Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS KLAAS
Laupäeval pidasid õigeusu Tartu Uspenski koguduse sadakond liiget vene õigeusu kiriku piiskopi Korneliuse juuresolekul koguduse täiskogu. Kiriku põhimääruse vastaselt kokkukutsutud ja kvoorumita ning seetõttu õigustühine täiskogu otsustas minna Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni alt Moskva patriarhi juhtimise alla.
Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Tartu Uspenski koguduse ülempreester Simeon Kruzhkov kinnitas reedel «Postimehele» levivaid teateid, et laupäeval on Tartusse oodata vene õigeusu kiriku piiskoppi Korneliust, kelle juhitav vene õigeusu kiriku struktuuri haru on Eesti Vabariigi seaduste järgi registreerimata ning kelle enda juriidiline staatus ei ole samuti selge.
Vastates «Postimehe» küsimusele, mis asjus piiskop Kornelius Tartusse tuleb, ütles ülempreester Simeon Kruzhkov, et Kornelius tahab tulla Uspenski kirikusse «ajamaks asja, mis pole palvega kooskõlas». «Mina temale ei allu ega luba tal meie kirikus korraldada ka miitinguid,» kinnitas Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni all viibiv preester.
Kirik oli lukus
Laupäeva hommikul enne kella kümmet hakkasid Tartu Uspenski kiriku ümber kogunema valdavalt vanemapoolsed vene keelt kõnelevad naissoost õigeusklikud. Kirikusse nad ei pääsenud, sest nagu ütles kiriku ette asetatud teade: «Võimaliku provokatsiooni ärahoidmiseks 9. märtsil kirikus jumalateenistust ei toimu.»
Samas jagatavatelt ülempreester Simeon Kruzhkovi allkirjaga teadetelt võis lugeda: «Taastatud autonoomse Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Tartu Uspenski kirik on alates 20. veebruarist 1996 aastast ajutiselt Karjala ja kogu Soome peapiiskopi Johannese hoolduse all. Igasugused kiriklikud koosolekud kirikus ja tema territooriumil on ilma peapiiskop Johannese õnnistuseta keelatud, sealhulgas ka 9. märtsile määratud kõrvaliste isikute ja kiriklike struktuuride poolt kavandatu.»
Eesti TV sõidutas Korneliust
Kell 11.15 saabus Eesti Televisiooni valge bussiga Mercedes Uspenski kiriku juurde piiskop Kornelius. Teda saatsid piiskopi pressiesindaja preester Leonti Morozkin ja preester Oleg Vrona. Pärast austajatelt punaste rooside kättesaamist ja lühikest sõnavõttu, milles Kornelius rõhutas, kuivõrd kahetsusväärne on, et «seaduslikult määratud piiskop ei saa talle alluvas kirikus teenistust pidada», otsustati suunduda Tartu Jüri kirikusse.
Preestrite Leonti Morozkini ja Oleg Vrona juhitud õigeusklike rongkäigu liikumine mööda Magasini ja Laia tänavat, uut jalakäijate silda ja Narva maanteed pidi Jüri kirikuni kulges rahulikult kirikulaulude saatel, katkestades lühikeseks ajaks autoliikluse Laial tänaval ja Narva maanteel.
Õigustühine koosolek
Jüri kirikus otsustati pidada Uspenski koguduse täiskogu koosolek. «Postimehe» palvel koosoleku legitiimsust kommenteerinud ülempreester Simeon Kruzhkov ütles, et see oli õigustühine, kuivõrd puudus kvoorum ning täiskogu kokkukutsumisest tuleb teatada kaks kuud enne selle toimumist ja vähemalt kolm korda jumalateenistuste lõpus.
Nõndanimetatud täiskogu juhatama valiti Jüri koguduse preester Aleksander Aim ja protokollijaks Tartu Ülikooli vene ja slaavi filoloogia osakonna juhataja, vene kirjanduse korraline professor Ljubov Kisseljova. Koosoleku käigus haaras initsiatiivi juhatamisel aga hoopis preester Leonti Morozkin.
Kohe koosoleku alguses arutati, kas üleminek Konstantinoopoli patriarhi alluvusse oli seaduslik või mitte. Välja käidi koguduse 1026 liikme (tegelikkuses on koguduses ülempreester Kruzhkovi andmetel veidi üle 200 liikme) allkirjaga kiri, mis seda sammu taunis. Üldise segaduse õhkkonnas, kus puudus vähimgi ülevaade, kui palju inimesi koosolekul viibib, otsustati, et Konstantinoopoli patriarhi alluvusse minek toimus ülempreester Simeon Kruzhkovi initsiatiivil ja sellisena oli see suur viga ning nüüd tuleb see otsus tühistada ja asuda Moskva patriarhi Aleksius II jurisdiktsiooni alla. Selline otsus ka tehti. Usuasjade talitusel paluti end sellisena ümberregistreerida.
Samuti võttis koosolek vastu otsuse, et Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku registreerimine siseministeeriumi usuasjade talituses oli ebaseaduslik.
Tegemata kindlaks, kui palju viibib Jüri kirikus Uspenski koguduse liikmeid, asus koosolek valima koguduse nõukogu ja juhatust. Piiskop Korneliuse ja teda saatvate preestrite Leonti Morozkini ja Oleg Vrona ettepanekul valiti Uspenski koguduse nõukogu esimeheks Jüri koguduse preester Aleksander Aim, kes samal ajal on samas ametis ka Jüri koguduses.
Suur segadus
Koguduse nõukogu ja juhatuse valimine kulges samuti segaduse õhkkonnas: esitatud kandidaadid jäid paljudele tundmatuks ja selle üle avaldati ka pahameelt, mida aga koosoleku läbiviijad ei arvestanud. Hääletamine ei toimunud iga kandidaadi puhul eraldi, vaid grupiti. Mitmed valitud ei viibinud ise koosolekul. Üks koguduse nõukokku valitu osutus samal ajal ka Jüri koguduse nõukogu liikmeks.
Koosolekul leiti Tallinnast tulnud preestrite kaasabil, et ülempreester Simeon Kruzhkov ei saa enam olla Uspenski koguduse preestriks. Sealsamas otsustas piiskop Kornelius, et Uspenski kogudust hakkab teenima Värska preester Aleksei Smoldin, kes mõni aeg tagasi sai tuntuks sellega, et ajas rist käes Värska kirikust välja vanema koguduseliikme, kui see oli teinud ettepaneku palvetada Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeuse eest. Koosolek kinnitas Korneliuse otsuse ühehäälselt.
Pärast kõiki hääletamisi valmis ka ülevaade koosolekul osalejatest. Nii sisaldas nimekiri alla 100 nime ja allkirja. Tegelikult on Uspenski koguduses liikmeid üle kahesaja.
Eile, s.t. pühapäeva hommikul peeti Uspenski kirikus korrapärane jumalateenistus, sellel teenis ülempreester Simeon Kruzhkov.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV, Stockholm
Erki Nool täitis lubaduse ja võitis eile Stockholmis Euroopa sisemeistrivõistluste kuldmedali seitsmevõistluses. Võitmata ühtki ala, oli ta lõpuks ikkagi kindel võitja.
Erki Noole Eesti rekordit tähistav 6188 punkti andsid kokku 6,90 60 m jooksus, 7.63 kaugushüppes, 13.88 kuulitõukes, 2.02 kõrgushüppes, 8.30 60 m tõkkejooksus, 5.35 teivashüppes ja 2.43.40 1000 m jooksus.
Erki Noolele oli see esimene rahvusvaheline tiitlivõit. Ta polnud absoluutses tippvormis, aga võitles tiitli omandamise nimel muljetavaldava kindlusega. Närvitugevust ilmutas Euroopa meister teivashüppes, kui ületas võitu tähendavad kõrgused 5.25 ja 5.35 alles viimasel katsel. Stockholmi EM96 läheb Eesti spordiajalukku.
Kordaminekuna tuleb käsitleda Virge Naerise viiendat kohta kolmikhüppes (Eesti rekord 14.05) ja Ants Kiisa üheksandat kohta kuulitõukes (19.00).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Reedest pühapäevani Võru- ja Põlvamaal peetud kahepoolsed taktikalised õppused koondnimetusega «Karu vahetab koobast» õnnestusid manöövrite juhtide sõnul paremini kui senised kaitsejõudude õppused.
Kuperjanovi pataljoni võitlejad koos Kaitseliidu Võru- ja Põlvamaa malevatega harjutasid Võrust Otepää suunas tungiva vastase kolonni edasiliikumise viivitamist ning seejärel sissitegevuse alustamist. Vastase osas tegutsesid Viru jalaväepataljoni ja Kaitseväe Lahingukooli sõdurid, õppustest võttis osa ka Tartu jalaväekompanii.
Reaalse lahingusituatsiooni võimalikult täpseks imiteerimiseks oli õppustesse kaasatud senisest rohkem kolonnitehnikat, mõlemalt poolelt kokku osales manöövritel umbes 700 inimest.
«Pealetungijate ülesanne oli mitte kaitsjaid võita, vaid tekitada neile erinevaid lahingusituatsioone ja anda neile võimalus olukordi lahendada,» ütles lahingukooli ülem Leo Kunnas.
Suurarmee pealetungi jäljendav vastaste kolonn imiteeris esmakordselt ka lennuväe toetust oma edasiliikumisele. Lahingu- ja luurelennukeid jäljendavad Nõo Lennukolledzhi lennukid osalesid manöövrite suurimas lahingus Osula asula pärast.
«Lennukilt tehtud videosalvestused aitavad ka selgitada, kuidas on õhust avastatavad maavägede maskeeringud ja liikumise jäljed,» ütles Kunnas. Algselt oli kavandatud ka vaenlase õhudessant kopterite abil, mis jäi aga rahapuuduse tõttu ära.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
«Postimees» jätkab SIA erikomisjoni ja endise siseministri Edgar Savisaare kohtumise stenogrammi tutvustamist, mille abil võib vähegi aimu saada ühe lindikangelase mõttemaailmast.
Ignar Fjuk: Väidetavalt oli Koonderakonna volitatud isik Mart Siimann see, kes tegi ettepaneku anda lindistamise au Laanarule. Nii vähemalt on Savisaar väitnud ühele Keskerakonna liikmele. Millal Siimann selle ettepaneku tegi?
Savisaar: Nii, nüüd jõuamegi selle lindistamise kui poliitilise praktika juurde. Inimene, kellele te viitate, on Georg Pelisaar (Kagu-raadio juhte, väidetavalt siis inimene, kes väitis Fjukile, et Siimann on sellise ettepaneku teinud Savisaarele. - E.T.)
Helistasin talle, kuna Fjuk seda juttu mööda Tallinna levitab, ütleme siis, et heauskselt levitab. Küsisin Pelisaarelt, mis asi see siis on. Pelisaar ütles mulle sõna-sõnalt nii (arvan, et ta ei pahanda, kui ma teda tsiteerin): «Pagana kahju, et ma seda ei lindistanud, sest Fjuk on pööranud selle asja absoluutselt teistpidi ja ma ei ole seda küll talle niimoodi öelnud.»
Vaat see ongi, mis ajendab tegelikult poliitikuid selleks (milleks? - seda Savisaar ei täpsusta, kuid teatud loogika järgi võib oletada, et juttude lindistamiseks - E.T.), et nende sõnu ei pöörataks teistpidi. Tõepoolest, eks te ise tea, see on igaühe südametunnistuse peal, ja mitte ainult parlamendis, vaid ka mujal.
Liia Hänni: Tahaks täpsemat infot Savisaare Inglismaale sõidu kohta, mille käigus ta kohtus peaminister Vähiga. Mis oli sõidu eesmärk? Mis jutuajamised toimusid seoses lindiskandaaliga? Teine käik oli ida suunas, Peterburi. Mis oli selle sõidu eeesmärk, kellega olid kohtumised?
Savisaar: Käigust ida suunas teab väga hästi peaminister. Selle käigu põhiseisukohtadest on informeeritud ka president. / - - - / Kui nad (peaminister ja president - E.T.) peavad vajalikuks, siis nad ise avaldavad selle informatsiooni, mitte mina.
Mis puutub Londonis käiku, et kas seal oli juttu ka SIAst. Seda on ajakirjanduses selgelt ületähtsustatud. No nii neli viiendikku hõlmas ikkagi arutelu, mis oli seotud sõiduga Peterburi.
Jüri Adams: Pean konstateerima, et Savisaar on komisjoni töö jooksul tõenäoliselt kõige vähem jutu- ja koostööaldis.
Savisaar: Ma ei ole nõus sellise väitega, kuigi ma ei tea teie eelnevaid kohtumisi. Tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et esiteks, mis puutub informatsiooni, mis on vabariigi tippjuhtide käsutuses, siis ma ainult viitan, kus see informatsioon on. Tõepoolest, ma ei pea vajalikuks ja võimalikuks sellest jutustada. Räägin sellest, et vabariigis ikka mingid saladused peavad pidama ka. Ja see, et siit komisjonist lekib, see on avalik saladus, eks ole nii.
Teiseks, ma püüdsin selgitada, miks ma nende lintide kohta ei saa praegu midagi selget öelda, sest vastavad uurimistoimingud tulevad omal ajal ja ilmselt pärast seda saan ma rääkida palju rohkem kui praegu. / - - -/
Vootele Hansen: Kas te kohtusite jaanuaris 1995 Riigikogu aseesimehena politseiameti peadirektori Hermann Simmiga? Kas ta rääkis disketist, mis on pärit SIAst ja kus on mitmekülgne info?
Savisaar: Kohtusin. Aasta algul, kui politseis oli küsimus Tootsi ja Seppiku (tollane politsejuhi asetäitja, praegune ministeeriumi kantsler ja tollane uurimisbüroo juht, praegune politseijuht - E.T.) lahkumisest kohtadelt. Kohtusin Simmiga minu initsiatiivil ja ma püüdsin talle rääkida niisuguseid asju, et ei ole tark üldse kogu aeg kaadrit vahetada. /- - - /
Et kas siiski ei oleks mõistlik paar kuud enne valimisi paika jätta need mehed, jutt oli siis Tootsist ja Seppikust. Seppikut tundsin ma vähe, aga ma tahtsin anda Tootsi kohta märku. /- - -/
Simm ütles mulle, et ta ei puuduta Tootsi. Ta ütles, et ministri (tollal oli siseministriks Kaido Kama - E.T.) poolt on küll väga suur surve ja et võibolla on ta sunnitud seda tegema, aga tema seda kindlasti ei tee.
Hiljem, kui sinna (mõeldud ilmselt ministriks minekut - E.T.) läksin, siis kuulsin aga täpselt vastupidist väidet. /- - -/
Ma ei mäleta, et Simm oleks mulle jutustanud mingist Moskva disketist, aga ta jutustas mulle kindlasti sellest, et Toots ja Seppik on seotud ESSiga./ - - - /
Adams: Kas te mäletate, oli sel kohtumisel juttu ka SIAst või sellest firmast pärit olevast mingisugusest andmebaasist või materjalist või detektiivinduse tulemusena saadud materjalist?
Savisaar: Ma ei mäleta seda, küll aga ei välista ma, et jutt võis olla näiteks Simmi jälitamisest, kuna ta on seda korduvalt rääkinud. Ja mitte ainult mulle, ning ta võis selle jälitamise siduda SIAga.
Hansen: Kas te siseministrina teadsite midagi väidetavast politsei ja SIA vahelisest koostöölepingust, ja kui te teadsite, siis milles see seisnes? Kes ja millal oli lepingu sõlminud?
Savisaar: Sain ühest lepingust teada ja nägin seda paar päeva pärast SIA läbiotsimist. Pärast seda kutsusin ma enda juurde mõlema poole esindajad, nii politsei kui kaitsepolitsei juhid. Kumbki ei eitanud seda lepingut.
Rein Kask: Kes olid need konkreetsed isikud?
Savisaar: Kaitsepolitsei poolt olid Pihl ja Sinisalu. Politsei poolt olid Männik, Pikaro ja Klandorf. Kumbki pool ei eitanud, et seda lepingut pole olemas. Loomulikult eraldasime kohe algul selle nn. lindiskandaali ülejäänud küsimustest. /- - - /
Minu seisukoht oli, et kui see leping on olemas, siis tuleb see ka avalikustada. Selle vastu olid kategooriliselt mõlemad pooled kinnitusega, et kui on, siis on see saladus. Toodi välja politseimäärustik, mille kohaselt tuleb oma operatiivtööd igal juhul kaitsta ja selle paljastamine läheb kriminaalvastutuse alla. /- - - /
Järgnevalt oli küsimus selles, et mis saab nende materjalidega, mis kuuluvad otseselt politseile, nagu väideti. Selle peale tehti siis ühine komisjon, kus oli neli inimest. See vormistati minu käskkirjaga. Selle komisjoni kohta käiva käskkirja projekti koostasid ühiselt mõlemad ametid. / - - -/
Kas see komisjon hakkas tööle, kas hakati seda lepingut läbi vaatama või ei, seda ma ei tea. Kas selle alusel vastastikku midagi üle anti või ei antud, seda ka ei tea.
Fjuk: Kes oli see SIA inimene, kes seda lepingut teile näitas, ja kas see oli originaal või koopia?
Savisaar: Ma ei oska midagi selle kohta öelda, kas see oli originaal või koopia.
Fjuk: Kes oli see isik, kes näitas?
Savisaar: Seda näitas Klandorf (siseminister Savisaare nõunik, SIA üks omanikke -E.T).
Hansen: Kas te olete ise lepingut näinud? Kelle vahel oli leping sõlmitud, kes olid alla kirjutanud, mis oli lepingu sisu üldjoontes?
Savisaar: Ma olen seda lepingut näinud ja arvan, et nendele küsimustele peavad vastama inimesed, kes praegu töötavad täitevvõimu struktuuris.
Kask: Ei saanud targemaks, mis lepingust praegu juttu oli.
Savisaar:/ - - - / Ajakirjanduses on versioon, et on olemas mitu lepingut. Arvan, et see versioon võib olla õige.
Hänni: Et midagi mõista, oleks ikkagi vaja teada, kes siis olid lepingu osalised. Ma ei näe põhjust, miks see peaks salajane info olema.
Savisaar: Mina ei tea, miks neid asju praegu esitatakse nii, nagu esitatakse. Arvan, et selleks on omad põhjused. Olen olnud kaks kuud sellest struktuurist eemal ja arvan, et seda peavad rääkima inimesed, kes töötavad struktuuris.
Adams: Kui te rääkisite koosolekust lindiskandaali algul, kui teie juures olid kaitsepolitsei juhid ja kriminaalpolitsei juhid ja arutati seda küsimust. Kas ma sain õigesti aru, et selsamal koosolekul näidati teile seda lepingut ja nii, et see leping käis niiöelda kõigi koosviibijate käest läbi, kõik nägid seda.
Savisaar: Ei. See, et mulle seda lepingut näidati, oli üldse ajendiks, et see koosolek kokku kutsuda.
Adams: Kas on võimalik, et mõni koosolijatest ei olnud seda lepingut näinud ja võib praegu täiesti puhta südamega väita, et ta pole iial ühtegi niisugust lepingut näinud?
Savisaar: Jaa, loomulikult. Sellepärast sai kokku lepitud, et 4-liikmeline grupp hakkab töötama selle lepinguga. / - - - /
Kui võtta, et oligi nii, et SIAst leiti politsei materjalid. Ma ei tea, kas oli või ei olnud, kuid siis tuli igal juhul asi selgeks teha. /- - -/
Kask: Kas ma sain õigesti aru, et nõupidamisele kutsutud inimesed kõik sellest lepingust teadlikud ei olnud ega ole siiani.
Savisaar: Ei.
Kask: Tähendab, sealhulgas Pihl, Pikaro.
Savisaar: Loomulikult, kõik nad on lepingust teadlikud. Aga kindlasti võib olla teil õigus, et nad ei pruugi olla seda lepingut üldse näinud. Ma ei tea, kuidas see asi edasi kulges.
Hansen: Te rääkisite, et võite tuua mõned faktid, et teisedki poliitikud lindistavad üksteist. Millised need faktid on?
Savisaar: Ütlesin, et seda tehakse poliitikas. Ütlesin, et tean Riigikogu liikmeid, kes seda samamoodi on teinud.
Hansen: Võite need faktid välja tuua kas kaitsepolitseis või kohtus?
Savisaar: Teate, mina ei arva, et neil juhtudel oleks üldse tegu seaduserikkumisega. Aga kui minule esitatakse selle tulemusena süüdistus seaduserikkumises, siis ma olen sunnitud ennast kaitsma.
Fjuk: Miks oli vaja Londonis käiku saladuses hoida? Miks püüti seda varjata? (Savisaar eitas kuni viimase hetkeni, et käis lindiskandaali puhkemise algul Londonis kohtumas peaminister Vähiga - E.T.)
Savisaar: Ausalt öeldes oli see rumalus. Seda ei oleks olnud vaja saladuses hoida. Lihtsalt me leidsime, et ei ole mõtet sellest ka rääkida.
Fjuk: Millal saite teada, et Laanaru on neid lindistusi teinud? Kas tõesti alles siis, kui ta avalduses selle üles tunnistas? Või teadsite juba varem?
Savisaar: Selle kohta ma küll ei tahaks mingeid selgitusi anda.
P.S. Kirjutis ei ole üksüheselt kulgev stenogramm.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Keskerakondlased jätkavad suhete klaarimist enne 30. märtsil peetavat erakonna kongressi: laupäeval toimunud maakonnaorganisatsioonide esindajate nõupidamisel tauniti nn. veidemanlaste intrigeerimist.
Mida ütlesid maakondade esindajad laupäeval üleskerkinud erakonna tipu sisevastuolude kohta, küsis «Postimees» eile Keskerakonna peasekretärilt Küllo Arjakaselt. «Iseenesest selline nõupidamine ei võta mingeid pabereid vastu. Kuid üldiselt oldi erakonna mõne figuuri suhtes väga kriitiline,» vastas ta.
Arjakas nimetas esimesena nõupidamisel kohalolnud Keskfraktsiooni esimehe Rein Karemäe. «Kohalolijad ei jäänud rahule Karemäe aruandega Keskfraktsiooni tegevusest.»
«Postimehe» küsimustele, kas seepärast, et tööd on vähe tehtud, ning kas seepärast, et paljude hinnangul on osa fraktsioonist asunud intrigeerima, vastas Arjakas: «Ka seda.»
«Oldi rahulolematud, et ilma fraktsiooni ja erakonna juhatuse teadmata võeti fraktsiooni nõunikuna tööle Hardo Aasmäe,» lisas ta, rõhutades, et ääretult kriitiliselt suhtuti Aasmäe tegevusse väidetava rahasegaduse valgustamisel.
«Et ei ilmutata seadusandlikku initsiatiivi. Et fraktsioon jätab liialt tihti otsustamise vabaks, mistõttu fraktsiooni ning kaasa arvatud erakonna nägu hakkab kaduma. Karemäe kui esimehe ülesanne oleks tasakaalustada, püüda erimeelsusi leevendada, kuid tema on selles suunas vähe teinud.»
Keskerakonna peasekretär väitis, et tal on hea meel, et esimest korda näitas maakonnaorganisatsioonide esindus oma selget suhtumist juhatuse ja fraktsiooni «teatud persoonidesse ja see oli väga kriitiline suhtumine».
Teatud persoonidena nimetas ta Karemäed, Tiit Madet, Hardo Aasmäed, Arvo Juntit ja vähemal määral ka erakonna esimeest Andra Veidemanni, keda laupäeval Raplas ei olnud.
«Minu meelest erakond kasvas sisemiselt, kui suutis institutsionaalselt näidata selget taunivat seisukohta fraktsiooni tegevusetuse ja mitme liikme intrigeerimise suhtes. Kui mina oleks parlamendisaadik, oleks mulle selgeks saanud, et pean erakonnaga arvestama, et ma ei ole mingi rippumatu saadik,» arutles ta. Keskfraktsiooni esimees Rein Karemäe tunnistas eile «Postimehele», et mingil määral tõesti pöördus laupäevasel nõupidamisel kohalolijate viha tema vastu. «Ka intervjuu minuga «Postimehes» oli üheks põhjuseks. Keegi ütles lausa, et kannan bensiininõu justkui kogu aeg kaasas,» lisas ta.
«Postimehe» küsimusele, kas tuli välja, et maakonnaorganisatsioonide esindajad süüdistavad nn. veidemanlasi intrigeerimises, vastas Karemäe: «Kas see nüüd päris nii hull on. Kuid ei mõistetud vähemalt seda, mida üritasime kõnelda, ja sellest on tõsiselt kahju.»
«Üritasin oma sõnavõtus, kui rääkisin fraktsiooni tööst, põhjendada, miks fraktsiooni töö on häiritud seoses viimaste sündmustega. Märkisin, et demokraatia mõistmise osas on fraktsioonis erinevaid arvamusi. Mul on tunne, et maakonnaesindused ei mõistnud seda,» nentis ta.
Keskfraktsiooni esimees tõdes, et süüdistus, et ta pole suutnud erimeelsusi fraktsiooni sees vaos hoida, on mõneti õige. «Üldiselt leiti, et fraktsiooni esimees peab kuni viimase hetkeni fraktsiooni koos hoidma ja lepitama, tegema mida iganes, et midagi hullu ei juhtuks. Tunnistan, et mul ei ole see päris õnnestunud,» möönis ta.
Karemäe eitas, et laupäeval tehti talle selgeks, et ta peab fraktsiooni esimehe ameti maha panema. «Ise ma praegusel hetkel küll tagasi ei astu. Keegi ei ole ka umbusaldust ette võtnud. Järgmise nädala esmaspäeval või kolmapäeval on aga igal juhul fraktsiooni juhatuse valimised, sest aasta hakkab täis saama,» märkis ta. Keskerakonna juhatuse liige Arvo Junti kinnitas eile «Postimehele», et laupäeval mingit avaldust ega otsust vastu ei võetud. «Ei avaldatud ka arvamust, et käib hirmus intrigeerimine. Esitati küsimusi, ja teravaid küsimusi. Nii Karemäele, minule kui ka Edgar Savisaarele ja Siiri Oviirile,» märkis ta.
«Rünnak oli kohati terav ning mõned tahtsid tõepoolest vastu võtta teatud isikute suhtes murdvat otsust, kuid tervikuna see ei läinud läbi. Muidugi on neid, kes tahaks murda. Neid on igas erakonnas, Keskerakonnas võib-olla rohkem kui mujal,» tõdes ta.
Küsimusele, kuivõrd maakonnaorganisatsioonides tajutakse, mis sünnib erakonna tipus, vastas Junti, et siiani üsna vähe. «Mõned viimase aja intervjuud on olnud lahtise tekstiga. Usun, et iva hakkab kohale jõudma. Lõpliku valiku tegemiseks on veel kolm nädalat aega,» lisas ta.
Junti hinnangul on kogu küsimus selles, et pärast eelmisel sügisel peetud erakorralist kongressi, kui kongress tegi ühe valiku, ei suutnud üks seltskond selle valikuga leppida.
«Savisaare lähikondlased,» täpsustas ta, kes ei jäänud rahule. «Hakkasid ilmuma artiklid, et valik ei olnud õige, ning seda erakonna liikmete poolt. Sama tunnetasime ka juhatuse ja fraktsiooni töös,» rääkis ta.
«Kui on üks valik, ükskõik milliste hääletega, siis see on valik järgmise korrani ning seda tuleks aktsepteerida, mida vaidlustada enne järgmist valiku tegemist,» seletas ta oma arusaama. «Postimehe» andmeil on Keskfraktsiooni nn. veidemanlaste pool otsinud kontakte Reformierakonna fraktsiooniga, valmistumaks juhtumiks, et 30. märtsil saab Keskerakonna esimeheks taas Savisaar.
Varem on veidemanlaste poole liige Made väitnud «Postimehele», et ta ei välista võimalust: kui savisaarlased võtavad erakonnas taas võimu, hakkab teine pool valmistuma uue liberaal-tsentristliku partei loomiseks.
Made hinnangul on 16-liikmelises Keskfraktsioonis 10-11 veidemanlast ning 5-6 savisaarlast. «Postimehe» andmeil juhul, kui Savisaar võidab erakonna esimehe valimised, tahaksid veidemanlased fraktsioonist välja astuda ning asuda toetama Reformierakonna fraktsiooni.
«Seda mina küll ei julge öelda ega kinnitada,» ütles eile selle võimaluse kohta Karemäe.
Junti teatas eile vastuseks «Postimehele», et kui Savisaar saab taas esimeheks, ei hakka teine pool sellist valikut vaidlustama. «Postimehe» täpsustuse peale, kas see tähendab erakonda jäämist, vastas Junti: «See on iseküsimus.»
Junti kinnitusel ei ole tehtud otsustust, et pärast Savisaare esimeheks saamist liitub veidemanlaste pool Reformierakonna fraktsiooniga. «Sellest pole isegi mitte eriti kõneldud,» lisas ta.
Tähendab, et natuke ikka on kõneldud, püüdis «Postimees» täpsustada. «No igasugu jutte räägitakse. See ei ole tõsine jutt olnud,» vastas Junti.
«Seda võin küll kinnitada, et erakonna sees on küllalt liikmeid, kes on avalikult teatanud, et kui Savisaar esimeheks valitakse, siis nemad lahkuvad erakonnast. Nii on öelnud isegi mõne maakonnaorganisatsiooni juhid,» lausus ta.
Võimuvõitlus Keskerakonna kahe poole vahel teravnes pärast seda, kui kaitsepolitsei nädal tagasi algatas kriminaalasja ametialase võltsimise kohta erakonna sees. Avalduse ja materjalid viis kaitsepolitseisse Keskfraktsiooni nõunik Aasmäe, kes pärast seda sõitis väidetavalt Taisse kopse ravima.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
UUDISTETOIMETUS
Rahvusraamatukogu puupüsti täis saalis peeti laupäeval konverents «Eesti tee meedia-ühiskonda», kus arutleti Eesti võimaluste üle siseneda interaktiivsesse infoajastusse.
Konverents koosnes ettekannetest ja neile järgnenud kolmest paneeldiskussioonist teemadel nagu kommunikatiivne ühiskond ja kommunikatsioonid Eestis.
Avaettekande pidas Eesti suursaadik USAs Toomas Hendrik Ilves, kes on tiigrihüppeks nimetatud Eesti totaalarvutiseerimise programmi idee autoriks.
Kommunikatsioonideteemalist paneeldiskussiooni juhatas Eesti Ringhäälingute Liidu juhtuse esimees Tõnis Palts. Aktsiaseltsi Trio president ja jurist Rein Lang esitas küsimuse, mida siis ikkagi teha.
Tõuke konverentsi korraldamiseks andis memorandum meediapoliitikast «Eesti tee», mille avaldasid 1995. aasta 30. oktoobril «Eesti Päevalehes» meediaasjatundjad Marju Lauristin, Andres Herkel, Raul Rebane, Rein Lang ja Leo Võhandu.
Konverentsi korraldajateks olid Friedrich Naumanni Fond, Eesti Meediakolledzhi Fond ja Eesti Ringhäälingute Liit.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti transformeerimine kommunikatiivseks ühiskonnaks pole ei soovunelm ega mingi fetish. See pole moepuhang ega äriidee. Kommunikatiivne ehk ühenduslik ühiskond pole mitte eesmärk, vaid tee või vahend.
Kui takistame arvutiseerimist, määrame Eesti igavesse viletsusse. Kui me eeldame, et asi lihtsalt laabub, siis loome Eestis lubamatu sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku kihistuse, kus jõukas, haritud tallinlane tunneb end igal pool maailmas kodus ja maapiirkonnast pärit talupojale pole kohta isegi Eesti pealinnas, välja arvatud kiirtoitlusrestorani töölisena. Põhikriitika arvutiseerimise vastu väljaspool Eestit pole mitte olnud, et lapsed ei saa korralikku haridust, et humanitaarväärtused jäävad unarusse, et arvutiseerimine ohustaks eesti keelt vms..., vaid keskenduvad sellele, et võimetuses korraldada kõigile inimestele korralikke informatsiooniühiskonnas vajalikke teadmisi kihistub ühiskond, nõnda, nagu on juba paljudes riikides juhtumas. Osa ühiskonnast võtab omaks tänapäeva infoühiskonna põhimõtted ja saab suurepäraselt hakkama ning teine, suurem osa ühiskonnast jääb nüüdisaegsest informaatikateadmisi vajavast haridusest äralõigatuna vaevlema viletsuses. Siin on ülimalt suur, siiamaani Eestis ebapiisavalt teadvustatud oht.
Teine oht on selles, et me jääme kiiresti muutuvast ning transformeeruvast maailmast maha. Oht on, et mõtlemata, milleks me saame või võiksime saada, ehitame me üles oma vabanenud ühiskonda just noile printsiipidele, mida USA, Jaapan, Saksamaa ja Soome ning teised arenenud riigid parajasti on hülgamas.
Arenenud riikides toimib praegu nähtus, mida nimetaksin tootlikkuse revolutsiooniks. Niinimetatud informatsioonirevolutsioon on vaid selle revolutsiooni põhivahend, aga revolutsioon seisneb pigem selles, et kasutades laiaulatuslikku arvutiseerimist on tootlikkus üle maailma meeletult suurenenud.
Ajakirja «Business Week» andmetel investeerisid USA firmad 80ndail aastail üle triljoni dollari arvutiseerimisse. Tulemusena said nad investeeringutelt tagasi 68-protsendilise kasumi.
Samas aga on ka majanduse organisatoorne külg läbi tegemas revolutsiooni, just tänu arvutiseerimisele. Idee on olnud selles, et suuremad firmad, tehased, organisatsioonid suudavad odavamalt toota kui väiksemad, mistõttu on turul olnud suurtel alati eelised väikeste ees. See on viimase kümne aasta jooksul täiesti muutunud. Praegu on ainus majandusvaldkond, kus on näha kiiret majanduslikku tõusu kas väikeettevõtetes või nendes suurettevõtetes, mis ise toimivad nagu väikeettevõtted, nagu näiteks Microsoft.
Olles näinud, mida saab teha arvutiseerimisega ning väikeettevõtluse printsiipidele üles ehitatud organisatsiooni ja juhtimisega, rakendab suur osa suurettevõtteid üle maailma meetodit, mida inglise keeles nimetatakse down-sizing, mida tõlgiksin eesti keelde kui väiksendamine.
50 protsenti USA ekspordist toodavad firmad, kellel on vähem kui 19 töötajat. Kui 80ndate aastate alguses tootis USA 500 kõige suuremat firmat 20 protsenti USA toodangust, siis kümme aastat hiljem oli see langenud poole peale, 10 protsendile.
See tähendab, et näiteks terasetööstuses andis US Steel aastal 1980 tööd 120 000 töölisele. Kümme aastat hiljem tänu arvutiseerimisele, ratsionaliseerimisele ning väiksendamisele tootis US Steel sama palju terast, aga 90. aastal oli neil vaid 20 000 töölist. Tööprotsess, mis võttis 12 päeva 80. aastal, oli tänu arvutiseerimisele ning automatiseerimisele vähendatud ühele tunnile.
Ühesõnaga, tootlikkus tõuseb, vajadus töötajate järele väheneb ja kasum suureneb. 1. Enam pole vaja suur olla, et olla edukas. Vastupidi - mida väiksem, seda parem.
2. Suur tööpuuduse tõus, range ühiskondlik kihistumine.
3. Ühiskondlikule kihistumisele analoogne kihistumine riikide vahel.
Üks arvutiseerimise tulemus on riigisisene tööpuuduse tõus. Suur töötuse protsent, mis on paljudes tööstusriikides, tuleb sellest, et nii palju inimesi pole lihtsalt tootmiseks enam vaja.
Mitmed sotsioloogid hoiatavad, et selle tulemus on lääne ühiskonna kihistumine: see osa ühiskonnast, kel on ajakohased teadmised, ja eriti infotehnoloogias, elab erakordselt hästi, ja need, kel puuduvad sellised oskused, vaevlevad viletsuses.
Nõudmine informatsioonitehnoloogiaga kursis olevate oskustööliste järele on peaaegu et ammendamatu - sellepärast ongi selles valdkonnas palgad nii kõrged. Nõudmine inimeste järele, kel puudub selline oskus, jääb ainult nendes valdkondades, kus arvuti ei tõsta eriti tootlikkust: madalaima teenindussfääri sektoris.
Kui see on läänemaailma 21. sajandi riigisisene probleem, kujutagem siis ette, mida see tähendab riikidevahelisele konkurentsile.
Need riigid, kel on kõrgelt arenenud informatiseerimine, saavutavad või säilitavad juhtpositsiooni aina globaliseeruvas ning arvutiseeruvas maailmamajanduses. Need riigid, kes sellega kaasa ei lähe - siin võib mainida näiteks Bangladeshi või Venemaad -, jäävad aina rohkem maha ega suuda enam kõige lihtsamas tootmises konkureerida: arvutiseeritud treipingid, terasetehased, robotiseeritud autotööstus on kõik kõrgema rentaablusega kui kõige odavam tööjõud.
Ehk teisisõnu, see kihistumine, mida võib täheldada arenenud riikide sees, kus teadmisi omav kiht elab aina paremini ja informatsiooniajastuga mitte kaasa läinud kiht aina vaesemalt, kordub ka riikide vahel: kihistumine suureneb, suutmatus ühest grupist teise hüpata aina süveneb.
Et selline riikidevaheline ja ka riigisisene kihistumine informaatika vallas on alles algstaadiumis, on Eestil veel suurepärased võimalused maanduda ähvardava kuristiku meeldival poolel. Kuid ainult siis, kui me midagi ette võtame. Mõistagi pole lihtsameelne koolide arvutiseerimine lahendus millelegi. Ja teiseks, ma pole kunagi pidanud tiigrihüppeks nimetatud arvutiseerimisprojekti vaid koolide arvutiseerimise ideeks. Koolidesse tuleb aga sisse viia tugev arvutitele baseeruv õppeprogramm järgmistel põhjustel:
1. Ei tohi maha jääda teistest riikidest. Arvutiõpetust koolides mitte tublisti rakendada võrduks minu arvates otsusega ärkamisajal mitte üle minna uuele kirjaviisile või 1920. aastal eesti koolilastele füüsikat mitte õpetada või mitte võtta kasutusele Aaviku ja Silveti uusi sõnu, ilma milleta oleks samuti üsnagi raske rääkida kaasajast, kas tollal või praegu.
Kui juba praegu on arenenud maailmas omaks võetud arusaam, et arvutioskus kuulub minimaalsete keskkoolilõpetamisnõuete hulka, nagu mitmed USA ülikoolid juba seda teevad, siis ludiitlikust trotsist seda mitte teha on juba järgmiste põlvkondade suhtes kuritegu.
Me võime arvata arvutiõpetusest, mida tahame, aga minu küsimus oleks, mida arvavad Eesti 2006. aasta abituriendid meist, kui nad avastavad, et kõikjal Läänes peale Eesti oskavad kõik nende eakaaslased arvutit käsitseda.
Ja eriti, kui nad kuulevad oma vanematelt, et kümme aastat tagasi oli tõepoolest selline tollal veidralt kõlav idee pakkuda arvutiõpetust koolides, aga mis lihtsalt ei leidnud heakskiitu.
2. Sotsiaalne õiglus ja regionaal- ehk maapoliitika nõuab seda. Ma üldiselt ei poolda riigi sekkumist igasugustesse eluvaldkondadesse, aga kõlagu see sotsialistlikult või mitte: sotsiaalne õiglus ning regionaalsed erinevused nõuavad riigi tugevat sekkumist haridusse, et kõigil õpilastel oleks minimaalselt võrdsed võimalused meie haridussüsteemis ja tulevikus tööturul.
Eesti koolide arvutiõpetusest ilmajätmine tooks kaasa vaid veelgi rangema kihistumise Eesti ühiskonnas, kui me praegu juba täheldame.
Asi on lihtne: jõukama kihi perekonnad muretsevad oma lastele arvutid ja kasvõi tasulist arvutiõpetust niikuinii. Need lapsed saavad nii oma õpingutes kui ka oma tulevikuperspektiivis võrreldes oma arvutiharidusest ilma jäänud eakaaslastega olema väga tugevas eelisseisundis.
Samuti on eelisseisundis lapsed, kes käivad koolis Tallinnas. Need koolid arvutiseeruvad samuti. Kui lüüa lahti koolide lehekülg WWWs, siis on seal selgesti näha linnakoolide domineerimine. Maakoolid aga on vähemuses. Teisiti öeldes: rikkamad pered ja rikkamad koolid astuvad kiiresti uude ajastusse, vaesemad pered, eriti maal, jäävad maha.
Et Tallinnas on rikkamate inimeste lapsed saanud korraliku arvutihariduse, siis kümne aasta pärast on nemad need, kes saavad seda head palka, mida maksavad kvalifitseeritud tööjõudu otsivad firmad, mis informatsiooniajastul saavad niikuinii kõige edukamateks firmadeks.
Samas pole Abjast, Türilt või muust maapiirkonnast pärit eestlasel võimalus muud saada kui odavat oskuseta töökohta. Sellega luuakse asjatult sotsiaalse, majandusliku ning haridusliku kihistumise nõiaring, mille tekkimise vältimine on igati Eesti riigi ning eesti pere huvides.
Arvestades, et majandusanalüüsid on näidanud, et loodusvaradeta riigid, mis on kõige kiiremini ja jõulisemalt pärast Teist maailmasõda kasvanud - Saksamaa, Jaapan, Korea, Singapur -, on need riigid, kus on kõige rohkem investeeritud haridusse ja kus on kõige paremini välditud suurt sotsiaalset kihistumist, siis pole mitte ainult meie laste huvides, et neil oleks korralik tulevikule orienteeritud haridus.
See on ka praeguste ja tulevikupensionäride huvides, et tulevikus oleks Eesti ühiskond jõukas ja suuteline maksma korralikku pensioni.
Arvan, et katsed takistada koolide arvutiseerimist luhtuvad. Milline lapsevanem, kellel on koolide vahel valida, hakkab oma last panema kooli, kus arvutiõpetus puudub? Mina küll mitte, vaevalt, et keegi teinegi seda tahaks.
3. Hariduslik baas kujundab tulevikuühiskonda. Need majanduslikult kasulikud oskused, mida läheb kümne aasta pärast eestlasele vaja, kujundatakse täna eesti koolides Tallinnas ja Tarvastus, Kuressaares ja Võrus.
Kümne aasta pärast on kogu läänemaailm nii totaalselt arvutiseeritud, et selles maailmas osalemine lihtsalt eeldab arvutioskust.
Nagu olen siin korranud, arvutiseerub teatud osa eesti rahvast kõigile vastuponnistustele ja takistustele vaatamata.
Kas me õpetame lastele, kuidas arvelauaga liita, või kas me õpetame lastele, kuidas andmestikku arvutisse sisse lüüa? Kas me tahame sellist Eestit, kus ainult Tallinnas on hea elada? Või kas võtame ette sellise üleriigilise programmi, mille kohaselt Tallinna osatähtsus ja tõmbejõud väheneb, nii et inimene Võrus, Kambjas ja Varblas tunneb end informatiseeritud ühiskonna struktuuride kaudu sama hästi kui tallinlane, berliinlane või losangeleslane?
Teadvustades endile, kuhu maailm liigub, on meil vaja hakata mõtlema, kuhu Eesti sellises skeemis mahub.
Oma ettekande teises osas keskenduksin just positiivsele, sest kui me mõtleme ratsionaalselt ohtudele, mis arvutiseeritud maailma ja arvutiseerimata Eesti vahel meid varitsevad, siis võime sealt leida ka rahvusliku väljakutse ning koguni lahenduse või vähemalt tee välja meie praegusest üldisest mahajäämusest.
Ma viiksin kokku kaks põhiprobleemi - üks infotehnoloogia revolutsioonist tulenenud, mida ma siin juba pikalt kirjeldasin, ning Eestit juba Põhjasõjast saadik ahistanud probleemi:
1. globaalse majanduse ning riikide ühiskondlike struktuuride üleminek väiksematele üksustele ning
2. eestlaste väiksearvulisus.
Meid, eestlasi, on ligi kolmsada aastat ahistanud meie väiksus, et meid on vaid miljon.
Arvutiajastu väljakutse on ratsionaalselt rakendada praegu käimasolevat revolutsiooni Eesti ja eestlaste kasuks. Kui viimase kümne aasta jooksul on maailm muutunud nõnda, et suurus polegi enam voorus, siis kasutagem seda ära, kasutagem võimalust panna ennast maksma maailmas, kus tõhus, arvutiseeritud väike ühik, olgu ta firma, sõjaväeüksus või koguni riik, saab samahästi või isegi paremini hakkama kui suur ühik.
Teisisõnu, kuna oleme juba pikalt kirjeldanud seda, kuidas informatsiooniühiskonnas saab vähemate inimestega hakkama, siis peaksime võtma sihiks Eesti funktsionaalset suurendamist just arvutiseerimise kaudu. Siin on tegemist õieti kahe põhieesmärgiga:
1) Suurendada Eestit funktsionaalselt selle kaudu, et siin ei teeks ükski inimene sellist tööd, mida arvutiseerimise ja automatiseerimisega teeks sama hästi ja tunduvalt odavamalt üks masin.
2) Nende tohutute inimressursside vabanemisega, mis sellega tekiks, võimaldada igal inimesel ennast rakendada sellises töös, kus ta saaks just nimelt oma arvutiteadmisi kasutada. Tuleb arvestada juba praegu, et tänapäeva globaalne majandus on liikumas sellises suunas, et Eesti saab jõukaks riigiks, ainult rakendades sellist tehnikat ja sellist management-stiili, et paratamatult tekib suur tööpuudus. Et olemasoleva tööstusliku tehnika mahajäämusega (võrreldes arenenud maailmaga) ei jää eestlased massiliselt töötuks. Selle töötuse vältimiseks on juba praegu vaja mõtelda, missugust haridust anda, et inimestel oleks rakendust. Üks valdkond, kus Eesti väiksus teeb meile kõigile muret, on meie julgeolek. Kui iga eestlase kohta on sada viiskümmend naabrit, kes pealegi omavad laialdasi võimalusi spetsnazist, rakettidest, hävitajaist ja pommitajaist tuumapommini välja, ei tunne keegi end kuigi mugavalt.
Kuid kõrgtehnoloogia, infotehnoloogia võiks seda vahekorda tublisti muuta.
On vaja luua väga tugeva tehnoloogilise haridusega sõjavägi. Esimene samm oleks sõjaväe kaudu harida noori arvuti- ja tehnoloogiaspetsialistideks. Keskkoolist otse sõjaväkke minevaile noortele tuleks pakkuda sõjaväe raames tugevat tehnoloogilist haridust, millest on kasu nii ühiskonnal kui ka temal endal pärast teenistust.
Samas aga on vaja luua tugev, arvutitele baseeruva kõrgharidusega ohvitserkond. Selle saavutamiseks aga on riigil vaja teha kolm asja üheaegselt:
1. Kehtestada ülikoolides suhteliselt kõrge õppemaks.
2. Luua võimalus igal õpilasel saada pikaajaline õppelaen.
3. Pakkuda kõigile üliõpilastele võimalus oma laene kustutada sõjaväeteenistusega printsiibil 1:1 - iga kustutatud õppeaasta eest peab inimene aasta sõjaväes teenima.
Arvutioskus, muide, puudutab otseselt meie võimalusi saada NATOsse. Eestil kui väikesel ja mitte eriti jõukal riigil puudub kaks asja, mida NATOle pakkuda: kahuriliha ja raha.
Küll aga oleks meil võimalik spetsialiseeruda just C4I-le ehk Communications, Command, Control, Computers and Intelligenceile, mis on nüüdisaegse Lääne kaitseülesehituse tähtsaim osa.
Julgeolek aga ei seisa ainult kaitseväes. Iraagi-Kuveidi tüüpi rünnak on ilmselt tunduvalt ebatõenäosem kui riigi destabiliseerimine muul viisil, eeskätt piiri ületava kuritegevuse ja ka sihikindlama tegevuse ehk õõnestuse teel.
Seni, kuni me ei tea ega kontrolli, kes Eestisse tuleb, on väga raske tagada kodanikele turvatunnet. Ja piirikontroll ilma tugeva arvutiseerimiseta on äärmiselt raske.
Ülaltpoolt peale surutud arvutiseerimine, olgu see hariduses, majanduses või mistahes muus valdkonnas, ei lähe iialgi korda. Samas ei hakka riik ega valitsus sellega tegelema, kui inimesed ise seda ei taha.
See, mida ma olen siin kirjeldanud, on üks võimalik visioon. See on müüt, mille eest võiks suur osa inimesi võidelda, kui nad üksikisikutena sellesse usuvad.
Eestil pole enam paar aastat olnud müüti, millesse uskuda, mille nimel tegutseda.
Viiskümmend aastat elas pea iga eestlane müüdiga, et on olemas selline platooniline vorm nimega Eesti Vabariik.
Kuid Eesti sai taas riigiks tänu sellele, et eestlased uskusid sellesse müüti.
Seda müüti pole enam olemas, see müüt on tänu eestlaste ponnistusele muutunud reaalsuseks. Sõna sai lihaks. Kuid elu ja vaimu kandva müüdi kadumisega oleme kaotanud ka oma orientatsiooni, meil puudub visioon kuhupoole minna, välja arvatud ehk see, et saada jõukaks, mis on arusaadav, aga lõppkokkuvõttes üpriski banaalne visioon.
Ega arvutiseerimine mingi suurem asi ka ole. Ent võimalikest tulevikusuundadest, mis meid ootavad, ähvardavad või ahvatlevad, võimalikest majakatest, mille suunas sihtida, või siis teedest, mille kaudu sõita, tundub see olevat üks parimaid.
(Avaldatud tugevasti lühendatult.)
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Viljandimaa suuruselt teise valla, Viiratsi valla volikogu ei ole veel suutnud oma 1996. aasta eelarve kulusid viia vastavusse tuludega. «Valitsus tahab meid panna riigi armust elama,» ütles Viiratsi vallavanem Peeter Arro. «Kusjuures kõikide omavalitsustele pandud kohustuste jaoks ei ole riik raha andnud.»
Peeter Arro (45) tunnistas, et vallal ei ole piisavalt raha elada eelmise aasta tasemel. Paar aastat tagasi laekus vallale kogu üksikisiku tulumaks, maamaks ning osa ettevõtte tulumaksust ja käibemaksust, tänavu laekub otse vallale ainult maamaks.
Seoses üksikisiku tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega 200 krooni võrra kaotas Viiratsi vald ca 400000 krooni. Arro sõnul oli Viiratsi valla keskmine palk 1995. aastal laekunud üksikisiku tulumaksu järgi 1200 krooni kuus ning sellises suurusjärgus mõjus maksuvaba miinimumi tõus valla eelarvele oluliselt.
Ligi pool Viiratsi valla 14 miljonist eelarvekroonist kulub haridusele (selle hulgas on ka koolivõimla ehituseks võetav laen) ning kooli sulgemata ei saa haridusosa kärpida. Viiratsi vallavanem Peeter Arro ei ole rahul ka omavalitsuse võimetusega kindlustada oma vara. «Omavalitsus peaks peremehena suutma õnnetusjuhtumi puhul näiteks tulekahjus hävinud maja taastada, kuid kindlustuseks raha meil ei jätku,» tõdes Arro. «Vallad elavad lootuses, ehk riik annab natuke reservfondist: nii anti Võhma kultuurimaja taastamiseks, nii üritab raha saada Polli vald Tuhalaane rahvamaja jaoks, mis põles jaanuari algul,» rääkis Arro. Üksnes reservfondist saadava rahaga ei saa taastada hävinut, selleks oleks vaja just kindlustust.
Viiratsi valla lasteaedade, koolide, raamatukogu, rahvamaja ja vallamaja kindlustamiseks 50 miljonile kroonile vajaks vald ligi 200000 krooni. Valla volikogu oli sunnitud kindlustusest tänavu loobuma, sest raha ei ole, möönis Arro. Viljandimaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektor Märt Moll (48) toonitas, et riik ei ole sentigi raha omavalitsustele andnud planeeringu- ja ehitusseadusega kaasnevate kohustuste (maade eraldus, ehituse planeerimine ja projekteerimine jmt.) täitmiseks, kuigi seadus kehtib 1995. aasta sügisest. Samas ei saa vallaelanik maja lammutada, uut ehitada ega oma maja müüa, kui vald rahapuudusel oma kohustusi ei täida.
Rahata on mitu kohalike omavalitsuste ülesandeid puudutavat seadust.
Märt Molli tähelepanekutel toimub Eestis ülesannete detsentraliseerimine ja vahendite tsentraliseerimine. «Raha korjatakse kokku ja ülesanded jagatakse laiali,» märkis Moll.
Et möödunudaastased läbirääkimised valitsuse ja omavalitsuste vahel jooksid Molli sõnul täielikult tühja, sest allakirjutatud protokollist ei täitnud valitsus ridagi, siis võitlevad omavalitsusliidud jätkuvalt valdade ja linnade kindla tulubaasi eest.
Viiratsi vallavanem Peeter Arro seostas ettevõtluse loidust maal levinud abitussündroomiga. Pakkumisest hoolimata ei ole seni keegi tahtnud tühjaks jäänud lautu ja teisi põllumajandushooneid. Vallavanem tunnustab Viiratsi seakombinaati, sest seal on palgad valla keskmisest kõrgemad ning vähemalt need inimesed, kes töötavad, ei pea vallalt toetust küsima.
Omavalitsuste liidu juht Märt Moll lisas, et vallal oleks võimalus ettevõtlust soodustada maksusoodustustega, kuid selleks oleks kõigepealt vaja kohalikud maksud kehtestada (mis annaks Molli hinnangul eelarvelisa tervikuna umbes 10%) ja see ei oleks enam soodustamine, vaid ettevõtluse peletamine. Viiratsi vallaga sarnaselt ägavad teisedki Viljandimaa vallad ja väikelinnad liiga väikese eelarve all.
Viiratsi vallavanem on teinud kolleegidele ettepaneku tekitada kunstlik eelarvekriis, jättes eelarve tasakaalustamata ning pannes riigi seaduseandja ja täitevvõimu fakti ette, et osa kohalikke omavalitsusi ei ole võimelised eksisteerima sellise eelarvepoliitika juures. (Protest mõjuks, kui eelarve vastu võtmata jätnud volikogu peab tagasi astuma, kuid paljudes valdades ei ole piisavalt asendusliikmeid uue teovõimelise volikogu koosseisuks.)
Viljandimaal ei tulnud omavalitsused selle mõttega kaasa, lootes, et järgmisel aastal olukord paraneb.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996