Lepo Sumeral on seentega akustilist laadi suhe, Ja millisele vahekorrale vastab «Seenekantaat»?, TV-3 eetrissepääsu võib ohustada Kuku televisioon, Linnavolikogu kinnitas Pärnu selle aasta eelarve, Maapoliitikud algatavad maaküsimuste diskussiooni, Turvaf

TIIT TUUMALU

Tartu uue muusika päevi ilmestas ka üks esiettekanne - Tõnu Kaljuste koor kandis ette Lepo Sumera neljast osast koosneva «Seenekantaadi», mille 1983. aastal kirjutatud viimane osa oli seni veel esitamata. Ehkki «Seenekantaadist» on olemas ka viienda osa tekst, mis kannab pealkirja «Apomykosis» ehk «Seenestumine», peab Sumera haruldast heliteost lõpetatuks ja ootab selle plaadistamist.

Talv pole seentest rääkimiseks vist kõige sobivam aeg?

Ei, miks ... Vaatamata sellele, et ma olen võibolla üks parimaid heliloojaid seenetundmises või üks parimaid seenetundjaid heliloojate hulgas, ei tea ma talveseentest eriti midagi. Eestis kasvab mõningaid seeni ka jaanuarikuus, kuid pean ütlema, et ma pole mujal kui seenenäitusel neid kusagil näinud.

Miks te üldse seeni armastate?

Kes on öelnud, et ma seeni armastan?

«Seenekantaat» on ju seente ülistus.

Ega ma ei ole ka öelnud, et ma seeni ei armasta. «Seenekantaat» sai tegelikult alguse teksti valikust. Nimelt võib teksti ja muusika vahekorda kirjeldada mitmeti. Üks võimalus on, et teksti ja muusika vahekord on adekvaatne, s.t. millest räägib tekst, seda kajastab ka muusika. Piltlikult öeldes, dramaatilisemad kohad tekstis varustatakse ka dramaatilisema muusikaga.

Teine võimalus on, kui tekst ja muusika vastanduvad. Meil oleks selle tüüpiline vastand «suu laulab ja süda muretseb». See tähendab, et tekst on traagilise alatooniga, aga muusika rõõmus, või vastupidi. Kolmas võimalus on, kui me tekstist üleüldse aru ei saa või mõistame seda pealiskaudselt või adume selle teksti tagamaid, kuid midagi täpsemat ei tea. Kõige parem näide oleks missa, kus vaevalt et pooledki kuulajatest aru saavad, millest parasjagu lauldakse. Ja kui nad ka teavad, mida need sõnad tähendavad, ei tunne nad konteksti, ei tea, miks just need sõnad. See tähendab, et tekst on eemaldunud kuulaja teadvusest.

Neid vahekordi on kindlasti veelgi, aga ma leidsin, et kui tekstist nagunii hästi aru ei saa - ilma kavaleheta teksti ju ei mõisteta -, siis võiks laulda ükskõik millest, vabastades sellega kuulaja ebamugavast pingest, et ta ei mõista midagi. Kui võib laulda ükskõik millest, millest siis ikkagi laulda, mõtlesin ma. Siis sain aru, et teksti sisu võib olla tekstis eneses. Mitte teksti tähenduslikkuses, vaid teksti häälikulises tähenduses. See tähendab, et teatud häälikuühendid assotsieeruvad meil millegagi, näiteks Ptychoverpa bohemica on üks ilus seen, mille liiginimetus bohemica assotsieerub meil boheemlusega, või Boletus satanas - saatana kivipuravik -, mille liiginimetus satanas on meil samuti tuntud tähendusega. Ühesõnaga, ma mõtlesin vabastada kuulaja teksti tähenduse uurimisest ja sellesse pühendumisest. Sellisel tekstil on kaks eesmärki: teha see kitsalt foneetiliseks või anda sellele tähendamatusega väga suur tähendus. Mulle kui heliloojale andis selline lähenemine suure vabaduse ja lõi mingi esprii teose ümber, et miks siis nii, miks järsku mingid seened. Oleks ma kirjutanud eesti missa, poleks te ju mulle tõenäoliselt helistanud. Missasid kirjutavad praegu kõik, seenekantaati pole aga keegi kirjutanud.

Sellise kantaadi oleks võinud ju kirjutada millest iganes. Peale seente on kenad ladinakeelsed nimetused ka näiteks loomadel ja taimedel.

Loomade ja taimedega on meil mingi täpsem suhe. Me teame, et jänes on arg ja rebane on kaval, aga me ei tea, kumb on kavalam, pilvik või riisikas? Kui me laulaksime jänesest, prooviksid kuulajad jänest märkivat ladinakeelset foneetilist sõnade ühendit ära tabada ja mõista, kas helilooja on seal ikka üht arglikku loomakest kujutanud või mitte. See annaks muidugi muusikateadlastele võluva võimaluse öelda, et vaata, kuidas ta jänest kujutab või sipelgat maalib. Et vaata, kui täpselt annab tema muusika edasi sipelga liikumist, või vastupidi - vaata, sipelgas kurinahk küll selline ei ole, nagu tema kujutab. Jätkem see jama, ütlen ma teile! Tehkem puhast muusikat, mõtlesin ma ja pöördusin kirjanik Henn-Kaarel Hellati poole, kellest sai mükoloogist ladinakeelne poeet. Käiku läksid seenevälimäärajad ja palju polnud enam vaja, et kujuneks hästi riimuv tekst. Ja see ongi kogu kunst.

Millised olid teie suhted seentega enne kantaadi kirjutamist?

Ma olen ikka armastanud seenemetsas käia. Aga ainult sügiseti, nagu teisedki normaalsed inimesed. Olin kantaadi kirjutamise ajal täielikus hämmingus, et meil on kevadel nii palju seeni. See sundis mind seenenäitustel käima, seeneraamatuid ostma ja huviga vaatama, kuidas erinevate toitumisharjumustega prantslased, sakslased või ükskõik kes peavad erinevaid seeni heaks või halvaks, söögikõlblikuks või -kõlbmatuks.

Muidugi, minu teadmised või suhe seentega oli rohkem praktilist laadi - kuidas neid praepanni peale või marinaadi panna. Nüüd võin öelda, et see suhe on ka akustilist laadi.

«Seenekantaadi» neljas osa on kirjutatud juba 1983. aastal, esiettekanne aga ...

1977. aastal kirjutasin esimese, 1979. aastal teise, 1981. aastal kolmanda ja 1983. aastal neljanda osa - iga kahe aasta järel uue osa. Tegin ettepaneku, et igal kevadel võiks laulda «Seenekantaadi» esimest osa pealkirjaga «Carmen veris» - «Kevadelaul» -, et me kevadseeni paremini tundma õpiksime ja teaksime, et seenemets on ka kevadel meile avatud. Kantaadi teist osa pealkirjaga «Timor» - «Ohud» - aga peaks laulma aasta ringi, sest mõnigi võib sattuda metsa nii kevadel, suvel, sügisel kui ka, palun väga, talvel ja kohata seal mürgist seent. Kolmanda osa «Carmen autumnus» - «Sügiselaul» - võiks ette kanda aga sügisel.

Kui ma 1983. aastal kantaadi neljanda osa «Luxuria» valmis sain, arvasin, et «Seenekantaat» on nüüd lõpuks valmis. See tunne süvenes eelmisel nädalavahetusel Tartus uue muusika päevadel, kus ma oma teost esimest korda elus tervikuna esitatult kuulasin. Tegelikult on olemas ka viienda osa tekst, selle pealkiri võiks olla «Apomykosis» - «Kiidulaul seenele», «Seeneks saamine» või «Seenestumine». Seal on ka paar lavalist rezhiiplaani, kuidas laval olev koor hakkab seeneks muutuma, aga see annaks teosele anekdootliku tagapõhja ja seetõttu on «Apomykosis» praegu ära jäänud.

Nii et viies osa on praegu kõrvale lükatud?

Ma usun, et «Seenekantaat» on sellisel kujul valmis.

Miks oli 1983. aastal kirjutatud «Seenekantaadi» neljanda osa esiettekanne alles nüüd?

Iga asi ootab oma aega. Kui me vaatame 19. sajandi algust, leiame me tuhandeid teoseid, mis on siiamaani esitamata. «Seenekantaadi» neljas osa on ainuke minu teos, mis on oodanud nii kaua esiettekannet. Ju asetus «Seenekantaat» omal ajal muusika ja poliitika nishi, kus ta tähistas ... see on natuke labane, kui ma ütlen, et ta tähistas vaikset protesti nõukogude võimu vastu. Ütlen parem nii, et tähistas mingit absurdi, sest siis lauldi kas Lenini sõnu, millele kirjutas muusika Tormis ja mis vastas tegelikult sellele, et «suu laulab üht ja süda mõtleb teist», või siis lauldi ausalt ja väärikalt partei kiituseks, kirjutati sahtlisse sakraalmuusikat või süütut armastusluulet.

Selles kontekstis võisid «Seenekantaadi» kolm esimest osa mõjuda kaunis «ahvatlevalt». Ja võibolla muutus see «ahvatlus» pärast neljanda osa valmimist. Me otsime ju ikka seda, mis meid mingil hetkel huvitab. Võibolla oli «Seenekantaati» huvitav laulda näiteks Brezhnevi toitlusrezhiimi ajal, hiljem huvi kantaadi vastu aga kadus. Nüüd on see ehk jälle huvitav, näiteks kantaadi puhtmuusikaline külg, ei tea. Eks seda pea küsima ikka Tõnu Kaljustelt, miks ta «Seenekantaadi» oma kavva võttis. Kaljuste koor on esitanud viimasel ajal põhiliselt Bachi ja Pärti, võibolla tekkis tal vajadus mitte naljakama, aga espriilikuma teose järele.

Millisel kohal on «Seenekantaat» teie loomingus?

Erakordselt tähtsal kohal. Kõlab võibolla totralt, aga mulle on kõik teosed tähtsad. Põhjuseta pole ma teost kirjutama hakanud.

Mulle on kõige absurdsem asi siin maailmas ooper. Ma ei saa aru, miks peab inimene kaks tundi laulma, et ma armastan sind, või kolm minutit, et ma suren. Mulle pole see ei traagiline ega ka enam naljakas. On tore, kui see on Puccini või Verdi, aga kui see on kaasaegne ooper, kaotab see minu jaoks igasuguse muusikalise ja dramaturgilise mõtte.

Enne ma juba seletasin eneses peituvat teksti ja muusika vastuolu. «Seenekantaadiga» proovisin ma seda vastuolu vähendada või siis ka ennast analüüsida.

Kui tõenäoline on, et maailmas on veel keegi peale teie kirjutanud helitöö seentest?

See ei ole eriti tõenäoline, aga ma panin tähele, et umbes poolteist aastat pärast «Seenekantaadi» kahe osa esitamist kirjutas Enn Vetemaa näkiliste välimääraja ja helilooja Anti Marguste teose rohelisest raamatust - seal on taimed, mis on kadunud või kadumas. Ju oli siis midagi õhus, ju olin mina esimene, kes seda adus ja ära tegi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS PAET

Ringhäälinguloa saamiseks üleriigilise teleprogrammi näitamiseks on tekkinud konkurents. Laupäeval, taotluste esitamise viimasel päeval, postitas AS Trio kultuuriministeeriumile taotluse ringhäälinguloa saamiseks, et avada Kuku televisioon. Seni oli taotluse nimetatud ringhäälinguloa saamiseks esitanud vaid EVTV ja RTV ühinemisel tekkinud TV-3.

AS Trio juhatuse esimees Rein Lang ütles vastuseks «Postimehe» küsimusele, kui ruttu Kuku televisioon on pärast ringhäälinguloa võimalikku saamist valmis eetrisse minema, et «eks siis pane käima kah».

Rääkides Kuku televisiooni võimalikust programmist, nentis Lang, et eks seebioopereid tule ka mängida. «Aga nii nagu Kuku raadioski, üritame anda rohkem uudiseid. Ma ei välista, et see saab olema telekanal mõtlevale inimesele,» ütles Lang.

Rääkides Kuku televisiooni saadete võimalikust edastamisest, ütles Lang, et saatjad kuuluvad Eesti Telekomi saatekeskusele. «Ja saatekeskusel on täiesti üks prahivedu kõik, kes neid üürib. Nad on meile andnud kirjaliku lubaduse, et juhul kui meie saame ringhäälinguloa, siis nad sõlmivad lepingu meiega,» rääkis Lang.

Langi sõnul on ringhäälinguloa saamise üks tingimusi, et programmi edastatakse vähemalt viis tundi päevas ja 35 tundi nädalas.

Rein Lang ütles, et televisiooni tegemise mõte oli AS Triol juba siis, kui 1992. aasta märtsis avati Kuku raadio. «Kuku raadio avamisel ütlesime, et AS Triol ei ole kavas avada ainult Kuku raadio, vaid ka teisi raadio- ja telejaamu. Teisi raadiojaamu on meil hetkel kaheksa ning ühel hetkel tuleb aeg, mil võib ka televisioonist rääkida.»

Vastuseks küsimusele, kui suureks peab AS Trio shansse ringhäälinguluba saada, ütles Lang: «Meie oleme käitunud vastavalt konkursi tingimustele. Nii kui konkurss välja kuulutati, käisime kultuuriministeeriumis ja küsisime üksikasjalikult, mida konkursile tuleb esitada ja missuguses vormis. Nõupidamine kestis üle poolteise tunni. Me saime teataval määral vastuseid ja teataval määral ka ei saanud. Vastavalt neile selgitustele ja «Sõnumilehes» ilmunud kuulutusele me oma taotluse esitasime.»

Lang ütles, et tema andmetel koguneb ringhäälingukomisjon homme. «Selles mõttes on see kummaline, et ma pole kindel, kas post viib esmaspäevaks kohale asjad, mis postitatakse laupäeval. Aga komisjon tuleb kokku ja ma olen komisjoni informeerinud, et meie asjad on postis. Olen ka esitanud dokumentide koopiad komisjonile koos laupäevase postitempliga varustatud paberiga.»

Rein Lang on ETAle nimetanud kummaliseks üleriigilise telekanali avaliku konkursi kuulutuse ilmumist «Sõnumilehe» 15. leheküljel. «Konkurss kuulutati avalikult välja 7. veebruaril ja taotluse esitamise viimane tähtaeg oli 17. veebruar. Ilmselt ei oodanud kultuuriministeerium peale TV-3 teiste huviliste osavõttu,» ütles Lang ETAle.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Pärnu linnavolikogu kinnitas linna 1996. aasta eelarve suuruseks 146 miljonit 221 000 krooni.

Linnavalitsuse pressisekretäri Eha Ristimetsa andmeil on kuluartiklitest esikohal sotsiaalsfäär 76 miljoni 176 000 krooniga. Sellest haridusele eraldati 56 miljonit 565 300, kultuurile 8 miljonit 539 800, kehakultuurile ja spordile 2 miljonit 138 300, tervishoiule 2 miljonit 745 500 ning sotsiaalhooldusele 6 miljonit 187 100 krooni. Teaduse arendamiseks on eelarves ette nähtud 691 800 krooni.

Kogu linnamajandusele on arvestatud 37 miljonit 594 800 krooni, halduskuludeks 16 miljonit 677 400 krooni, korrakaitseks 443 000 krooni.

Pangakrediidi tagastamisele ja kasutamise protsentideks kulub 8 miljonit 763 400 krooni. Muudeks kulutusteks nähti ette 4 miljonit 874 600 ja reservfondi jäeti miljon krooni. Eelarve tulud-kulud on tasakaalus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Riigikogu maaelukomisjoni ettepanekul võib Riigikogu neljapäeval hakata arutama maaelu teemat. Kodukorraseaduse kohaselt on ülddiskussioon otsust vastu võtmata võimalik.

Riigikogu maaelukomisjoni nõunik Vello Linnamägi ütles eile, et kui päevakord kinnitatakse, toimub arutelu põllumajanduse ja maaelu teemal ilmselt neljapäeval ja aega on selleks kuni kolm tundi.

Peateemaks saab tõenäoliselt teraviljakasvatus, millel omakorda põhineb liha ja piima tootmine, lisas ta. Riigikogu fraktsioonid saavad esitada oma nägemuse ja Linnamäe teada on osa fraktsioone diskussiooniks valmis.

Esmalt peab Linnamäe sõnul üldistava ettekande maaelukomisjoni esimees Ants Käärma ja kaasettekande Jõgeva sordiaretuse instituudi direktor akadeemik Hans Küüts.

Kodukorraseaduse kohaselt on ülddiskussioon ilma otsuse vastuvõtmiseta võimalik. Seni ei ole põllumajandusteemat arutades ühtset lähenemist olnud, ilmselt on ka üksteisest mööda räägitud. Paides erakondade korraldatud ajurünnak maareformi teemal oli hea algus, leidis nõunik.

Põllumajandustoodang ei vähene mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal. Ka ÜRO toiduainete ja põllumajanduse organisatsioon FAO korraldab kuu aja pärast esmakordselt pärast 1974. aastat 174 riigi osavõtul selleteemalise arutelu, rääkis Linnamägi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Reedel teatas kaitse- ja infoagentuur Security Intelligence Agency ehk SIA firma tegevuse lõpetamisest. 16. oktoobrist peatati AS SIAle antud turvateenuste osutamise litsents.

SIA üks omanikke Kalle Klandorf on BNSile öelnud, et 1. märtsist koondatakse suurem osa SIA töötajaid. Firma likvideerimine võtab veel aega, kuid sisuliselt ei ole firma tegutsenud juba mitu kuud.

1993. aasta 15. oktoobril asutatud ja 18. novembril registreeritud aktsiaseltsi SIA tegevusaladena on kirjas isikute vara kaitse ja valve, õigusabi (õigusnõuandlad ja advokaadibürood), nõustamine ja esindamine ning kaubavedu veomasinatega.

Möödunud aasta 22. septembril SIA büroos toimunud läbiotsimisel leidis kaitsepolitsei muu hulgas poliitikute omavaheliste kõneluste salalindistusi, mis olid seotud toonase siseministri Edgar Savisaarega ja olid nn. lindiskandaali puhkemise tõukejõuks. Lindiskandaal viis omakorda KMÜ ja Keskerakonna valitsuse tagasiastumiseni.

Kaitsepolitsei uurija taotlusel peatas politseiameti litsentsikomisjon 16. oktoobrist SIAle antud turvateenuste osutamise litsentsi. Peaminister Tiit Vähile edastatud info kohaselt oli Tallinna abiprefektina töötanud Kalle Klandorf ainus SIA aktsionär, kes töötas siseministeeriumi haldusalas. Klandorf lahkus politseitöölt eelmise aasta 16. oktoobril.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENE PAJULA

Valitsus eraldas jaanuaris hundijahiks 250000 krooni. Praeguseks on raha jagatud. Ja nagu raha puhul ikka, pole kaugeltki kõik asjaosalised rahul.

Riigikogu liige Ülo Uluots ütles «Postimehele», et hundiprobleemi tõsiduse tõstatas tema ühel sügisesel KMÜ fraktsioonide koosolekul, millel osalesid põllumajandusminister Ilmar Mändmets ja keskkonnaminister Villu Reiljan. Pärast mitmeid lumeta talvi arvatakse Eestis olevat 800 hunti ja eriti Võrumaal ei hoolivat nad riigipiiristki. Kui tänavust lumerohket talve ära ei kasutata, siis suvel enam loomi laudast välja lasta ei saa.

Ülo Uluotsa arusaamist pidi tulnuks hundijahiraha eest osta bensiini, maksta hundipreemiaid ning töötasu kompensatsiooni. Jahimeeste arvutuste kohaselt maksab ühe hundi laskmine keskmiselt 4000 krooni.

Metsaameti jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht kommenteeris rahajagamist järgmiselt. Aluseks võeti 1995. aastal lastud hundid. Kõige rohkem oli neid Harjumaal - 21, Raplas - 19, Pärnus ja Võrus kummaski 17, Läänemaal tõepoolest ainult 5. Kõik kokku 160. «Jaotasime ära kogu raha, kõik läks maakondade keskkonnaametitele. Raske oli leida alust, mis kõiki oleks rahuldanud. Tundus olevat õiglane kompenseerida tehtud tööd. Me pole maakondadele ette kirjutanud, mida nad selle rahaga teha võivad, sest eelmise aasta hundid on juba nii või teisiti kinni makstud. Kes ostis buraani, kes raadiosaatjaid, kes mida vajalikuks pidas.

Ka tänavu juhib hundijahti Harjumaa, kus jaanuaris lasti 36 hunti, ja Võrus on juba kätte saadud 31 hallivatimeest. Üldse ei saa rahule jääda Valga (7) ja Ida-Virumaaga (12).»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Neli kuud kestnud vihastele vaidlustele Pärnu raviasutuste reorganiseerimiskava üle pandi punkt möödunud neljapäeva õhtul linnavolikogu istungil. Vastasleerid, mille eesotsas seisis ühelt poolt Pärnu linnavalitsus ja teiselt linnavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees Uno Mirme, jõudsid kompromissile. Umbusaldusavalduse Uno Mirme vastu võtsid selle esitanud kümme linnavolikogu liiget tagasi.

Volikogu otsuse kohaselt liidetakse linna polikliinikud, kopsuhaiguste kabinet ja haigla ühtseks raviasutuseks. Üldarstiabi eraldatakse sellest tervikust ja viiakse järkjärgult üle peamiselt erapraksisel põhinevale perearstisüsteemile. Reorganiseerimine peab toimuma etapiti ja lõpule viidama 1996. aasta 1. oktoobriks.

Tervishoiuasutuste ümberkorraldamine on Pärnu jaoks suure tõenäosusega aasta probleem, sellist tähelepanu ja vastukaja on vaevalt ükski teine lähiajal volikogus arutlusel olnud küsimus leidnud. Pärnu raviasutuste ja nende probleemidega käisid tutvumas ka sotsiaal- ja peaminister. Emotsionaalset pinget lisas arutelule see, et ühte volikogu liiget süüdistasid kolleegid korruptsioonis. 6. oktoobril möödunud aastal otsustas linnavalitsus liita 1. jaanuarist 1996 kõik Pärnu raviasutused ühtseks tervikuks. Polikliinikute töötajad ei olnud nõus haiglaga ühinema ja vastasid linnavalitsuse otsusele sellega, et moodustasid aktsiaseltsi Pärnu Perearstikeskus. Loodavasse aktsiaseltsi soovis tööle asuda enamik polikliinikute personalist. Meditsiinitehnika ja tööruumid, täpsemalt polikliinikute hooned, taheti rentida linnalt. Tookord väitis Pärnu polikliiniku peaarst Jaan Lamendik: «Perearstikeskus alustab tegevust igal juhul. Kui meile praegusi tööruume kasutada ei anta, leiame need kusagilt mujalt.» Linn polikliinikute hooneid eraaktsiaseltsi käsutusse tõepoolest ei andnud, kuid AS Pärnu Perearstikeskuse idee algatajad ei leppinud niisuguse otsusega. Enamgi veel. Kümne linnavolikogu liikme hinnangul püüdis AS Pärnu Perearstikeskuse asutajaliige ja aktsionär Uno Mirme, kes on ühtlasi linnavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees, luua oma positsiooni ära kasutades Pärnu Perearstikeskusele eeliseid linnavarade rentimisel. Silmas on peetud Uno Mirme ettepanekut viia linna arengukavasse punkt, mille kohaselt oleks perearstikeskusele vajalik linna vara renditud just nimelt tema firmale. Kümme linnavolikogu liiget leidsid, et Uno Mirme tegutseb linnavolikogus oma isiklikke majanduslikke huvisid silmas pidades ja on sellega rikkunud teadlikult korruptsioonivastase seaduse 21. paragrahvi. 13. veebruaril esitasid nad volikogule avalduse Uno Mirmele umbusalduse avaldamiseks.

Avaldus tuli linnavolikogus arutlusele möödunud neljapäeval päevakorra viimase punktina. Väga emotsionaalseks kujunenud istungil hääletamiseni siiski ei jõutud: umbusaldusavalduse esitajad võtsid enne oma avalduse tagasi. Selleks hetkeks oli Uno Mirme tagasi võtnud oma otsuseprojekti, millega taotleti Pärnu perearstikeskusele ruumide ja meditsiiniaparatuuri eelistingimustel rentimist. Uno Mirme leidis, et kui volikogu ei avaldanud talle umbusaldust, siis tuleks talle avaldada usaldust. Hääletamisest võttis osa 16 volikogu liiget, neist 14 hääletas tema poolt ja 2 jäi erapooletuks.

Põhijoontes järgib linnavolikogus vastu võetud raviasutuste reorganiseerimise kava linna poolt esitatud projekti. Ei saa aga olla päris kindel, et probleem on nüüd lõplikult otsustatud. Saadud tulemust on volikogu liikmed nimetanud kompromissiks. Reorganiseerimiskava näeb ette raviasutuste ühendamist, kuid on seatud tingimused, mida linnavalitsusel tuleb eelnevalt täita. Kuidas võiksid sündmused aga edasi areneda, kui need tingimused jäävad täitmata. Igal juhul on ühendamise vastased võitnud aega, sest linnavalitsuse esialgse otsuse kohaselt oleks raviasutused tulnud ühendada juba 1. jaanuaril.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Viljandi Rotary klubi tahab vaatetornina taastada 1911. aastal ehitatud veetorni raekoja kõrval, kuid arhitektist linnavolikogu liige Valdur Malmre peab mõistlikumaks veetorn lammutada.

Sel reedel peaks selguma, kas Viljandi linnavolikogu eraldab 1996. aasta eelarvest veetorni taastamiseks 100000 krooni. Viljandi Rotary klubi president ja ühtlasi linna peaarhitekt Kalle Kadalipp (33) ütles «Postimehele», et Härnosandi Rotary klubi on veetorni taastamiseks kogunud ja üle andnud 1600 Rootsi krooni. Teisi rahastamise allikaid Viljandi Rotary klubi alles otsib ja õige pea valmib ka veetorni taastamist tutvustav buklett võimalike toetajate ligimeelitamiseks. Viljandi veetorni erinevate taastamiskavadega juba 7 aastat tegelnud RAS Eesti Maaehitusprojekti arhitekt Tõnu Liigand (54) väitis, et diskussioon veetorni taastamise projektlahenduse üle õieti alles algab. Liigand kahtles, kas lifti on vaja 30 meetri kõrguse torni vaateplatvormile tõusmiseks, sest sinna mahub ainult tilluke, kolme inimest mahutav lift. Liigand ei uskunud, et bussitäis turiste sooviks seista liftijärjekorras.

Veetorni taastamise projektijuht Kalle Kadalipp on «Postimehele» nimetanud esialgsete arvestuste järgi torni taastamise kuludeks kokku 2-2,5 miljonit krooni. Viljandi linnavolikogu liige Valdur Malmre (62), kes oli muide aastatel 1960-64 Viljandi peaarhitekt, peab ennast veetorni taastamise raevukaks vastaseks. «1974. aastal korraldatud projektide võistlus näitas, et vana veetorn on liiga väike uue funktsiooni jaoks. Juba siis tehti selgeks, et targem oleks torn lammutada,» ütles Malmre «Postimehele». Malmre nimetas veetorni Viljandi inetuks sümboliks. «See on saamatu pudrunui!» iseloomustas Malmre 1911. aastal ehitatud veetorni.

Vana veetorni taastajaid peab Malmre romantikuteks. Malmre tegi linnavolikogu liikmena eelmisel volikogu koosolekul eelarveprojekti parandusettepaneku kasutada veetorni taastamiseks küsitud 100000 krooni Viljandi vaesemale rahvale mõeldava linnasauna ehituse ettevalmistustöödeks. Riigi muinsuskaitseameti Viljandimaa muinsuskaitseinspektor Anne Kivi ehmatas, kui kuulis «Postimehe» küsimust, kas vana veetorn tuleks säilitada või lammutada. Kivi sõnul ei tohiks torni kindlasti lammutada, kuigi ehitis ei ole eraldi objektina kaitse all, aga veetorn asub Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal. «Ilma riigi muinsuskaitseameti kirjaliku loata ei tohi sellel alal asuvaid ehitisi lammutada,» selgitas Kivi. «Kui linn oleks rikas, võiks torni säilitada vaatamisväärsusena kui lihtsalt vana veetorni, sest Viljandi sai ühena esimestest Eesti linnadest endale veevärgi,» nentis Kivi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

AS Eesti Telefon investeerib Viljandisse 7000 telefoni jaoks 40 miljonit krooni. Järgmise aasta lõpuks on Viljandis täielikult digitaalside. Läinud kolmapäeval avas Eesti Telefon Viljandis uue Siemensi digitaaljaama ning selleks hetkeks olid Viljandis digitaalvõrku ühendatud esimesed 834 vahetatud telefoninumbrit.

Reedeks oli Viljandis digitaalnumbritel juba ligi 900 abonenti, kes maksavad kohaliku kõne eest 12 senti minutis ning taluvad vapralt ümberlülitamisega kaasnevaid tõrkeid, kuna uus jaam peab töötama koostöös vana tehnikaga. Edela Telefonivõrgu direktor Matti Raie palus klientidelt andestust häirete pärast, mis peaks koos viimase analoognumbri vahetamisega kaduma.

Edela Telefonivõrgu tehnikatalituse juhtivinsener Rein Vabamäe märkis, et Viljandis jäetakse digitaaljaama kasutuselevõtuga vahele kaks etappi telefonitehnika arengus. «Sammjaamast hüppame kohe täiselektroonikasse,» nentis Vabamäe, nimetades, et vahele jäävad nii koordinaatjaam kui ka kvaasielektroonne jaam.

Vabamäe võrdles Leningradis tehtud ja Viljandis ligi 30 aastat töötanud sammjaama ATC-54 töökindlust äratuskella ja kirjutusmasina vahepealse tasemega, uut Siemensi jaama aga peene juveliiritööga.

Siemensi kompaktne jaam mahutab ühte ruumi tuhandeid abonente endise kahe saali asemel, samuti kaob unustusse analoogjaama müra.

Moodsa tehnika tulekuga peab telefonivõrk koondama pooled, see on neli vana jaama töötajat, märkis Raie. Nooremad mehed loodavad leida rakendust samas firmas. Telefonivõrgu juhtivinseneri Rein Vabamäe sõnul pole viljandlastel raske telefonitehnika kvaliteedi hüppega sammu pidada, sest esialgu võib kasutada tavalist aparaati, kuigi sellelt valimine on aeglasem ja paljud rikked tulenevad just vanadest aparaatidest, selgitas Vabamäe. Kes jõuab kohe umbes 500-kroonise toonvalimisega aparaadi osta, saab digitaalteenuseid täielikult kasutada.

Siemensi jaama pidulikul avamisel osalenud riigi tarbijakaitseameti esindaja Viljandis Karl Õmblus nentis rahuloluga, et digitaalsidega kaasneb kvaliteet ja arvestuse täpsus - inimene maksab nii palju, kui ta telefoni kasutab. «Inimene peab õppima oma kõnesid jälgima, et tühja ei lobiseks, ning õpetama seda ka lastele,» ütles Õmblus.

Seni on digitaalsidest loobunud vaid üksikud senised telefoniomanikud, tähendas Matti Raie, kuid digitaalmaksust teadlikke uusi telefonisoovijaid on juurde tulnud. 1996. aasta lõpuks tahetakse Viljandis välja vahetada 5000 numbrit. Raie sõnul on Viljandis telefonijärjekorras 2500 inimest ja järgmise aasta lõpuks peaks järjekord täiesti kaduma. Eesti Telefoni peadirektor Guy Sundqvist viitas Eesti Vabariigi ja Eesti Telefoni vahelisele kontsessioonlepingule, mille järgi 1996. aastal jõuab digitaalside kõikidesse maakonnakeskustesse.

Viljandi linnapea Andres Soosaar möönis, et digitaalvõrgu rajamise tööd Viljandis toimuvad õigel ajal, paralleelselt teiste insenertehniliste kommunikatsioonide uuendamise ja väljavahetamisega, enne kui saab hakata teid ja tänavaid parandama.

Matti Raie meenutas, et 1881. aastal ehitas kaupmees Rosenberg Viljandisse esimese telefoniliini Eestis (see 666 meetri pikkune liin kulges Lossi tänava kontorist järve äärde endise tapamaja juurde). 115 aastat pärast Rosenbergi esimest telefoniliini tuli Viljandisse digitaalside.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Reedel avati Pärnus Mai kultuurikeskuses eesti filmi nädal. Ürituse on organiseerinud ühiselt Pärnu linnavalitsus, Mai kultuurikeskus ja Eesti filmiajakirjanike ühing.

Nädala programmi kuuluvad taasiseseisvunud Eestis valminud 19 mängu-, dokumentaal- ja joonsifilmi, mis on välja valitud Eesti filmiajakirjanike ühingu poolt. Filminädala avab 1991. aastal valminud Roman Baskini film «Rahu tänav», viimaseks filmiks on hiljuti Eesti filmiajakirjanike ühingu poolt aasta parimaks filmiks valitud Priit Pärna ja Janno Põldma joonisfilm «1895».

Mängufilme hindab Eesti filmiajakirjanike koostatud seitsmeliikmeline zhürii, kes teeb oma otsuse teatavaks tuleval neljapäeval. Kuulutatakse välja parim rezhii, mees- ja naisosatäitja, operaatoritöö, stsenarist ja produtsent. Rahalist auhinda ei ole. Parim rezhii, mees- ja naisnäitleja saavad auhinnaks keraamilise taiese Vigri, mille on välja pannud Pärnu linnavalitsus. Igal päeval jagatakse vaatajatele küsitluslehed ja filminädala viimasel päeval selgub ka publiku lemmikfilm.

Nädalale on oodata peale meie oma filmitegijate ka külalisi Soomest. Ühe korraldaja Leo Maigre sõnul on lubanud Pärnusse tulla Espoo filmifestivalide korraldaja Espoo Cine kaks liiget. Eesti filmi nädal on korraldatud ilma eelarveta ja selle toimumine sai teoks eelkõige tänu Mai kultuurikeskuse ja Pärnu linnavalitsuse soosivale suhtumisele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENE PAJULA

Esimeste eraarstidena alustasid Haapsalus tööd hambaarst Juho Porila ja silmaarst Mari Pedak. Mõlemad on edukad ega kurda patsientide puudust. Jaanuari lõpupäevadel avasid oma firma Haapsalu Perearst senine Haapsalu polikliiniku juhataja Helle Saarsoo ning jaoskonnaarst Sirje Jupits, kes täisverelisteks perearstideks saavad poolteise aasta pärast. Seni oli Läänemaal üks perearst: Andri Merilo Virtsus.

Kuna veidi varem lahkus polikliinikust veel üks jaoskonnaarst ja peaaegu samal ajal üks lastearst, siis jäi nüüd polikliinikusse varasema kuue asemel kolm jaoskonnaarsti, kellest üks on samal ajal polikliiniku juhataja, ja kaks lastearsti. Koos sellega hakkas Haapsalus liikuma kuuldusi, et polikliinik kaob sootumaks.

Haapsalu arstist linnapea Urmas Shukles kinnitas kartusi. «Praegusel kujul on polikliinik oma aja ära elanud. Jaoskonnaarste hakkavad asendama perearstid.»

Pole mingi saladus, et ebamugavas kohas paiknev seitsmekümnendatel valminud lahmaka polikliinikuhoone ülalpidamine on linnale raske koorem. Ometigi on inimestel ettekujutus, et perearstid tulevad lihtsalt jaoskonnaarstide asemele või kõrvale.

«Ei, seadus sellist võimalust ette ei näe. Perearst on põhimõtteliselt juba eraarst,» seletab Lääne maakonnahaigla peaarst Silver Saarik. «Kaks meil nüüd juba tegutsevad, ühte-kahte oleks veel tarvis, siis oleks esmatasandi arstiabi linnaelanikele kindlustatud. Mis puutub eriarstidesse, siis nemad jäävad tööle ainult haigla juurde.»

Kõik eriarstid haigla juurde tuua on mugav nii arstidele kui ka patsientidele, sest röntgen, gastroskoopia, ultraheli jms. uuringuteks vajalikud aparaadid on niikuinii haiglas, samuti laboratooriumid. Haapsalu Perearsti visiiditasu on praegu sama suur kui polikliinikus, linna piires käivad arstid ka koduvisiitidel. Seda muidugi siis, kui haigel on ravikindlustus või suudab ta kogu ravi eest ise maksta. Töötute jaoks on linnaarst, kelle ülesandeks on lahendada ka raviga kaasnevad rahaprobleemid. Linnaarst Peep Laari vastuvõtt on haigla juures.

Kas see aeg, mil linnarahvas peab praeguse polikliinikutee unustama ja endale kindla perearsti valima, on juba käes?

Silver Saarik: «Veel mitte. Veel ei ole piisavalt eraarste ja peame polikliinikutohtritele ümber- ja täiendõppeks aega andma.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENE PAJULA

Lääne maavalitsus sai RAS «Logistika Majalt» Riisipere-Haapsalu raudteelõigu sulgemisega kaasnevate majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega prognoosi ning sulgemise põhjuste analüüsi.

Tulemuste põhjal väidavad autorid Valdo Uustalu ja Pear Tang, et «sotsiaalseid ja psühholoogilist laadi pingeid oleks olnud võimalik vältida ja leevendada, kui otsusele oleks eelnenud teaduslikult põhjendatud uurimus».

Raudteelõigu sulgemise probleem on põhjustatud eelkõige riigieelarve vahendite jaotamise põhimõtetest ja sellest, et prioriteet on antud transiitveostele.

Riisipere-Haapsalu raudteelõigu sulgemine kaubaveoks nõuab ühekordseid kulutusi ja kapitaalmahutusi lõigu likvideerimiseks, uute jaamasiseste ja haruteede, terminaalide ja ladude ehitamiseks mujale ning uue autoveeremi soetamiseks kokku 48,7 miljonit krooni, mida ei saa pidada majanduslikult põhjendatuks, ütlevad töö autorid. Kaubasaajate transpordikulud kasvavad vedude raudteelt autotranspordile üleandmisel 11 korda ning moodustavad 16,7 miljonit krooni aastas.

Reisijateveo korraldamine Riisipere-Haapsalu raudteelõigul ei ole nii eksperthinnangute kui ka majanduslike arvutuste põhjal otstarbekas. Samas tuleb leida võimalusi sotsiaalsete pingete silumiseks (odavate sõiduvõimaluste loomine pensionäridele jms.).

Riisipere-Haapsalu raudteelõigu säilitamine kaubavedudeks on otstarbekas. Tuleb koostada lõigu veovõime taastamise projekt ja eelarve.

Muuta tuleks raudteehoiu kulude ja investeeringute finantseerimise korda ning teha seda analoogselt maanteehoiuga riigieelarvest, kusjuures vajatakse tunduvalt suuremaid investeeringuid raudtee veovõime taastamiseks. Autorid soovitavad kaaluda teedehoiu üldsummade eraldamist maavalitsusele, kes siis omakorda jaotaks seda raha maantee- ja raudteehoiu vahel.

Kõnealuse raudteeliini rekonstrueerimist tuleks vaadelda kui riigi regionaalpoliitilist otsust, sest tuludeklaratsioonide alusel on kohalikel elanikel vähe deklareeritud tulusid ning riigi osa kohalike eelarvete doteerimisel väga suur. Transiitveoste soodsa infrastruktuurilise aluse loomine võimaldaks parandada kohalikku tööhõivet ning arendada piirkonda omatuludest suuremal määral. RE Eesti Raudtee kui äriettevõtte ja infrastruktuuri olulise lüli vahel on disproportsioon. Äriettevõttena peab ta saama kasumit, infrastruktuuri osisena peab aga aitama tagada iga majanduspiirkonna arengu. Üks võimalusi majandustegevuse tõhustamiseks oleks võtta muuhulgas raudteeveo kulude analüüsimisel arvesse ka kõik sellega seotud infrastruktuuri kulud ning töötada selle alusel välja põhjendatud kaubaveotariifid.

Autorid soovitavad Riisipere-Haapsalu raudteelõigu rekonstrueerida miinimumprogrammi alusel (25 miljonit krooni) ja kaubavedu siiski säilitada. See looks aluse piirkonna sotsiaalmajanduslikule arengule ja oleks täiesti reaalne ning elluviidav variant.

Toompea ja RE Eesti Raudtee ametnikud on läänlasi kogu aeg süüdistanud emotsionaalsuses ning nostalgiliste mälestuste heietamises oma raudtee kaitsel. Ent tõsiseltvõetavat, faktidel põhinevat uurimust pole seni ette näidata olnud ka ühelgi ametnikul.

Nüüd on see olemas, juhuks kui Eesti Vabariigi valitsus raudtee probleemid ükskord oma istungi päevakorda peaks võtma

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Laupäeval pool tundi enne keskpäeva juhtus Tartu-Tallinna maantee 24. kilomeetril ränk liiklusõnnetus, milles said raskelt viga mees ja naine. Kokku sai õnnetuses kannatada seitse inimest ja neli sõiduautot.

Tallinna poolt Tartu suunas sõitnud punane Suzuki oli kilomeeter pärast Laeva ristmikku (Tartust 24, Tallinnast 162 kilomeetrit) asunud möödasõidule järjestikku kahest autost ega jõudnud õigel ajal oma sõiduritta tagasi. Suzuki põrkas külge pidi kokku Tartu poolt vastu sõitnud halli Ford Sierraga. Kokkupõrkes osalesid ka sinine Volkswagen Passat, millest Suzuki mööda sõitis, ja Fordi taga sõitnud valge Mitsubishi Galant.

«Olime teel Tallinna sünnipäevale. Sõitsin umbes kuuekümne viie, seitsmekümnega. Mul on roheline märk, kiiremini ei tohigi,» rääkis Fordi roolis olnud Aivar. «Vastu tulnud Suzukil lõi külje ette, kui ta oma sõiduritta tagasi püüdis pöörata. Katsusin võimalikult paremale pöörata. Kõrvad kokkupõrkepauku ei mäleta. Löök paiskas auto teelt põllule lumme. Turvavöö võttis hetkeks hinge kinni. Esimene asi oli vaadata, kas naised on terved. Abikaasal on käeluus mõra, ämmal sai pea veidi viga, ise sain klaasikillu põske, äi pääses kõige kergemini. Kui autost välja sain, võtsin kähku aku juhtmed maha, et miski põlema ei läheks. Pealinna jäi jõudmata, sest auto on sõidukõlbmatu. Sillad on puruks, mootor paigast ära, vasak külg on sees. Tagatuled, parempoolsed uksed ja tagaluuk vahest on veel kõlblikud. Sünnipäevalapsele sai helistatud, ja kui ta juhtunust kuulis, tuli ise Tartusse.» Teised kokkupõrkes osalenud autod jäid teele. Peatunud möödasõitjad kutsusid mobiiltelefonidega abi. Kaks tudengineiut ühest bussist andsid esmaabi. Kohale kihutanud kiirabid toimetasid kannatanud Maarjamõisa haiglasse.

Kõige raskemini said kannatada punase Suzuki juht ja tema naine, taga istunud lapsed pääsesid kergemalt. Tallinna aktsiaseltsi direktor on arstide sõnul üliraskes seisundis Maarjamõisa intensiivraviosakonnas. Tema naise seisund neurointensiivraviosakonnas ei ole eluohtlik, kuid kuna on oht, et ta jalad võivad jääda halvatuks, on ta väga mures oma mehe ja laste pärast.

«Oma töö tõttu olen näinud palju avarii teinud autosid ning olen mõelnud, kas tõepoolest pole olnud võimalik kokkupõrget vältida, enne kõrvale pöörata,» arutles Fordi roolis istunud Elva tuletõrje- ja päästeameti töötaja Aivar. «Tõepoolest ei ole. See käib kähku, piuh-pauh, ja siis on kõik läbi.»

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996