Täna 190 aastat tagasi ilmus Tartus esimeneeestikeelne ajaleht, Uudis aastast 1806, Keegi polnud oma ihusilmaga näinud, Sajandiavastus, Esimene number, Tartu on ajast ees, Sisust, Eesti ajakirjandusloo tähtpäevi 1996. aastal

JUHAN PEEGEL

Esimesel paastukuu päeval 1806 - uue kalendri järgi niisiis 13. märtsil - 190 aastat tagasi tuli äsja taasavatud Tartu Ülikooli trükikojast esimene eestikeelne ajaleht päismikuga «Ramato Kohto lubbaga Tarto maa rahwa Näddali-Leht» (ilmumise vältel see kirjapanek pisut varieerus). Seda lehte tegid praost Johann Philipp v. Roth Kanepis, pastor Gustav Adolph Oldekop Põlvas (eelmise õemees) ja Võru sündikus ja kooliringkonna inspektor, Kanepi Rothi vend Carl August v. Roth. Ametlike paberite järgi on Oldekop olnud väljaandja, kuid milline oli igaühe osa lehe kokkuseadmisel, seda me täpsemalt ei ta.

Nõnda siis - ülikoolilinnal on taas võimalus meenutada oma auväärset kohta meie kultuuriloos, meie rahvuse kujunemise pikal ja raskel teel. See ajaleht oli siiani nö. eriolukorras sellepoolest, et me polnud oma ihusilmaga näinud selle ainsatki eksemplari, sest lehe ilmumine keelati varsti ning säilinud eksemplarid hävitati. Teada on, et omal ajal olid seda näinud bibliofiil Johann Heinrich Rosenplänter, võib-olla hiljem oma noorpõlves ka ajakirjanik Hindrik Prants. Tänu meie ülikooli professor Sergei Issakovile, kes leidis Leningradi arhiivist peaaegu kolm aastakümmet tagasi ülikooli tsensuurikomitee tsensori Fr. D. Lenzi aruannete koopiad, võis saada ülevaate selle väljaande 39 numbri sisust. See oli oluline avastus, mis avaldati 1967. a. ajakirjas «Keel ja Kirjandus». Kuid originaalid jäid tookord leidmata, kuigi prof. Issakovi arvates oli võimalik nende olemasolu sealsetes arhiivides. Nüüd siis on tänu Eesti Ajalooarhiivi hoiuosakonna juhatajale Tõnu-Andrus Tannbergile meil kümne lehenumbri koopiad, toodud tõepoolest Peterburist, me võime neid lugeda ja analüüsida. See on - võiks öelda - sajandiavastus. Ühtlasi võib leidja lisada uusi dokumentaalseid lisaandmeid vaatlusaluse lehe, eriti aga selle sulgemisloo kohta.

Selgituseks niipalju, et 1802. a. oli tsensuuriasjandus antud rahvaharidusministeeriumile ja ilmuvad trükised kuulusid läbivaatamisele ülikoolide juurde loodud vastavatele komiteedele, raamatukohtutele. Tsensor Lenzi märkmete põhjal oli võimalik saada ülevaade hävitatud lehe sisust ning selle põhjal otsida ka allikaid, kust kirjatükid olid võetud. Nõnda ei olnud see hävitatud leht tänu prof. Issakovi leiule enam tundmatu, kuid seda põnevam oli juba teadaolevat võrrelda originaalnumbritega.

Alljärgnevalt mõned mõtted ja märkused käepärast olevaid numbreid sirvides. Väga selgelt oli esimeses numbris rõhutatud väljaande harivat-õpetlikku eesmärki: «..sõvvame (soovime - J.P.) teile nüüd, kigel wijel, neist asjust teedmist saata, mis maarahwal hä om teeda, ja teije weel ei tia nink mis teije ello-kõrd woisse ausambas nink parrembas tetta /.../ Wõtke tedda oppusses ning rõmus wasta.»

Seega heiastub siin valgustusaadete järelmõju, kirja pandud usus ja lootuses, et rahva harimine aitab elujärge parandada. Õigupoolest on nii, et teel rahvusliku iseolemise poole oli haridus lahutamatu nõue algusest peale. See oli ka ainuke reaalne tee, kus võis suure rahvaga võrdseks saada, nagu rahvusliku liikumise hilisemad tegelased kordasid.

See pöördumine lugeja poole on enam-vähem neutraalses vormis, mitte meie varasemale ajakirjandusele nii omasel mina (s.o. autor, toimetaja) - sina (lugeja) suhtlemistasandil, mille lähtealuseks oli kirjasõna ettelugemine.

Meenutagem meie esimese ajakirja «Lühhike öppetus...» avanumbri vahetut pöördumist lugeja poole («Armas sõbber»), Masingu esitamisstiili lähedustaotlust, Jannseni pöördumisi küsimis-kostmise vormis kuni «Perno Postimehe» personifitseerimiseni, dialoogivormis vesteid jne. Vaatlusalune leht on põhilises osas neutraalsem. Tõsi küll, ühe või teise loo lõpul on põhilist iva paari reaga kokku võetud, kuid mitte pealetükkivalt. Lehetegijaid on julgustanud 1804. a. talurahvaseadus, mis teatavasti silitamisi püüdis orjusekoormat reguleerida, keiser on «wastset saisust andnu», nagu lehes öeldakse. Esimesel leheküljel toodud «Ütte wenna moistlikko maa mihhe laul. Keisrille» ongi luuletatud selle abituvõitu seaduse puhuks. Autoriks on G. A. Oldekop. Pärisorjuse kaotamine oli aga alles ees.

Pälvib tähelepanu, et kõnealuses pöördumises rõhutatakse eriti laste kasvatamist «kigen hään tundmissen nink oppussen». See on kõige kallim vara, mis lastele võib päranduseks anda. «Wannemba, se eest kitwa nink tennawa teid teije latse, kui teije jo mullas ollete sanu (...) Õigedide mällätus jääp õnnistamissen, ent rummalide nimmi mäddanep ärrä.»

Võiks arvata, et selle avaartikli oma haridusvajalikkuse rõhutamisega ja just uue põlvkonna kasvatamise esiletõstmisega on kirjutanud J. Ph. v. Roth, kes oli tuntud koolimees: 1804. a. oli ta Kanepis asutanud esimese kihelkonnakooli poistele, hiljem (1811) asutas ka tütarlastekooli. Vaatlusalust lehte võib käsitada kui kohalikku väljaannet, mille levik oli juba keeleliselt piiratud, ka päistiitlis on see geograafiline suunitlus juba määritletud. See on omamoodi huvitav fakt. Võrdluseks: Tallinn ja selle lähem ümbrus sai oma kohaliku väljaande «Missioni lehhe» lisalehe näol 1858, Saaremaa 1884. Pisut kurioosne on märkida, et Berliini linnaleht hakkas ilmuma 1824...

Murrang eestikeelsete kohalike lehtede asutamises toimus alles käesoleva sajandi alguses (Valga 1907; Võru 1913; Paide 1900; Haapsalu 1912; Rakvere 1914; Viljandi 1906; Narva 1906; Pärnu 1914).

Nõnda siis - Tartu oli oma lehega ajast ette jõudnud, nagu ta jõudis ette ka ülemaalise päevalehe asutamisega 1891. Selle edemuse üks põhjusi oli talurahva mõnevõrra parem lugemisoskus, aga ka pisut parem majanduslik olukord ja ka see, et siin oli taas avatud see suur valgustaja alma mater, ülikool. Tõsi, me ei saa selle valgustuslikku mõju tollases olukorras suureks hinnata, kuid see oli siiski olemas. Ülikooli trükkal M. G. Grenzius andis välja saksakeelset lehte, tartukeelne maarahvaleht oli sellele suurelt osalt paralleel. On teada, et Grenzius taotles eestikeelse ajakirja ilmumisluba juba 1798. a. Kui «Tarto maa rahwa Näddali-Leht» suletakse, põhjendab Tartu Ülikooli rektor Parrot 1807. a. algul oma prantsuskeelses kirjas keisrile endale lehe edaspidise ilmumise vajalikkust. Politseivõimudel ei ole tema arvates õigust vahele segada ülikooli tsensuurikomitee tegevusse. See järelevalveinstants aga oli lehesse vägagi mõistvalt suhtunud. Võime arvata, et maakeelne leht oli seotud ülikooli rahvahariduslike kavatsuste elluviimisega. Ajast mõnevõrra ette jõudnud oli vaatlusalune leht ka sisuldasa. Varasem ajakirjandus avaldas sisemaisi sõnumeid tavakohaselt vähe, enamikus edastati välismaal juhtunut. See oli iseloomulik ka tollastele Lääne-Euroopa lehtedele. Olukord Euroopas ja Venemaal oli 1806. a. sõjahõnguline, toimusid kokkupõrked peamiselt Inglis- ja Prantsusmaa vahel, liikusid Preisi ja Vene väed, saalisid edasi-tagasi diplomaadid. Lehe ruum oli piiratud, sõnumid on lühikesed ja ülilühikesed, puudub taust ja kommentaar.

Näitena - vist on see eesti ajakirjanduse lühim välissõnum, trükitud lehe avanumbris. See on sõnasõnalt järgmine:

«Nüüd kõnneldas et merre pääl peap ka pea rahho sama, ent siski ei woi sest weel middage selgeste üttelda.»

Või Preisi sadamate blokaadist: «Rozi laiwa hoidwa iks weel Preusimaa linu, ja ei lasse keddage sisse; siski om lotus, et nemma, ehk ommete pea, jälle ärra läwa, nink neid linu jälle prii laskwa.» (nr. 23).

Aga teisest küljest - väga lühidalt on siiski võimalik olnud lihtsalt teatada uudislikke fakte, mis sisu poolest igaühele selged:

«Rozi maal kaibawa inimmesse et tämmahawwa röa samine peap kassin ollema.»

Sel kombel on edastatud paljugi erakordseid ja kurioosseid sündmusi-nähtusi, mis kuulusid mõistesse uudis (maavärinad, tulemäe pursked, viljasaagid ja põuad, plahvatused, kahe peaga vasikas, siiami kaksikud jms.). Kindlasti tõid seesugused sõnumid tükikese suurest maailmast üle tareläve, panid mõtlema ja arutlema. Ja kui ka poliitilistest sündmustest tausta puudumise tõttu ei saadud igakord aru, siis lauskahju nad ju ometigi ei teinud.

Lehe sisust on üksikasjalikum ülevaade antud ka raamatus «Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed» (1994).

Puudutamist väärib üks tollal levinud zhanr, mida kutsuti anekdoodiks. Need olid elavad kirjeldused eeskätt dramaatiliselt pingestatud tõsielusündmustest, tänapäeval ütleksime ameerika moodi, et need on tolleaegsed feature-lood.

Iseloomulik on veel see, et lehelugudes on esile toodud ka lihtsate inimeste ausust ja õilsust.

Igatahes:

ajalehe väljaandmine tollasele pärisorisele talupojale oli julge ettevõtmine, mis leidis progressiivseis ringkonnis tähelepanu ja kaugemalgi. Ülikooli suhtumisest ajalehesse oli juttu eespool. On andmeid, et ajalehe ilmumiskeeld hiljem tühistati, kuid ilmumisest enam asja ei saanud.

Järgmine ajaleht, mis suutis luua juba kindlama traditsiooni, oli O. W. Masingu «Marahwa Näddala-Leht», mis hakkas ilmuma 1821.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

November / detsember (?) 1766 - 230 aastat tagasi ilmus Põltsamaal esimene eestikeelne ajakiri «Lühhike öppetus».

1. märts (13. märts (u.k.j.) 1806 - 190 aastat tagasi ilmus Tartus esimene eestikeelne ajaleht «Tarto maa rahwa Näddali-Leht».

5. jaanuar 1821 - 175 aastat tagasi ilmus Tartus «Marahwa Näddala-Leht».

23. detsember 1881 - 115 aastat tagasi hakkas Tartus ilmuma nädalaleht «Olewik».

1. jaanuar 1886 - 110 aastat tagasi ilmus Tartus nädalaleht «Postimees».

2. august 1891 - 105 aastat tagasi hakkas «Postimees» ilmuma päevalehena.

2. detsember 1896 - 100 aastat tagasi hakkas eesti esimest päevalehte «Postimees» toimetama Jaan Tõnisson.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996