Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MÄRT LÄÄNEMETS
Juba aastaid on kogu maailmas tähistatud 10. märtsi Tiibeti toetuspäevana, märkimaks rahvaülestõusu algust Tiibetis 1959. aastal. Toona uputati ülestõus verre. Tiibeti vaimulik ja ilmalik juht dalai-laama ning koos temaga ligi 100 000 tiibetlast põgenes Indiasse.
Tiibeti-Hiina suhete probleemi juured ulatuvad sügavale ajalukku. 8.-10. sajandini oli Tiibet võimas suurriik, mis kujutas endast tõsist ohtu oma suurele idanaabrile - Tangi dünastia Hiinale. 13. sajandil langesid mõlemad mongolite võimu alla.
Budistidest mongoli khaanid tunnistasid tiibeti sakya koolkonna pealaamasid oma vaimulike juhtidena ning andsid neile ilmalikke privileege Tiibeti valitsemiseks. Tiibeti laamad ja ülikud teenisid end 1271. aastal Hiina keisriks kuulutanud Hubilai-khaani õukonnas. Sellest ajast ongi Hiina valitsejad harjunud pidama Tiibetit oma protektsiooni all olevaks territooriumiks.
Nõnda harjus end muule maailmale sulgenud Tiibet omakorda pidama ennast iseseisvaks riigiks. Tiibeti rahva tõeline kannatuste rada algas kommunistide võimuletulekuga Hiinas ja Tii-beti nn. rahumeelse ühendamisega suure emamaaga 1950ndate aastate algul. Kommunistid alustasid seal kohe kõige jõhkramat genotsiidipoliitikat, tiibeti rahva ja tema unikaalse kultuuri hävitamist. Eriti julm oli «suure proletaarse kultuurirevolutsiooni» kümnend, mil füüsiliselt hävitati peaaegu kogu Tiibetisse jäänud vaimulikkond, tehti maatasa rahvusliku kultuuri tugipunktideks olnud kloostrid, rööviti ning veeti Hiinasse tohutul hulgal kultuuriväärtusi.
Samas ei ole enam kui 40 aasta vältel hetkekski vaibunud tiibetlaste vaikne vastupanu.
Kinnitamata andmeil on selle aja jooksul tapetud üle miljoni tiibetlase, s.o. umbes viiendik rahvast. Tiibetist on põgenenud umbes 100 000 inimest, meelsusvangide täpset hulka ei tea keegi, kuid see võib ulatuda kümnetesse tuhandetesse.
Kuigi viimastel aastatel väliselt pehmenenud, kestab genotsiid tiibeti rahva vastu edasi.
Pealinn Lhasa on muudetud hiinlaste sundmigratsiooniga linnaks. Kesk- ja kõrgharidust on tiibetlastel võimalik saada ainult hiina keeles. Tihti suunatakse tiibeti noored pikkadeks aastateks õppima (riigi kulul muidugi) kaugele Hiinasse, kus neil puudub kontakt oma pere ja kultuuriga. Võib arvata, et ülikooli lõpetades on suur osa neist üsna hiinakeelne ja -meelne. Kõike seda tehakse selge eesmärgiga meelitada noori tiibetlasi maha jätma oma traditsioonilist elulaadi ja pöörduma nn. uue kultuuri rüppe. Levinud on naiste sundsteriliseerimine, et takistada tiibetlaste rahvaarvu suurenemist.
Üks viimaseid näiteid Hiina võimude jõhkrast vahelesegamisest tiibetlaste usuellu oli nende keeldumine mullu sügisel tunnistamast 1989. aastal surnud pantshen-laama uut ümbersündinut, kellele dalai-laama oli andnud oma õnnistuse, ning «oma» ümbersündinu määramine (pantshen-laama on tiibeti budismi vaimses hierarhias dalai-laama järel tähtsuselt teisel kohal).
Kõike seda saadab ülivõimas propaganda ja retoorika Hiina kommunistliku valitsuse «hoolitsusest» tiibeti rahva eest ja võitlusest dalai-laama «salasepitsuste» vastu. Tuuakse nn. ajaloolisi põhjendusi Tiibeti kuulumisest Hiina riigi koosseisu vaata et aegade algusest peale ning «teaduslikke» tõestusi selle kohta, nagu oleks tiibetlased geneetiliselt ja kultuuriliselt väga lähedased hiina rahvale.
Seega olevat praegune kahe rahva «lähenemine» (loe: tiibetlaste ümberrahvastamine ning neile hiina keele ja kultuuri pealesurumine) igati positiivne ja ajalooliselt põhjendatud samm. Dalai-laama on teinud ja teeb tohutut tööd tiibeti kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks, samuti tiibeti rahva enesemääramisõiguse jaluleseadmiseks. Hiina juhtkond on aga tagasi lükanud kõik tema ettepanekud läbirääkimiste alustamiseks ja reageerib väga valuliselt igasuguse välismaailma avaldustele Tiibeti suhtes kui sekkumisele oma siseasjadesse. Hiina äärmiselt jäika suhtumist Tiibeti probleemi lahendusse on seostatud ka Deng Xiaopingi mõjuga. Enne tema siitilmast lahkumist on vaevalt mingit kursimuutust oodata.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996