NÜÜDISAEGSETE OLÜMPIAMÄNGUDE AASTASADA 1904 ST. LOUIS, Maraton jälle meeldejäävaim olümpiavõistlus, KILDE ST. LOUISI OLÜMPIAMÄNGUDELT

Toimetab TIIT KUNINGAS

Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutaval kongressil 1894. aastal otsustati kolmandate olümpiamängude korraldamise õigus anda USAle. ROKi IV istungil 1901. aastal Pariisis kinnitati olümpialinnaks Chicago ja võistluste toimumise ajaks 10.-25. septembrini 1904. Teise linnana kandideeris St. Louis, kes tahtis mänge endale seoses seal samal aastal peetava maailmanäitusega. Chicago tegi ettepaneku lükata mängud edasi 1905. aastale. Lõpliku otsuse langetas USA president Theodore Roosevelt, kes sidus olümpiavõistlused St. Louisis peetava maailmanäitusega. ROK soostus raske südamega, sest eelmiste mängude ebaõnnestumine oli veel värskelt meeles.

Kartused polnud asjatud, sest kolmandad olümpiamängud jäid peaaegu märkamatuks. Olümpial oli esindatud vaid 11 riiki ja lõviosa sportlastest moodustasid ameeriklased (Euroopast vaid 39 osalejat). Eurooplaste kaasalöömist takistas pikk ja kulukas teekond Ameerika mandrile. Oma osa oli ka maailmas valitseval rahutul poliitilisel olukorral ning mitmele kuule hajutatud võistlusprogrammil (1. juulist kuni 29. novembrini). Nii polegi imestada, et jänkid said 73 esikohta 90 võimalikust.

Olümpiamängude sildi all korraldati ka mitmesuguseid etteandmisvõistlusi, Missouri ja Louisiana osariigi ning USA koolide meistrivõistlusi, võistlusi nii juunioridele kui seenioridele jne. Lisaks peeti võistluste raames nn. antropoloogilised päevad, mis oma põhiolemuselt oli muudest rassidest inimeste (patagoonlased, filipiinlased, indiaanlased, mehhiklased, tatarlased jt.) võimete võrdlemine valge rassi esindajatega.

Olümpia kergejõustikuvõistlused vältasid vähem kui nädal (29. augustist kuni 2. septembrini). Võistlusareen oli Washingtoni nimelise ülikooli 536,45 m pikkuse jooksurajaga küllalt heas seisukorras spordiväljak. Pealtvaatajaid mahtus staadionile umbes 25000, kuid tegelikult jälgis võistlusi vaid 2000-3000 spordihuvilist.

St. Louisi mängude kergejõustikusangariteks said kolmekordsed kuldmedalimehed Archibald Hahn (60 m, 100 m ja 200 m jooks), Harry Hillman (400 m jooks, 200 m ja 400 m tõkkejooks), James Lightbody (800 ja 500 m jooks ning 2500 m takistusjooks) ning Pariisi edu korranud Ray Ewry (hoota hüpped). Kergejõustikuvõistluste kokkuvõttes ei asetanud ameeriklased esikohale mitte USAd, vaid edukaima ülikooli meeskonna - Milwaukee ülikooli. Paremusjärjestuses järgnes veel viis ülikooli, siis seitsmendana Kreeka, edasi kaheksa ülikooli ja seejärel Iirimaa (16.) ning Saksamaa (17.). Analoogilised olid kokkuvõtted ka teistel spordialadel. Esimestel viitel olümpiamängudel toimusid kõige dramaatilisemad võistlused maratonijooksus. Nii ka St. Louisis. Võistluste korraldajatel polnud maratoni läbiviimiseks küllaldaselt teadmisi ja jooksurada kulges üle seitsme künka. Autod kohtunike, arstide ja ajakirjanikega sõitsid kord jooksjate ees, kord taga ning keerutasid üles palju tolmu. Tingimusi raskendas seegi, et kuumust oli üle 32 kraadi. Ainsaks joogikohaks oli staadionist 12 miili kaugusel asunud allikas, kust maraton ühtlasi algas ja kus ka lõppes. Tulemus oli, et 32 startinust jõudis finishisse vaid 14.

Erakordne osavõtja oli Kuuba postiljon Felix Carvajal. Ta oli korjanud endale reisiks natuke raha, üürinud paadi ja jõudnud New Orleansi. Seal kaotas ta hasartmängu mängides aga kogu oma raha. Kerjates õnnestus tal lõpuks siiski St. Louisi jõuda. Stardipaika ilmus mees rasketes tänavakingades, pikkades pükstes, seljas päevasärk ja peas barett. Pärast seda, kui kettaheitja Martin Sheridan oli tal püksid põlvini kärpinud, lubati kuubalasel stardijoonele asuda. Maratoni tulid jooksma ka kaks musta aafriklast, suulu neegrid Lentauw ja Yamasani, kes viibisid St. Louisis kui Louisiana kaubandusnäituse «Buuri sõja näidiseksponaadid». Üheksa päeva varem olid nad osalenud ka antropoloogiliste päevade kergejõustikuvõistlustel ja LAVi spordijuhid otsustasid neid proovida maratonijooksus. Lentauw suutiski distantsi lõpetada üheksandana.

Ameeriklaste hulgas olid tuntuimad ja kogenuimad võistlejad 1902. aasta Bostoni maratoni võitja Sam Mellor, 1903. aastal sama maratoni võitnud John Lordon, sama aasta Bostoni maratoni teine Thomas Hicks, 1900. aasta Pariisi mängude maratoni viies Arthur Newton ja samuti eelmistel mängudel võistelnud Albert Corey.

Lordon langes konkurentsist välja juba 10 miili järel: mees hakkas äkitselt oksendama ja peatselt katkestas. Mõne aja pärast leiti teelt poolsurnuna, autotolmust lämbumas San Francisco mees William Garcia. Poolel teel juhtinud Mellor loobus äkki pärast 16 miili. Vahepeal kaotas hulga aega Lentauw, kelle kihutasid rajalt maisipõllule kaks suurt koera. Ainus jooksja, keda ükski häda ei vaevanud, oli Carvajal. Kuubalane peatus mitu korda, surus pealtvaatajatel kätt ja praktiseeris oma inglise keelt. Jooksja kustutas janu ühest autost näpatud virsikutega ning rabas ühe farmeri aiast mõned rohelised õunad. Need õunad talle saatuslikuks saidki. Carvajali tabasid kõhukrambid ja kindel esikoht jäi saamata. Lõpuks oli ta finishis siiski neljandana.

Staadionil ei teadnud pealtvaatajad rajal toimunust midagi. Kõige uudishimulikumad spordisõbrad imestasid, miks kolm tundi pärast starti polnud ükski jooksja veel kohale jõudnud. Kolm tundi ja 13 minutit pärast stardikäsklust ilmus lõpuks staadionile Fred Lorz New Yorgist, keda kohe asuti maruliselt tervitama. USA presidendi tütar Alice Roosevelt lasi ennast võitjaga pildistada. Lorzile taheti just autasu kätte anda, kui saabus teade, et jooksja oli osa maast autos sõitnud. Lorz ise pidas oma tempu naljaks, sest ta oli jooksu katkestanud juba 10 miili järel. Et aga teda peale võtnud auto varsti rikki läks, tuli tal ikkagi joostes kohale tulla. USA spordiametnikud aga nalja ei mõistnud ja Lorzile määrati eluaegne võistluskeeld. Oma otsuses ei olnud ameeriklased siiski järjekindlad, sest juba järgmisel aastal võitis Lorz Bostoni maratoni.

St. Louisi maratonijooksu tõeline võitja oli Inglismaal sündinud vasesepp Thomas Hicks Massachusettsi osariigist, kes viibis rajal ligi kolm ja pool tundi ning saabus staadionile täielikult kurnatuna. 10 miili enne finishit oli Hicks palunud luba end pikali visata, kuid tema mänedzherid ei lubanud seda, ehkki ta juhtis poolteise miiliga. Puhkamise asemel anti talle strühniinsulfaati toore munavalgega. Neli miili enne lõppu muutus Hicks näost tuhkhalliks. Uuesti anti talle strühniini ja muna ning kasteti teda sooja veega, mida hoiti jooksjat saatva auruauto paagis. Kaks miili enne staadioni oli Hicks sunnitud jooksu asendama kõnniga. Teda vaevasid pettekujutlused, et läbida on veel 20 miili. Paar annust strühniini ja brändit ergutasid teda siiski sedavõrd, et ta võitis jooksu kuueminutilise eduga. Nagu unes vaarus mees finishisse. Ühe pärastlõunaga oli ta kaotanud oma kaalust 10 naela. Lõpuks, veidi kosununa jätkus jooksjal juba bravuuri ajakirjanikele öelda: «Eelistaksin maratonivõitu sellele, et olla USA president.»

Hicksi võib pidada esimeseks olümpiamängudel dopingut tarvitanud sportlaseks, kuid loomulikult olid tollal teised seadused ja seda kõike peeti üsna loomulikuks. Muide, St. Louisi maratoni märtrid said mõningast lohutust, sest ka kaks jooksu jälginud kohtunikku said kannatada. Nende tuliuus auto lendas kraavi, kui juht püüdis hoiduda ühe jooksja allaajamisest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Vehklemises tegid puhta töö kuubalased, jättes teistele vaid ühe medali. See tõstis Kuuba ka medalite arvult USA ja Saksamaa järel kolmandaks riigiks.

Ameeriklane George Poage võitis kaks pronksmedalit tõkkejooksudes. Temast sai esimene olümpiamängudel medali võitnud neeger-sportlane.

Olümpiaajalukku läks ameeriklane Oliver Kirk, kes võitis poksis kaks kuldmedalit - kukk- ja sulgkaalus. St. Louisis võis võitja esineda ka järgmises kehakaalus. Kirki kahe kuldmedali võitmist hõlbustas asjaolu, et tal tuli kummaski kaalukategoorias pidada vaid üks matsh.

Võimlemise kavva oli võetud ka vabaharjutus poolteisenaelaste kurikatega. Ala oli USAs populaarne ja selle meistrivõistlustest loobuti alles 1953. aastal. St. Louisis võitjaks tulnud Edward Henning tuli kurikaharjutuses USA meistriks kaheksa korda, seejuures viimast korda 1951. aastal 71 aasta vanuselt.

Vettehüpetes oli üheks alaks kaugusvettehüpped. Sportlane ei tohtinud pärast hüppe sooritamist teha vees enam mingeid liigutusi, libisedes passiivselt võimalikult kaugemale. Ajalimiidiks oli 60 sekundit, kuid sukelduja pea tõusis veepinnale alati varem. Võitis Paul Dickey 19,05 meetriga. Kohapeal kahetseti, et St. Louisi ei saanud sõita kuulsad briti ujujad John Jarvis ja Henry Taylor, kes olid sel alal saavutanud vastavalt 23 ja 24 meetrit. 1930. aastal püstitas Ar-thur Beaumont rekordiks 26,16 m. Amatöörujujate meistrivõistlused kaugusvettehüpetes lõpetati pärast 1946. aastat.

Teivashüppes tekitas elevust USA koondises esinenud jaapanlane Sawao Funji, kes demonstreeris üsna omapärast lati ületamise viisi: ta asetas teiba vertikaalselt püsti, ronis osavalt mööda seda üles ja kukutas end üle lati. Kohtunikele jaapanlase stiil siiski ei meeldinud ja nad annulleerisid Funji tulemuse 3.40.

St. Louisis tuli võistlejail tasuda ka stardiraha, vastavalt ala kaalukusele 0,5-2 dollarit iga stardi eest. Nii näiteks maksid saksa ujujad ja kergejõustiklased oma startide eest korraldajatele kokku 44 dollarit.

Ujujate võistlusareeniks oli kunstlik tiik näituse territooriumil. See oli rajatud näituse raames toimuvate vetelpääste demonstratsioonesinemiste tarbeks. Ujula sild ei kannatanud rohkem kui kuue inimese raskust ja kippus vee alla vajuma. Korralikku stardihüpet ei saanudki sooritada. Pöördsein oli kinnitatud nii nõrgalt, et pöörde hetkel kadus sein ujujate jalge alt.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996