Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PILLE RIVEG
Paljud meist on talve jooksul rohkem kui korra jõudnud mõelda, mis siis juhtub, kui katuselt alla kukkuv lumelahmakas või jääpurikas purustab auto esiklaasi või, veelgi hullem, vigastab meid endid. Mis saab siis, kui klient vigastab end esindusliku pangahoone või uhke öölokaali trepil libastudes, ostab kaupa, mis osutub kahjulikuks tervisele, või saab kannatada arsti, notari või projekteerija hooletuse või eksimuse läbi?
Sellistel juhtudel tekib kahjukannatajal nõudeõigus «tegija» vastu. Loomulikult ei saa inimlikku valu ja kannatust korvata rahaga, kuid summad, mida «tegijatelt» sellistel puhkudel välja võidakse mõista, võivad neile üle jõu käia. Siis tuleb «tegijale» appi vastutuskindlustus.
Vastutuskindlustus erineb tavalistest kindlustusliikidest selle poolest, et kindlustusjuhtumiks ei ole kahju tekkimine mitte kindlustusvõtjale endale, vaid kolmandale isikule kindlustusvõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Vastutuskindlustuse poliisi ostja vabaneb tsiviilvastutusest lepinguga kaetud nõuete osas - tema eest hüvitab kahju kindlustusandja.
Üldvastutuskindlustus on mõeldud territooriumi, hoone või objekti valdajatele kaitseks nõuete eest, mille tekkimise aluseks on kindlustusvõtja tegu või tegevusetus territooriumi, hoone või objekti haldamisel, mis on põhjustanud kolmandale isikule kehavigastuse, tervisekahjustuse, kolmanda isiku surma või varalise kahju tekkimise.
Üldvastutuskindlustus on mõeldud eelkõige äridele, spordi- ja lõbustusasutustele, kus käib palju kliente ja külastajaid, aga ka neile, kelle hallatav territoorium, hoone või objekt on seotud suuremate riskidega ümbruskonnale (näiteks ehitusplatsid või tootmishooned).
Kaitseks kolmandate isikute nõuete vastu võivad üldvastutuskindlustuse lepingud sõlmida firmad, kes teevad tööd «võõral» territooriumil (näiteks kolimis- või remonditeenuste firmad).
Tootevastutuskindlustuse korral on kindlustusjuhtumiks kolmandale isikule põhjustatud kehavigastus, tervisekahjustus, surm või varaline kahju, mille on põhjustanud kindlustusvõtja toodetud, hangitud, vahendatud või müüdud toode, kaup või osutatud teenus.
Tootja juhuslik viga (näiteks konstruktsiooni- või tootmisviga) või vahendaja või müüja tühine eksimus (näiteks puudulikult või vigaselt tõlgitud kasutamisjuhend) võib põhjustada kolmandale isikule olulist kahju ning anda talle aluse kahjunõudeks.
Kutsetegevuse vastutuskindlustus on mõeldud kõrgharidusega erialaspetsialistidele nende kutsetegevuse läbi põhjustatud kahjudest tulenevate nõuete kaitseks.
Kindlustuskaitse seisneb:
kindlustusvõtja vastu esitatud nõude kontrollimises
kohtuotsusega väljamõistetud või nõudeesitajaga kokkulepitud ulatuses kahju hüvitamises
õigustamata nõude tõrjumises.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENDEL EERO, Endel Eero on Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
Pealkirjas toodud viiest sõnast koosnebki Reformierakonna ettevalmistatud tulumaksuseaduse paragrahv 12. Ettevõtte tulumaks on teatavasti riigi kõigi tulude ja kulude eelarve üks osa, mille vastavalt põhiseaduse paragrahvile 115 võtab iga aasta kohta vastu Riigikogu.
Autorite ettepanekul peaks tulumaksuseadus jõustuma 1. jaanuarist 1997. Järelikult tuleb sellega arvestada 1997. aasta eelarve koostamisel. Põhiseaduse paragrahv 116 sätestab: «riigieelarve ... eelnõu muutmise ettepanekule, mis tingib nendes ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad.»
Eelnõu üks autoritest Heiki Kranich teab endise rahandusministrina suurepäraselt, et 1997. aasta riigieelarve eelnõu koostamine on juba alanud, ja lähtudes mitte formaal-juriidilistest, vaid professionaalsetest põhimõtetest oleks tulnud tulumaksuseaduse eelnõule lisada arvestused tabelis toodud 900 miljoni krooni väljalangemise tasakaalustamiseks kas muude tuluallikate suurendamise või kulude kärpimise osas. Eelnõule lisatud seletuskirjast ei leia selle kohta aga sõnagi. Järelikult avalikustatakse ainult ühe huvigrupi eesmärgid, vaikides maha, kes selle eesmärgi realiseerimise peavad kinni maksma.
Lisaks ettevõtluse tulumaksu kaotamisele järgnes Reformierakonnalt veel teinegi sümpaatne seaduseelnõu kava - lastetoetuste kohta. Selle avalikustamise mehhanism jäi aga kahjuks samaks.
Käesoleva aasta 870 miljonile kroonile tuleks tuleval aastal lisada ümmarguselt 330 miljonit krooni. Kelle või mille arvel, sellest ei räägita eelnõule lisatud seletuskirjas sõnagi.
Võimalike muutuste hindamiseks riigi kõigi tulude ja kulude tasakaalu kujunemisel lisame käesoleva aasta riigi kõigi kulude struktuuri, mis on tasakaalustatud eespooltoodud tulude kogumahuga.
Kahte eespoolviidatud eelnõu silmas pidades tuleks 1997. aasta eelarve eelnõus võrreldes käesoleva aastaga ette näha 1230 miljoni krooni suurune struktuurinihe. Arvestades tuluinflatsiooni suuruseks ca 15%, võib eelarveaasta tulude ja kulude tasakaalu suuruseks ilma tulude struktuuri muutmata prognoosida 22,4 miljardit krooni. 1230 miljonit krooni moodustab sellest 5,5 protsenti, käesoleva aasta hinnataset arvestades aga 6,3 protsenti.
Kelle või mille arvel need 1230 miljonit kokku hoida? Või leppida siiski maksumaksja tasku kergendamisega muude maksude määra suurendamise teel juhul, kui soovime tõsiselt ettevõtlust tulumaksust vabastada?
Üks töökoht annab riigikassale käesoleval aastal ligikaudu 25000 krooni. Seega tuleks 900 miljoni krooni kompenseerimiseks luua lisaks 36000 töökohta. Ilmselt ei tulda sellega toime.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
LAURI LEPPIK, sotsiaalkindlustusameti nõunik
Mõnda aega on olnud arutlusel küsimus - kas maksta töötavale pensionärile täispensioni või mitte? Täispensioni maksmisel jääb vähem raha mittetöötava pensionäri pensioni tõstmiseks. Seepärast tasub pilku heita sellele, missugune on erinevate leibkondade majanduslik toimetulek praeguste mängureeglite korral.
EMORi pere-eelarve uurimuse andmetele tuginenud Maailmapanga uurimusest selgub, et kahest või enamast pensionärist koosnevad leibkonnad, kus vähemalt üks pensionär töötab, on majanduslikult toimetulekult üle Eesti keskmise.
Kui möödunud aasta mais oli Eesti keskmine brutosissetulek leibkonna liikme kohta 1318 krooni kuus, siis töötava pensionäriga leibkonna keskmine brutosissetulek liikme kohta oli 1596 krooni kuus. Mittetöötavate pensionäride hulgas on vaeseid ligi kümme korda rohkem kui töötavate pensionäride seas. Täispensioni maksmine töötavale pensionärile tähendab seda, et ligi kolmandikule mittetöötavatest pensionäridest jääb vaesus igapäevaseks kaaslaseks. Ja mitte kõik vanemad inimesed ei suuda töötada, kehvema tervisega inimesele jääb pension ainukeseks sissetulekuallikaks.
Pensionisüsteem ei ole pelgalt sotsiaalse õigluse reguleerimise mehhanism. Täispensioni maksmine töötavale pensionärile soodustab pensionäride tööhõivet. Pensionäride (lisa)tööjõu pakkumine avaldab survet tööjõu hinna languse suunas, sest pensionär on üldjuhul nõus madalama palgaga kui noor. Nii loob riik tööjõuturul pensionäridele eelised.
Praeguseski pensionisüsteemis on pensionäride tööhõivet soodustav nüanss - erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole Eestis pensionil ülempiiri. Mida rohkem on tööaastaid, seda kõrgem on pension, kusjuures vastav pensioniosa kasvab progressiivselt koos tööaastate arvu kasvuga.
Pensionisüsteemi kaudu on riik loonud stiimuli käia tööl võimalikult kaua. Tööpuuduse käes vaevlevad Lääne-Euroopa riigid on läinud teist teed ja üritavad tööhõive probleeme lahendada muu hulgas ka pensionisüsteemi abil. Paljudes riikides saab täispensioni 40 aasta pikkuse tööstaazhi korral ja edasine töötamine pensioni ei suurenda.
Mida homogeensem on pensionäride rühm majanduslikult, seda hõlpsamini on ta poliitiliselt manipuleeritav ühe-kahe erakonna poolt. Siiski tundub, et täispensioni maksmine on loomuliku arengu tagantkiirustamine. Kui pension hakkab sõltuma sotsiaalkindlustusse tehtud sissemaksetest, kujuneb pensionäride varanduslik kihistumine niikuinii, kuid see protsess võtab mõned aastakümned aega.
Täispensioni maksmise poolt on enim kasutatud argumenti, et pensioni on inimene välja teeninud. Praeguses olukorras, kus meil veel ei ole pensionikindlustust, on see väide emotsionaalset laadi. Seos töötamise ja pensioni vahel on seni üsna kaudne. Lisaks ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et nõukogude ajal tehtud töö väärtus ei ole tänaste mõõdupuudega enam hästi mõõdetav.
Paljudes riikides on pension otseselt seotud sotsiaalkindlustusse tehtud sissemaksetega ja inimesel on väljateenitud õigus saada pensioni tingimusteta. Sellele vaatamata on nii Euroopas kui ka mujal maailmas levinud kitsendavate lisatingimuste kehtestamine. Suurbritannia on üks väheseid erandeid, kus pensionieas isiku sissetulek ei mõjuta üldse pensioniõigusi.
Kokkuvõttes leian, et täispensioni maksmine töötavale pensionärile ei ole praegu majanduslikult ega sotsiaalselt põhjendatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EVA LUTS
Millal muutub mäng haiguseks? A-polikliiniku psühholoogi Anu Rossi sõnul ei pea tema patsiendid end haigeteks, kuid tunnetavad, et hasartmänguharrastus segab nende elu. Ravile tullakse siis, kui võlad muutuvad väga suureks. Tullakse siis, kui elu on väljakannatamatuks muutunud, sest võlanõudjad on tänapäeval tõelised professionaalid.
Mida rutem inimene taipab, et harrastus on tema kontrolli alt väljas, seda parem. Tuleks kuulda võtta perekonna soovitusi, sest nemad panevad tähele nii mõndagi, mida ise ei märka.
Kõik sõltuvushaigused on üksteisega sarnased. Hasartmängusõltuvus meenutab alkoholismi. Mäng muutub haiguseks siis, kui mängija ei kontrolli enam olukorda: ta ei oska hinnata oma majanduslikku seisu ega suuda mängu lõpetada. Haige läheb sageli mängima, ilma et ta seda endale isegi teadvustaks. Ta mängib, kuni raha otsa saab ja keegi talle enam ei laena või kuni lõbustusasutus suletakse.
Patsientide sõnul tekitab mäng tohutu joovastustunde, hasardi ja vaimustuse. Pärast mängu valdab neid aga viha ja masendus, mäng tundub vastikuna.
Vastuvõtul mõtestavad patsiendid probleemi enda jaoks ja määravad psühholoogi soovitusel endale ravi. Psühholoog tõstatab küsimuse, miks on sõltuvus tekkinud. Haige analüüsib ennast ja leiab, millega tal harrastus seostub.
Sageli tekib sõltuvus mingist kindlast kohast, mängust või automaadist. Iga kord, kui mängur tuttavast kohast mööda läheb, satub ta jälle ahelasse. Ravi ajal püütakse neid ahelaid lõhkuda. Vahel aitab isegi sellest, kui minna teist teed mööda koju. Mõni patsient teeb kindla päevaplaani, leiab endale palgapäevaks teise tegevuse või annab raha pereliikme kätte.
Iga juhtum on omapärane, sest põhjused on erinevad. Tavaliselt puudub sõltuvushaigetel meelelahutus, mänguharrastusele tuleb midagi meeldivat asemele leida. Nii näiteks võib suhtlemine arvutiga kompenseerida seda, millest elus puudu jääb.
Võib kergesti juhtuda, et üks sõltuvusprobleem läheb üle teiseks. Hasartmängude asemel hakkab haige sõltuma alkoholist või rahustitest (eriti naised) või muutub töönarkomaaniks. Tihti on ühel haigel mitu sõltuvust korraga, näiteks hasartmängud ja alkoholism, hasartmängud ja töönarkomaania. Viimasel juhul - mida rohkem raha teenitakse, seda rohkem kulub mängudele.
Praegusel ajal on üldse palju sõltuvushaigeid, suures osas on see meie aja probleem. Patsiendid peavad ennast kogu aeg tõestama, et olla tunnustatud, sageli puudub kodune toetus.
Sõltuvushaigete elustiiliks on põgenemine. Igaüks põgeneb vahel konflikti, halli argipäeva või stressi eest. Kuid aeg-ajalt tuleb ka võidelda. Võitlus ei pruugi alati tähendada enesetõestamist. Vahel tähendab võitlus otsuse tegemist. Ka sõltuvushaigust on lihtsam ravida enne, kui võlausaldajad muutuvad igapäevase elu osaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RITA JÄÄGER
Noorsootöötajate koolitamine Eestis on killustatud eri ametkondade vahel ning on piirdunud senini peamiselt nõunike õppega. Luule Press Tartu Noorsooteenistusest leiab, et süsteemset koolitust vajavad kõik noorsootöötajad. Praegu tegelevad noortega pea kõikide elualade esindajad: õpetajad, kasvatajad, huvijuhid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, vaimulikud jt.
Tulihingeliste komsomolisekretäride aeg on küll möödas, kuid noored on endiselt olemas - haritumad, laiema silmaringiga ja väga erinevate tõekspidamistega. Praegu tegelevad aktiivselt noorsootöötajate harimisega mitteriiklikud organisatsioonid. Noorsootöö ja -hariduse arendamise mittetulunduslik ühing ja Tartu linna noorsooteenistus korraldasid veebruari lõpul Tartus seminari, kus olid vaatluse all noorsootöö võimalused avatud ühiskonnas.
Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu esimees Valdeko Paavel arutles valitsuse ja valitsusväliste struktuuride osa üle sotsiaaltöös. Paaveli arvates peab noorsooküsimustega tegelema riiklik struktuur. «Sotsiaalministeeriumi ametnikud pole sageli piisavalt kompetentsed noorsootöötajaid koolitama, ametnike osaks jäägu informeerimine. Koolitus eeldab spetsialisti teadmisi,» arvab ta.
Seminaril esinenud psühholoog Jelena Jedomskihh toonitas ka riiklike programmide vajalikkust. Näiteks sisserännanute keele- ja suhtlemisprobleemidega lapsed asuvad väljaspool igasugust kultuurikonteksti ning võivad muutuda ühiskonnale ohtlikuks. «Niisugused noored loovad oma subkultuuri, sageli viib see kriminaalsete tagajärgedeni,» kinnitas Jedomskihh.
Noorsootööd tehakse ka kirikutes: EELK Nõukogu Noorsootöö Keskuse iga-aastane traditsioon on korraldada temaatilisi seminare, tänavu olid tähelepanu all teismeliste probleemid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTEL RÕSS
Tartumaa koos Tartu linnaga paistab Eestimaal silma arstide ja ravivoodikohtade rohkusega. Möödunud aasta statistika järgi oli Tartumaal ühe arsti kohta 221 Tartumaa elanikku, kui Tartu linn välja arvata, siis 631. Kogu Eestis oli keskmiselt 259 elanikku ühe arsti kohta. Ravivoodikohti oli Tartu maakonnas (Tartu linn k.a.) 10,66, Eestis keskmiselt 7,95.
1990. aastate algusest on Tartu maakonna arstiabisüsteemis ellu viidud palju muudatusi. Abivajajal on võimalik vabalt valida arsti ja tervishoiuasutust. Personali ja haiglavoodite arv meditsiiniasutustes on vähenenud.
Tartu maakonna ja linna tervisekaitseasutused ühendati 1994. aastal. Osa maahaiglaid on reorganiseerunud hooldusasutusteks. Juurde on loodud haiglavälise arstiabi asutusi (perearstikeskused, erahambaravikabinetid jt.).
Meditsiiniasutuste töö maht ja töötajate arv sõltub nüüd nende konkurentsivõimest, s.t. eelkõige teenuste kvaliteedist, majandamisoskusest, asutuse asukohast ning klientide arvust.
Haiglaravi saavad maakonna elanikud peamiselt Tartu Ülikooli kliinikutes, kuigi Tartumaal on ka munitsipaalhaiglaid. Enamikus valdades tegutsevad üld(pere)arsti ambulatooriumid.
1995. aasta algul töötas maakonna munitsipaaltervishoiuasutustes 493 töötajat, neist 79 arsti ja 19 hambaarsti.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996