Arvo Ratassepale mõeldes, Pärit kooliõpetaja perest, Ehitusteaduskonna tudeng, Tehnikaülikooli meeskoori asutaja, Tardunud muusikast elavasse muusikasse, Pedagoogina, Missioonitundega dirigent, Veljo Tormise loomingu esmaesitaja, Kooriloomingu rikastaja,

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VELLY ROOTS

Homme algavad Tallinnas professor Arvo Ratassepa 70. sünniaastapäevale pühendatud üritused. Mälestuskonverentsil Tallinna Muusikakeskkooli aulas kõnelevad professor Kuno Areng ja koorijuhtimise eriala üliõpilased. 15.-17. märtsini järgneb Georg Otsa nimelise Muusikakooli saalis mälestusfestival, mille kavas on Tõnu Kaljuste, Ants Söödi, Gary Gradeni ja Ants Üleoja meistriklassid, loengud, kooride konkurss ning kontserdid. Festivali lõpetab 16. märtsi õhtul kontsert Estonia kontserdisaalis, kus esinevad koorid, mis Arvo Ratassepp on kunagi asutanud ja mida juhatanud. 17. märtsil on mälestusõhtu Estonia teatri talveaias.

Nõnda nagu Gustav Ernesaksa, teadis, tundis ja armastas eesti rahvas ka Arvo Ratasseppa. Koorilauljad asetasid need kaks meie rahvuskultuuri suurkuju enamasti kõrvuti. Kohalikel laulupäevadel või suurtel üldlaulupidudel võisid kümned tuhanded lauljad kogeda nende meeste võimet haarata osavõtjad oma erilise kiirguse mõjuvälja. Niisugust sütitamisvõimet ei oskagi sõnul seletada, seda on otseselt tunda saanud vaid need, kel on olnud õnn laulda kummagi maestro kooris või siis seista laulukaare all. Arvo Ratassepa isa Johannes Ratassepp töötas kooliõpetajana ja -juhina Harjumaal ja Tallinnas. Viimaseks jäi direktori ametikoht Tallinna 22. keskkoolis (praegu Jakob Westholmi Gümnaasium). Õpetajakutse oli omandanud ka Arvo Ratassepa ema Hella. Intelligentses ja haritud kodus oli iseenesestmõistetav, et inimese üldise harituse juurde kuulus ka orienteerumine muusika vallas. Nõnda pidi Arvogi käima viiuli-ja klaveritundides, kuigi see elavaloomulisele poisile just alati meeltmööda polnud. Õppis ta Tallinna Reaalkoolis, kus 9. märtsi pommitamise tagajärjel 1944. aastal paar kuud enne õiget lõppu koolitunnistused välja jagati. 1944. aasta novembris avas tehnikaülikool, siis küll Tallinna Polütehniline Instituut, taas uksed. Võimalus õppida arhitektiks ahvatles nii mõndagi sõjaaja üleelanud noort. Arvo huvi kujutava kunsti ja arhitektuuri vastu sai tõenäoliselt alguse reaalkooli kunstiõpetajate Ludvig Oskari ja Eduard Ole eeskujust. Rühmakaaslased meenutavad, et nii teoreetilistes kui ka üld- ja kunstiainetes oli Arvo teistest parasjagu üle ning alati valmis nõrgemaid abistama. Akvarellijana oli ta rühmas parim, samuti tuli tema andekus ilmsiks karikatuuride joonistamisel. 1945. aastal organiseeriti majandusteaduskonna juures väike segakoor Arno Kallikormi juhatusel. Muidugi võttis selle tegevusest aktiivselt osa ka Arvo, toetades vajaduse korral kord tenori-, kord bassirühma. Tal hakkas aga idanema mõte asutada instituudi meeskoor. 10. oktoobril 1945 koguski ta ühte auditooriumi 16 tehnikatudengit esimesele proovile. Nõnda sündis nüüd juba kõigile tuntud ja rohkesti loorbereid lõiganud tehnikaülikooli meeskoor. Arvo Ratassepast sai selle koori asutajaliige, laulja, meeskoori vanem, vajadusel ka kontsertmeister ja dirigendi abi. 1947. aastal suri ootamatult Arvo isa. Ema tervis polnud kuigi korras, nooremad õde-venda õppisid veel koolis, vanem õde majandusteaduskonnas. Oli vaja perekonda toetada. Töökoha otsimisel sai määravaks kahtlemata Arvo muusikahuvi: ta asus lauljana tööle Eesti Raadio segakoori, mida juhtis Jüri Variste.

Arhitektuuriosakonnas aga süvenesid kõhkluste ja pettumuste meeleolud. Moskvast tulnud juhendajad kuulutasid kursuseprojektid formalistlikuks ja «kodanlikust perioodist pärit igandid» arhitektuuris lubamatuks. Nõuti «sotsialistliku realismi» põhimõtete järgimist. Neljanda kursuse eeskujulik tudeng Arvo Ratassepp eksmatrikuleerus omal soovil, kuigi diplomitöö teemagi oli juba valmis mõeldud - tulevase konservatooriumi projekt.

1949. aasta 25. märtsil küüditati Arvo Ratassepa ema vanema tütre Maime ja poeg Valdoga Krasnojarski kraisse. Arvo oli siis juba abielus ja sündinud oli ka esimene poeg. Ometi suutis ta kiiresti lõpetada muusikakooli ja 1950. aastal astus konservatooriumi Jüri Variste klassi koorijuhtimist õppima. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1955. aastal täiendas ta veel kompositsiooni alal Mart Saare ja Villem Kapi juures. Kogu õppimisaja vältel jätkas ta laulmist raadio segakooris. Pärast lõpetamist õpetas Arvo Ratassepp Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist ning 1958. aastast alates asus tööle konservatooriumi, olles seal dekaan ja koorijuhtimiskateedri juhataja. Aastast 1977 professor. Ligi poolesajast tema käe all lõpetanust on paljud meie tuntud koori- või orkestrijuhid: Ene Üleoja, Peeter Perens, Vaike Uibopuu, Peeter Lilje, Harri Pehk ja Jüri Rent. Tema juures alustas õpinguid ka Eri Klas. Eesti koorilauluhuvilised tundsid Arvo Ratasseppa eelkõige kui väsimatut uue kooriloomingu propageerijat, omapäraste kontserdikavade koostajat, Teaduste Akadeemia meeskoori (1958) ja naiskoori (1959) asutajat ja dirigenti.

Kui Arvo Ratassepp lootis, et muusika vallas on ideoloogiline surve ehk nõrgem kui tehnikakoolis, sai ta nüüd kogeda hoopis vastupidist. EKP Keskkomitee kontrolli all pidi ta rohkesti närve kulutama, et läbi suruda temaatilised kavad, nagu «Kalevipoja» tekstidele loodud laulude õhtu, «Naljalaulud», õhtu kolme Kapi (Artur, Villem, Eugen) loomingust, «Rahvaste laule», «Mehed ja meri», Tormise «Kalendrilaulud». Carl Orffi lavalise kantaadi «Catulli Carmina» juhatas Arvo Ratassepp peast. Aga Igor Stravinski «Psalmide sümfoonia» ettekanne keelati veel kontserdisaalis ära, kui koor oli juba valmis lavale minema... 1964. aastal kirjutas Veljo Tormis tsükli «Sügismaastikud», pidades silmas TANi, kes selle ka ette kandis.

«Arvo oma kooridega oli sel ajal tõepoolest minu loominguline laboratoorium. Mul on neid aja jooksul mitmeid olnud, aga tema oli esimene ja seega kõige tähtsam. Oli uuema stiili avastamise periood,» meenutab Veljo Tormis. Juba 1953. aastal valminud Arvo Ratassepa koorisüidist «Laulud «Kalevipoja» tekstidele» on «Kalevipoeg isa haual» läinud meie kooriloomingu varasalve. Koorilaulude võistlustel sai tema looming sageli esimese või teise kohaga hinnatud. Meenutan siin «Sügispäeva» sarjast «Mälestusi isast». Eripreemia sai sari «Lausumissõnad», teise preemia «Eesti mullad». «Metsamehe loits» oli kirjutatud Turu meeskoori Laulun Ystävät tellimusel. Viimaseks tööks jäi Fr. Tuglase tekstile loodud «Meri», mis valmis haiglas, kus ta pidas juba võitlust sellega, kelle määratud saabumist keegi kahjuks peatada ei suuda... Arvo Ratasseppa iseloomustas äärmine delikaatsus ja heatahtlikkus. Tal oli raske kurja sõnagagi mõnd laiska ja tuima tudengit karistada. Seevastu oli tal varuks ammendamatu tagavara anekdoote, mida ta näiteks kooriproovidel lauljate tähelepanu värskendamiseks ka sageli kasutas.

Olles sündinud liider, oli ta seltskonna hing piduõhtutel, kooride suusapäevadel, suvistel väljasõitudel, ringreisidel. Ta leegitses heledalt ja andis kõigile, kes temaga kokku puutusid, väga palju. Seepärast oskasid tema lauljad tõsistel esinemistel endid alati kokku võtta, et oma maestrole publiku tuliste ovatsioonide kaudu ka oma tänu ning lugupidamist avaldada.

On südamest kahju, et Arvo Ratassepp, kes oma väikese maa ja rahva saatust hinges kandis, tema keele ja kultuuri pärast ikka muretses, Eesti iseseisvumisest enam osa võtta ei saanud. Algav mälestuskonverents ja -festival on vääriline lugupidamisavaldus mehele, kes eesti rahvuskultuuri oma lühikeseks jäänud elutee jooksul jõudis nõnda palju anda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

KÜLLIKE ROOVÄLI

Hilistel õhtutundidel Tallinna kesklinna tänavatel liikujad on kindlasti märganud sisekaitse operatiivrügemendi jalgsipatrulle, keda julgestavad tugevad saksa lambakoerad. Nii mõnigi pimeduses varitsevate ohtude ees hirmunud kodanik tunneb end julgemalt, kui näeb tänavanurgal seismas kaht pikka politseikombinesoonis meest koos neljajalgse seltsilisega.

Rahumäe teel asuvas sisekaitse operatiivrügemendis tegeleb juba aasta aega koertekasvatuse ja patrullteenistusega rühmaülem-instruktor Aljo Pärn. Tema käe all on 13 ajateenijast noormeest ja 8 koera, kellest 2 on veel kutsikaeas. Igal õhtul on südalinnas patrullis käivatel poistel kaasas 3-4 koera, ülejäänuid kasutatakse aga sisevalveteenistuses. Patrullimisest üle jääv aeg kulub füüsiliseks treeninguks, väljaõppeks ja majapidamistöödeks.

Mängust algab tõsine teenistus

Peamine, miks sisekaitse operatiivrügemendis koerakasvatusega tegeldakse, on patrullteenistuse kasuteguri suurendamine. Kaks politseinikku on tänaval märksa paremini kaitstud ning omavad ka suuremat tegevusraadiust, kui neil on abiks koer. Rügemendi koeri treenitakse iga päev peremeest kaitsma ja tema käske täitma; talvel kestavad õppused 4 tundi, suvel terve päeva - õpivad nii poisid kui koerad.

Peamiseks kooliks peab instruktor Aljo Pärn siiski patrullteenistust tänaval: seal saab selgeks, milleks on mõlemad pooled võimelised. Koerte ja meeste päevad on pikad: peale öist tööd ja lühikest puhkust tuleb koera iga päev kümme kilomeetrit jooksutada, kolm korda sööta ja jalutada. Peale selle tuleb kasida koerte kuudid-puurid ja tassida eemalt kohale kogu vajaminev vesi.

Dressuuriplatsil hellitustega õpitu on noortele koertele mäng - ässitatakse ju sõber kallale tuttavale inimesele. Vaatamata sellele, et ta oma hambad tolle vativarrukasse surub, liputab ta samal ajal siiski saba ja peab kogu protseduuri lõbusaks ajaviiteks. Kui aga tänaval tekib ohuolukord, peab koer mängu unustama ning vastavalt õpitule tegutsema. Instruktori sõnul saab alles siis teada, kas koer näiteks relva kardab ja peremeest kaitseb.

Koer on erivahend

Patrullteenistus algab ajateenijate jaoks õhtul kell 20 ja lõpeb vastavalt olukorrale linnas enamasti kella 2 paiku öösel. Igal patrullil on oma marsruut, mida ta järgib, peamised valvekohad on bussijaam, Balti jaama ning kaubamaja ümbrus ja vanalinn. Rügemendi ajateenijad on saanud politseilise väljaõppe ja täidavad samu funktsioone, kui tavalised politseinikud.

Kui linnakodanik märkab patrullijatele abiks olevat koera, peab ta teadma, et koer on saanud samuti väga hea ettevalmistuse ning teeb just nimelt seda, milleks teda õpetatud on. Viletsa dressuuriga ja väga noori koeri linna patrullima ei lasta - neljajalgse sõbra peale peab saama kindlalt loota.

Patrullkoertest on palju abi olnud kurjategijate jälitamisel, kuid nende peamine ülesanne on siiski tagada politseiniku turvalisus ning olla psühholoogiliseks abivahendiks kurikaelte talitsemisel. Vaevalt leidub seaduserikkujat, kes koera juuresolekul söandab põgenema pista või korravalvurile kallale tungida. Niisamuti ei lähe vargapoiss näppama ega röövel röövima selle koha läheduses, kus ta on liikumas näinud koerapatrulli.

Suur abi rügemendi patrullijatest on vanalinnas ja jaamade läheduses luusivate kahtlaste isikute kontrollimisel - tihti tabatakse tagaotsitavaid ning kuritegudes kahtlustatavaid.

Politseikoer kuulub politseiseaduse kohaselt politsei erivahendite hulka: niisamuti kui käerauad, kumminui ja gaasiballoon. Patrullis olevat koera on õpetatud nii, et ta tagaks peremehe turvalisuse kahe meetri raadiuses tema ümber. See tähendab seda, et ka siis, kui politseinik ohtu või turvatsooni tungijat ei märka, reageerib koer sellele rünnakuga. Taoline väljaõpe aitab ära hoida ootamatuid ründeid korravalvuri suhtes ning selline käitumine on politseikoerale kohustuslik: niisamuti kui ilma suukorvita käimine. Vastasel korral poleks koeral lihtsalt mingit funktsiooni. Eesti politseikoerad on välja õpetatud teiste Euroopa riikide eeskujul ning ka nende kasutamist reglementeerivad õigusaktid on sarnased.

Linnakodanikud on esitanud kaebusi selle kohta, et politseinikel kaasas olev koer on neid ebameeldivalt üllatanud. Instruktor Pärna sõnul pole koerad kedagi lõhki tõmmanud, küll on esinenud üksikuid juhtumeid, kus võõras inimene tähelepanematusest või uudishimust ligineb koerale ohutsooni. Et koer on õpetatud teda ründama, tekibki konfliktsituatsioon ja uudishimulik võib leida oma käe koera lõugade tugevast haardest.

Instruktor teab, et kuigi koeri on õpetatud valvet pidama kahe meetri raadiuses, hoiavad poisid neid tavaliselt igaks juhuks kõige rohkem meetri pikkuselt vabastatud rihma otsas. Vaatamata sellele leidub «koeraarmasta-jaid» või joobes isikuid, kes püüavad koeraga sõbraks saada või temast lihtsalt väga lähedalt mööduda. Kui koer seepeale segajat ründab, leiab ennasttäis ilmakodanik, et talle on liiga tehtud. Politseinikud on kuulnud küllalt kommentaare, nagu nende koerad oleks õpetamata ja metsikud, samuti on avaldatud nördimust selle üle, et penidel puuduvad suukorvid: kõik sellised kaebused võib lugeda alusetuteks. Instruktori sõnul ajateenijad inimestega vaidlustesse ei lasku ega neile midagi seletama ei hakka. Linnarahvas peab aru saama, et politseikoer pole mänguasi.

Püüab taaselustada sõjaväesporti

Rühmaülem-instruktor Aljo Pärn on ainus naine rügemendis - siseministeeriumile alluvas kaitseväe osas. 19 aastat koertega tegelnud naine muigab, et ega teda sellele ametipostile naljalt tööle võtta tahetud: «See N täht ankeedis on mind varemgi seganud seal, kus oma jõudu ja oskusi meestega võrrelda tuleb». Seekord kostsid tema eest ka diplomid ja tiitlid, mida ta on saavutanud dressuuris ja sõjaväespordis - koerte mitmevõistluses.

Varematel aastatel toimusid Eestis ALMAVÜ liinis väga kõrge tasemega võistlused teenistuskoertele ja nende peremeestele, kõik huvilised võisid saada vastavat väljaõpet. Nauditavad olid mitu korda aastas korraldatavad vaatemängud, kus tribüünitäis rahvast jälgis erinevaid tõkkeid ületavat ja läbivat «paarisraken-dit». Kuulekalt istus peni omal kohal, kui tema omanik parasjagu püssist märki laskis või granaate heitis, talvel olid mitmevõistluses kasutusel suusad ja koerarakend. Praeguseks on see militaarne spordiala Eestis praktiliselt hääbunud, Aljo Pärn teeb kõik, et seda taaselustada rügemendis, kus oleks võimalik rajada vastav võistlusrada.

Koeral on inventarinumber

Iga rügemendis elav koer on seal arvele võetud ja omab koguni vastavat inventarinumbrit. Lisaks neile on ajutiselt rügemendi leival ka paar kutsut, kelle omanikud rügemendis koos nendega teenivad. Instruktori sõnul on koerte piirarvuks rügemendis kinnitatud 10 koera. «Seda on väga vähe», nendib kogemustega koerakasvataja, «kuigi ka varem olevat siin koertega tegeldud, siis aastase tööloleku ajal on selgelt näha, et korraliku taseme saavutamiseks oleks koeri juurde vaja.» Paarist-kolmest koerast korraga tänaval ei piisa, neid peaks olema rohkem. Samuti selgub tihti, et kõik koerad ei kõlba teatud ülesannete täitmiseks ning oleks vaja suuremat valikuvabadust. Ka koertega sportimine ning aretustöö tuleb kõne alla siis, kui on kellegi vahel valida.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles