Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MANONA VISNAPUU
Tellisin kodukaubamajast Ellos kleidi, et seda kanda pulma teise päeva kleidina. Kleit jõudis kohale täpselt kaks päeva enne registreerimist, kuid oli liiga suur. Viisin kleidi kohe pärast pulmi postkontorisse tagasi. Möödus kuu, enne kui ümbervahetatud pakk kohale jõudis. Selle eest taheti uuesti raha. Lubatud hüvitusrahakaarti tuli oodata veel üks kuu.
Kodukaubamajast Ellos tellitud, kuid tagasi saadetud kauba hüvitamisel tuleb kõigile tellijatele rahakaart hüvitusega mitmete nädalate pärast. Süüdi on rahakaartide aeglane liikumine üle mere Ellose Soome harukontorisse ja sealt tagasi.
Möödunud aasta lõpul ilmus turule uus kodukaubamaja Ellos, mis ei nõua erinevalt teistest samasugustest kataloogidest tellimismaksu. Kuid Ellose tulek ei möödunud väikeste äpardusteta - kõigile ajalehekupongi täitnutele ei jagunud tasuta katalooge, sest huvi oli oodatust suurem. Pakk tuli kohale aeglasemalt kui kataloogis lubatud kaks nädalat, kuid sellest võis üldjoontes aru saada - post oli pühade eel üle koormatud. Veelgi kauem tuli oodata neil, kes leidsid, et tellitu neile ei meeldi ja otsustasid selle ümber vahetada või raha tagasi saada. Tartlane Sander Silm otsustas oma tellitud kauba tagasi saata, sest tema nägemus kardinariidest ei ühtinud Soome-poolse nägemusega antud tootest, nagu ta selgitab «Kasule» saadetud kirjas. «Möödus kolm nädalat, kuid tagastatavast rahast ei kippu ega kõppu. Võtsin ühendust Ellose klienditeenindusega, kus mul arenes kirglik sõnavahetus ühe klienditeenindajaga, kes väitis, et tema ei tea midagi raha tagasimaksmisest ja üleüldse ei vastuta nemad selle eest, mida Soome pool teeb.» Kauaoodatud rahakaart jõudis postkasti 15. veebruaril, natuke rohkem kui kuu aega pärast paki tagasisaatmist 12. jaanuaril. «Praeguseks on rahakaart käes ja minu ees viisakalt vabandatud, kuid mind kui klienti ei huvita see sugugi,» kommenteeris Sander Silm telefonitsi juhtumit.
Samalaadne situatsioon juhtus allakirjutanuga, ainult seekord tekkis viivitus ümbervahetatud kaubaga. Pärast kauba tagastamist jaanuari alguses tuli veidi vähem kui kuu aja pärast teade, et uus pakk on saabunud. Uue paki eest tuli uuesti maksta. Ellose klienditeenindust organiseerivast firmast öeldi, et rahakaart hüvitusega tagasisaadetud kauba eest peaks olema postkastis päeva-paari pärast.
Päevast-paarist kasvasid nädalad, ilma et rahakaarti oleks tulnud. Tartu Postimaja rahakaartide väljastaja ei leidnud Elloselt saadetud rahakaarti ja soovitas kauba välja osta - üle kuu pakki laos ei hoita.
Uuesti klienditeenindusse helistades öeldi, et hüvitis rahakaardi näol on Soomest Ellosest välja saadetud. Rahakaart väljastati Ellosest 9. veebruaril ja see jõudis pärale eelmise nädala reedel, koos sellega Eesti Posti vabandused.
Eesti Telefoni operaatorteenindusest, mis organiseerib Ellose klienditeenindust, öeldi «Kasule», et rahakaartide aeglane liikumine on põhjustanud klientide seas palju nurinaid. Koostöö Eesti Postiga vajab korrastamist. Ellos ei soovi oma siinseid kliente kohelda teisiti kui teiste maade kliente. Ellos kaalub ka võimalust natukeseks ajaks Eesti turult eemale tõmbuda, et klienditeenindust ja nii ka saadetiste liikumist tõhustada, ütles operaatorteeninduse töötaja. Eesti Posti postimüügi ja kaubaveo osakonna juhataja Ardi Lõoke ütles, et rahakaartide aeglase liikumise põhjuseks on mitmeetapiline protsess, mis algab, kui kodanik otsustab kodukaubamajast saadetu tagasi lükata.
Ta viib paki tagasi kohalikku postkontorisse, sealt saadetakse see edasi Tallinna, kus pakid sorteeritakse ja saadetakse üle mere edasi postimüügikaubamaja lattu. Näiteks Ellose pakk saadetakse Tallinnast Soome harukontorisse, sealt edasi pealattu Rootsi.
Postimüügikaubanduse koidikul juhtus mõnikord nii, et kodukaubamajad maksid kliendile hüvitist kauba eest, mida viimane polnudki välja ostnud. Nimelt saadavad postkontorid riiulile seisma jäänud kauba tagasi ja kodukaubamaja, arvates, et selle eest on tasutud, saatis kauba ostust loobunule rahakaardi.
Et selliseid juhtumeid vältida, ei saada kodukaubamajad rahakaarte välja enne, kui pealattu jõuab informatsioon, et toote eest on makstud.
Ellose klienditeenistusest öeldi, et rahakaardid hakkavad liikuma juba siis, kui pakk ja teave raha maksmise kohta on Soome jõudnud. Ka siis, kui toode on jõudnud kohale, kuid raha pole veel jõutud üle kanda, väljastab Ellos usaldusest kliendi vastu hüvitise.
Postimüügikaubamajast väljastatud rahakaardid tulevad eelpoolkirjeldatud teed tagasi, ütles Ardi Lõoke. Alates raha liikuma hakkamisest postimüügikaubamajast kulub umbes nädal, enne kui klient raha kodupostkontorist kätte saab. Ühtekokku peaks kogu protsess alates paki tagasisaatmisest võtma umbes kuu.
Kui ma õnnelikult postkontorist minema kõndisin, arvates, et saan varsti oma tellitud musta trikookleidi (number 42-44) selga panna, ei osanud ma arvata, et juhtumil «postimüük ja Ellos» on ka teine osa. Paki lahti käristanud, selgus, et seal sees on must (ainuke asi, mis paika pidas) paks trikoojakk, mille suurusnumber (110-116) viitab, et see on mõeldud kuueaastasele jõnglasele. Kilekoti peal oli seevastu igale poole kirjutatud, et kotis peab olema trikookleit, musta värvi ja suurele inimesele.
Ellose Eesti klienditeenindusest öeldi minu järjekordset probleemi kuuldes, et seekord on vea põhjustanud Ellose Rootsi pealadu, kes on eksikombel vale toote õigesse kilekotti pannud. Soovitati toode uuesti tagasi saata...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
IVAR SIIMON, TÜ turunduse ja juhtimise instituut
«Eesti entsüklopeedia» andmetel on maailma suurimad juustutootjad USA, Prantsusmaa ja Itaalia, suurimateks tarbijateks aga on prantslased, taanlased ja itaallased.
Eesti esimene juustutööstus avati 1880. aastal Saaremaal. Seal valmistati shveitsi tüüpi juustu, mis leidis tee ka Lääne turgudele Arensburgi juustu nime all. Nõukogude aastail oli Eesti küllaltki tunnustatud juustuvalmistaja - toodangu maht oli kuni 10 000 tonni aastas.
Erinevaid juustusorte tuntakse «Suure nõukogude entsüklopeedia» andmeil üle 700, millest valdav enamik on kohaliku tähtsusega, nagu meie kodudes valmistatav sõir. Erinevatele juustusortidele on kaudselt viidanud ka legendaarne Prantsuse president Charles de Gaulle, kellele kuulub väljend, et raske on juhtida Prantsusmaad, kus on üle 10 000 juustusordi ja vähemalt samapalju veinisorte. Charles de Gaulle kasutas siin juustu- ja veinisortide paljusust prantslaste poliitiliste veendumuste paljutahulisuse iseloomustamiseks. Juustude ametlik klassifikatsioon on piisavalt keeruline ja tavatarbijale see erilist huvi ei pakugi. Eestis toodetavat ja poelettidelt saadavat juustu võib jaotada:
Hapuka maitsetooniga juustud. Kaubateaduses on nad tuntud hollandi tüüpi juustudena. Meil on nad tuntud Hollandi (kera- ja leibjuustuna), Eesti, Atleedi, Võru, Tartu ja teiste nimede all. Hollandis endas ja teistes Läänemere maades esinevad need Gouda (Hollandi väikelinn, kust juust pärineb), Edameri jt. nimetuste all. Eestlaste maitse-eelistused kuuluvad valdavalt sellele juustuklassile.
Nendele juustudele on iseloomulik suhteliselt väike mass ja 2-3-kuuline valmimisaeg. Kõigil hollandi tüüpi juustudel peavad olema silmad, s.o. juustu ristlõikel näha olevad augukesed. Juustusilmad on ümmargused või kergelt ovaalsed, keskmise läbimõõduga 2-4 mm. Mida ühesuurusemad ja ühtlasemalt on silmad juustus jaotunud, seda kvaliteetsema tootega on tegemist. Silmadeta ehk pimedaid juustusid selles juustuklassis olla ei tohi. Mittekorrapärased silmad on omased juustudele, mille toorainele on lubatud teatud hinnaalandusi, näiteks Pikantne juust.
Magusa maitsetooniga juustud. Kaubateaduses on nad tuntud shveitsi tüüpi juustudena. Magus alatoon ei ole saavutatud suhkruga, vaid see tekib juustu käärimisel. Selle klassi tooted on suured ja rasked ning neid valmistatakse valdavalt rattakujulistena. Shveitsi juusturatta kaal on tavaliselt 50 ja enam kilogrammi. Selle juustuklassi silmad on kirsisuurused ja valdavalt ovaalsed. Juustud valmivad kuni 6 kuud. Eestis toodab neid Paide juustutööstus.
Nõukogude perioodil valmistati selle juustu-klassi tooteid suhteliselt vähe ning väheinformeeritud tarbijal võib juustu kergelt magus alatoon tekitada pettumust (kui oodati harjumuspärast hapukat maitset). Läänes esinevad selle klassi juustud Emmentali, Alpi, Mägi, Tirooli jne. nimede all, meil Shveitsi ja Emmentali nime all.
Hapumaitselised ehk tsheder-tüüpi juustud. Selle tüübi juustude valmistamine ja tarbimine on iseloomulik eelkõige anglosaksi maades. Need on tavaliselt silindrikujulised, 30-40 kg rasked ja nende valmimisaeg on kuni 4 kuud. Tshederjuustude silmad on väikesed, neid on vähe ja nende puudumist ei loeta defektiks. Eestis on see juust suhteliselt tundmatu.
Peale nimetatute on veel mitmeid juustuliike: töödeldud juustud, hallituse toimel valmivad pikantsed juustud. Paljude lemmik kodujuust ei ole juust, vaid kohupiim, mis koosneb juustuteradest. Juustud kujutavad endast piimavalgu kontsentraati, mis on erineva rasvasisaldusega, kuid mitte kunagi rasvavaba. Väga laias laastus sisaldavad juustud 42-52% vett, 14-28% rasva ja 17-24% valku. Juustu energeetiliseks väärtuseks on 240-370 kcal 100 grammi toote kohta, 1 kilogrammi rasvarikka juustuga kataksime oma päevase toiduenergia vajaduse küllaga.
Juustu sisse tekivad silmad nende valmimisel: piimasuhkru baasil toimub piimhappeline käärimine. Igasugusel käärimisel tekib alati süsihappegaas CO2, see kontsentreerub, tekib rõhk ning gaas püüab juustumassist väljuda, kuid jääb sinna pidama. Nii moodustuvad juustu augud ehk silmad. Kui neid on vähe või nad puuduvad, siis pole juustud päris korraliku kvaliteediga. Erandiks on vaid tsheder-juustud. Siin toimub piimasuhkru käärimine enne juustumassi vormimist ning seetõttu on need juustud kas täiesti silmadeta (pimejuustud) või väikesesilmalised.
Seega näitavad juustu silmad otseselt kvaliteedi taset. Ka toiduainete näitustel lõigatakse juustust välja segment, et demonstreerida, kui korrapärased on selle silmad. Juustud kannavad poelettidel tavaliselt vaid oma nime, tegelikult võiks hinnasedelil olla ka rasvasisaldus, kas 30, 45, 50 või 55%. Vahemärkusena olgu öeldud, et juustude rasvasisaldus määratakse juustu kuivainelt, s.o. ilma juustus sisalduva veeta. Iga tootjapoolne kvaliteedipass sisaldab ka juustude kaubanduslikku sorditunnust, ka see võiks olla kantud hinnasedelile, näiteks Hollandi leibjuust, k/s, 45%. See on tarbijale hoopis inforikkam.
Shveitsis kui rikkalike juustu-traditsioonidega maal jaotatakse juustud nende rasvasisalduse alusel:
Eestis toodetud juustud on valdavalt täis- ja rasvased juustud. Ei oleks vist eriti võõrastav, kui eesti keeles leiaksid kasutamist väljendid neljandik- (veerand-), pool-, kolmveerand- ja täisjuust. Tarbijale oleksid nad igal juhul heaks orientiiriks rikkalikus juustuvalikus.
Kaupluste vaatlusel püüdsin reastada kauplusi juustude sortimendi rikkuse poolest, siin on vaieldamatult liidriteks Tartu kesklinna kaubahall ja Kivilinna kaubanduskeskus. Neis kauplustes on lettidel keskmiselt 15-18 nimetust ning lisaks neile ka paarkümmend töödeldud juustude nimetust. Tartus on enammüüdavateks juustudeks Eesti ja Hollandi leibjuust. Kaupluste töötajate sõnul on küllaltki nõutavateks ka Atleet, Tartu ja Pärnu juust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAGNAR SASS
Tartu veiniklubi jätkas Ihaste hotellis 17. veebruaril kolmest osast koosnevat veini degustatsioonikursust, mille eesmärgiks on huviliste ees avada veinimaailma saladused. Seekord nautisid osalejad valgeid veine.
Degusteerimist juhendas nagu eelminegi kord tunnustatud veiniasjatundja, AS Põltsamaa Felixi peadirektor Andres Koern. Testitavad viis veini olid 1991. aasta Beringer Chardonnay, 1994. aasta Sancerre, 1989. aasta Chateau Filhot a Sauternes, 1993. aasta Erben Auslese ja samuti 1993. aasta Trittenheimer Altärchen Riesling Spätlese. Esimene vein pärines Ameerikast, kaks järgmist Prantsusmaalt ja viimased Saksamaalt. Maitstud veinide hinnad jäid 100 ja 600 krooni vahele.
«Kõige tähtsam on veinilt leida oodatud omadusi. Kui hakkame maitsma punast veini ja see maitseb nagu valge, siis on midagi väga viltu,» rääkis Andres Koern. Võrreldes punasega tuleb valget veini tarvitada kindlasti madalamal temperatuuril, lisas ta. «Veini omaduste väljendamisel aitab palju võrdluste kasutamine. Kui ma küsin, millise lõhnaga on mustsõstar, siis ei oska keegi sellele vastata. Mustsõstar on ju mustsõstra lõhnaga,» rääkis Koern. Veini saab normaalselt degusteerida ainult tervena. Kui tänu nohule ei tunne lõhna, pole veini võimalik hinnata.
Eri riikide veinid on erineva karakteriga, mille veiniasjatundjad vaevata ära tunnevad. Ka tammevaadid annavad veinile teistsuguseid varjundeid. Saksa veine peetakse jutuveinideks, prantsuse omi söögiveinideks, rääkis Andres Koern.
«Valgetes veinides leidub vahel kristalle ehk veinikivi, mis näitab veini eriti head kvaliteeti. Veinikaupmehed annavad sellised pudelid vaid asjatundjatele, sest võhikud tooksid selle poodi tagasi, arvates, et see on halvaks läinud,» sõnas Koern. Kui punane vein läheb laagerdades heledamaks, siis valge vein vastupidi muutub tumedamaks. Protsessi alguses on valge vein peaaegu ilma värvita, mõnikord ka rohekas. Aastate kuludes muutub vein kollakaks, eriti vanad veinid võivad hakata võtma ka pruunikaid värvivarjundeid. Samas veini, mis noorena oli Bordeaux punane, võib vanast peast olla telliskivikarva. Värvi järgi on veini vanust täpselt raske määrata, sest veinide vananemisprotsessid on erinevad.
«Valgete veinide puhul võib magusus olla alates väga kuivast veinist kuni siirupmagusateni välja. Selliseks on näiteks Ungari Tokaj maakonna jook Essentsia, mida selle magususe tõttu üle teelusika täie ühe õhtu jooksul maitsta ei suuda. Iseasi on see, kas on mõttekas veini nii magusaks ajada,» arvas Koern.
«Valgetes veinides ei ole sidrunhapet ega parkaineid, küll aga 20 muud liiki hapet. Veini käärimise alguses tekib palju õunhapet, mis muutub hiljem peamiselt piimhappeks,» valgustas Koern valge veini omadusi.
Märtsis peetavas veinikursuse kolmandas osas hakkavad huvilised proovima vahuveine. Veiniklubi tavapärane kokkusaamine peetakse 3. märtsil, teemaks Gruusia veinid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAGNAR SASS
Kui teil on kodus rohkelt elektriseadmeid, siis tasuks kaaluda kahetariifse mõõtesüsteemi paigaldamist. Nädalas on 88 tundi soodustariifi, millest 40 on öösel ja 48 nädalavahetusel. Keskmise elektritarbimise juures tasub ümmarguselt 2000-kroonine väljaminek end ära 1-2 aasta jooksul.
Uuringute kohaselt tarbivad inimesed elektrit kõige rohkem nädalavahetusel. On raske täpselt öelda, kui kiiresti tariifiplokk ennast tasub, sest see sõltub konkreetsest elektritarbimisest. Kui inimesel on ainult valgustid, televiisor ja külmutuskapp, siis pole kahetariifse süsteemi paigaldamisel mõtet. Aga kui korteris on ka elektripliit, boiler, pesumasin või puhur, siis tasub tariifiplokk ennast ära 1-2 aasta jooksul. Mida suurem on tarbimine, seda kiiremini tariifiplokk end ära tasub.
Ajatariifiga elektriarvestusele üleminekuks peab kõigepealt pöörduma kohaliku elektrivõrgu poole, kus tuleb teha vastavasisuline avaldus. Kui inimesel pole elektrivõlgu, siis avaldus rahuldatakse. Seejärel tuleb osta elektriarvesti, kuid enne peab selle tingimata kooskõlastama elektrivõrguga, sest kõiki müüdavaid arvesteid elektrivõrk üles panna ei luba.
Eestis on lubatud paigaldada elektriseadmeid, mis omavad kehtivat tüübikinnitust ja on taadeldud litsentsi omavas laboris. Tüübikinnitusega arvesteid ja lisaplokke on praegu üle 200, rääkis Lõuna Elektrivõrkude asedirektor Kaido-Erkki Must. Turul pakutakse nii kahetariifseid voolumõõtjaid kui ka lisaplokke olemasolevatele arvestitele. Nende süsteemide vahe seisneb selles, et kahetariifne voolumõõtja nõuab kella, mis maksab peaaegu neljandiku süsteemi hinnast, ja vanadesse elektrikilpidesse kahetariifne voolumõõtja tihti ei mahu.
Lisaplokid on mõeldud kasutamiseks juba olemasoleva arvestiga, mistõttu pole vaja osta uut voolumõõtjat. Kui valida lisatariifiplokk, pole vaja elektrikilpi ümber ehitada, sest plokk mahub arvesti klemmikarbi külge. Kui seade on ostetud, tuleb elektrivõrgu töötaja ja ühendab selle võrku. Kogu protsess võtab aega umbes nädala, ütles Lõuna Elektrivõrkude direktor Avo Beek.
Kui aga inimene taotleb lisaks ajatariifiga elektriarvestusele üleminekule ka võimsuse muutmist, võib aega kuluda hoopis rohkem. Esiteks on vaja sõlmida uus liitumisleping ja maksta ühendusmaksu, mis sõltub piirkonnast ja nõutavast lisavõimsusest.
Lisavõimsuse taotluse rahuldamine sõltub sellest, kuidas on ümbruskonna võrk välja ehitatud. Kõige halvema võimaluse korral rahuldatakse taotlus alles aasta pärast. Eestis energiat jätkub, kuid seda on vahel raske kohale tuua, märkis Avo Beek. Arvesti paigaldamise ja kogu paberite ajamise võib inimene soovi korral jätta ka elektritööde firma hooleks. Firmasid, mis sellist teenust osutavad, on praegu üle 250.
Firma teeb töö kiiremini ja kvaliteetsemalt, paigaldajad annavad tööle ka omapoolse garantii. Arvestada tasub ka seda, et firmad, mis tegelevad pidevalt elektritöödega, saavad kiiremini kõik vajalikud dokumendid. Võimalik on seegi, et firma abil toimub ajatariifiga elektriarvestusele üleminek 9 tunni jooksul, sõnas Ektaco projektijuht Ron Luvishtshuk.
«Selleks et kasutada tariifiplokki, on vaja arvestisse paigaldada impulssandur, mille kaudu tariifiplokk saab kõik talle vajalikud andmed. See on keeruline töö, mistõttu on soovitatav pöörduda professionaalsete elektrifirmade poole,» arvas Ron Luvishtshuk.
«Ektaco lisaploki Takser paigaldamine koos paberite ajamisega maksab 2000 krooni. Keskmisse klassi kuuluv kahetariifne voolumõõtja koos kella ja paigaldamisega maksab aga üle 2500 krooni. Kahe aastaga oleme müünud üle 700 lisaploki,» rääkis Ron Luvishtshuk.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAGNAR SASS
Teatavasti on Baltcomi peilerile teateid võimalik saata lisaks telefonioperaatorile ka arvutivõrgu Internet kaudu Baltcomi koduleheküljelt. Kahjuks jõuavad need teated vahel kohale alles paari tunni pärast, mistõttu see on muutunud mõttetuks.
«Teadete hilinemise põhjuseks oli Baltcomile võrguühendust pakkunud firma telefoniliini ebapüsiv kvaliteet, sügiseni töötas see häireteta,» vastas Baltcomi peadirektor Mart Nielsen.
«Alates 21. jaanuarist vahetasime võrguühenduse pakkujat, liitusime Estpakiga. Teate saatmise aeg ei tohiks enam ületada 5 minutit. Kui aeg on pikem, siis on küsimus saatja ja Estpaki võrguühenduse vahelises ebakõlas. Seoses tekkinud probleemidega vabandame kõigi klientide ees, esimesed katsetused näitavad, et uus ühendus toimib normaalselt,» ütles Mart Nielsen.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kirjutama sundis «Kasus» avaldatud artikkel soovitustega uue videomaki ostmisel.
Artikli alguses süüdisti elektroonikakaupluste müüjaid ebakompetentsuses, samas ise tehes kohutavaid vigu tõlkimisel ja ebakompetentsel tõlgendamisel, muutes artiklis nimetatud funktsioonide mõtet. Esitan alljärgnevalt teie nimetatud funktsioonide õiged tõlgendused.
Tracking: kõigil uutel videomakkidel AUTOTRACKING, mis leiab salvestuse ajal olnud lindi kiiruse ja videopeade nurga lindi suhtes. TRACKINGUT kasutatakse, kui kahel järjestikusel salvestusel on lindi kiirused ja videopeade nurk lindi suhtes erinev. Trackinguga leitakse õige nurk ja kiirus.
Index search: indeks on impulss, mis salvestatakse lindile automaatselt salvestuse klahvile vajutades, mis aitab hiljem leida salvestuse täpset algust, samas on võimalus juba salvestatud fragmendile lisada hiljem piiramatul arvul indekseid .
Digitaalne pildiparandus on igal juhul vajalik, arvestades meil liikuvaid videokassette ja antennivõrkudes levivat signaali (kui salvestada ja hiljem vaadata). See funktsioon vähendab kujutisel ilmnevat dünaamilist müra.
Automaatne videopeade puhastamise seade puhastab videopäid kasseti sisestamisel ja väljastamisel. Isegi kui kassett on väsinud ja määrib videopäid, piisab kasseti paarist korrast sisestamisest ja väljastamisest. NB - kõik puhastuskassetid on piiratud elueaga.
KALLE KADANIK, kaupluse Malio administraator Vaidlusalune artikkel ilmus USA tarbijateühingu sõltumatus häälekandjas «Consumer Reports» käesoleva aasta jaanuaris. Tõlkijal ei ole tõepoolest tehnikaalast haridust, kuid ta laskis oma loo enne asjatundjal üle vaadata. Ilmselt on artiklisse siiski jäänud tehniliste terminite seletuste ühest keelest teise ümber panemisel tekkinud kahemõttelisusi, millest edaspidi lubatakse hoiduda.
Mis puutub süüdistustesse elektroonikakaupluste müüjate asjatundmatuse kohta, siis on loo tõlkijal videomaki ostmisel möödunud aasta sügisel küllalt kogemusi elektroonikapoe müüjate teadmatust väljendavatest õlakehitustest. Loomulikult ei saa väita, nagu oleks enamik elektroonikapoe müüjaid ebakompententsed, vastupidisest annab tunnistust ka eespool ära toodud kiri
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996