Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS PAET
Eesti, Läti ja Leedu transpordiminister kirjutavad täna alla kolmele Via Balticat, transiitliiklust ja transpordi infrastruktuuride kasutustasusid puudutavale resolutsioonile.
Eile Tallinnas alanud Läti transpordiministri Vilis Krishtopansi, Leedu transpordiministri Jonas Birzishkise ning Eesti teede- ja sideministri Kalev Kuke kahepäevasel kohtumisel on peateema kolme transpordialase resolutsiooniprojekti arutamine ja nendele alla kirjutamine.
Esimene resolutsiooniprojekt puudutab Balti riikide koostööd rahvusvahelise transpordikoridori number 1 väljaarendamisel. Tegemist on maanteega Via Baltica ning raudteega Rail Baltica, mis on prioriteetsed transpordikoridorid, ühendades lääneriike Ida-Euroopa ja SRÜ riikidega. Selline otsus võeti vastu 1994. aastal Kreetal Pan-Euroopa transpordikonverentsil.
Teede- ja sideministeeriumi pressiesindaja Tiit Reinart ütles «Postimehele», et resolutsiooni eesmärk on edendada Balti riikide integreerumist Euroopa Liiduga. Resolutsiooniprojektis öeldakse, et erilist tähelepanu tuleb pöörata selle transpordikoridori infrastruktuuri täiustamisele ja koostööle selles vallas.
Teine resolutsiooniprojekt puudutab ühtse transiitliikluse strateegia arendamist Balti riikides. Reinarti sõnul öeldakse resolutsiooniprojektis, et transiitteenuste sektori arendamist tuleks pidada Balti riikide valitsuste majanduspoliitika üheks tähtsamaks prioriteediks. Rõhku on pandud ka Balti riikide tegevuse koordineerimisele rahvusvaheliste transpordikoridoride, transiitteenuste ja infrastruktuuri arenguprojektide ettevalmistamisel. Transpordi restruktureerimisel peaks olema tegevus Balti riikide vahel koordineeritud Euroopa Liidu põhimõtetest lähtudes.
Plaanis on ka vahetada regulaarselt informatsiooni näiteks transiitvedude statistika kohta.
Kolmas resolutsiooniprojekt puudutab transpordi infrastruktuuri kasutustasude harmoniseerimist Balti riikides.
Täna on ministritel kavas pikem nõupidamine ning Läti ja Eesti transpordiministri protokolliga on kavas moodustada ühistöörühm Eesti ja Läti valitsuse vahelise raudteeühenduskokkuleppe ning raudtee piirikokkuleppe eelnõude ettevalmistamiseks.
Balti riikide transpordiministrid külastasid eile Muuga sadamat ja RE Tallinna Sadamat.
Täna kohtuvad Balti riikide transpordiministrid Eesti peaministri Tiit Vähiga ning kirjutavad alla kolmele transpordialasele resolutsioonile.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Koonderakond koos Pensionäride ja Perede Liiduga kavandas kingituse töötavale pensionärile, esitades seadusmuudatuse, mille kohaselt töötav pensionär saaks täispensioni sõltumata kuutöötasust.
Seaduseelnõu töötavate pensionäride vanaduspensioni saamise paragrahvi muutmiseks kehtivas riiklike elatusrahade seaduses esitas eile Riigikogu menetlusse kahe saadikurühma nimel Koonderakonna fraktsiooni esimees Mart Siimann.
Siimann väitis «Postimehele», et erinevalt paljudest teistest eelnõude esitajaist on neil lisada ka reaalne allikas, kust raha vajalikuks muudatuseks tuleb.
Koonderakonna fraktsiooni esimehe kinnitusel peaks raha töötavale pensionärile täispensioni maksmiseks laekuma 1996. aasta riigieelarve lisas märgitud sotsiaalkindlustuse pensioni sihtkapitali kuludest.
Siimann märkis, et sotsiaalkindlustuse summades on pensionide tõstmise reserviks ette nähtud 264,97 miljonit krooni.
«Meie eksperdid arvutasid, et kui muudatus jõustuks 1. aprillist, nagu esitasime eelnõus, kuluks üheksa kuuga sellele natuke vähem kui 115 miljonit krooni. See tähendab, et reservi jääb veel pensionide üldiseks tõstmiseks,» selgitas ta.
Eelnõu kohaselt saaksid rahvapensioni täies ulatuses ka need kolmanda invaliidsusgrupi invaliidsuspensionärid, kelle kuutöötasu ületab rahvapensioni suuruse.
Kehtiva riiklike elatusrahade seaduse kohaselt vanadus- ja kolmanda invaliidsusgrupi invaliidsuspensionärile, kelle kuutöötasu ületab rahvapensioni suuruse, makstakse töötamise korral 50 protsenti rahvapensionist.
«Postimehe» andmeil ei ole esitajad kavandatavat muudatust valitsusliidukaaslase Reformierakonnaga sisuliselt arutanud ning erinevail hinnanguil võib eile esitatud eelnõu pidada KMÜ vastusammuks Reformierakonna fraktsiooni esitatud seaduseelnõule ettevõtte tulumaksuvabastuse kohta.
Väidetavalt oli eile viimane päev, kui valitsusliidu kaks osapoolt KMÜ ja Reformierakond võisid esitada eelnõusid, ilma et enne oleks omavahel toimunud eelnõude sisulist arutelu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBET KAUGEMA
Avatud Eesti Fondi (AEF) juhatus otsustas anda sel aastal välja kolm iseseisvuspäeva preemiat: tõlkija Linda Viidingule, etnograaf Ants Viiresele ja kirjandusteadlasele Aarne Vinkelile, teatati AEFst «Postimehele».
AEFi iseseisvuspäeva preemiad antakse üle 20. veebruaril Tallinna raekojas ja sellega märgitakse ära kolme kultuuritegelase elutööd.
AEF asutas iseseisvuspäeva preemia 1992. aastal. Fondi igapäevane tegevus on suunatud Eestis avatud ühiskonna ülesehitamisele, kuid selle preemiaga tahetakse eeskätt pidada meeles neid inimesi, kes on aastate jooksul alal hoidnud ja edasi viinud eesti elu, teatati AEFist.
Varem on AEFi iseseisvuspäeva preemia pälvinud keeleteadlane Pent Nurmekund (1992), kunstiloolane Villem Raam (1993), ajakirjanduse uurija ja filoloog Juhan Peegel (1994), bibliograafiatraditsoo-nide hoidja Endel Annus (1994), muusik Hugo Lepnurm (1994), germaani eeposte tõlkija Rein Sepp (1994), kirjandusteadlane ja tõlkija Oskar Kuningas (1995), kunstnik Olga Terri (1995) ning staazhikas arst Harri Kruuse (1995).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT TUUMALU
Eurovisiooni noorte muusikute konkursi Eesti eelvooru võitis esmaspäeva hilisõhtul Tallinna Muusikakeskkooli õpilane Hanna Heinmaa.
17-aastane pianist Hanna Heinmaa (õpetaja Maigi Pakri) esindab Eestit juunis Lissabonis korraldataval Eurovisiooni noorte, kuni 19-aastaste muusikute lõppkonkursil.
Estonia kontserdisaalis peetud konkursil jagasid teist kohta 18-aastane Eesti Muusikaakadeemia klaverieriala tudeng Kadri-Ann Sumera (õpetaja Peep Lassmann) ja 15-aastane Tallinna Muusikakeskkoolis viiulit õppiv Mihkel Kerem (õpetaja Mirjam Kerem). zhüriid juhtinud Tallinna Muusikaakadeemia prorektor Marje Lohuaru ütles, et Eesti saadab Lissaboni väärika esindaja. «Hanna Heinmaa on väga isikupärane pianist ja tal võib olla edu.»
Ta lisas, et kolm finaali jõudnud muusikut olid enamvähem võrdsed, otsustas Hanna Heinmaa artistlikkus, sobivalt valitud kava Pärdi, Liszti ja Mozarti teostest ning suurem stabiilsus.
Eurovisiooni Eesti eelvoorus esinesid üheksa noort muusikut Tallinna Muusikaakadeemiast, Tallinna Muusikakeskkoolist ja Georg Otsa nimelisest Muusikakoolist.
Eurovisiooni noorte muusikute konkursi eesmärk on tuua avalikkuse ette noori andekaid muusikuid ja anda neile esinemisvõimalus Euroopa teleauditooriumi ees, ütles Eesti Televisiooni muusikasaadete toimetaja Heidi Pruuli.
Lissaboni oodatakse paarikümne riigi esindajaid, kellest valitakse välja kaheksa finalisti. Kaheksa parema esinemine transleeritakse üle kogu Euroopa.
1994. aastal esindas Eestit Eurovisiooni konkursil muusikaakadeemia klaverieriala üliõpilane Marko Martin, kes pääses ka kaheksa finalisti hulka.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Tallinna linnakohtus algas eile kohtunik Violetta Kõvaski eesistumisel protsess, milles lahatakse 15 kuu eest toimunud Pelgulinna sünnitusmaja draamat. Vale ravimi manustamise tõttu suri haiglas üks vastsündinu, teine sattus eluohtlikku seisundisse. Lisaks sellele on meedikud võltsinud dokumentatsiooni.
Eile kuulas kohus üle haigla apteegi farmatseudi Maimu Kelderi, meditsiiniõed Svetlana Smirnova ja Veera Abramova ning vastsündinute osakonna juhataja Kai-Elna Alliku.
Maimu Kelder möönis, et tema ilmselt kleepis glükoosietiketi kaaliumilahusega pudelile. Doktor Allik tunnistas end süüdi ja kahetses ebaõigete dokumentide täitmist, kuid ei ole oma sõnul kriminaalkurjategija. Keegi end süüdi ei tunnistanud.
1994. aasta 11. novembril süstiti vale etiketi saanud pudelist kahele vastsündinule kaaliumilahust. Vale ravimi manustamisest tulenenud väliseid sümptomeid ei märgatud küllalt kiiresti, sest intensiivpalatis valves olnud õde lahkus palatist.
Samal päeval sündinud poiss jõuti päästa, kuid kahepäevast poissi, kellele oli jõutud manustada rohkem kaaliumilahust, arstidel päästa ei õnnestunud.
Surmatunnistusele märgiti surma põhjusena sünnitrauma, vanemad said surma tegeliku põhjuse teada alles uurija käest.
Doktor Allik käskis protseduuriõel Veera Abramoval täita tagantjärele infusioonilehed ja muuta dokumentides lahuste manustamise järjekorda. Eile kuulas kohus üle tunnistajad ja jätkab täna kohtulikku arutelu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIU RITARI
1991. aastal moodustati Eestis asundusnõukogu ja selle ülesandeks sai tolleaegses vabaduseufoorias taastunud või taastuvates maapiirkondades kõige esmasemate olmeolude parandamine ja korrastamine. Asundusnõukogu töömaaks said valdavalt omaaegsete kolhooside-sovhooside äärealad, mille nõukogulik rahvastiku- ja majanduspoliitika oli kuulutanud perspektiivituteks piirkondadeks. Neis külades ei olnud telefoni, puudusid poed, koolid jäid kümnete kilomeetrite taha, sest perspektiivitutest küladest likvideeriti ka algkoolid. Sageli puudus neis külades ka elekter või oli seal ainult nõrguke valgustusvool, mis ei kannatanud elektrilisi tööriistu tööle rakendada.
Valgamaa Õru valla Priipalu küla talunik seisis mõni aasta tagasi raskete probleemide ees: tallu oli muretsetud 18 lüpsilehma, kuid lüpsimasinad kannatas talus vaid siis tööle panna, kui terves külas olid kõik muud elektriseadmed kuni viimse laelambini välja lülitatud. Talunik sai oma lehmad lüpstud nii, et külas koostati tööde graafik. Kui talus oli lehmalüpsiaeg (kaks korda päevas), pidid kõik selle küla alajaama taha rakendatud 16 peret tuled surnuks laskma, televiisorid-raadiod välja lülitama, külmkapid sulama panema. Nii kordus see päevast päeva, nädalast nädalasse. Selles külas oldi hädas ka teedega, sest kevadel-sügisel pääses välja ainult traktoriga. Täna enam ei sega lehmalüps küla ühes otsas telekavaatamist küla teises otsas ja suurele teelegi pääseb välja sõiduautoga, mitte traktoriga. See Valgamaa kolkaküla sai uue alajaama ja korraliku tee tänu asundustegevusele. Asundustegevust juhib asundusnõukogu.
Valgamaa külal oli õnne, seal saadi töödega ühele poole, kõigil Eestimaa küladel nii hästi ei läinud. Asundusnõukogul seisavad täna tööd pooleli 33 külas, riigieelarvest ei ole eraldatud nende tööde lõpetamiseks mitte sentigi.
Möödunud aastal andis riik asundusnõukogule 22,7 miljonit krooni, see raha anti esmavajalike tööde tegemiseks Eestimaa külades. Asundusnõukogu aseesimehe Ants Tõnissoo andmetel moodustas see 22,7 miljonit krooni 0,28% riigieelarvest. Ilmselt peeti tänavu sellegi 0,28% kulutamist maarahva peale paljuks, ütleb Tõnissoo. Asundusnõukogu aseesimees Ants Tõnissoo ütleb, et 23 asunduspiirkondadest paikneb Eesti Vabariigi äärealadel Venemaa ja Läti naabruses. Alates 1991. aastast kuni möödunud aasta lõpuni tegi asundusnõukogu küla infrastruktuuri taastamise ja korrastamise töid 51 valla 54 külas või piirkonnas. 21 valla 22 külas jõuti arenduskavas ette nähtud tööd lõpetada, 33 külas jäid tööd pooleli.
Möödunud aastal remonditi asundusnõukogu projektide kohaselt 21 koolimaja, neist seitse said lõplikult korda. Remonditi ka kahte rahvamaja ja kolme kolkaküla kauplust, kahes neist avati möödunud aastal pood. Nendeks remonditöödeks kulutati kokku üle 7 miljoni krooni. Üle 7,1 miljoni krooni kasutati elektri- ja telefonside korrastamiseks ja väljaehitamiseks, selle raha eest ehitati 105,4 km elektriliine ja 32 alajaama, veeti 34,8 km telefoniliine, telefoni sai 35 peret. Pooleli jäid ja ootavad täna lõpuniehitamist 18,6 km elektriliine ja 14 alajaama ning 32,5 km sideliine.
Ligi 5 miljonit krooni kulus teede korrastamiseks ja teedele uute sildade ning truupide ehitamiseks. Ehitati ja korrastati 78,7 km külasid ja suuremaid liiklusmagistraale ühendavaid teid ning 52,1 km talusid ühendavaid teid. Ehitati 3 silda ja 63 truupi. Täna seisab lõpuni ehitamata 45,5 km külateid, pooleli on üks sild ja 12 truupi.
Asundusnõukogu rahaga ehitati valmis 44 puurkaevu, mis kokku läksid maksma 442000 krooni, üks puurkaev saadi valmis umbes 10000 krooniga. Ants Tõnissoo ütleb, et see on väga odavasti saadud, sest tavaliselt maksab puurkaevu rajamine 25000 - 30000 krooni. Asundusnõukogu sai sellepärast tööd nõnda odavasti teha, et tavaliselt kuulutati tööde tegemiseks välja vähempakkumine ja asundusnõukogu tellitud töid pääsesid tegema need mehed ja firmad, kes suutsid nõutud töö valmis teha kõige odavamalt. Asundusnõukogu rahaga ehitati valmis neli ühisteraviljakuivatit, kaks saekaatrit, aidati kaevata kuivenduskraave talunikele ja tehti veel muudki. Ants Tõnissoo selgitab, et nende tööde tegelik maksumus, mis aastate jooksul Eestimaa külades on tehtud, on umbes 30% võrra suurem asundusnõukogu riigieelarvelisest rahast. Sest omavalitsustega käis kaup nii, et omavalitsused maksid ise kinni kolmandiku objekti tegelikust maksumusest ja ainult kaks kolmandikku vajaminevast rahast tuli asundusnõukogult. Nii olid ka vallad ise asjast huvitatud ja tehti tõesti neid töid, mis hädasti vajalikud.
Kui omavalitsustel ehitustööde toetamiseks raha ei olnud, said vallad asunduspiirkondade väljaehitamist toetada ka natuuras. Näiteks andsid vallad kruusa, liiva või puitu või võimaldasid tasuta transporti. Materjali ja teenustega tehti siis tasaarveldus. Tööst võtsid osa ka hädalised kohalikud elanikud ise, nii raiuti väga väikese tasu eest või päris tasuta võsast välja elektriliinide alused. Inimesed töötasid meeleldi, sest olid nad ju ise ennekõike huvitatud tööde laabumisest.
Praegu on asundusnõukogus palgal ainult kaks inimest, raamatupidaja ja autojuht, isegi tegevdirektorit ei ole. Asundusnõukogu aseesimees Ants Tõnissoo ja esimees Ants Laansalu ise töötavad ühiskondlikel alustel ilma töö eest tasu saamata. Lisaks kontrollib ja koordineerib töid asunduskülades igas maakonnas üks maavalitsuse töötaja, kuid see inimene on maavalitsuse palgal ja tal on teisigi tööülesandeid peale asundusasjade ajamise, selgitab Ants Tõnissoo asundusnõukogu toimimist. Ants Tõnissoo räägib, et asundusnõukogu teeb külades töid kompleksselt, lähtudes sellest, et küla moodustab omaette väikese terviku, kus elukeskkonda ei paranda oluliselt ühe asja kordategemine, kui ülejäänud on ripakil. Külas võib olla küll kool, kuid kui seal sõidetavaid teid ei ole, siis muutub inimestel seal elamine probleemseks. Võib olla küll telefon, aga kui elektrit ei ole, ka siis on inimestel seal elamine vilets. Ilma asendusnõukoguta oleks asjaajamine tunduvalt viletsam, keegi ei vaatleks küla kui tervikut, vaid igaüks ajaks oma rida. Teed oleksid siis teede- ja sideministeeriumi asi, elektriliinid ja alajaamad kuuluksid majandusministeeriumi kompetentsi, lagunev koolimaja peaks ette puutuma haridusministeeriumile. Esimene regionaalminister sai ministriportfelli 1994. aastal. Aastate jooksul on ministrid vahetunud, üks neist, Ants Leemets, ajanud kõigest hingest asundusnõukogude ärakaotamise asja, räägib Ants Tõnissoo. Antsud olid nii kanged, et ühe laua taha ühist asja arutama nad maha ei istunudki; kordagi ei pöördunud minister asundusnõukogu poole, et uurida, millega nood tegelevad. Asundusnõukogu pakkus koostööd, soovitas, et asundusnõukogu esimees võiks kuuluda arendusnõukogusse, pakkumist ei võetud vastu.
Asundustegevust saab küll vaadata ka regionaalpoliitika ühe osana, mis tegeleb konkreetselt külaelu säilitamise ja turgutamisega, kuid regionaalpoliitika kui niisugune peaks tegelema üleriigiliste probleemidega, selgitab Tõnissoo oma arusaama regionaalpoliitikast ja asundustegevusest. Näiteks raudteeprobleem oleks puhtalt regionaalpoliitika küsimus, arvab Ants Tõnissoo. Just regionaalpoliitikud peaksid teadma, mis saab Haapsalust või Kagu-Eestist, kui rongid enam ei sõida, just regionaalpoliitikute ülesanne oleks välja selgitada, mida see Eestimaale tervikuna endaga kaasa toob. Et minister Leemets asundusnõukogu tahtis likvideerida, siis ilmselt sellepärast riigieelarvest asundusnõukogule raha ei antudki. Keegi meid käskkirjaga ära ei kaotanud, ilmselt oodati, et sureme ise välja, tõdeb Tõnissoo.
Siiski on Tõnissoo kaunis optimistlik, sest loodab, et uue regionaalministriga annab mehejuttu ajada. Regionaalpoliitika elluviimiseks Eesti Vabariigis anti selleks aastaks 40,6 miljonit krooni, kuigi ka regionaalpoliitika vajadusteks sooviti saada 50 miljonit krooni. Tõnissoo ütleb, et nad loodavad regionaalnõukoguga kokku leppida, et kumbki saab sellest rahast 20 miljonit krooni, see aitaks ka Eestimaa külades pooleliolevaid töid edasi viia.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996