul. Küsitlus ühe regionaalse tähtsusega ajalehe lugejate seas näitas, et 60% inimestest pidas kontserni vabandust positiivseks. «Vajadusel kordame oma strateegiat, kuid võibolla mitte nii allaheitlikult,» nendib Shelli pressiesindaja Rainer Winzenried.
Avalike vabanduste efektiivsuse on ettevõtted ja reklaamifirmad avastanud eelkõige ühiskonna arengu ja teadlikumaks muutumise tõttu. Kliendid on ülemkihi suhtes äärmiselt kriitilised ning muutuvad igapäevases tarbimises järjest kompetentsemateks. Kliendile lähenemine suurkapitalistlikul viisil võib seega küllaltki kergesti läbi kukkuda.
«Ettevõtted on sellest erinevalt poliitikutest hästi aru saanud,» kirjutab «Der Spiegel». Ettevõtted ja reklaamifirmad on ühisel seisukohal, et vabandamine ei näita mitte firma nõrkust, vaid hoopis tugevust. Lisaks sellele on vabandamine sageli kõige odavam lahendus. Teiste vahendite korral võib firma suhtes halvimal juhul järgneda boikott.
Henning von Vieregge, Saksa reklaamiagentuuride liidu ärijuht, arvab, et vabandused on mõjuvad isegi siis, kui firma polegi milleski süüdi: «Kui avalikkuse ärritatus kasvab üle kriitilise punkti, ei ole enam võimalik olukorda mõistlike argumentidega päästa. Sel juhul on kasulik kahetsust näidata isegi siis, kui seda tegelikult ei tunta.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIN VÄÄT
Itaalia elektroonikakontsern Olivetti sai möödunud aastal 1 550 miljardit liiri (umbes 11,5 miljardit Eesti krooni) kahjumit. Samas kasvas kontserni käive eelmisel aastal ligi 10% võrra, jõudes 72,6 miljardi kroonini.
Dpa teatel peitub Olivetti suure kahjumi põhjus tootmise ratsionaliseerimisega seotud kuludes, eelkõige töötajate varasemas pensionile saatmises. Negatiivselt mõjusid Olivetti majandustulemustele ka suhteliselt tugev liir ja üldine nõudluse langus.
Aastavahetusel oli Itaalia juhtival elektroonikakontsernil veel vaid 30 200 töötajat. 1994. aastal andis Olivetti tööd rohkem kui 35000 inimesele, 1980ndatel aastatel oli kontsernil veel 58 000 töötajat. Olivettis käimas olevaid muudatusi kommenteerides rõhutas kontserni juht Carlo De Benedetti, et firma hakkab lisaks informaatikatööstusele tegelema ka telekommunikatsiooniga. See ei tähenda De Benedetti sõnul ainult Olivetti mobiiltelefoniside alase tütarettevõtte Omniteliga piirdumist, vaid ka paljude telekommunikatsiooni ja multimeedia valdkonnas loodud ühisettevõtete arendamist.
Kõige suuremat kahjumit põhjustas Olivettile personaalarvutite tootmine. Kompuutrite tootmise suhtes esitas De Benedetti ultimaatumi: kui kahjum jääb püsima, tuleb personaalarvutite tootmine lõpetada.
Tänavu ootab Olivetti juhatus firma majandustulemuste olulist paranemist, sest ratsionaliseerimiskulud tulevad väiksemad kui eelmisel aastal. Lisaks sellele ennustab Olivetti põhitegevusest tuleneva kasumi edasist kasvu. Ka eelmisel aastal oli see 886 miljonit krooni. Olivetti 1994. aasta põhitegevusest tulenev kahjum oli 123 miljonit krooni. Carlo De Benedettile kuulus kunagi 40% Olivetti aktsiatest. Viimasel ajal on ta aga sattunud sõltuvusse välismaistest enamusaktsionäridest. Benedetti sündikaadile ja talle lähedal seisvatele aktsionäridele firmast Cir S.p.A. (Cir S.p.A. on ka mitme Itaalia panga ja Pirelli kontserni suuraktsionär) kuulub praegu vaid 15% Olivetti aktsiatest.
Umbes 70% aktsiatest on välismaiste investorite, eelkõige USA ja Suurbritannia fondide käes. Börsimaaklerite hinnangul võib De Benedetti kontrolli all olevate aktsiate arv edaspidi veelgi väheneda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTEL RÕSS
Sellist abipalvet on laste tugikeskuse töötajad tihtipeale kuulnud. Tajunud lapse hirmu, vanema ahastust, õpetaja nõutust. Püüdnud kaitsta lapsi üha sageneva vägivalla eest. Eestis lahkub igal aastal kolm last oma vanema käe läbi.
Kõhedust tekitab füüsilise vägivalla loetelu: peksmine, raputamine, põletamine, mürgitamine ... Füüsilisest vägivallast annavad tunnistust verimuhud, vöödid, põletused, nihestused, lõikehaavad ja sisemised vigastused. Lisaks kurdavad lapsed hooletusse jätmise ja koolivägivalla üle.
Tartu Laste tugikeskus loodi lastearsti Ruth Soonetsi eestvedamisel möödunud aasta suvel. Sügisest on võimalik iseenda või (ja) oma perega pahuksisse sattunud lapsel või vanemal saada keskuse psühholoogidelt ja sotsiaaltöötajatelt hingeabi ja -ravi. Igal õhtul ootab tugikeskuse sotsiaaltöötaja hädaliste telefonikõnesid.
Kõige sagedamini otsivad keskuselt abi emad, kes on mures (kasu)isa jõhkruse või lapse agressiivsuse pärast. Lapsed kannatavad kõige enam vanemate joomise pärast. Laste hooletussejätmist ning ükskõiksust käsitlevad psühholoogid ühe vägivalla liigina. «Mõned vanemad püüavad armastust ja tähelepanu asendada rahaga ning kallite asjade ostmisega varjata oma ükskõiksust,» kinnitas tugikeskuse sotsiaaltöötaja Kaja Altosaar. Küllap mõned vanemad lihtsalt ei oska oma tundeid välja näidata. Asotsiaalsete perede vanemad tugikeskuse poole ei pöördu. «Oleme saanud anonüümseid kõnesid, kus naaber annab teada lähikonnas hooletusse jäetud ja söömata lastest. Meie võtame omakorda ühendust lastekaitse töötajatega,» rääkis Kristel Alto-saar.
Kriisiabi vajavad tihtipeale ka lahutuse tõttu lapsest eraldatud vanemad. Lisaks peresisesele vägivallale tuleb ette ka mõne pere terroriseerimist väljastpoolt. «Minu poole on pöördunud paanikas ema, kelle last oli jõhkralt pekstud ning ähvardatud,» meenutab Altosaar.
Ka koolis tuleb ette osa laste mõnitamist ja ignoreerimist, millest ei pruugi õpetajad alati teadlikud olla.
Haruldane pole ka seksuaalvägivald, mille tõttu pöördusid eelmisel aastal tugikeskuse poole kuus last. Sama palju lapsi otsis tugikeskusest abi, sest nad olid proovinud endalt elu võtta. «Pahatihti peavad lapsed end süüdlasteks vanemate lahkuminekus,» kinnitas Altosaar. Mina olin paha ja seepärast ema-isa ei jäänudki kokku - see mõte ajendab meeleheites last kätt enese külge panema.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTIINA TÕNNISSON
Eelmisel nädalal kohtusid Tartu Kristlikus Kodus Tartumaa valdade ning Elva ja Kallaste linna sotsiaalnõunikud. «Teabepäeva peaeesmärk oli sotsiaalnõunike vaheliste kontaktide sõlmimine, arutlusel olid Tartu õigushälvikute varjupaiga Kristliku Koduga seotud probleemid ja sotsiaalnõunike igapäevatöö korraldamine,» ütles Tartu maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja asetäitja Aime Koger.
Sotsiaalnõunikud arutasid, kuidas kehtestatud nõudeid kõige paremini ellu viia ja kohandada neid valdade võimalustega.
Tartu maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna töötajad rääkisid lastekaitseprobleemidest ning tutvustasid omavalitsuste tööd lastekaitse alal.
Vaatluse all oli ka lastekodude edasine finantseerimine. «Käesoleval aastal finantseeritakse lastekodusid riigieelarvest, tulevikus on aga võibolla otstarbekas minna lepingulisele vormile,» ütles Aime Koger.
Lepingulise vormi puhul sõlmivad lastekodud kohalike omavalitsustega, mille haldusalalt laps on pärit, lepingu lapse hooldamiseks.
Tartu linnavalitsuse esindajaid teabepäevale ei kutsutud. «Tartu on nii suur, et saab iseseisvalt oma probleemidega hakkama,» seletas Koger.
Tartu Kristliku Kodu sotsiaaltöötaja Külli Kooli sõnul hakkab Kristlik Kodu tulevikus palju rohkem tähelepanu pöörama kuritegevust ennetavale tööle. «Lapsed, kes on kodus ja koolis kaaslastega pahuksisse läinud, võivad juba praegu meie juurde tulla,» lausus Kool.
Põhjused, miks noor inimene vanglasse satub, peituvad Külli Kooli sõnul kolmnurgas kodu-kool-tänav. Väga oluline riskitegur on madal haridustase.
«Vanglasse sattumine toob kaasa palju negatiivseid tagajärgi. Vangla ruineerib isiksuse. Kinnipidamiskohast tulnud noor on üldjuhul palju halvemas seisundis kui enne sinna minekut,» lisas Kool.
Tartu Kristlik Kodu rajati Viljandi Noortevanglast vabanenud noormeeste jaoks. Külli Kooli sõnul ei pea poisid olema usklikud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ILLE RAUDVER
Lisaks linnavalitsuse sotsiaalabiosakonnale tegelevad sotsiaaltööga ka kristliku hoolekande töötajad. EELK diakooniakeskuse initsiatiivil asutatud Tartu sotsiaalpunkti töötajad on lisaks igapäevatööle tegelnud ka hädasolijate ning nende vajaduste väljaselgitamisega.
Möödunud aastal viisid Tartu sotsiaalpunkti töötajad Pauluse ja Peetri koguduse liikmete hulgas läbi kirjaliku küsitluse. Hoolekandetöötajad tahtsid teada, kes ja missuguse sotsiaalabi järele kõige enam puudust tuntakse. 37% vastanuist pidas suurimateks abivajajateks üksikuid vanainimesi, 27% noori lastega peresid. Järgnesid töötud (15%), invaliidid (12%), lastekodulapsed (9%) ja vanglast vabanenud (2%).
31% vastanuist väitsid, et vajavad toiduabi, 22% tunnevad puudust ravimeist ja arstiabist, hingeabi soovisid 14%. Üle poole küsitletuist kinnitasid, et tahaksid aeg-ajalt rääkida kellelegi oma muredest. Kuid väga vähesed avaldasid soovi osaleda hoolekandetöös. Kirikliku sotsiaaltöö punktid on loodud ka Otepääl, Hiiumaal, Aravetes, Jõhvis, Räpinas ja Pärnus. Otepää sotsiaaltööpunkt oli üks esimesi Eestis. «Otepää kiriku õpetaja Jüri Stepanov sisustas meile hubased ruumid, kus saavad kokku paljud üksikud inimesed. Kord kuus jagame kõigile soovijatele tasuta lõunat.
Kristlikud hoolekandetöötajad aitavad kõiki abivajajaid, sõltumata nende usutunnistusest,» rääkis Otepää kristliku sotsiaaltöö punkti juhataja Heli Linnamägi.
Tartu linnavalitsuse ja kirikute hoolekandetöötajad on senini tegutsenud mõistvas koostöös. Sirje Tageli juhtimisel töötav Tartu diakoonia sotsiaalpunkt on voodihaigetele jaganud väljamaalt saadud hooldusvahendeid. Viis aastat tagasi loodud EELK diakooniakeskuse hoone ehitamiseks saabus toetussummasid Saksamaalt, Soomest ja mujaltki.
EELK Konsistooriumi diakoonia- ja misjonitöö assessori, Valga praostkonna praosti Peep Audova arvates võiksid sotsiaalministeeriumi ja diakooniakeskuse vahelised sidemed veelgi tiheneda. «Ei tohiks olla takistusi, mis ei lubaks ulatada abikätt kaaslasele. Nii riigi kui kiriku juhtimisel jõuab abi enamatesse kodudesse. Vaesust on praegu rohkem, kui oskame ette kujutada,» arvab Peep Audova.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTIINA TÕNNISSON
Alates tänasest tõuseb üheliikmelise perekonna toimetulekupiir 320 kroonilt 390 kroonini kuus. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalse turvalisuse osakonna peaspetsialisti Maire Saarlaiu sõnul lisandub iga järgneva pereliikme kohta 273 krooni.
Toimetulekutoetuse taotlemiseks peab üheliikmelise perekonna sissetulek pärast eluaseme normkulude tasumist olema alla 390 krooni. «Toimetulekutoetus ei ole mõeldud pikemaajaliseks äraelamiseks, vaid on ajutine toetus,» nentis Maire Saarlaid.
«Ühtset toimetulekupiiri, mis sisaldaks ka eluaseme kulutusi, on suure äri- ja kommunaalmaksete erinevuste tõttu väga raske arvestada. See toimetulekupiir on kehtestatud lähtuvalt minimaalsetest tarbimiskulutustest,» lisas Saarlaid.
Tänavu on eluaseme- ja toimetulekutoetuste maksmiseks riigieelarvest eraldatud 392 miljonit krooni, millest 79,8 miljonit krooni on mõeldud toimetulekutoetusteks ja 312,2 miljonit krooni eluasemetoetusteks.
«See summa peaks olema toetuste maksmiseks piisav,» nentis Saarlaid.
«Loodetavasti tõstetakse toimetulekupiiri vastavalt elukalliduse tõusule 1. juulil veelgi,» lausus Saarlaid.
Mullu maksti Eestis toimetulekutoetust 3,9%le Eesti perekondadest. Seega said toetust umbes 23 000-25000 peret. Eluasemetoetust sai ligi 15% peredest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALLAN METSA
Senini vastu võtmata pensioniseaduse oluline probleem on pensioni ja tööpanuse vaheline suhe. Elatusrahaseadus arvab pensioniõigusliku tööstaazhi hulka kutsekoolis ja tehnikumis õppimise aja, keskkoolis õpitud aastaid aga mitte.
Kutsekoolides ja tehnikumides on õppinud väike osa haritlastest, enamik kõrgharidusega inimesi on lõpetanud keskkooli. Seega jääb enamiku haritlaste tööstaazh 3-4 aasta võrra väiksemaks.
Kui pensioni suuruse määramisel hakatakse arvestama saadud töötasu, siis ei ole nii mõnegi eriala kvalifitseeritud töötajatel loota pensioni suurenemist. Tööliste palgad on pikka aega olnud haritlaste omadest suuremad. Ka Eesti Vabariigis on olnud haritlaste palgad suhteliselt madalad. 1994. aastal oli töötlevas tööstuses keskmine palk 1784 krooni, mäetööstuses 2362 krooni, ehituses 2047 krooni, rahanduses 3571 krooni, põllumajanduses 1010 krooni, hariduses 1259 krooni ja tervishoius 2055 krooni.
1995. aasta teises kvartalis oli keskmine palk töötlevas tööstuses 2450 krooni, ehituses 2536 krooni, rahanduses 4828 krooni, hariduses 2028 krooni ja tervishoius 2055 krooni.
Pensioniõiguslikust staazhist tulenev protsent rahvapensioni määrast on kõige suurem 40 ja enama tööaasta puhul (praegu 3,1% 410st ehk 12,71 krooni aasta kohta). Seega ei ole olnud 17-18 aastaselt keskkooli lõpetanud ja 55-aastaselt pensionile jäänud naisel võimalik saada täis 40 tööaastat.
Stagnatsiooniaastatel toodi Eestisse massiliselt madala haridustasemega ehitus- jt. töölisi, kutsekoolidesse võeti vastu arvukalt muulasi. Seetõttu võib arvata, et põlisrahvas on pensionide osas muulastest kehvemas olukorras.
Ehitustööline teenib praegugi enamasti rohkem kui õpetaja. Seadus ei tohiks soosida madalat haridust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996