Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MALLE TOOMISTE
Veebruari algul mõistis Viljandi maakohus Parika kolmikmõrva eest ühe mehe aastaks ja kuueks kuuks vangi ning teise mehe aastaks ja üheksaks kuuks vangi. Ühe tapetud noormehe isa küsib, kuidas võib olla sellise teo eest nii väike karistus, kuid rahapuudusel nende pere edasi ei kaeba.
Samal ajal on esitanud apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja ning apellatsioonprotesti prokurör. Viimasel hetkel andis apellatsioonkaebuse ka ühe tapetud poisi ema.
«Kohtuprotsessist jäi mulje, et ühed on mustad ja teised valged,» rääkis Tarmo Sepp (45), kelle poeg oli üks kolmest tapetust.
5. veebruaril läinud aastal sõitsid Marko Sepp, Veikko Villo ja Henrich Melotshkov Olustvere valda ühte tallu, et nõuda Margus Randmäelt kunagise automüügitehinguga seoses 500 dollarit. Kui kolm meest südaöösel taluõuele sõitsid, ootasid neid talus Margus Randmäe ja tema tuttav kaitseliitlane Peeter Lepmets täispidemega automaadiga. Pärast seda, kui Randmäe oli majast väljunud, tulistas Lepmets valangu läbi akna auto pihta. Pärast viisid nad kahekesi auto surnukehadega ühele Parika raba siseteele ja Randmäe pani bensiiniga auto põlema.
Sepp oli kohtusaalis tunnetanud ülekohut tapetud poiste kohta kõlanud süüdistavas toonis, sest poisid ise ennast kaitsta enam ei saanud. «Kohtus ei nähtud tapetutes enam inimesi, vaid ainult väljapressijaid, kusjuures ühtegi väljapressimise fakti polnud tuvastatud,» kinnitas Sepp, tõdedes samas, et ta ei õigusta väljapressimist.
Pärast kolme noormehe surma-aastapäeva ja maakohtu otsust pöördus Tarmo Sepp «Postimehe» poole, et kohtus edasi kaebamata arutleda, kuidas võib sellise tapmisega kaasneda niivõrd väike karistus. «Kui juba grupiviisilise varguse eest antakse 4-5 aastat, siis selle tapmise eest oleks pidanud olema maksimaalne määr 12-15 aastat,» ütles Sepp. Kohus hindas tegu hädakaitse piiride ületamisena, kuid Sepa sõnul kalduvad omaksed arvama, et see oli ette kavatsetud.
Tarmo Sepp nimetas tolle kolmikmõrva selgusetuks jäänud asjaolusid: miks võlgnik ei tahtnud kolme võlanõudlejaga kokku saada linnas, kus politsei on käe-jala juures (kohtualused olid kinnitanud, et neilt oli ainult suusõnaliselt võlga nõutud mitu korda); miks oli talust tolleks päevaks perenaine ära viidud; miks ei tehtud tapetute omaste palvel uut eeluurimist; miks vahetati kaks päeva enne kohtuotsuse väljakuulutamist süüdistajat.
«Ma sain aru, et kohtus peeti teise auto põlema panemist ja tapetute autost mobiiltelefoni vargust suuremaks patuks kui inimeste ärapõletamist,» rääkis Sepp.
«Sõjaväes käinuna tean, et automaadile saanuks panna ka üksiklasu, aga täristada läbi akna meetri kauguselt oletatava appikarje või kisa peale - kohtualune ei osanud ise ka öelda, mida ta täpselt kuulis,» ei suuda tapetu isa senimaani mõista kohtualuse käitumist.
«Mina küll ei ihka verd, see ei anna enam midagi. Aga see on ju absurd, milline karistus nüüd tuli,» arutles Sepp.
Ühe kohtualuse abikaasa ütles «Postimehele», et aasta möödudes mõjus kohtuotsus natuke karmina: «See oli pime juhus, et niimoodi läks. Tahtlikult ju keegi seda ei teinud.» 5. veebruaril esitas Viljandi maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse kohtualuse Peeter Lepmetsa kaitsja, paludes tühistada maakohtu otsus ja mõista Lepmets õigeks, kuna ta tegutses hädakaitse seisundis.
12. veebruaril esitas apellatsioonprotesti prokurör, paludes samuti tühistada Peeter Lepmetsale mõistetud karistus ning mõista talle karistuseks üks aasta vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga.
Viimasel tunnil, 12. veebruari postitempliga, jõudis pärale ka ühe tapetud poisi, Veikko Villo ema apellatsioonkaebus, kus palutakse kvalifitseerida Peeter Lepmetsa poolt toime pandud Veikko Villo ja teiste tapmine kriminaalkoodeksi § 101 järgi tahtliku tapmisena raskendavail asjaoludel. Samuti kohaldada sama paragrahvi ka Margus Randmäele ning mõista mõlemale vastav karistus arvestades kuriteo raskust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Linase lõnga tootja Herdmans Eesti AS seiskab saabuval esmaspäeval tootmisliinid ja saadab ligemale 300 oma töötajat 6. maini sundpuhkusele. Selline otsus võeti vastu firma Herdmans Holdings PLC peakorteris Põhja-Iirimaal. Tootmise seiskamise põhjus on 1995. aastal alanud ebasoodne konjunktuur rahvusvahelisel linaturul.
1994. aasta 2. augustil ostis Herdmans Holdings PLC Pärnu linakombinaadi ja loodi Herdmansi gruppi kuuluv tütarfirma Herdmans Eesti AS. See oli Herdmansi üldse neljas ja esimene väljaspool Põhja-Iirimaad asuv ettevõte. Herdmans Holdings PLC on spetsialiseerunud kvaliteetse pealisriiete valmistamiseks mõeldud linase lõnga tootmisele. Samale toodangule orienteeriti ka endine Pärnu linakombinaat, mille lõpp-produktiks oli varem olnud linane riie. Esimene proovitoodang tuli tootmisliinidelt 1994. aasta lõpul, tegelik tootmine algas 1995. aastal. Jaanuarist detsembrini kasvas toodang 5 tonnilt 14 tonnini, tootmisse investeeriti üle 30 miljoni krooni. Aasta lõpul töötas Herdmans Eesti ASi vabrikus 313 inimest.
Linatootmisele oli 1995. aasta äärmiselt ebasoodne. Herdmans Eesti tegevjuhi Arvo Villmanni sõnul langesid maailmas tootmismahud eelnenud aastaga võrreldes kolmandiku võrra ja Euroopa juhtivad linatööstused töötasid 50-60%lise koormusega. Ka Herdmans Holdingsi kolm Põhja-Iirimaal asuvat vabrikut töötasid läbisegi seisakute ja piirangutega. Herdmans Eesti areng üldise madalseisu taustal on Arvo Villmanni väitel seletatav sellega, et firma juhtkond Põhja-Iirimaal oli otsustanud Pärnu vabriku ümberseadmestamist mitte pooleli jätta. Selle aasta algul aga ei olnud tegelikku turuolukorda enam võimalik trotsida ja firma oli sunnitud Eestis asuva vabriku seiskama, kuni ladudesse seisma jäänud kaubale on leitud ostja. «Lootsime seiskamisotsust edasi lükata suveni, et inimestel oleks seda aega kergem üle elada, kuid see ei õnnestunud. Eraettevõte ei saa alati mängida pehmete otsustega. Kui seda nõuab turusituatsioon, tuleb firma edasise arengu huvides mõnikord tegutseda ka jäigalt,» selgitas Arvo Villmann enda ja firma seisukohti.
Tootmise seiskamise otsust tehes on firma järginud seadust. Vastavalt 1. jaanuaril kehtima hakanud valitsuse määrusele võib ettevõte saata oma töötaja aasta jooksul kolmeks kuuks osaliselt tasustatavale puhkusele ja maksta talle sel ajavahemikul puhkusetasu 60% miinimumpalgast. Miinimumpalk on 680 krooni ja 60% sellest 408 krooni. Selle rahaga tulebki ligi kolmesajal Herdmansi vabriku töötajal kolme kuu vältel läbi ajada. Oma tootmisnäitajaid hoiab Herdmans Holding rangelt saladuses.
Miks on aga linatootmise halb turusituatsioon tabanud kogu tööstusharu nii rängalt? Arvo Villmanni seletuse kohaselt on lina maailmas kallis luksusmaterjal, mille turuosa teiste kiududega võrreldes on vaid 0,2%. 85% kogu linatööstuses ringlevast rahast on seotud linasest riidest pealisrõivaste tootmisega. Seetõttu mõjutab mood lina turuolukorda tunduvalt rohkem kui puuvillase või sünteetilise kiu oma, kus tarbimisel on määravad peamiselt materjali funktsionaalsed omadused ja madalam hind. Näiteks ei tuntavat maailmas linaseid voodilinu, padjapüüre ja käterätte, need tehakse peamiselt puuvillasest riidest, sest see on kolm korda odavam, paremini pestav ja triigitav. Tugevam sõltuvus moest ja suhteliselt väike tootmismaht põhjustab omakorda tootmise suurema tsüklilisuse. Kui linane on moes, ei jätku maailmas tootmisvõimsusi, moe muutudes on jälle vastupidi - linase riide vabrikud suudaksid toota nõudlusest tunduvalt rohkem. 80ndatel aastatel algas linasest riidest pealisrõivaste buum, 1995. aasta oli aga linatootjatele viimase 18 aasta halvim. Märtsis on Pariisis suur rahvusvaheline rõivamess, seal selgub Herdmansi lähema tuleviku suhtes palju.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996