Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KARL TAKLAJA
Rock Summer toimub 95-protsendise tõenäosusega ikkagi lauluväljakul, ennustas «Postimehele» lauluväljaku tegevdirektor Riho Rõõmus. Makarov Music Managemendi (MMM) käitumine on Rõõmuse väitel kahtlaselt tuttav möödunud aastast, kui ta teatas, et «kohtumispaik» on muudetud.
Pärast seda teavitati ajakirjanduse vahendusel Jürisse rajatavast meelelahutuskeskusest, kus Rock Summer edaspidi toimuma hakkavat. Vaatamata kõigele peeti Rock Summer lõpuks ikkagi lauluväljakul.
Riho Rõõmus kinnitab, et MMM ei ole Rock Summeri korraldamise läbirääkimisteks lauluväljaku haldajaga ühendust võtnud. Makarovi väited, nagu nõuaks lauluväljaku haldaja Rock Summeri korraldamise eest pool miljonit, on Rõõmuse sõnul hämamine, sest mingisuguseid läbirääkimisi ei ole peetud.
Ilmselt on siin tegemist sama kavala mänguga, kus Makarov esmalt blufib, püüdes seejärel jõuda linnavalitsuse kaudu ikkagi lauluväljakule.
«Kas Makarov räägib meiega või ei räägi, teeb ta Rock Summeri ikkagi lauluväljakul,» arvas Rõõmus. Tema hinnangul sobib Rock Summer kõige paremini lauluväljakule ja seda on niimoodi ka parem müüa, sest kaubamärgina on see juba tuntud.
Kui Makarov teavitab meedia kaudu rahvast, et Summer läheb lauluväljakult ära, siis on see tema asi ja tema õigus, aga kui ta tahab sellega saavutada paremat positsiooni lepingu sõlmimiseks, siis seda ta ei saavuta, ütles Rõõmus. Esimest korda sai lauluväljak Makarovilt raha Summeri eest möödunud aastal, kui ta tasus põhirendi summa 300 000 krooni sularahas. Tänaseni on maksmata elektri, vee ning ehitatud garderoobibokside eest, kokku 20 000 krooni.
«Kui selliselt firmalt, kes oli «Äripäeva» koostatud 50 eduka Eesti firma hulgas, käib 20 000 krooni maksmine üle jõu, siis mina ei tea küll, mida mõelda,» ütles Rõõmus ning lisas, et finantsiliselt ei kaotaks lauluväljak midagi, kui Rock Summer peetakse kusagil mujal. Laululava tegevdirektori väitel ei ole tuletorn varisemisohtlik ning sealt ei kuku midagi alla. «Tuletorni rõdudes on tõesti märgata lagunemistunnuseid. Sinna ei ole soovitatav minna korraga üle kahekümnel inimesel, ning kui nõuet ka järgitakse, ei juhtu midagi,» viitas ta tuletorni uurinud ekspertide ühisele arvamusele.
Rõõmuse sõnul sai jutt laululava tuletorni varinguohust alguse MMMi poolt, et näidata, kui ohtlik koht see on ning kui julged on nemad, et seal midagi ette võtta söandavad.
Lauluväljaku renoveerimine ja tänapäeva tasemele viimine vajaks 20-30miljonilist investeeringut. Ohtlik on Rõõmuse kinnitusel hoopis vana ja lagunenud Kadrioru lõbustuspark, mis kuulub Lauluväljaku ASile ning mis on kavas sulgeda ja vanarauaks müüa. Talvel saaks Rõõmuse sõnul teha lauluväljaku nõlvast suusakeskuse. Ette jäävad aga pingid, mis tuleks teha uued ja teisaldatavad, sest neid läheb vaja põhiliselt ainult laulupeol. Lasta pinkidel neli aastat mädaneda, et neid siis jälle kahekskolmeks päevaks kasutada, on tegevdirektori väitel pillamine.
Rõõmuse meeles mõlgub ka plaan tulevikus võimsa kupli ehitamisest laululava peale, kuhu mahuks 15-20 tuhat inimest, et muuta väljak ilmastikuoludest sõltumatuks. Muru asemele tuleks maha panna kiviparkett, mis lahendaks väga palju probleeme. Et selleks raha leida, võiks Lauluväljaku AS tegevdirektori sõnul korraldada võlakirjade emissiooni. Lauluväljaku AS kuulub aktsiate kaudu täielikult linnale. Linn tasub ka esmased ekspluatatsioonikulud, nagu elekter, vesi jm. Tallinna tänavuses eelarves on ette nähtud investeerida laululava heakorda 4 miljonit krooni.
Rõõmuse sõnul on algaval suvel laululaval peetavateks suuremateks üritusteks ESTO päevad, Õllesummer ja 95protsendise tõenäosusega siiski ka Rock Summer.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KARL TAKLAJA
Linnaosa valitsuse kinnitusel peitub Kristiine edu saladus linnaosa haldusterritooriumil asuvas tööstuspotentsiaalis. Hetkel küll linnaosale sellest otsest tulu ei ole, aga tulevikus saab olema, on linnaosa valitsus veendunud. Kristiine linnaosa jaguneb neljaks asumiks: Järve, Tondi, Lilleküla ning Marja-Laki ettevõtluspiirkonnaks. Kristiine põhjapoolseks naabriks on Põhja-Tallinna linnaosa ning piiritänavaks Paldiski maantee. Lääne-edela suunaliseks naabriks on Haabersti linnaosa ja Mustamäe. Lõuna suunast puutub Kristiine linnaosa kokku Nõmmega Rahumäe kalmistu serval. Idapoolseks naabriks on kesklinn ning piir kulgeb mööda raudteetammi. Kristiine linnaosa suurus on 940 ha, moodustades 5,9 protsenti Tallinna pindalast. Tänane Järve asum on küllaltki tüüpilise nõukoguliku elustiili näidis, kus asuvad endise sõjaväe korrastamata laokil territooriumid, endiste riigiettevõtete suured alad, mis täna seisavad ka suurelt osalt kasutamata, nagu ka kuuekümnendate aastate ilmetud viiekorruselised plokkmajad. Tondit tuntakse ikka veel peamiselt endiste kasarmute linnakuna, mille kogupind on 44,3 ha. Kristiines elab linnaosa statistika andmetel 33100 elanikku, kellest kuni 18-aastased moodustavad 20% ning pensionieas elanikud 24%. Viimastest on 17% naised ja 7% mehed.
Hääleõiguslikke kodanikke elab linnaosas 15440. Eesti Vabariigi kodanikke on linnaosa elanikest 60%, ülejäänute kodakondsuse kohta puuduvad andmed.
Tööealisi elanikest on 56%, eestlasi on 50%, venelasi 26%, muid rahvusi 7%. Rahvus on märkimata 17 protsendil.
Linnaosa haldusterritooriumil on 1318 eramaja, kus elab 5480 elanikku. Munitsipaalelamuid on 358, millest on 7143 korterit 16531 elanikuga. Riigi omandis olevaid elamuid on 122, mille 2558 korteris elab 5872 elanikku. Elamukooperatiive tegutseb linnaosas 7 ning korteriühistuid 11. Linnaosa vanema Peeter Lepa sõnul on linnaosas palju vabu krunte ja amortiseerunud hoonestusega piirkondi. Probleeme on endiste ühiselamutega ja sinna elama asunud elemendiga. Linnaosa vanema asetäitja Indrek Soovälja kinnitusel ei ole omanike ja üürnike vaheline pinge Kristiine linnaosas nii terav kui see on Nõmmel või kesklinnas. Korteritest on erastatud Soovälja sõnul üle 70 protsendi ning sellel aastal lõpetatakse ka ülejäänud korterite erastamine, kus selleks soovi on avaldatud. Linnaosa esindajate kinnitusel on teoksil mitmed suured projektid. Endiste Tondi kasarmute maa-ala ja osa hoonestust on leidmas uut kasutusotstarvet. Läbi Tondi kasarmute territooriumi rajatakse uut magistraalteed, mis ühendab lõpuks Tammsaare tee Järvevana teega. Tänaseks on teesiht puhastatud endistest sõjaväe tankikuuridest. Linnaosa vanema sõnul on linnaosa suurimaks nuhtluseks tulvavesi, mis kevadel ja sügisel uputab üle keldrid ja õued. Liigvee probleemi lahendaks tunnelkollektori valmimine, mis läbib linnaosa pinnast Mustamäe teest Tondi kasarmuteni. Kristiine linnaosas asub mitu tuntud ettevõttet. Mustamäe teel on Eesti Talleks, Laki tänavas töötab AS Norma. Samas tänavas asuvad ka endise Kommunaari tootmishooned. Praegu kuulub hoone, mis vahepeal kandis Hansamaja nime, aktsiaseltsile Tolarm Investments, mille omanikuks on Singapuri ärimehed. Tuntud kaubamärgi all töötavad täna edasi OÜ Juveel, AS Ilmarine, AS Flora Kommerts ning palju uusi firmasid.
Linnaosa vanema sõnul võib tuua Kristiine linnaosas tehtud sotsiaalhoolekandetööd eeskujuks ülejäänud Tallinna seitsmele linnaosale.
Tööd on alustanud pensionäride päevakeskus, mille ülesandeks on hoolt kanda pensionäride eest. Lilleküla turvakodu pakub lastele vajadusel varjupaiga. Puuetega noorte õppekeskus Juks annab vajaliku õppimis- ja töökogemuse puuetega noortele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALDUR VACHT, Raepress
Euroopa Ühenduse PHARE projekti raames on Tallinna kanalisatsiooni ja veevarustuse munitsipaalettevõttele hangitud televisioonilaboratoorium torustike seestpoolt uurimiseks.
Jaanuaris Tallinnasse saabunud seade rakendatakse kohe tööle Tallinna vanalinna kanalisatsioonitorustike uurimisel, ütles Raepressile vee- ja kanalisatsioonivõrgu direktori asetäitja Kalle Tiiter.
Aparatuuriga pannakse tööle topeltmeeskond, ütles Tiiter, sest Tallinna vee ja keskkonnaprojekti raames on lähiaastatel kavas rekonstrueerida mitmed kilomeetrid kanalisatsioonitorustikke.
«Kaamera abil saame vaadata üle, millises seisukorras torustik on ning otsustada, millist metoodikat torustiku rekonstrueerimisel on otstarbekas kasutada,» ütles Tiiter.
PHARE projekti raames vaadati möödunud aasta lõpul üle Toompea trassid ja lõpetamisel on vanalinna torustike kontrollimine. 1996.-1997. aastal jätkatakse EBRD laenu abil torustike remonti. Torustikke näitab seestpoolt spetsiaalne kaamera, mis on paigaldatud nelja rattaga raamile. Kaamerat liigutab torus edasi väike mootor. Raami küljes on ka kvaliteetse pildi saamiseks valgustid. Kaamera on ühendatud trossi ja kaabliga kaubabussis oleva laboriga, kus on salvestusaparatuur, monitorid ja muu vajalik tehnika.
Videolindile jäävad ka kogu lisainformatsioon, nagu võtte kaugus lähtepunktist, tänav, andmed torustiku kohta ning vaatleja kommentaar.
Kaamera pöörleb oma telje ümber, teda on võimalik pöörata ka üles-alla. Kaamera abil saab jälgida 150-millimeetrise läbimõõduga ja suuremate torustike seisukorda. Üle poolemeetrise läbimõõduga torustike vaatlemiseks on kasutada ka suuremaid vankreid, mis on samuti laboriga kaasas. Kaamera on varustatud 200 meetri pikkuse kaabliga.
Tallinn sai 1991. aastal Soome keskonnaministeeriumilt ka ühe analoogilise aparatuurikomplekti, kuid see on Kalle Tiiteri sõnul tänaseks täielikult amortiseerunud. Mõned Toompea veetorud on enam kui 120 aastat vanad, ja juhivad vaatamata leketele siiani vett kraanidesse.
Toompea kanalisatsiooni- ja veetrassid on katastroofilises olukorras, nentis linnavalitsuses toimunud nõupidamisel Tallinna abilinnapea Tõnis Kull.
Kõige raskemas olukorras on trassid Piiskopi ja Toomkooli tänava all ning Lossiplatsil.
Vee ja kanalisatsiooni munitsipaalettevõtte direktori Enno Pere sõnul on vanemad kanalisatsioonitorud vaid Pikal, Laial ja Uuel tänaval. Veetorud on umbes 120 aastat tagasi paigaldatud ja Euroopa kohta haruldaste tinaühendustega.
Euroopa Liit andis Tallinnale PHARE programmi kaudu abi vanalinna torustike olukorra selgitamiseks.
Koosolekul näidati uurimisel tehtud videovõtteid ja fotosid kanalisatsioonitorustiku sisemusest.
Väga palju oli torustikes pragusid ja auke, kohati olid torud seest lausa kuivad. See tähendab, et vedelik oli leidnud endale sobivama tee äravooluks.
Mitmes kohas ei saanud kaamera edasi liikuda, kuna toru oli lihtsalt kokku varisenud. Moodustatud on Toompea tehnovõrkude rekonstrueerimistööde juhtimise operatiivstaap.
Järgmiseks kokkusaamiseks nõutakse kõikide trasside valdajatelt seisukohta oma trasside uuendamiseks.
Samuti tehakse esialgne kalkulatsioon raha taotlemiseks.
Töödega tahetakse alustada niipea kui võimalik Toompea lossi eest, et lõpetada juba selle aasta lõpul. Eesmärk on säilitada Kunstimuuseumi varad Rüütelkonna hoone keldris ning lõpetada Toompea tugimüüride intensiivne lagunemine. Enno Pere sõnul on praegu tööde teostamiseks olemas 4 miljonit krooni, puudu on umbes 1,5 miljonit krooni.
Pere arvab, et ei ole otstarbekas tänavate kaevamise käigus vahetada ainult vee- ja kanalisatsioonitorusid. Samas oleks hea võimalus rekonstrueerida ka elektri-, side- ja teised võrgud.
Pere arvab, et sellise suure projektiga ilma riigi abita hakkama ei saa.
Et vesi edaspidigi Kunstimuuseumi keldritesse ei tulvaks, lubab Enno Pere teha kõik, mis võimalik. Ilma torude uuendamiseta on ka meie tehnilised võimalused piiratud, ütles ta.
Tööde käigus tahetakse viia kanalisatsioonitorustik senisest veelgi madalamale. Keldrite kuivana hoidmiseks tuleb aga kasutada pumpasid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
LEONID SAVITSKI, Eesti Geoloogiakeskuse juhtiv hüdrogeoloog
Põhjavee intensiivne tarbimine (väljapumpamine) põhjustab veetaseme alanemist, mis teatud geoloogilis-hüdrogeoloogilistes tingimustes kutsub esile maapinna vajumise.
Ka Tallinna vettsisaldavad aluspõhjakivimid, milleks on kambriumi ja vendi liivakivid, on läbi lõigatud mattunud ürgorgudega. Tallinna territooriumi läbib neli mattunud ürgorgu: Harku, Männiku-Pelguranna, Kesklinna ja Pirita (vt. joonis). Ürgorud on täidetud kvaternaarisetetega: liivade, plastiliste savide, liivsavide ja saviliivadega. Need vettsisaldavad kvaternaarisetted moodustavad iseseisva veekompleksi, avanevad maapinnale ning on ürgorgude merre suubumise kohas ühenduses all-lasuva kambriumi-vendi veekompleksiga. Kvaternaarisetete veekompleks toitub sademeteveest. Nii liigub kaasaegne vesi ürgorgude kaudu kambriumi-vendi vettsisaldavatesse aluspõhjakivimitesse, täiendades nende veevaru. Sellel protsessil on aga ka negatiivne külg, sest kvaternaarisetete põhjavee saastumise korral on ohus ka kambriumi-vendi veekompleksi põhjavee kvaliteet. Seepärast on väga tähtis pidevalt jälgida selle keeruka süsteemi põhjavee kvaliteeti ja hulka. Kambriumi-vendi veekompleksi põhjavee intensiivsest tarbimisest tingituna on tekkinud ulatuslik põhjaveetasemete alanduslehter raadiusega üle 100 kilomeetri. Alanduslehtri keskmes on veetase praeguseks alanenud 20-30 meetrit allapoole merepinda. Veetaseme alanemine põhjustab põhjavee suurenenud juurdevoolu mattunud ürgorgudest kambriumi-vendi veekompleksi ning ürgorge täitvate setete osalise kuivaksjäämise, mis omakorda põhjustabki maapinna vajumist. Archimedese seaduse järgi kaotab vette asetatud keha oma kaalust niipalju, kuipalju kaalub tema välja tõrjutud vedelik. Vett sisaldavate setete kuivaksjäämisel toimub vastupidine protsess - hüdrostaatilise jõu vähenemise tõttu kihid tihenevad, mille tulemusena maapind vajub. Maapinna vajumine on intensiivsem protsessi alguses, sõltumata tehistegurite intensiivsusest. Nimetatud protsess on eriti ebasoovitav linnades, sest maapinna ebaühtlasel vajumisel deformeeruvad hooned ja muud ehitised. Maapinna vajumise jälgimiseks on Tallinnas rajatud kolm reeperjaama, mis asuvad kesklinnas, Mustamäel ja Õismäel (vt. joonis). Kõige intensiivsem on maapinna vajumine olnud kesklinnas, kus käesoleva sajandi algusest on maapind vajunud üle 70 cm, sealjuures on täheldatav vajumisintensiivsuse pidev alanemine. See on seletatav vajumisprotsessi kulgemise omapära ja veevõtu vähenemisega kambriumi-vendi veekompleksist kesklinnas. Arvutuste kohaselt võib maapind siin vajuda kuni +1,1 meetrini. Huvi pakub kindlasti ka küsimus, millal vajumisprotsess lõpeb. Selle protsessi ennustamiseks on vaja täpselt teada tehistegureid ja nende mõju kulgu hüdrogeoloogilistele tingimustele.
Eespoolöeldust võib teha järelduse, et kambriumi-vendi veekompleksi väga hea kvaliteediga põhjavee tarbimist Tallinnas piirab mitte ainult võimalik vee kvaliteedi halvenemine kvaternaarisetete põhjavee ja merevee juurdevoolu tõttu, vaid ka maapinna vajumine.
Survelisest veekihist vee väljapumpamise tulemusena surve veekihis alaneb, mis omakorda põhjustab surve ümberjaotumise kihis, ning toimub stabiliseerumisprotsess kogu süsteemis. Põhjavee liikumise tulemusena ühest veekihist teise muutubki vee kvaliteet, tema keemiline ja füüsikaline seisund. Kõiki eespoolnimetatud protsesse on vaja kompleksselt jälgida, uurides süsteemi kui tervikut. Need vaatlused moodustavadki põhjavee monitooringu aluse. On ilmne, et keerulisemate hüdrogeoloogiliste tingimuste ja suurema tehnogeense koormusega (suurem veetarbimine ja reostus) aladel on selliste vaatluste tegemine tunduvalt vajalikum, aga ka tunduvalt keerukam kui stabiilsetes hüdrogeoloogilistes tingimustes. Olemasoleva kompleksse vaatluste süsteemi säilitamine võimaldab usaldusväärsemalt arvutada või modelleerida keerukaid looduslikke protsesse ning õigeaegselt ette näha võimalikke ohtlikke muutusi maasiseses hüdrosfääris.
Tuleks kaaluda alternatiivset võimalust vähendada väga hea kvaliteediga, kuid aeglaselt taastuva varuga kambriumi-vendi veekompleksi põhjavee tarbimist. Inimese füsioloogiline veevajadus on 2-3 liitrit ööpäevas, see aga ei tähenda, et tallinlasi suudaks kvaliteetse joogiveega varustada 2-3 puurkaevu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JUUNE HOLVANDUS
Ajal, mil kuuldub, et venekeelne elanikkond Eestis ilmutab riigikeele omandamisel tüdimuse märke ja paljud keelefirmad otsivad edasi töötamiseks uusi lahendusi, on Zhurakovskaja Keeltekoolis registreeritud eesti ja inglise keelt õppida soovijaid mõneks kuuks ettegi.
Võibolla mängib oma osa ka pisut erinev õppetöövorm: tegu on nn. sugestiivmeetodiga, mis venelase emotsionaalsele iseloomule paremini sobib.
Mida see õppemeetod endast täpsemalt kujutab?
1982. aastal tuli mul idee õpetada eesti keelt venelastele sugestiivmeetodil. Bulgaarlase Lazanovi välja töötatud sugestiivset keeleõppemetoodikat andis tollases Nõukogude Liidus edasi Galina Kitaigorodskaja. Mul oli Moskvas võimalus seda kogeda ja omandada. Siis kerkis küsimus hilisemast võimalusest meetodit rakendada. Edgar Savisaar viis mind tookord Mainorisse Ülo Pärnitsa jutule, kes oli tuntud kui uute ideede katsetaja. Pärnits ütles: proovime.
Õppisin ja stazheerisin kaks korda kolm kuud Moskvas. Olen seni vältinud intervjuus meetodi kirjeldamist, kuid igatahes ei tähenda see meetod, et ruttu läbitakse tavapärasest suurem hulk materjali.
Mõned olulised põhimõtted ehk ütlete siiski?
Grupis ei ole rohkem kui kümme inimest. Tuleb osata doseerida teadmiste hulka, mitte liiga palju korraga informatsiooni anda. Kõige tähtsam on panna inimene mõtlema. Mõtestama, miks üks või teine nähtus õpitavas keeles nii on. Miks näiteks venelane läheb teatri sisse, aga eestlane käib teatri sees.
See tähendab, et teie meetod on mõeldud üle kahekümneaastastele?
Teatud määral võib ka nii öelda. Kui emad helistavad ja paluvad oma lastele eesti keel selgeks õpetada, siis ütleme neile, et lapsi meil üldjuhul ei õpi. Meie kooli õppetööpõhimõtted eeldavad seda, et inimese mehaaniline mälu on juba üle kasvanud loogiliseks mäluks. Minu meetod sobib neile, kes oskavad loogiliselt mõelda.
Kas testite kuidagi õpilaskandidaate?
Testime keeleliselt kursustele tulijaid. See määrab, millisesse rühma nad suuname, kas algajatesse või edasijõudnutesse. Varem püüdsime eelistada kõrgharidusega õpilasi. Mainor oli mäletatavasti juhtimissüsteemi büroo, minu esimesed õpilased olid ka juhtimiskogemusega inimesed. Siis ületas nõudlus minu võimed ja ma asusin otsima kaasõpetajaid.
Kui palju on praegu koolis peale teie õpetajaid?
Praegu töötab meil peale minu veel kolm õpetajat ja see on optimaalne arv. Olemasolevatega olen väga rahul, aga tunnistan, et olen ka nende valimisega tõsist vaeva näinud. Selliseid õpetajaid, kellele minu metoodika ja tööstiil sobivad, on üldse raske leida. Nagu mõttekaaslasi eluski.
Keda eelistate õpetajaiks, eestlasi või venelasi?
Minu õpetajad on rahvuselt eestlased, aga peavad valdama mõlemat keelt, seda, mida õpetavad, samuti keelt, milles räägivad õpilased. Arvamus, nagu seisneks sugestiivmeetodi üks nüanss õpilaste keele mitteoskamises, ei kehti vähemasti minu koolis.
Kui suur on õpetajate töökoormus?
Igal neist on paralleelselt kaks rühma, kokku kaheksa aastas. Tegelikult on keeleõpetaja, eriti eesti keele õpetaja eeskätt kahe maailmanägemise viisi, kahe kultuuripildi vahendaja. Sellest on palju juttu olnud, et venekeelne elanikkond Eestis tihti ei tunne Eestit, ta ei puutu eestlastega eriti kokku, või siis pole need eestlased, keda ta on kohanud, eesti kultuuri kandjad mitte mingiski mõttes. Õpetajal tuleb vastata väga erinevatele küsimustele, püüdes samal ajal õpilaseni viia eesti keele loogikat, semantilisi seoseid. Seepärast rõhutangi, et õpetaja peab suutma taibata, mis eesti keele puhul on õpilase mõistuse loogikale arusaamatu, ja püüdma seda siis selgitada. Ilusaim hetk on õpetajale, kui inimene hakkab küsimusi esitama, tähendab sai surnud punktist üle.
Kuivõrd poliitilised muutused küsimusi põhjustavad?
Mingil hetkel oli lausa nii, et suured muutused ühiskonnas põhjustasid õpilastele juba nii palju küsimusi, et see hakkas segama õppetööd. Siis ma lihtsalt keelasin poliitilised mõttevahetused ära. Aga muidugi jätkub inimestel probleeme. Näiteks riigiasutuses ei saa venelased alati ja igas ametis töötada. Paljudele on probleemiks elamisluba. Oli juhtum noore naisega, kelle mehe kohta läksid käiku valeandmed, nagu oleks ta sõjaväelane. Kusagil nimekirjas oli viga. Mõlemad noored, pole veel kolmekümnesedki. Asja selgitati, viga tunnistati, aga elamisluba ikka ei saanud. Kusagil takerdus dokument. Kord kuus käib see inimene Moskvast viisat saamas. Nüüd kavatsevad nad läände emigreerida. Minu arvates jäik administreerimine praegu selleni viibki ja on viinud, et minema lähevad sellised inimesed, kellest Eestil võiks kasu olla, need, kes on koormaks, ei lähe mitte kuhugi.
Kui palju teie arvates veel võiks venelasi Eestist ära minna?
Kes tahtsid minna, need on juba läinud. Need, kes jäänud, ei lähe ega vae enam, kus on kasulikum.
Kas teie arvates on Eesti elatustase Venemaa omast kõrgem?
Raske öelda. Moskva ja Peterburg pole need kohad, millega võrrelda. Venemaa muud piirkonnad erinevad neist vägagi. Miljöö on lihtsalt väga erinev. Intiimsus, et kohvikus öeldakse võõrale head isu ja trammis jalaleastuja vabandab, et kaupluseaknad pole kõik ühtlaselt püramiidi laotud kaupa täis, et müüja sulle inimlikult midagi seletab. See on ikka see vana asi, mis juba nõukogude ajal andis Baltimaadele nõukogude lääne hüüdnime. Paljud läksid esimese hooga Venemaale ja nüüd kahetsevad. Nad on seal võõrad. Tean üht naist, kes müüs eramaja Männikul maha ja võttis üle seitsmekümnesed vanemad kaasa. Ostis Kesk-Venemaal maja, pole elektrit, pole vett. Ta on võõras kohas ja täiesti üksi. Ta oli Eestis sündinud.
Miks too naine minna otsustas?
Tema puhul oli küsimus maailmavaateline. Ta oli «punane» ja talle ei meeldinud antikommunistlikud pöörded. Nüüd on maailmavaateline küsimus muidugi ka Venemaal keerulisem.
Kas olete mõelnud emigreerimise peale?
Mul on Venemaal väga palju sugulasi, ka USAs ja Poolas elab neid, aga mul pole mitte kuhugi ega kellegi juurde minna. Kuigi mina pole siin sündinud, tulin Eestisse kaheksa-aastasena, kuulun ikkagi siia. Muidugi on mulle öeldud, et mis sul viga, sul on sinine pass taskus ja keel suus. Aga ma ütlen alati, et olen selle heaks ka pingutanud.
Kui raske oli teil eesti keelt ja meelt selgeks õppida? Venelased väidavad tihti, et see on hirmus raske.
Ma pole kunagi sellest raskusest päris aru saanud. Olen ikka palunud, et minuga eesti keeles räägitaks, et juurde õppida. Aga ma olen ka filoloog, eriala on mul inglise filoloogia. Eesti keel on äärmiselt loogiline ja imelihtne, lihtsam kui soome keel. Ungari keelega pole kokku puutunud.
Kui ma võrdlen eesti keelt inglise keelega, siis on inglise keeles palju kordi rohkem neid asju, mida lihtsalt tuleb meelde jätta, kui eesti keeles. Õppisin eesti keelt kümme aastat, õpetasin ja samal ajal õppisin ise ja nüüd tunnen: ta on mul sedavõrd selge, et huvi on vähenenud, sellest aastast õpetan ühele rühmale ka inglise keelt.
Kuidas teile tundub väide, et eesti keelt pole kusagil ega kellegagi rääkida? Eriti pidi see olema Kirde-Eesti venelaste probleem.
Olen õpetanud Tallinnas. Siin ei tohiks nii olla. Kui õpilased nii ütlevad, annan alati nõu suhelda algul poes ja trammis ja siis juba liikuda samm-sammult edasi. Miks sa pead ainult «jah» või «ei» ütlema? Võib ju ka rohkem lauseid vahetada. Kui tõesti tahad keelt selgeks saada, siis tuleb ise aktiivselt rääkida.
Mis on põhjuseks, et venelased ei leia võimalusi eestlastega kontakteerumiseks?
See on nüüd tõesti kitsalt minu arvamine: venekeelsetele elanikele oli Eesti riigi teke shokk juba selles mõttes, et äkki muutus aktuaalseks täiesti uus maailm - uppi lendas suure venna kompleks, et minu maailm on üks ja ainus. Ja et see teine pool võib maailma teistmoodi näha. Siit tuleb agressiivsus.
Mis laadi raskused on venelastel Eesti Vabariigiga kohanemisel?
Võib ette tulla ootamatuid probleeme. Näiteks kaebas üks õpilane, et tal on väga raske omaniku heaks töötada, et see alandab teda. Kui omanik tegi jõulupeo, näis see talle tahtliku alandamisena. Seletasin, et nii ei saa kuidagi olla, kui inimene soovib head teha, tuleb see ka vastu võtta.
Siis see, et tahaks kõike osta, aga rahaprobleem sunnib valima. Harjumine, et odav pole tingimata hea. Võibolla polegi need kõik tingimata venekeelse elanikkonna probleemid, aga õpetajana puutun nendega kokku.
Millised on teie õpilaste motiivid eesti keelt õppima tulla?
Algul oli prestiizh, siis tuli juba kodakondsuse probleem. Meie rühmade lõpetamisele tuleb ka keelekeskuse komisjon. Viimasel korral tegid kolmest grupist seitse keeleeksami. Alumiste kursuste lõpetajad saavad jätkata meie juures edasijõudnuina.
Kui palju näete selleks vaeva, et end Eesti poliitikaga kursis hoida? Kasvõi õpilastele mõeldes.
Ma ei vaata, ei loe ega kuula üldse. Viis aastat sundis elu mind selleks, aga nüüd on saabunud piir. Jälgin ainult Tshetsheenias toimuvat. Jube ja õudne, soovin neile ometi kord rahu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAANUS PUTTING, Eesti Mobiiltelefon
Tänapäeva üks võtmesõnu ühiskonnaelus, äris ning inimsuheteski on kahtlemata telekommunikatsioon. Ka 1990ndate aastate Eestis ei ole võimalik ette kujutada mõnda ettevõtjat või ametnikku, kelle laualt või taskust puuduks telefon. Telekommunikatsiooni võib pidada firmade või ametite närvisüsteemiks, mida mööda kulgeb ettevõtte raamatupidamine, finantsülekanded ning muu oluline teave.
Võimalus suhelda muu maailmaga ajast ning kohast sõltumata oli läänemaailmas kättesaadav juba 1970-80ndatel aastatel. Kui välja arvata nõukogudeaegne mobiilsidesüsteem Altai, siis tuntakse Eestis mobiilsidet tema rahvusvahelises tähenduses alles viimased viis aastat, ning seda ennekõike süsteemi kaudu, mille nimi on NMT.
Praegu on Euroopas kasutusel mitmeid mobiilsidesüsteeme. Laiemalt tuntakse juba eelpool märgitud NMTd, Inglismaal on kasutusel TASC-süsteem (Total Access Communication System) ning üha enam on populaarsust võitmas GSM-süsteem.
Eestis levinuim mobiilsidesüsteem NMT 450 on lisaks Põhjamaadele kasutusel ka mitmetes Ida-Euroopa riikides. Majanduslikus mõttes on just raadiotelefonivõrguga kõige kergem katta suuri territooriume, sest NMT 450-süsteemi leviulatus käsitelefoniga on ligikaudu 20 kilomeetrit. 450 MHz sagedusega raadiolained levivad hästi metsas ning painduvad ka tõkete taha, samas kui GSMi sagedus 900 MHz neeldub metsa taimestikus ülikergesti ning tõkete taha paindumisel käitub nagu valgus, jättes terava varju. NMT 450 tugijaamad on maastikule paigaldatud nii, et moodustavad tugijaamade kärgsüsteemi. Tugijaamad on keskjaamaga ühendatud telefonikanalite kaudu, milleks tänapäeval kasutatakse üha enam digitaalseid valguskaableid või spetsiaalseid mastist masti raadioühendusi.
Kui mobiiltelefon liigub koos omanikuga kärjest kärge, hüppab ta samas ka uuele raadiosagedusele. Telefoni liikumist jälgib pidevalt mobiilsideoperaatori keskjaam, mille arvutid mõõdavad väljatugevust ning teevad otsuseid, millisele kanalile peaks mobiiltelefon üle minema. Kanalilt kanalile hüppamise ajal kuuleb telefoniomanik telefonis lühikest klõpsatust, mis teoreetiliselt ei tohiks sõnu lõigata. Selline süsteem tagab väljaehitatud võrgu puhul territooriumi ühtlase kaetuse. Viimastel aastatel on telefonipiraatlus tänu operaatorite mitmetele vastuabinõudele tublisti vähenemas. Üks oluline samm oli kahtlemata SIS-turvasüsteemi väljaarendamine NMT 450 võrkudes, mis on Eestis kasutusel juba läinud aasta maist alates. SIS-turvakoodiga varustatud mobiiltelefonide abonendinumbreid ei ole piraatidel võimalik kuritarvitada.
SIS-koodita telefonid on seevastu piraatide tegevusele avatud. Viimastel pole just eriti raske vastava skeemiga varustatud mobiiltelefoniga võrgust välja noppida kaitsetu NMT-mobiiltelefoni number ning selle arvel helistada. Seda saab muidugi juhtuda siis, kui vanema mobiiltelefoni omanik unustab kasutada vastavat teenust, mis asetab piirangud kõikidele väljuvatele kõnedele. NMT pealtkuulamine on võimalik, kuid üsnagi raske. Pealegi võib sellise teguviisi ilmsikstulek kahjustada teie ja teie firma head mainet.
Kui pealtkuulaja häälestab vastava seadme õigele sagedusele, siis kostab sealt täiesti äratuntav inimkõne. Telefonikõne kuulamine muutub aga võimatuks, kui kasutada mobiiltelefoni liikudes. Liikumine tähendab kõne liikumist ühest tugijaamast teise ning kanalite vahetumist ka sama tugijaama piires. Kõne liikumist kanalilt kanalile ning ühest tugijaamast teise on raske vahetult jälgida, see aga raskendab omakorda pealtkuulamist. See mobiilsidesüsteem ei võimalda mitut operaatorit ühe riigi territooriumil. Seda õnnestuks teha kunstlike vahenditega, eraldades rahvusvaheliselt sama riigi erinevatele operaatoritele erinevad numbrisarjad ning riigi tunnused, kuid selline eraldamine oleks kogu NMT 450 praktikas esmakordne ning põhjustaks hulgaliselt tehnilisi probleeme. NMT 450 sagedusriba, milles on vaid 180 kanalit, ei ole hea suure klientide arvuga võrgu ehitamiseks tihedalt asustatud piirkondades.
Tallinnas on näiteks NMT 450 sagedused korratud juba neli kuni viis korda ning süsteemi väikese häirekindluse tõttu ei saa sageduste kordamisega kanalite arvu rohkem suurendada, ilma et see tekitaks ülekostvust, põhjustaks kõnede katkemist ning häiriks kõnet liiga sageda kanalite vahetusega.
Praegu on NMT 450 mobiilsidetelefoni võimalik kasutada 75 protsendil Eesti territooriumist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Kadrioru loss on endiselt remondis ja uue muuseumi ehitamine pole alanudki. Kuid tiigi ääres Peeter Esimese aegses kollases pargivahimajas, riigi kunstimuuseumi maalide restaureerimise töökojas, valmistutakse lossi avamiseks.
Vastas, sama vanas roosas lustlas, on lossisaalidesse mõeldud graafika juba restaureeritud. Kümne restauraatori süda on rahul, lossi saav kunst pääseb ometi õigetesse hoiuoludesse.
Eesti kunstimuuseumi restaureerimisosakond on asutatud 20 aastat tagasi. Kunsti on restaureeritud Kadriorus, vanalinnas, Toompeal ning veel mitmes kohas ja iga kord on muuseumi kogusid kolides esemeid vähemaks jäänud. Kolimine kulutab. Samas on restauraatoritel aina rohkem tööd olnud. Kunstimuuseumi uue hoone valmimiseni tuleval aastatuhandel ollakse Kadriorus paigal.
Enamik kunstivaramu fondihoidlatest on kõike muud kui kunstisõbralikud, lisaks tihedale kolimisele teeb restauraatoritele muret, et kunsti säilitatakse raamideta ja nii saab see veel rohkem kannatada. Rääkimata sellest, et maal ja raam on enamasti teineteisele mõeldud. Muuseumi praegused kitsad, rääkimata ebatervislikkusest, tingimused dikteerivad selle eraldi hoiustamise.
Ja nii tuleb enne iga näitust või väljapanekut, mida Eesti kunstimuuseum korraldab ligi 40 aastas, eksponaadid üle vaadata. Praegu valmistutakse muuseumis Laarmanni näituseks ja puhastatakse tema töid, pannakse uuele alusraamile ja raamitakse. On ka töid, mis on alles muuseumi kogudesse ostetud ja millest osa on liiga palju kannatada saanud. Näitustele erakogudest ja teistest muuseumidest laenatud kunst korrastatakse samuti.
Ega restauraatoritel ole valida, et jalutad fondi ja võtad töösse selle, mida tahaks uurida ja teha. Suure muuseumi plaanid dikteerivad oma tempo. Kui näitusetööd pole teha, võetakse fondist väliskunsti, mis kunagi pannakse Kadrioru lossi, kui see restaureeritud saab. Restaureerimisosakonna juhataja Helje Vernomasing rääkis, et nad teavad juba, mida restaureeritud lossis välja pannakse. Sinna tuleb väliskunst ja nimekirjad on täpselt teada. Kroonlühtrid ja graafika on restaureeritud. Ees ootab maal ja mööbel, millega näitusetööde ja kiirete tööde kõrvalt on ka juba alustatud.
Aega avamiseni on üle aasta ja selle aja jooksul aitavad muuseumi restauraatorid taastada ka Põhja-Euroopa kauneimate barokksaalide hulka kuuluva pidusaali laemaali, kus on Aktaioni ja Artemise lugu kreeka mütoloogiast. Muuseumi restauraatorid hakkavad kevadel ka lähemalt uurima tiibhoonetes avastatud krohvialuseid maalinguid ja puhastama stukkornamente. Restauraatorid tegelevad väliskunstiga rahuliku südamega, nad teavad, et kui see lossis üles pannakse, on seal kunsti säilitamiseks parimad tingimused. Restaureerimisosakond kolis pargivahimajja kunstimuuseumi 76. sünnipäeval, kokku on muuseumil kümme restauraatorit. Enamik neist on õppinud omal ajal Leningradis Serovi kunstikoolis ja täiendanud end Repini-nimelises kunstide akadeemias. Õppinud restauraatoritel on ka oma õpilased, kes meistri käe all restauraatoriks saanud. Ka on restauraatoriks hakanud näiteks kunsti või ka keemiat ja füüsikat õppinuid.
Kui kunstnik vastutab oma töö eest, see on tema looming, siis restauraator peab vastutama selle eest, et tema suhe kunstniku tööga on võimalikult neutraalne. Tuleb otsustada meeldib-ei-meeldi tasandil, kas töö on arusaadav. Vahel tuleb ka töö kõrvale panna ja veidi oodata.
Maalirestauraatoritele on praeguses kodus loodud päris kenad töötingimused. Praegu on ruumi ja õhku ja valgust. Ventilatsiooniseadmed on maailmatasemel. Osa materjale on Nõukogude Liidust nutikalt kokku ostetud, näiteks sada kilo väga vajalikku kalaliimi ja mitu rulli suitsupaberit, ja tänapäevastes turutingimustes saab kõike kätte. Praegu kasutavad kunstnikud väga erinevaid materjale ja tehnikaid, kuid restauraatorid ei tunne neid kõiki. Samas oleks tulevikus restauraatoreist kunstnikele tööde taastamisel abi.
Samuti teavad restauraatorid vigu, mida kunstnikud teadmatusest teevad, näiteks pannakse maale alusraamile valesti. Alusraami sisemine serv peab olema sissepoole kaldes, et lõuend ei puruneks, selgitasid nad. Ja lõuend alusraamile korralikult pingutatud.
Osa restaureerimisvahendeid on väga mürgised ja restauraatorid peavad oskama end hoida. On vaja teada uusi kogemusi ja hoida ka vanu. Kui läänes on avastatud, et seni palju kasutatud vahavaigud on kunstile ohtlikud ning et neid ei tohiks kasutada, siis mõnes kohas peaks just vahavaiguga jätkama, arvavad Eesti asjatundjad.
Näiteks on Moskva restauraatorid kunagi 1950., 60. ja 70. aastatel Tallinna meistri Hermen Rode altari edukalt taastanud just vahavaiguga. Midagi pole juhtunud ja vahavaiguga tuleb altarit edasigi vajadusel tohterdada.
Adamson Ericu majamuuseumis tähistati restaureerimisosakonna aastapäeva restaureerimisnäitusega. Väljas oli maali-, graafika-, mööbli-, naha- ja metallirestaureerimise näiteid. Samas õpetati lastele restaureerimist ja restauraatorid käisid iga päev huvilistele seda kunsti selgitamas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTIINA KRUUSEMENT
Tänapäeva tüüpsituatsioon: kodanik A näeb oma varastatud autot linnas sõitmas ja tormab politseisse. Politsei kontrollib autoroolis istuva kodaniku B dokumente ja laiutab käsi: kõik on korras.
Paberid tõendavad, et B on auto turult või poest ostnud, keskregistris registreerinud ja asjaõigusseaduse kohaselt on ta heauskne omanik. Sealjuures on ka kodanik A ikka veel oma (varastatud) auto omanik. Esimesed sedalaadi vaidlused peaksid kohtus varsti lahendi saama. Tallinna prokurör Hannes Kiris näeb selle tüüpsituatsiooni lahendust kas poolte kohtueelses kokkuleppes (vara vabatahtlikku loovutamist algsele omanikule pole Kirise praktikas küll veel juhtunud) või konkreetses kohtulahendis, kus vaidlevad pooled taotlevad omandiõiguse tunnistamist.
Mõistagi võib selline vaidlus taanduda kummagi poole advokaatide kõneosavusele, kuid igal juhul kummitab oht, et protsessi kaotaja ei saa oma varastatud või kohtuotsusega võõrandatud auto eest vähimatki kompensatsiooni. Politseile pole siin Tallinna prokuröri arvates suurt midagi ette heita.
Niiöelda esimese omaniku avalduse põhjal algatatakse autovarguse kohta uurimine, mis pahatihti jääbki lõpetamata. Kui heauskse valdaja käsutuses on legaalsed ostu-müügi dokumendid, siis pole politseil võimalik midagi otsustavat ette võtta.
Nii viitabki prokurör Kiris kriminaalasjadele, kus tõde vaevalt kunagi päevavalgele tuleb. Samas osutab Hannes Kiris jaanuari lõpus kehtima hakanud kriminaalmenetluse koodeksi, kriminaalkoodeksi, apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku, raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse ning täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seadusele, mis peaks politseile andma konkreetsema tegutsemise võimalused.
Jutt on varastatud autost kui asitõendist, mida uurija või juurdleja peab juurdluse ajal kusagil hoidma. Seni võis auto heauskse omandaja käsutusse jääda või pandi see tasulisse parklasse - kuid kes tasub parklakulud? Pealegi näitas praktika, et asitõendi hoidmine eraisiku käes võis lõppeda auto järjekordse ärandamisega.
Uus, elust endast tingitud parandus kriminaalmenetluse koodeksis näeb ette, et asitõend antakse vastutavale hoiule. Hoidjal on õigus hoiutasule ja hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamisele ning need arvatakse üldjuhul kohtukulude hulka. See peaks tõkestama asitõendina arvele võetud auto veelkordse varastamise või edasimüümise kohtueelse uurimise ajal. Vastasel juhul järgneb kriminaalvastutus.
Kuivõrd kriminaalmenetluse koodeksi muudatus olukorda lahendab, seda ei osanud Tallinna prokurör öelda. Pealinna prokuratuur on kindlal seisukohal, et kõnealused vaidlused lahendaks riikliku autoregistrikeskuse parem töö. Kui inimene ostab Kadaka turult või autokauplusest pruugitud auto, mille kohta autoregistrikeskusest öeldakse, et see pole varastatud, kuid hiljem ilmub välja omanik, kellega tuleb hakata kohut käima, siis prokuratuuri väga leebe väljenduse kohaselt sisaldab riiklik register tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
Tallinna prokurör küsib, mille eest riikliku registri töötaja õieti vastutab, ja loeb vastuse autoregistri põhimäärusest: registriandmete sisulise tõesuse, kodeerimise ja õigeaegse esitamise eest vastutavad andmete esitajad. Järelikult vastutab autoregistri töötaja ainult selle eest, et ta esitatud (vale?)andmed kiiresti ja õigeaegselt riiklikku registrisse kannab!
Hannes Kiris lisab, et viimasel ajal on nii Tallinna prokuratuuri kui politseisse laekunud infot, et ka riiklik hooneregister annab välja tegelikkusele mittevastavaid teatisi. Summad, mida annab liigutada kinnisvaratehingutega, on võrreldamatult suuremad kui varastatud luksusautode puhul.
Prokuratuuri arvates tuleks kõigi registrite töö, põhimäärused ja konkreetseid sissekandeid tegevate töötajate isiklik vastutus kannete õigsuse eest kiiresti läbi vaadata. Samuti kontrollimehhanism. Autoregistri puhul rõhutas Kiris ka ajafaktorit - sõidukite ümberregistreerimisi ei tohiks teha kiirustades: tuleks võtta teatav ooteaeg, mille jooksul võib tulla teateid auto tausta ja käest kätte liikumise legaalsuse kohta.
Autoregistrikeskuse ja politsei tihedama koostöö vajalikkusest kõneldes on mitmel korral tõdetud, et keskuse siseministeeriumi alluvusest teede- ja sideministeeriumi haldusalasse viimine oli viga.
Omad vead on Kirise meelest ka suurtel autoturgudel ja mõnedel autokauplustel, mille kaudu varastatud auto heauskse omandaja leiab - neist paigust on nii mõnigi kriminaalasi algatatud.
Kuid pahatihti pole ka autoturge kontrollivad politseinikud piisavalt ranged olnud ja seaduse kõiki võimalusi rakendanud. See on Tallinna prokuröri hinnang autokaubanduse pimedate poolte kohta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KÜLLIKE ROOVÄLI
Üks Tallinna elanikke igapäevaselt ja korduvalt kimbutav kuriteoliik on vargused autodest ning autode rüüstamised. Vaatamata sellele, et vargapoisid ihaldavad peamiselt vaid automakke ja raha, on vargustega kaasnevad kahjud soliidsed. Varastel on oma tumedate tegude tegemisel aega napilt, seetõttu minnakse võõra vara kallale otsemat teed pidi - lüüakse sisse aknad, kangutatakse kangiga robustselt lahti pehmest plekist uksed. Tihtipeale ületab lõhkumisel tekkinud kahju varastatu hinna, vahel ei saa rüüstamistöö kordasaatja autost midagi kätte.
Varuosadega äritsejad krutivad massiliselt maha autode laternaid, iluvõresid ning suunatulesid, et need hiljem turul rahaks teha. Tihtipeale on autoomanik sunnitud defitsiitse varuosa hankima samast, kus parasjagu temalt varastatut maha parseldatakse.
Fordide omanikel oleks kasulik autode laternaid hoidvatele üksikutele kruvidele midagi lisaks sättida. Muidu piisab vargal vaid kapotikaas lahti kangutada ning peale paari võtmeliigutust laternad põue toppida.
Peale laternate-iluvõrede viiakse ära akusid, rattaid ja teisi kergemini eralduvaid osasid, kaovad koguni katuseluugid. Suvekuudel langevad varaste ohvriks välisturistid, kes Tallinna sadamate kaudu maale vuranud ja oma transpordiga kuhugile kaugemale suunduvad. Nende autod ja järelkärud on tavaliselt täis olme- ning puhketarbeid, pikanäpumehed jälgivad neid juba saabumisest alates: Sadama tänavasse, hotellide juurde ja mujale südalinna seisma jäänud autodest varastatakse turismihooajal tihti.
Suvised kaotused on ka hulga kopsakamad, sest külalistelt on rohkem võtta. Kui iseloomustada tüüpilist autot, millest varastatakse, võib öelda, et see on tavaliselt VAZ, Opel, Volkswagen, vanem Mercedes või Ford - heas korras keskklassi rahvaauto. ZAZidest varastatakse harva - neil puhkudel on tegu erilise sündmusega. Samuti ei poe varas naljalt väga kallisse - üle 100 tuhande maksvasse luksusesemesse, sest tolle kaitseseadmete ülemängimine käib tavalisele noorukist makivargale üle jõu. Arvatavasti peletab varast uhke auto puistamisel tekkida võiv hiigelkahju, mille ta tabamise korral heastama peab. Suur osa häid autosid kuulub organiseeritud kuritegevusega seotud isikutele, kelle juurde varas ka relvaähvardusel pahategusid tegema ei lähe.
Vargused autodest on probleem kogu maailma politseile, sest varastatu kohe edasi müüvaid kurjategijaid on raske tabada. Seni on püütud Tallinna patrullide tööd suunata marsruutidele, mis annaksid politseinikele olukorrast võimalikult hea ülevaate ning võimaluse häire korral kiirelt reageerida. Selge on aga see, et kõigi magalate esiseid patrullidega katta on võimatu.
Peamine osa oma auto kaitsmisel peaks olema aga omanikul, sest suurem osa neist ei kasuta elektroonilisi turvaseadmeid.
Viimasel nädalal kannatada saanud autodest oli vaid kahel peal sisselülitatud häiresüsteem, üks neist katkestas varga rünnaku, teine millegipärast ei rakendunud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Samal ööl kella 2.45 ja 6.15 vahel rüüstati Hiiul Harku 53 seisnud Volvo 245. Autolt võeti esilatern koos suunatulega, teise suunatule klaas, iluvõre ja aku. Samal ööl lõhuti juhiukse kolmnurkklaas Mercedes Benzil, mis oli pargitud Nõmmel Voolu 21. Varga saagiks langes mobiiltelefoni autolaadija ja magnetoola Pioneer. Kahju 4000 krooni. 29. jaanuaril avastas omanik, et varas on lõhkunud paar päeva valveta seisnud garaazhiluku kesklinnas Roosikrantsi 21. Garaazhis seisnud Citroenil oli lõhutud tagaukse klaas ja vasak tahavaatepeegel, ära viidud automakk. 12.55-13.20 viidi Paldiski maanteel Harku järve juures asuva poe ette pargitud Ford Sierrast mobiiltelefon ja kohver dokumentidega. Kahju 6382 krooni. 20.00 murti Männikul asuva poe Multi-Market ees sisse pakibussi Ford Transit. Ära viidi naiste käekott 700 krooniga. 20.15 avastas omanik, et Vikerlase 15 seisnud Volkswagen Passatil on lõhutud parem esiukseklaas ning kadunud makk Panasonic. Kahju 2500 krooni. 00.30-7.40 lõhuti juhiukse lukk Tehnika 81 pargitud Ford Granadal. Varastati pakiruumis olnud aku, kahju 750 krooni. Ööl vastu 30. jaanuari on valevõtmega avatud uksed Nisu 11 seisval VAZ 2101. Varastati autoraadio, paar kõlareid ja ruloo. 11.30-11.45 muugiti keskturu juurde jäetud VAZil lahti ukselukk. Varastati naiste käekott, makk ja 1400 krooni. Kahju 4200 krooni. Ööl vastu 31. jaanuari rüüstati Juhkentali 23 maja juures seisnud Opel Rekord. Autolt kruviti maha esilaternad, lõhuti tagumise ukse kolmnurkklaas ja juhiukse lukk. Kahju 7000 krooni. Samal ööl püüti Liivalaia 40 ees sisse murda firmajuhi käsutuses olevasse Opel Vectrasse. Tänu signalisatsiooni käivitumisele pidi ukselukud lõhkunud varas põgenema ega jõudnud midagi varastada. Kahju 6000 krooni. 16.30-16.45 murti Liivalaia 33 sisse autosse Mercedes Benz 260. Parempoolse ukseklaasi lõhkunud varas viis kaasa GSM mobiiltelefoni Nokia. Kahju 8000 krooni. Kalmistu tee 26 pargitud Ford Transitisse püüti sisse tungida ukseluku lõhkumise teel. Auto sai kahju 2145 krooni eest. 12.00-12.50 kesklinnas Toyota Hiacei tagaluugi luku lõhkunud kratid viisid kaasa kaasaskantava kompressori ja pikendusjuhtme hinnaga 1744 krooni. 17.45-18.00 lõhuti Kadaka tee 72a juures seisnud VAZ 2106 parema esiukse lukk. Autost varastati portfell väga väärtuslike dokumentidega. 17.45-18.10 lõhuti ukselukk Maksimarketi ees seisval Opel Asconal. Auto peremees jäi ilma automakist, naiste käekotist, passist, kangarullidest ja muust tarvilisest kokku 5000 krooni eest. 18.10 avastas omanik, et Raua 24 maja ees seisnud Opel Rekordil on lõhutud parempoolne ukseklaas ja autost varastatud digitaalne makk Blaupunkt. Kahju 5500 krooni. Südaööl sai politsei teate, et keegi püüdis tungida Õismäe tee 5 ees seisvasse autosse. Patrull nägi samade tundemärkidega meest number 29 maja ees, 23-aastane purjus ja agressiivne Filip peeti kinni, enne käte raudupanemist jõudis autoaknaid sisse lööma harjunud nooruk purustada politseiniku prillid - kahju 400 krooni. 5.00-9.00 käis valevõtmega külaline Tshaikovski 13 pargitud autos Peugeot 504. Kaduma läks raadiomakk Pioneer, 8 kassetti, nahkkindad, talvemüts, tööriistad ja atlas. Kahju 3450 krooni. 7.50-16.00 seisis Kadaka tee 63 kõrval parkimisplatsil Opel Omega. Õhtuks oli auto küljest kadunud vasem esisuunatuli hinnaga 1000 krooni. 11.30-11.45 lõhuti Tobiase 8 Kadriorus seisval VW Passatil juhipoolne esiukseklaas. Ära viidi mobiiltelefon Nokia. Kahju 11 824 krooni. 14.10-16.30 lõhuti ukselukud Soome kodanikule kuuluval sõidukil Mercedes Benz. Vargus toimus Jõe tänav 5 juures kesklinnas. Varastati mobiiltelefon Ericsson, hundinahast müts, magamiskott ja muid asju. Kahju 14 750 krooni. Auto oli kindlustatud. Liikuri 20 pargitud VAZ 2101 juhiukse lõhkunud varas võttis kaasa aku ja maki. Kahju 1200 krooni. Ööl vastu 2. veebruari jäi Paldiski maantee 187 maja ees seisev auto Opel Rekord ilma esilaternatest ja iluvõrest, kahju 3000 krooni. Samal ööl murti lahti Liimi 1 seisnud valvefirmale kuuluvasse VAZ 2105. Varastati valvevideokaamera ja selle tarvikuid kokku 7508 krooni eest. 02.00-9.20 lõhuti uks Paekaare 58 seisval Ford Sierral. Ahne tundmatu haaras kaasa terve tagaaknalaua koos kõlaritega, esipaneelita automaki Sony ning võimendi Alpina. Kahju 6900 krooni. 8.06 ja 15.30 vahel varastati Sütiste tee 18 asuva Mustamäe haigla ees seisva Mazda 626 tagumine numbrimärk. Kahju 500 krooni. 16.15-16.30 lõhuti tagumise ukse kolmnurkklaas Virmalise tänaval seisval Nissan Sunnyl. Kaduma läksid naiste käekott, load, 1000 krooni ja pangakaardid. Kahju 3100 krooni. 14.00-15.00 Endla 23 lõhuti parempoolne esiukse klaas sõiduautol Volvo 340. Varastati makk Roadster, kahju 3900 krooni. 19.30-20.20 rüüstati Opel Ascona Kuldnoka 11 maja ees. Lahti murti ukselukk, maha krutiti esilaternad ja iluvõre kokku 4500 krooni väärtuses. 11.30 leidis Opel rekordi omanik, et tema Muhu 5 seisva Opel Rekordi tagumine vasem küljeklaas on lõhutud ning varastatud esilaternad. Kahju 4000 krooni. Ööl vastu 4. veebruari võeti esisuunatuli Paldiski maantee 227/229 seisvalt autolt Audi 5000. Masinal lõhuti ka küljeklaas ning salongist varastati diplomaadikohver aktsiaseltsi dokumentidega. 10.00 leidis omanik, et Paekaare 12 seisva VAZ 2103 ukselukk on lõhutud, aku varastatud ning lõhutud vasak uks. Kahju 1000 krooni. 11.40 lõhuti parema esiukse klaas Volkswagen Santanal Mahtra 15 ning varastati makk Sony. 18.45 olid esiukse klaasi lõhkunud vargad Suur-Ameerika tänaval seisvast Ford Escortist varastanud maki, signalisatsioon oli küll lülitunud, kuid pätid jõudsid enne saagiga põgeneda. Kahju 1500 krooni.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996